Suvi on sel aastal vastikult hiljaks jäänud ning kui ilmaennustajaid uskuda, ei pruugi õiget suve Soome üldse tullagi. Reedene jõudis kuumalaine korraks ka Oksalasse ning päikese käes oli üle 30 kraadi sooja, kuid juba homseks lubatakse meile jälle sellist 14-15kraadist kevadet.
Kõige hullem on aga see, et külm ilm ei ole lihtsalt ebameeldiv, vaid mõjutab kõike ümbritsevat. Linnas elades ei paneks ma seda ilmselt tähelegi, aga kui juuli kätte jõudis ja mina, kes ma ometi elan maasikatalus, polnud veel ühtegi maasikat maitsta saanud, sai küll kannatus otsa.
Mõned päevad tagasi said esimesed punased marjad lõpuks valmis, aga müügiga alustamiseks neist ei piisa. Ma ei kujuta ettegi, kas vaarikaid, mis tavaliselt augusti keskpaigaks küpseks saavad, võib nüüd alles septembris korjata. Oksala peremees ütles igatahes, et kõigi nende rohkem kui kolmekümne aasta jooksul, mil ta on marjakasvatusega tegelenud, pole suvi niimoodi hilinenud. Uus rekord on sündinud.
Sirel õitseb ikka veel, vesi on jääkülm ning mul on täpselt selline tunne, et see suvi lihtsalt libiseb käest. Lohutan ennast sellega, et oleme sügisesse ühe reisi planeerinud ning loodetavasti saan siis enda päikesepatarei korralikult täis laadida.
Üldiselt möödub elu Oksalas ikka vanaviisi ehk siis rahulikult. Külalisi on tulnud ja läinud, ühed tööd lõppevad ja teised algavad. Päevad mööduvad marjade valmimist oodates, õues tegutsedes ning loomade vingerpusse jälgides. Oksalas on maailma kõige lahedamad kassid, kes ka kõige sombusemad päevad meeldejäävaks muudavad. Kassidega koos elamine on minu jaoks mõnus vaheldus, sest üldjuhul tuleb mul allergikust mehe tõttu ainult koeraga leppida. Ma ei imesta üldse, et T. Õnnepalu kassidest (muude oluliste asjade kõrval) raamatu kirjutas. Nad on võrratud.
Olen siin varemgi maininud, et lähme sel suvel lausa kahte pulma ning see tuli mulle ausalt öeldes üllatusena, et ka külalisena pulmaskäik nõuab omajagu organiseerimist ja sebimist. No meie puhul on asi veel keerulisem, sest Soomest Eestisse sõit nõuab niikuinii rohkem planeerimist, kuid kõik need lilled, õigetes toonides riietused, ilusalongiaegade leidmised jne on päris palju aega võtnud.
Lisaks korraldan ma ka ühte tüdrukuteõhtut ning muidugi tahaksin, et kõik hästi läheks. Õnneks on igasugune planeerimine mulle alati istunud, muidu võiks küll närv mustaks minna. Tunnen pruutidele kaasa, ehkki lõpuks on asi seda väärt, selles ma ei kahtle.
Hiljuti mõtlesin ka sellele, et ega ma ilma nende pidudeta vist suvel Eestisse pääsekski. See on juba minu viies suvi Oksalas ning tavaliselt sõidame Eestisse alles augusti keskpaigas, seekord saan aga kas või natuke sõpradega suve nautida ja veel nii toredate sündmuste raames. Nagu lotovõit, ainult et rahakotile mõjub vastupidiselt.
Hetkel sõidame aga Helsingi suunas, et endale enne maasikahooaja ametlikku algust veel üks eriline päev lubada. Sihtkohaks on Linnanmäki lõbustuspark, kus saame kokku minu õe ja tema perega. Lisaks mõnusale adrenaliinilaksule pakub Linnanmäki meile kindlasti ka tugeva annuse magusat nostalgiat. Just seal palus Rauno peaegu täpselt kolm aastat tagasi minu kätt.
Olime kõrgel Helsingi kohal ja päike oli loojumas, kui abikaasa hääl äkitselt värisema hakkas. See oli minu elu suurim šokk, sest me tõesti polnud abiellumisest mitte kunagi tõsiselt rääkinud, elasime üksteisest 500 km kaugusel ning olime vaid aastakese koos olnud. Aga nii see läks ning olgugi et elul Soomes on omad tõusud ja mõõnad, pole ma seda otsust kunagi kahetsenud.
PS. Eile jõudsime lõpuks abikaasaga pildistama, seega lähitulevikus saate näha ühte retrohõngulist mustvalget fotoseeriat. Ees seisab veel mitu tundi photoshopis istumist, kuid juba kaameras pilte sirvides ei suutnud ma naeratust tagasi hoida. Rauno oleks nagu mõnest vanast filmist välja hüpanud.
Väike teaser:
No Comments Yet, Leave Yours!