Rhodose maitsed

Kreeka peale mõeldes meenuvad mulle esimese asjana päike ja söök ning kuna iga reis sinna kanti on minu jaoks rohkemal või vähemal määral toidureis, otsustasingi kirja panna, kus ja mida me Rhodosel (muu reisijutu leiad siit) sõime ning millised kohad meile eriliselt meelde jäid. Loodetavasti on niisugusest ülevaatest ka tulevastele Rhodose külastajatele kasu.
Kui muidu tuleb maitsvat toitu ikka otsida, siis seal käib see hõlpsalt. Lihtsalt tellid ja ootad, et lauale saabuks mõni isuäratav kohalikust toorainest valmistatud roog. Iga ampsuga saab kaasa suutäie päikest, tomatid on tumepunased, kurkidel on päriselt kurgi maitse ning puuviljad on mesimagusad. Juba nende lõhn on hoopis teistsugune kui siin Põhja-Euroopas. Ja näiteks liha süües on meil mitu korda juhtunud, et omanik võib näpuga näidata, millise mäe otsast see pärineb.

Esiteks mõned soovitused. Ärge ostke endale all inclusive paketti, vaid sööge erinevates pererestoranides, kus pakutakse armastusega tehtud toitu, millel on oma nägu ja maitse. Hotellis pakutav toidulaud võib olla küll rikkalik, kuid tahes-tahtmata on see ka igav.
Tehke enne reisi korralik uurimistöö, näiteks TripAdvisoris, sest igasse kohta on niikuinii võimatu jõuda ning sealt võib väga häid nõuandeid leida. Igal juhul proovige vältida turistilõkse, astudes uksest sisse seal, kus ka kohalikke märkate.
Kui tahate liha, siis maitske kindlasti lammast, sest kreeklased oskavad valmistada suussulavat lambaliha. Kel rohkem raha kulutada, võiks ka kalamenüüle pilgu peale heita, sest igasugused mereannid on seal väga värsked (alati saab küsida, millist kala just sel päeval soovitatakse) ning iga eurot väärt.
Sööge õhtust pärast päikeseloojangut, mil temperatuur enam nii troopiline pole, sest päeval on ikka väga kuum ning kui higimull on otsa ees ja olemine ebamugav, ei taha toit eriti alla minna. Lõunaks on hea süüa mõni kergem salat, sest need on imemaitsvad. Minu absoluutne kohalik lemmik ongi just lihtne ja sageli ka kõige soodsam Kreeka salat.

Olin TripAdvisori abil juba enne reisi algust meile nii 10-15 restorani välja otsinud, eelkõige Rhodose linnast, sest peatusime Agla hotellis, kuid mõned üksikud ka kaugemalt. Neist, mille jõudsime ära proovida, valmistasid vaid paar üksikut pettumuse, ehkki halba toitu ei pakutud meile kordagi, pigem läks nii, et ootused olid kõrged, kuid toit või teenindus keskpärane. Mina olen inimene, kellele teenindus on alati vähemalt sama oluline kui söök ise, sest kehv teenindus rikub õhkkonna juba alguses ära ning siis on kindel, et ükski asi ei maitse nii nagu peaks ja võiks.

Kohe esimesel õhtul pärast hotelli saabumist küsisime baarmen Tasoselt nõu, kuhu sööma minna. Ta soovitas meile kahte restorani, mis jäid vaid paari minuti kaugusele. Reisi lõpuks jõudsime mõlemas ära käia.
Väike ja soodne Seva's Place paikneb kohe Agla kõrval ning kuigi toidud on seal tagasihoidlikult lihtsad, maitses kõik hästi. Kõige rohkem meeldisid mulle aga toolide vahel lebotanud kassid ning see mõnus õhkkond, mida üks korralik pererestoran endaga kaasa toob. Üks suurimaid üllatajaid.

Natuke kaugemal paiknenud Yamas oli mõnevõrra uhkem ja kallim, kuid oma hinda väärt. Uksel tervitas külastajaid üks väga äge vanahärra, kes meile kohe alustuseks ouzot (Kreekast pärit aniisimaitselist viina) pakkus. Lugesime soomekeelset menüüd ning otsemaid saabus meie juurde just soomlasest teenindaja. Tellisin Kreeka salati, mis oli tavalisest hoopis erinev ja väga-väga maitsev.

Positiivsed kogemused saime ka järgmistest kohtadest:
Linna parima sandwichi leiab kokteilibaarist nimega The Wall. Ma ei mäleta abikaasa lemmiku täpset nime, kuid see polnud menüüs sugugi mitte kõige kallim (natuke üle kolme euro) ning sisaldas kõike head ja paremat (isegi seeni!).

