Need pisikesed rõõmud

..või natuke suuremad. Sest ega tegelikult ei saa öelda küll, et head sõbrad kuidagi "pisikesed" oleksid. Täna meenutasid nad mulle ennast kirja teel, tähendab üks neist, kuid tänu sellele märkasin, et olen Mikkelis elades kaugemal asuvatelt sõpradelt päris palju kirju-postkaarte saanud.
Käsitsi kirjutatud, st õiget kirja ei asenda minu silmis mitte mingi kaasaegne ja kahtlemata äärmiselt nupukas suhtlusvahend. Kirjade kirjutamises on midagi erilist, traditsioonilist ja siirast - seda kõike korraga.

Kirja kättesaamisega kaasnevat tunnet on tegelikult raske sõnadessegi panna. Tulen koolist, väsinud ja pahur (täna oli üks vastikult närvesööv päev), libisen vesisel jääl ja tahan karjuda.
Siis aga avastan köögilaualt kaks ümbrikut ja kõik see jama, mis just nii oluline tundus, on hetkega ununenud. Eriti ootusärevaks teeb see, kui üks ümbrikutest paistab sisaldavat pikka-pikka kirja.

Avades läheb asi ainult paremaks, sest selgub, et kiri ongi mahukas ja veel sinisel paberil. No mis võiks olla toredam, kui sinine paber ühel (järjekordsel) hallil päeval.
Nälg tapab, seega toit taldrikule ja kiri kätte. Multitasking all the way. Ja see raske hetk, kui viimane lause saab loetud, kuid tahaks kirja ikka edasi käes hoida ja vaadata, uuesti sirvida. Täpselt nagu vanades USA armastusfilmides, kus lõpuks saabub postkasti kauaoodatud kiri sellelt maailma kõige ihaldatumalt noormehelt. Niisugust kirja ei tohiks lihtsalt proosaliselt avada, seda tuleb nuustada, lähemalt ja kaugemalt imetleda jne. Minu kiri pärines ühelt väga healt sõbralt, mitte meretaguselt armastajalt, kuid ka sellest piisas.

Aeg, kus paberkirjad-kaardid olid midagi täiesti igapäevast, hakkab tasapisi meelest minema. Kirju säilitati, loeti ikka uuesti ja uuesti, nende seltsis mindi ajas tagasi jne. Minulgi on siiani alles need kirjad, mille saatis mulle minu esimene kirjasõber kaugelt Austraaliast.

Kuidas ma seda igatsen. Unustatud, kuid siiski unustamatut paberkirjade maailma.

Ehk olengi sellepärast blogima hakanud, et kirjutada ja mitte vaid tühiseid e-maile. Kirjutada rohkem ja kõigile mu inimestele korraga. Loomulikult, paberkirjad teeksid ühele blogile kohe silmad ette, kuid kes see tänapäeval enam jaksab kõigile käsitsi kirjutada. Paberile pandud read jäävad paratamatult vaid lähedastele.

Nüüd hakkab pihta värske kirja nautimise teine faas: vastuse ettevalmistamine.

PS. 

Olen täiesti juhuslikult juba kaks vana Tartut kujutavat postkaarti saanud ja just need on minu lemmikud. Üks kaunistab külmkappi ja teine seisab köögikapi peal. Seal, kus neid kindlasti iga päev näen. Kaardid saabusid eri aegadel ja eri inimestelt, kuid ilmselt ei olnud läkitajatel raske välja mõelda, mis tänavaid ma kõige rohkem igatsen.