Igatahes sõitsime me eelmise neljapäeva öösel Eestisse, sest laupäeval olid Pinginaabri pulmad ning ilmselgelt ei saanud ma sealt puududa. Plaan oli selline, et jõuame kesköö paiku Tallinnasse, ööbime Manni juures ning sõidame hommikul Võrru, kuid meid tabas mingi imetabane energialaine ning otsustasime spontaanselt juba öösel/varahommikul Lõuna-Eestisse ära sõita. Laevast välja sõites helistasin emale ja ütlesin, et umbes kell neli hommikul kohal ning täpselt 3.59 sõitsimegi maja ette. Muidugi minu jõud sai üllatavalt kiiresti otsa ning juba enne Tartut magasin magusat und. Vaene Rauno pidi üksi vastu pidama.
Reedel lebotasime niisama ja käisime kiirelt sõpradega kohalikus pubis istumas. Nii imelik oli juulikuus Eestis olla, sellist luksust pole ma endale juba aastaid lubada saanud. Öösel ei tahtnud kuidagi und tulla, sest nii suur ärevus oli sees, nagu oleks enda pulmad ees seisnud.
Laupäeva hommikul kiirustasin juuksurisse ning jäin enda soenguga (aitäh sulle, Teele Onoper) ikka ülimalt rahule, olgugi et see oli minu mugavustsoonist täielikult väljas, sest mul on tavaks enda otsmik kuidagi ära peita. Eriti äge oli see, et Pinginaabrile tehti soeng ja meik samas salongis, mistõttu tuli juba seal olles selline mõnus tunne sisse. Meenutasime meie pulmi, seda, kuidas nemad selle päevani jõudsid ning rääkisime muid naljakaid lugusid.
Meigi tegin teises kohas ja see oli minu meelest suhteliselt mittemidagiütlev, ootasin midagi enamat, aga samas ei saanud vinguda ka.
Tseremoonia algas pihta kella kolme paiku ning see hetk, kui Pinginaaber autost välja astus, läksid mul automaatselt silmad märjaks. Ta oli nii-nii ilus! Pruudil oli seljas selline kergelt printsessilik, kuid siiski tagasihoidlik kleit. Minu eriline lemmik oli aga rukkililledest kimp, mis nende sinise pulmateemaga väga hästi sobis. Rukkililledest paremad on ainult roosad pojengid (see oleks olnud minu unistuste pruudikimp, aga kahjuks sai nende aeg just napilt enne meie pulmi otsa). Ja ütleme nii, et kuna Pinginaaber on oma mehega juba peaaegu kümme aastat koos olnud, olime seda päeva ikka päris pikalt oodanud ka.
Pärast tseremooniat tegime abikaasaga kiirelt paar klõpsu, sest taust oli nii vastupandamatult eestilik ja pulmarongi käima saamine võttis natuke aega.
See oli minu jaoks esimene pulm, kus olen külalisena viibinud ning üldse esimene pulmarong. Sõitsime Sõmerpalu kandist Võrru ning tegime linnale ikka päris mitu tiiru peale. Nii äge oli vaadata väikeseid poisse tee ääres innukalt lehvitamas ning inimesi isegi autodest välja tulemas, et meile kaasa elada.
Pidu ise toimus Koke külalistemajas, mis oli sellisele umbes viiekümne inimesega pulmapeole just parajalt suur. Isegi tantsuplatsile mahtusime keerutama, kuigi bänd võttis päris palju ruumi ära. Koke puhul meeldis mulle aga kõige rohkem sealne loodus, eriti see suur tiik, mille juures päris rohkelt kambapilte tegime. Kahjuks läheb fotograafi tehtud pulmapiltidega veel aega, kuid eks ma saan neid siin hiljemgi jagada.
Nüüd olen igatahes veendunud, et ühes õiges pulmas peavad olema pulmaisa ja -mängud, sest just need tegid õhtu eriliseks. Eriti jäid mulle meelde kõiksugused ämmade ja äiade vahelised võistlused ning ametite jagamine. Rauno sai endale "Peigmehe tugiisiku" ameti, mis tähendas, et juhul, kui peigmees hätta jääb, pidanuks ta tema pitsid ise lõpuni jooma. Õnneks ei tulnud tal oma ametikohustusi kordagi täita.
(kes seda kollaaži parema kvaliteediga tahab näha, võib telefoniga otse instagramist piiluda) |
Lilled: Leeri lillesalong
Kleit: Hippster (nad saatsid mulle küll natuke katkise kleidi, aga õnneks suutis emm selle ära parandada – lõpp hea, kõik hea)
No Comments Yet, Leave Yours!