"Sõjafotograaf" (2001)

Viimased päevad on olnud imelikud. Peavalud, väsimus, inspiratsioon, eesmärgid, masendus, ärevus - kõike korraga. Ja mingi must pilv, silmade avanemine kogu ümbritseva koleduse suhtes, palju võõrast valu.

Nii Viljandis juhtunu kui Rautavaara tragöödia (ema sõitis tahtlikult surnuks iseenda ja oma kolm väikest last) on mind raputanud. Sest ma ei mõista sellist viha.

Selle asemel, et püüda oma meeleolu kuidagi tõsta, otsustasime abikaasaga täna õhtul hoopis ühe dokumentaalfilmi ära vaadata. Kuna selle nimeks on "War Photographer" (2001), võis juba ette teada, et ega see meie olemist kuidagi kergemaks tee.

Muidugi oleks lihtsam minna ja lugeda kollaseid uudisnupukesi, vaadata oma lemmiksarja järgmist osa või panna käima järjekordne romantiline komöödia, aga see on just see, mille vastu James Nachtwey (sündinud 1948), filmi peakangelane ning üks maailma parimaid sõjafotograafe, võitleb. Ta riskib igapäevaselt oma eluga, et inimesed avaksid oma silmad ja mõtleksid rasketele teemadele, selle asemel, et pea liiva alla (loe: meelelahutusmaailma) peita. 

Need kaadrid ja lood, mida Nachtwey tööle pühendatud film pakub, on unustamatud. Maailmakuulsaks saanud fotod, millest nii mõnigi oli mulle juba varasemast tuttav, hakkavad äkitselt liikuma, saavad hääle ja tausta. Lihtsalt hämmastav oli nende piltide sünnilugu päriselt näha.

Tavaliselt kipun filmide ajal ikka telefoni näppima või käin köögis teed keetmas, kuid sel korral sai ekraan minu sajaprotsendilise tähelepanu.

Filmi lõpuks olin täis austust ja aukartust. See, millise kire ja andumusega Nachtwey oma tööd teeb, ei jäta muud võimalust. Sõjad, mees ja kaamera - kõik. Ülejäänud elu jääb kusagile kaugele maha.

Ametlik treiler:


10/10

PS. Filmi muusikalise poole loomisel on oma panuse andnud ka Arvo Pärt.