Esimene päev

Algus ei olnud ilus. Läksin eile õigel ajal magama, sest teadsin, et pean enne seitset ärkama. Tähendab, läksin voodisse, lasin tule ära ja ootasin und. Üldjuhul on mul enne mõne uue asja alustamist alati hull ärevus sees ning kohe kuidagi ei taha uni tulla, kuid seekord läks üllatavalt hästi - umbes poole tunniga jäingi magama. Siis aga otsustas abikaasa telefon piiksuma hakata, muudkui uuesti ja uuesti, ning asi lõppes sellega, et minu kallis uni läks oma teed. Ja ei tulnudki tagasi. Ühel hetkel võtsin telefoni ja avastasin, et kell on 3:49. Ilmselt magasingi kokku umbes kaks-kolm tundi.

Imekombel suutsin silmad ikkagi õigel ajal lahti teha ning tööle mitte hilineda.

Esimesed muljed? Inimesed tunduvad väga toredad, kuid kuna kollektiiv on väike, siis oli ikkagi üsna raske uue inimesena kampa sulanduda. Eriti mul, kes ma võõraste seltskonnas kohutavalt häbelikuks muutun ning sõnagi suust ei saa. Kui sinna juurde veel ka teatav keelebarjäär lisada, siis võite juba ise ette kujutada, et ega see esimene päev just kõige kergem ei olnud. Samas ei jäänud mulle kuidagi silma, et keegi mind päritolu või keele pärast viltu oleks vaadanud, kõik olid tegelikult sõbralikud, uurisid Eesti kohta jne.

Täna veetsin enamiku ajast muuseumi tegemiste, eri majade ning ruumide rägastikuga tutvudes. Kunstimuuseum (nn Graniittitalo - pilti näed siin), kus asuvad kõik peamised tööhooned, on tõeline labürint. Edasi-tagasi, üles-alla, kõikjal on uksed lukus, võtmed on segamini jne. Sain endale ka kaks võtit, aga keegi ei osanud mulle täpselt öelda, kummaga millist ust (ja neid on palju!) avada saan, seega tuleb muudkui katsetada. Küllap lõpuks meelde jääb.

Käisin esimest korda ka Suur-Savo muuseumis, millest koheselt vaimustusse sattusin. See on selline armas kivimajake keset muruplatsi, mis paistab väljast imeväike, aga sisse minnes selgub, et sinna on mahutatud kolm korrust muuseumi, vahetuvate näituste ruum, tööruumid ja isegi üks väike köök. Hea meelega veedaksin oma aega seal, aga kahjuks on see pisike muuseum talvehooajal ainult kolmapäeviti avatud.

Praegusel hetkel olen küll väsinud, ent ootan põnevusega, mis edasi saab. 

PS. Mina sain ka lõpuks teada, kes on Minionid (parem hilja kui mitte kunagi).

Juhuks, kui keegi veel on kivi all elanud ning pole neist kollastest tegelastest varem kuulnud, panen siia 2015. a välja tuleva filmi treileri ka: