Bill Bryson "Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu"

Sain Bill Brysoni kodumajale pühendatud raamatu (Pegasus, 2011) kingituseks kunagi siis, kui see oli Eestis üsna värskelt ilmunud, kuid ühel või teisel põhjusel polnud ma seda siiani läbi lugenud. Paar korda küll alustasin, ent kuna tollal olid mu elus nii tormilised ajad, et koolivälise kirjanduse lugemiseks jäi üldse minimaalselt aega, siis lõpuni ma ei jõudnud.
Asi polnud aga sugugi selles, et lugu oleks kuidagi igav tundnud, pigem vastupidi. Bryson on kirjutanud just sellise ajalooraamatu, millesarnaseid võiks ikka rohkem ja rohkem välja tulla. See ei räägi nö suurtest asjadest  – sõdadest, poliitilistest lepingutest ja kuninglikest perekondadest. Tähendab, viimased käivad küll paaril korral jutust läbi, kuid hoopis teises võtmes. Bryson keskendub sellele, millest tavaliste ajalooraamatute puhul puudust tunnen. Sellele, mis toimus nelja seina vahel, kuidas ja kus inimesed oma argipäevi veetsid ning milliseid igapäevatõdesid nad uskusid.

"Ringkäik kodumajas" sobib ka kõigile neile, kes üldjuhul ajalooteostest pika ringiga mööda käivad. Brysoni stiil on kaasakiskuv, humoorikas ning kerge. See, et autoriks pole ajaloolane, vaid ajaloost huvitunud kirjanik, on selle konkreetse loo puhul igal juhul plussiks. Kui juttu on lihtsatest asjadest, millega igaüks meist elus kokku puutub, võikski neist lihtsalt ja kõigile arusaadavalt kirjutada.
See on nii vaese kui rikka inimese ajalugu, kuhu mahuvad koos kuulsate teadlaste ja jõukate aadlikega ka need, kelle nimi on säilinud vaid mõnes ammu unustatud arhiividokumendis. Muidugi peaks lugeja meeles pidama, et "Ringkäik kodumajas" avaneb läbi ühe 1851. aastal Norfolki rajatud pastoraadihoone ning Brysoni teos räägibki eeskätt viktoriaanlikust Britanniast ning viimasega tihedalt seotud USAst.

Kui millegagi norida, siis eestikeelse tõlkega, mis minu silma kohati häiris, ning sellega, et aeg-ajalt satub autor nii hoogu kõigi nende põnevate faktide jagamisega, et üldpilt – eraelu lugu läbi ühe konkreetse maja loo – muutub mõnevõrra häguseks. Ja kuna Bryson on ääretult emotsionaalne kirjutaja, siis teinekord väidab ta üht või teist ning liigub siis edasi, lennutades fakte nii paremale kui vasakule.
Sellest hoolimata pole ma ammu ühegi raamatu lugemise ajal nii palju ahhetanud ja ohhetanud ning abikaasat seganud (sest iga põnev koht tuli sajaprotsendilise kindlusega tallegi ette lugeda).

Pilt: Pegasus

Mõned stiilinäited:

Üheski (kõige armetumad välja arvatud) majapidamises ei tõstnud omanikud jalga kööki või teenrite valdustesse. Juliet Gardiner kirjutab, et "peremees tundis teenrite elutingimusi ainult jutu järgi". Oli tavaline, et perekonnapea ei teadnud teenritest peale nime midagi. Enamikul polnud aimugi, kuidas pääseda läbi teenrite ala pimedamate soppide. – lk 91


Kõige alam teenijarahvas olid pesunaised; nõnda alamad, et tihti nad üldse ei ilunud nähtavale. Pesu viidi neile kätte. Pesupesemine oli nii alandav, et suuremates majapidamistest saadeti vahel teenijaid pesukotta karistuseks. Töö oli kurnav. Korralikus maamajas võis korraga pessu minna kuus-seitsesada riideeset, käterätikud ja voodilinad iga nädal. Kuna enne aastat 1850 ei tuntud pesupulbreid, tuli pesu tundide kaupa leotada seebivees või tuhaleelises, siis kurikatega taguda ja hoolega läbi hõõruda, tund või rohkem keeta, korduvalt loputada, käsitsi välja väänata või (pärast 1850. aastat) rullide vahelt läbi lasta ja siis välja hekile riputatult või murule laotatult kuivatada. – lk 103


Tõeline elu majas käib hoopis pisemates mõõtmetes. Siin kubiseb pisiolendeist. See on tõeline vihmamets ronijatele ja uhkerdajatele. Pisielukate armeed hulguvad vaibakiudude džunglites, lendlevad tolmukübemete seas, roomavad öösel mööda voodilinu, et jõuda päratu isuäratava lihamäe, so teie otsa. Nende olendite arvukust ei suuda kujutledagi. Üksnes voodi, kui see on keskmiselt puhas, keskmiselt vana, keskmiste mõõtmetega ja mida keskmiselt (tegelikult mitte kunagi) kohendatakse, on tõenäoliselt koduks paarile miljonile pisikesele voodilestale. – lk 223.


Vanasti oli privaatsus hoopis teistmoodi mõiste. Võõrastemajades oli voodi jagamine võõrastega veel 19. sajandil üldlevinud. Päevikutes võib tihti leida sissekandeid, milles kaevatakse, et hilja saabunud võõras ronis samasse voodisse, milles autor juba ees oli. Benjamin Franklin ja John Adams jagasid 1776. aastal voodit ühes võõrastemajas New Brunswickis, New Yersey osariigis ja veetsid tõreda ning unetu öö, jageldes selle üle, kas aken avada või mitte. – lk 292.


Viktoriaanlikul ajastul oli kindlasti voodite tülikaimaks probleemiks nende seotus seksiga. Abielus oli seks muidugi mõnikord vajalik. Mary Wood-Allen veenis oma populaarses ja mõjukas raamatus "What a Young Woman Ought to Know ("Mida noor naine teadma peab") noori lugejaid, et abielus on lubatav osaleda füüsilistes intiimsustes, seni kui nendesse ei segune kübetki seksuaalset iha.

Meestelt nõuti, et nad ei pillaks tilkagi seemnevedelikku väljaspool abielu, ja sealgi vaid sündsuse piires. Üks autoriteet seletas, et kehasse jäänud seemnevedelik rikastab verd ja kosutab aju. Selle loodusliku eliksiiri raiskamine nõrgendavat aru ja ihu. – lk 293


Jõukatel lastel oli raske omandada head iseloomu. Isabella Beetoni mehevennal Willy Smilesil oli üksteist last, kuid hommikulaud kaeti ainult kümne jaoks, et karistada aeglust lauda jõudmisel. – lk 380.


Isegi selline haruldus  kui Stonehenge oli hävimisohus. Külastajad kaapisid seal oma nimesid kividele või tagusid kilde suveniirideks. Kedagi nähti sepavasaraga kivi tagumas. 1870ndate alguses teatas Londoni ja Edelaraudtee kavast viia raudteeliin läbi Stonehenge'i. Kui rahvas protestis, vastas üks raudtee-asjamees, et Stonehenge'i "pole enam võimalik remontida ja seda ei kasuta enam keegi". – lk 392.

Maja katuselt ei paista, kui palju energiat ja muid toormeid me vajame oma hõlpsaks ja mugavaks eluks. Seda on palju, lausa vapustavalt palju. Maakeral tööstusrevolutsioonist peale tarbitud energiast on pool tarbitud viimase kahekümne aastaga. – lk 403.

Pilt: Elle Decoration

PS. Eriti soojalt soovitan seda raamatut kõigile Downton Abbey fännidele. Päris mitme peatüki lugemise ajal läks automaatselt mõni sealt pärit stseen silmade ees käima, olgugi et Downtoni tegevus on natuke hilisem.