3. juuni 2015

Kaks aastat

Täna tähistame Raunoga oma teist pulma-aastapäeva ning see tundub mulle tegelikult uskumatu, et aeg nii kiiresti on läinud. Alles oli see suur pulmapaanika, kolimispaanika, mis-meist-edasi-saab-paanika.
Olen mõelnud sellele, kas ja kuidas on abielu meid muutnud. Mäletan, et paljud küsisid seda juba paar päeva pärast pulmi, et noh, kuidas nüüd siis on ja mis on teistmoodi. Tol hetkel, mil ma polnud veel oma uue nimegagi harjunud, ei tajunud ma küll mitte mingit muutust. Tundus ainult, et kogu aeg on kiire, sest need esimesed abielunädalad olid meil ikka üsna hullumeelsed. Pulmad, kogu elu kokku pakkimine, dokumentide korda ajamine, hüvastijätud, teise riiki kolimine jne. Kui saaksin kellelegi selle perioodi närvikulude eest arve esitada, siis ei jätaks ma seda võimalust kasutamata.
Kaks aastat hiljem võin aga öelda, et vastupidiselt laialt levinud arvamustele muudab abiellumine suhet ikkagi tugevamaks. Abielu pole kindlasti see asi, mida saaks süüdistada põnevuse kadumises või selles, et liblikad ära lendavad. Ühel hetkel kaovad need algusaegade liblikad niikuinii ära, kuid see ei tähenda, et armastus kustuks, sugugi mitte. Aeg-ajalt tuleb küll vaeva näha ning kompromisse otsida, kuid pikaajalised suhted nõuavadki tööd ja pühendumust. Mulle igatahes tundub, et ma armastan oma abikaasat täna veel palju rohkem kui kaks aastat tagasi.
Jah, enne pulmi, mil olime pikalt kaugsuhtes olnud, oli muidugi põnev ja liblikad, ühesõnaga mannavaht, kuid praegu tunnen, et ma päriselt tean, kes see inimene minu kõrval tegelikult on ja et ma võin teda usaldada (ja ma ei pea siin nüüd silmas ainult sellist petab-või-ei-peta-stiilis usaldust, vaid üleüldist kahe inimese vahelist usaldust ja sellega kaasnevat turvatunnet). See on ju palju rohkem väärt, vähemalt juhul, kui tõesti plaanitakse elu lõpuni koos olla. See tähendab ka aegu, mil peeglisse vaatamine enam mingit rõõmu ei paku ning üksteisele toetumine muutub hädavajalikuks. Neil aegadel loeb see, mis on sügaval teise inimese sees. Ja olgugi et oleme ikka veel kahekesi (pluss Äpu muidugi) näen meid nüüd perekonnana. See on nii hea tunne.

Seekord on meil aga selline aastapäev, et sain küll varahommikul voodi kõrvale kimbu valgeid roose, kuid üksteist näeme alles hilistel õhtutundidel ning mingisuguseks romantikaks pole lihtsalt võimalust. Aga sellest pole midagi, sest tahaks vähemalt loota, et meil on oma ühise elu tähistamiseks aega veel küll ja küll.


2 kommentaari:

  1. Väga armas postitus :) Palju õnne teile ja palju palju ilusaid aastaid koos elu lõpuni :)

    VastaKustuta