Nostalgitsen (jälle)

Kuulasime täna 90ndate lõpu ja 00ndate alguse muusikat ning paratamatult meenus, kuidas mõne praeguseks piinlikuks muutunud loo sõnu omal ajal peast teadsime ja sõbrannadega täiest kõrist kaasa karjusime. Kohati tundub, et see oli alles eile, olgugi et üle kümne aasta on kuidagi märkamatult mööda lennanud.

Igatahes õnnestus neil lugudel mind tõelisele nostalgialainele vedada.

Sellest, et mul viimasel ajal hirmus marjaisu peale on tulnud, olen siin juba rääkinud. Nüüd hakkasid isutama nö koduaia õunad. Ja meenusid kõik need korrad, kui me, linnalapsed, öösiti naabriaedadest õunu "laenamas" käisime.
Mõni sai kurjaks, teisel oli hea meel, et vähemalt keegi neid sööb. Mäletan, et me lihtsalt ei võinud kunagi õunade valmimist ära oodata ja käisime raksus juba siis, kui nende maitse oli veel hapumast hapum. Teadsime seda ette, kuid vastu panna ei suutnud.

Mul on nii kahju, et see kast, kuhu olin suurema osa oma lapsepõlve kildudest kokku korjanud, mõned aastad tagasi kaduma läks.

Kui viimati Võrus käisin, jäin lehitsema neid õnnitluskaarte, mida üksteisele koolis valmistasime. Kui kellelgi oli sünnipäev, pidid kõik talle A4 paberile pildi joonistama. Õpetaja sidus meie meistritööd hiljem raamatuks kokku ja andis päevasangarile üle. Veider mõelda, kuhu nende vildakate majade, sigrimigriliste lillekimpude ja laperguste päikeseloojangute autorid tänaseks on jõudnud. Mõni kõrgemale, teine madalamale, kuid see Hemingway ütlus, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane, paistab meie näitel igatahes paika pidavat. 

Muuhulgas jõudis mulle täna ootamatult kohale, et saan vähem kui kuu aja pärast 25-aastaseks. See on juba selline korralik (ja tõsine?) täiskasvanuiga. Eriti hirmutav on mõelda, kui ruttu viimased kaks-kolm aastat tulid ja läksid. Kõik toimus nii kiiresti, et nüüd tagasi vaadates ajan eri aastate sündmusi mõnikord kronoloogiliselt segamini. Kohe näha, et pole õige ajaloolane. 

Õnneks viis tänane mälestuste tulv mind nö ükssarvikute juurde, sageli läheb teisiti...