Spontaanne fotojalutuskäik

Ärkasin täna hommikul sellise tundega, et peaks kaamera kätte võtma ja ennast välja vedama. Pealegi paistis aknast nii ahvatlev udu, et sellele oli võimatu vastu panna.

Esialgu mõtlesin, et tiirutan natuke maja ümber ja kobin tuppa tagasi, kuid lõpuks kõndisin kuus-seitse kilomeetrit maha. Ja see mitte ei viinud energiat, vaid vastupidi.
Kindlasti ei jäänud see viimaseks korraks, kui üksi kaameraga linna peale tiirutama lähen, sest avastasin, et selline planeerimata ja pingevaba pildistamine meeldib mulle väga.