Meenutusi Eestist

Oleme juba ammu-ammu Eestist tagasi, kuid avastasin alles nüüd, et ega ma meie seekordsest reisist midagi erilist kirja ei pannudki. See tundub aga kuidagi ebaõiglane, sest jäädvustamist oleks küllaga.

Jah, seekordne reis oli erinev, sest kõik algas matustest ning need on alati kurvad. Pärast matuseid läks aga palju kergemaks - olime kohale jõudnud, saime abikaasa vanaemale toeks olla ning vanaisaga hüvasti jätta.

Kõige armsam hetk, mida ma ilmselt kunagi ei unusta, saabus enne äraminekut. Sättisin endale parajasti mantlit selga, kui Rauno vanaema meid kallistama tuli. Kui järjekord minuni jõudis, vaatas ta mulle silma ja ütles: "Sa oled nagu liblikas." See tuli kuidagi nii südamest, et oleksin peaaegu uuesti nutma hakanud.

Ülejäänud aja veetsime suures osas Võrus, nagu olimegi plaaninud. Tahtsin, et sel korral ei jääks emm meid nutuse näoga ära saatma, pigem oleks lausa õnnelik, et meid lõpuks kaelast ära saab. Oleme iga kord Võrus vaid päeva-paar veetnud, kuid sel korral olime seal enam-vähem nädala ja see oli nii mõnus. Ei mingit ühest kohast teise kiirustamist, jõudsime isegi pildistama minna.

Jätkasime ka minu lapsepõlve- ja noorusaja radadel seiklemist – viisin Abikaasa Roosisaarele, Meenikunno rappa, Haanjasse jne. See, et tallegi Lõuna-Eesti ikka rohkem ja rohkem meeldima hakkab, teeb mulle palju rõõmu, sest üldjuhul ta minu Eesti vaimustust ei jaga.
Meenikunnosse minnes suutsime imekombel natuke ära eksida, sest kaarti meil polnud, aga lõpuks leidsime Päikeseloojangu metsamaja ikka üles. Ilm oli hirmus külm, aga päikeseline, mistõttu tuli ennast soojana hoida - suurema osa ajast liikusimegi sörkides.

Valgjärve ääres peatusime ja pidasime väikese söögipausi, kusjuures meil oli küll kaasas see ühekordne kiirgrill, aga ikka tuli aeg-ajalt autosse hüpata, et natukenegi sooja saada. Abikaasa oli vahelduse mõttes köögitoimkonnas, mina jalutasin ringi ja tegin mõned pildid.

Täiesti juhuslikult avastasime ühel hetkel, et oleme väga lähedal Treskile ning otsustasime ka sealt läbi sõita. Nii õnnestuski meil oma väikesel automatkal, mis pidi abikaasale minu kodupaika tutvustama, sujuvalt ka tema lapsepõlveradadele rännata. Nimelt veetis Rauno suure osa oma lapsepõlvest just pisikeses Treski külas. Nägin ära nii selle koha, kus elas raudne memm, kelle juures nad sageli peatusid, kui ka selle lagunenud maja, millest abikaasa väikese poisina mööda kõndida kartis.

Ühe päeva saime ka Tartus veeta, sest Rauno käis uut tatokat tegemas ja Äpu arsti juures. Mina ilmselgelt protesteerima ei hakanud ning nautisin iga hetke.

Kuna eelmistel kordadel oleme oma aja pigem Tallinnas veetnud, suundusime sel korral tagasi Põhja-Eestisse alles napilt enne ärasõitu. 

Ent ka selle väikese aja sisse mahtus üks äärmiselt tore naisteõhtu. Kõigil on nüüd ju mehed kõrval ja üldjuhul oleme ikka kogu kambaga koos, mitte eraldi. Ega me seekordki midagi sellist ei planeerinud, vaid täiesti juhuslikult otsustati minu abikaasa Valli baari viia ja Millimallikaga lähemalt tuttavaks teha. Nii jäimegi meie, naised, kolmekesi kööki istuma ja ei pannud ausalt öeldes tähelegi, et mehed viis tundi ära olid. Istusime, rääkisime, naersime ja nutsime. See oli just niisugune õhtu, milliseid meil varem, kui me üksteisest nii kaugel ei elanud, ikka üsna sageli ette tuli. 

Meie Võru juurtega seltskond ongi koos püsinud kogu selle aja, mida üldse mäletan, ning kuigi meilgi on olnud paremaid ja halvemaid aegu, meenutavad sellised õhtud, mida nii pika ajalooga sõprus tähendab. See on midagi hindamatut.