Filmisoovitus: Kõiksuse teooria/The Theory of Everything (2014)

Mul oli kolmapäeval üks ääretult raske ja pikk tööpäev, mistõttu otsutasin ennast premeerida ühe hea filmiga, mille vaatamist pikisilmi ootasin. Selleks oli maailmakuulsa füüsiku Stephen Hawkingi (s 1942) elulugu, mis keskendub tema suhtele Jane Wilde'iga (s 1944).

Ja kuidas see asi siis lõpuks välja nägi? Tegin 12 tundi tööd, keetsin tassikese teed, panin filmi tööle ning umbes 15 minutit hiljem ma juba nutsin. Oli kergemaid ja raskemaid hetki, aga põhimõtteliselt jätkasin samas vaimus filmi lõpuni välja. Selline preemia.
Rauno ees hakkas lõpuks natuke piinlik, püüdsin ennast kuidagi vaos hoida ja peitsin näo padja taha, aga ega see eriti ei aidanud.
Ma ju teadsin, mis ees ootab ja olin selleks valmis. Aga see on just selline ilus ja samas ääretult kurb armastuslugu, mis minusuguse salaromantiku endast täielikult välja viib. Minu Achilleuse kand.

Esimene valus stseen, mis veevärgi valla päästis, oli see, kui Jane hiljuti enda haigusest teada saanud Stepheni kriketit mängima kutsub ja siis teda vaatama jääb. Ta vaatab seda noort meest, keda armastab ning kellele on lubatud vaid kaks aastat eluaega ja mulle tundub, et vähemalt filmis mõistab Jane just sel hetkel, mida Stepheni kõrvale jäämine tähendab, aga tunded on hirmust suuremad.
Muidugi selliseid stseene, kus ma kohe kuidagi ära olla ei suutnud, oli veel palju - peaaegu liikumisvõimetuks muutunud Stephen trepist üles ronimas, see, kui ta lõpuks tunnistab, et neil on abi vaja, kui ta viimaks oma häälest täielikult ilma jääb ning Jane temaga uuesti kontakti püüab - nad jäävad üksteist läbi tähelaua vaatama ja sõnu polegi vaja.

"Kõiksuse teooria" räägib sellest, kuidas üks sugugi mitte keskpärane mees füüsiliselt tükk tüki haaval hääbub, kuid oma unistusest ei loobu. Selles mõttes on Hawkingul vedanud, et ta elab ajastul, kus nii raskest haigusest hoolimata on võimalik vestelda (olgugi et vale aktsendiga), raamatuid kirjutada ja karjääri teha. Ja mis peamine - elus püsida. Muidugi aitas sellele kõigele kaasa Hawkingi tugisüsteem - Jane.

Armastasin filmi lõppu, kui nende tähtsaimad elusüdmused tagasi keritakse ja aeg nö ringi pööratakse, just nagu Stephen Hawking oma doktoritöös. 

See on võrratu lugu, millel, arvestades kõike läbielatut, on minu silmis ikkagi õnnelik lõpp. Stephen laseb Jane'i vabaks.

Mingil põhjusel on mulle tähtis ka see, et need, kellest film räägib, on sellele oma heakskiidu andnud. Hawking lubas tegijatel isegi oma "päris" häält kasutada.

See on mees, kes on ületanud kõik ootused. Talle anti kaks aastat, kuid jaanuaris tähistas ta oma 73. sünnipäeva. Eeldati, et lõpuks suudab ta kirjutada neli sõna minutis, nüüd on tulemuseks 15 jne. Müts maha, mis muud.

Isegi abikaasale meeldis, ehkki üldjuhul eelistab ta põnevikke.

Magama minnes täitis mind tohutu tänutunne - me oleme koos, terved ja õnnelikud. Kunagi ei tea, kaua see kestab, seega tuleb iga päeva nautida. Aeg-ajalt on hea, kui miski seda iseenesest triviaalset tõsiasja meelde tuletab.

Kui maailmas on mingitki õiglust, saab Eddie Redmayne oma rolli eest Oscari, ehkki ka Felicity Jone oleks kuldmehikese ära teeninud. BAFTA juba tuli ning Redmayne'i tänukõnegi läks mulle südamesse. Ma usun, et tal seisab ees väga-väga suur tulevik.

Midagi kriitilist? Paaris kohas oleks veel rohkem sügavust tahtnud ning paratamatult häirisid suured ajalised hüpped, ent need on nii pika loo puhul vältimatud.

9/10