Üks mõnus kohvik-baar, kuhu lausa kahel korral kogemata sattusime, oli Lee Beach Cafe Bar Pefkoses. See koht jäi mulle meelde, sest seal sai osta Strongbow kuiva siidrit ja see ei maksnudki hingehinda. Tavaliselt pole Kreeka restoranides siider üldse menüüs ja kui on, siis sageli maksab üks klaasike üle viie euro. Samuti paiknes see baar meie lemmikuks kujunenud mereranna kõrval. Söök polnud seal minu meelest midagi imelist, kuid hinnad olid tõesti madalad ja Raunole väga meeldis.

Kõige erilisema lõuna sõime Empona külakeses, mis paikneb hiiglasliku Attavyrose mäe nõlvadel. Empona on tuntud eelkõige veinide ja oliiviõli poolest ning see on üks koht, kus lausa peab veini tellima. Bakis Brothers'i menüüs jäid mulle silma magusad punased veinid, seega täitsa huvi pärast tellisingi seda (tavaliselt joon kuiva valget) ning mul ei tulnud pettuda, maitse oli imehea. Kusjuures ka söök ja teenindus jätsid väga hea mulje. Küla ise on pisike, kuid kuna mägi selle kõrval on üle 1200 meetri kõrge, on sealsed vaated ikka päris võimsad.

Empona/Embonas

Suurima pettumuse valmistas Koozina, mida on arvustustes tohutult kiidetud, kuid meile jäid sealt vaid ebameeldivad mälestused. Sisse minnes ei näinud me ühtegi naeratust ning meid teenindanud tütarlaps ei vaadnud meile korralikult silmagi. Õhkkond oli selline kummaline, kuid lootsime, et äkki toit teeb asja paremaks. Kõik paistiski taldrikul ilus, kuid ilmselt just selle ebameeldiva vastuvõtu tõttu ei tekitanud see meis mingit erilist emotsiooni. Pealegi jäi Raunol, kes tõesti sööb nagu hobune, kõht tühjaks ning tal tuli lähedalasuvast baarist veel üks sandwich (just nii me selle linna parima võileiva avastasimegi) lisaks tellida. Selline asi juhtus kogu reisi jooksul vaid ühel korral. Igal juhul lahkusime Koozinast nii ruttu kui võimalik ja tagasi ma ei läheks, ehkki teiste kogemuste põhjal võiks arvata, et äkki sattusime sinna lihtsalt halval hetkel.

Teine pettumus oli Kolimbias paiknev rannarestoran To Nissaki, mis nägi küll imeline välja, kuid sealgi jättis teenindus soovida ning toit oli keskpärane. Mina tellisin krevetid, mis ei olnud sugugi odavad, kuid söömist oli seal ikka väga vähe ning ka maitse polnud midagi unustamatut. Rauno võttis tuunikalasalati, mis oli samuti selline mittemidagütlev. Teeninduse osas jäi eriliselt meelde see, et oleksime tahtnud istuda ühte kauni vaatega neljasesse lauda, kuid meid saadeti mujale, ehkki restoran oli põhimõtteliselt tühi. Arvasin esialgu, et kahekesi võibki ainult kaheses lauas istuda, aga kohe pärast meid saabus üks teine paarike, kes istus sama laua äärde ja neile ei öeldud enam midagi.

Ootuspäraselt ei pakkunud mingit erilist naudingut ka hotelli hommikusöögid, ent samas tagas buffet-hommikusöök selle, et nälga ei jäänud me kordagi. Iga päev oli küll laias laastus samasugune menüü ning mulle tundus, et enamik toitudest oli maitsestamata, kuid õnneks olid iga laua peal maitseained ja õlid täitsa olemas, seega see mure sai kiiresti lahendatud. Samas tegi Agla kõik vead heaks suurepärase teenindusega ning kokkuvõttes jäid meile sealt ikkagi ainult toredad mälestused.

Vanalinnas sõime kogu reisi jooksul vaid kaks korda. Aga just seal avastasime enda jaoks ühe uue lemmiku – grillitud halloumi juustu. Mama Sofia's serveeritakse seda viigimarjamarmelaadiga ning paremat asja annab otsida.

Oma viimase Rhodose õhtusöögi sõime La Varka restoranis, mis paikneb vanalinna kõige rahvarohkemas osas. Tavaliselt ma sellist restorani ei valiks ning tegelikult otsisimegi ühte teist kohta, kuid kuna meil oli juba pikk päev seljataga ja nälg näpistas, jäime sinna. Sealne toit nägi küll võimas välja, aga vähemalt minu salat oli hea, mitte suurepärane.

