Argiuudiseid

Neljapäeval algas puhkus, mida tähistasin paralleelselt põiepõletiku ja Amaranthe kontserdiga (nad esinesid vist hiljuti Tallinas ka). Bänd oli üllatavalt hea, sest olin täiesti valmis selleks, et see mulle üldse ei istu, aga kui me saanuks vähegi paremad kohad, oleksin ilmselt päris hea meelega näppu visanud. Isegi 90ndate vibe ei häirinud.

Rõõm oli vaadata muusikuid, kes endast ka Jyväskylä-suguses väikelinnas kõik välja panevad. Ja no Amaranthe naislaulja Elize Rydi hääl on lihtsalt imeline.

Põiepõletiku kohta nii palju, et see on praeguseks hetkeks ainult hullemaks läinud. Täna hommikul korraks juba lootsin, et vist hakkab mööda minema, seega võtsin ennast kokku ja läksin kõndima. Ütleme nii, et esimesed 3 km oli päris hea olla, aga viimased kaks pidin valust pisaraid tagasi hoidma.

Kell on nüüd kaks, aga olen praeguseks hetkeks juba neli tassi teed ära joonud ja natuke paha on olla. Selline valentinipäev.
Õnneks tegi Rauno hommiku natuke ilusamaks ja üllatas mind traditsiooniliste valgete roosidega.

Oksalas on praegusel hetkel ka nii hull kassipere koos, et ega siin üksi nurgas kurvastada lasta. Aeg-ajalt tundub, et võib-olla kukub maja ühel hetkel kokku, vähemalt kolina põhjal võiks nii arvata.
Eile oli 13 ja reede ning just selleks päevaks saabus Oksalasse ka saare uusim elanik - Köpi. Ma jumaldan süsimusti kasse ning nüüd on ka siin selline must deemon olemas.

Köpi on sündinud oktoobris ning väga palju kolinud. Alguses paistis ta kinnine, magas isegi kassi kohta ehmatavalt palju ja ei otsinud teistega kontakti, kuid täna tunneb ta ennast juba palju kodusemalt. Lemmikmängukaaslaseks on kujunenud Roope, ehkki koertegagi on suhted mõnevõrra soojenenud ja isegi meie Äpu hakkab tasapisi harjuma.

Järgmisel reedel sõidame üle pika-pika aja Eestisse. Olen seda nii kaua oodanud ja nüüd kardan, et äkki see põletiku asi läheb veel hullemaks ja rikub kogu reisi ära. Aga loodame parimat.
Uskumatu, et käisime Eestis viimati oktoobris. Nii pikka pausi polegi vist varem olnud, isegi suvel mitte. Kohutav igatsus.

Ahjaa, juusterindelt võin öelda nii palju, et need on nüüd piisavalt pikad ja olen viimaks jälle nii blond, et tunnen ennast jälle iseendana.

Ja head sõbrapäeva kõigile selle blogi sõpradele! Ärge siis šokolaadiga üle pingutage (meenutan praegu kahetsusega seda liiga suurt šokolaadikoogitükki, millega ennast pärast piinarikast jalutusringi lohutasin).


PS. Täna õhtul on Eesti laul ja mina juba tean, kelle poolt hääletan (vihje: Maril on kõige ägedam basskitarrist).