Oksala suved lihtsalt on sellised. Kõigil on hommikust õhtuni käed-jalad tööd täis ning nö tavalisest elust, koos kõige hea ja halvaga, mis sinna juurde kuulub, ei jää just palju alles. Täna läks aga viimane usin töömesilane rongi peale ja sõitis koju, seega saarel on jälle rahu. Muidugi mõned isekorjajad käivad siin jätkuvalt, sest uskuge või mitte, põllult leiab veel nüüdki nii vaarikaid kui ka maasikaid.
Igatahes on mul viimaks jälle vaba aega ning loomulikult tegin täna esimese asjana blogi lahti. Igal suvel tunnen, et minust oleks justkui tükk puudu ning see esimene blogipostitus, mille pärast pikemat pausi kirjutan, annab selle tervikliku tunde jälle tagasi. Ainus erinevus on see, et olen nüüd kahe tarkusehamba võrra vaesem. Neist teine võeti välja alles eile ning hetkel istun voodi peal oma fantoomhamba ning paistes mandlite seltsis, kusjuures mulle reaalselt tundub, et absoluutselt kõik minu igemed on nüüd äkitselt katki ja valusad.
Pärast Pinginaabri pulmi, millest siin viimati kirjutasin, on päris palju juhtunud – käisime Savonlinnas Soomemaad avastamas, pidasime sõbrannadega maha ühe korraliku tüdrukuteõhtu, minu kallis Mann abiellus jne. Neist kolmest päevast tahaksin teile täitsa eraldi postitused kirjutada, sest ainuüksi rohke pildimaterjali tõttu läheks asi muidu liiga kirjuks. Proovingi sel nädalal tubli olla ja palju kirjutada, sest juba pühapäeval lähme nädalasele puhkusereisile Rhodose saarele, kus kindlasti veel miljon pilti juurde klõpsin.
Möödunud nädalavahetuse saatsime mööda Salos ehk siis ühendasime meeldiva kasulikuga. Nimelt olime juba päris mitu kuud auto ostmise peale mõelnud ning terve augusti asjaga ka tõsisemalt tegelenud. Pikalt kaalusime, kas mõistlikum oleks osta auto Eestist või Soomest, kuid lõpuks jäime ikka Soome juurde. Kindel oli see, et tahame universaali, mille küttekulu ei ajaks südant pahaks, läbisõit poleks üle 200 000 km ning aastanumber jääks sellesse aastatuhandesse. Omad piirangud seadis muidugi ka eelarve, kuid lõpuks leidsime auto, mis meile mõlemale meeldis.
Väljavalituks osutus Toyota Avensis, mis oli saatuse tahtel müügis just Turus. Kuna omanik tundus väga asjalik ning oli nõus hinda mõnevõrra alla laskma, istusimegi reedel bussi peale ja võtsime selle neljatunnise sõidu ette. Õnneks oli auto pikka reisi väärt ning meil ei tulnud kohale jõudes pettuda.
Igaks juhuks mainin veel ära, et me ei ostnud universaali, sest hakkame homme last tegema. Seda on meilt juba nii mitu korda küsitud, kuid tegelik põhjus on märksa proosalisem. Elu on näidanud, et kui me mõne pikema sõidu ette võtame, siis ei taha asjad mitte kuidagi ära mahtuda. We never travel light.
Turust Salosse sõitmisele ei kulu aga tundigi, mis tähendas, et lisaks meie esimese ühise auto soetamisele saime veeta ka ühe imetoreda nädalavahetuse Pinginaabri ja tema härra juures. Ja kuigi jõudsime kohale alles reede hilisõhtul ning sõitsime tagasi juba pühapäeva pärastlõunal, suutsime selle lühikese aja sisse mahutada nii palju ägedat – hea ja väga hea toidu nautimisest ja poodlemisest tõeliselt võimsa täiskuu imetlemise ning seebimullide puhumiseni. Isegi suvi tuli korraks tagasi, seega kaasa võetud sügisriided jäidki sel korral kasutamata.
PS. Ilusat kooliaasta algust nii väikestele kui ka suurtele õpilastele ning muidugi emmedele-issidele, kes on seda päeva kindlasti sama suure ärevusega oodanud. Mina võisin täna aga uhkust tunda, sest üks minu õetütardest alustas kooliteed Tallinna Inglise Kolledžis.
No Comments Yet, Leave Yours!