Lõpetuseks tahan teile rääkida aga meie uuest lemmikrestoranist, mil nimeks Tamam. Kui Kreeta puhul valmistas TripAdvisor pettumuse, sest sealne esimene koht ei avaldanud meie seltskonnale üldse muljet, siis Rhodose esikoht on oma tiitlit sajaprotsendiliselt väärt. Usun, et see tõesti on terve saare parim restoran ning mulle pole vist üldse kunagi ükski söögikoht nii head muljet jätnud. Juba ainuüksi Tamami pärast võiks Rhodosele tagasi minna.

Olin tegelikult plaaninud, et just seal võiksime süüa oma reisi viimase ja natuke pidulikuma õhtusöögi, kuid täiesti juhuslikult avastasime Tamami juba esimesel päeval. Läksime värsket õhku hingama ning otsustasime lõunasöögiks mõne juhusliku koha välja valida. Selgus aga, et see tänav, kus paiknevad mitmed Rhodose parimatest restoranidest, paikneb Agla hotellist vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel ning sinna sattudes jäigi Tamam meile esimesena silma.
Meist said koheselt püsikliendid ning ühe lühikese nädala jooksul jõudsime sinna vähemalt viiel korral. Ükski roog ei valmistanud pettumust, pigem tuli tahtmine kogu menüü ära proovida. Teenindus oli tõesti esmaklassiline ning umbes kolmandal korral oli meil juba selline tunne, et me teame neid kõiki. Kokk Mariat läbi tema toidu ning peremees Andreast läbi tema lõbusate lugude. See abielupaar koos oma tütardega moodustabki Tamami südame. Just Tamamis saime maitsta ka Chíose saarelt pärinevat Mastiha-likööri, mida isegi koju kaasa ostsime.

Proovisime seal väga mitmeid roogasid ning mina ei oskagi ühte konkreetset lemmikut välja tuua (võib-olla pasta), kuid kõigile lihaarmastajatele soovitan BBQ ribisid, mida serveeritakse lihtsalt uskumatult heas kastmes. Neid tellis Rauno lausa kahel korral. Ja ka hinnad on Tamamis väga mõistlikud, näiteks selle suure ribide portsjoni eest tuleb maksta vaid 13,90 (rääkimata sellest, et igale laudkonnale pakutakse magustoiduks kodutehtud jäätist).

Tamam on restoran, kuhu on õhtuti ääretult raske sisse pääseda, sest ukse taga ootab pikk-pikk järjekord. Me jalutasime sealt mitmel korral mööda ja lootsime, et äkki ikka on mõni vaba koht, aga ei. Lõunasöögiks saime aga alati kohe laua, seega enam-vähem kõik oma lõunad veetsimegi just seal.

PS. Enne Rhodosele sõitmist võib heaga dieeti pidada, sest vähemalt mina sain seal küll süsivesikute aastalimiidi täis söödud. Saia ma üldiselt ei puutu, aga värskelt ahjust tulnud pita leivale, mida seal igas restoranis tasuta pakutakse, ei suutnud isegi mina "ei" öelda. Tundsin, kuidas tagumik nädalaga kaks korda suuremaks paisus.

Meie nädal Rhodosel

Mõte sellest, et sügisel võiks kuhugi soojale maale peesitama minna, sündis tegelikult juba kevadel, ent lõpliku otsuse langetasime alles siis, kui suvi otsustas üldse tulemata jääda. Esialgu polnud meil õrna aimugi, kuhu minna. Tingimuseks oli, et õhutemperatuur peab olema vähemalt 25 kraadi, meri soe ning hinnad mitte üleliia kõrged. Augusti lõpus hakkasin viimase hetke pakkumistel rohkem silma peal hoidma ning pinnale jäid kolm varianti – kas Bulgaaria, Kreeka või Türgi. Rauno ütles kohe ära, et tema Türki ei taha ning just enne seda, kui olime reaalselt valmis broneeringut tegema, jõudsid kõik Bulgraaria pakkumised müstilisel kombel õhku haihtuda, seega jäimegi Kreeka juurde. Mina armastan eelkõige Kreeka saari ning kuna Kreetal oleme juba ära käinud, otsustasimegi seekord Rhodose kasuks. Startisime 6. septembri pärastlõunal ning tagasi jõudsime 14. septembri varahommikul.

Majutuseks valisime Agla, sest pärast pikka uurimistööd jättis see mulle meie hinnaklassi hotellidest kõige parema mulje. Tegu on üsna väikese kolme tärni hotelliga, kuid igasugu tähekestest olulisemaks pidasin seda, et see kuulub ühele konkreetsele perekonnale, asub merele lähedal ning on paljuski just soomlalstele suunatud. Nimelt on Aglas lausa kolm soome keelt rääkivat töötajat ning isegi kohalike kreeklaste soome keele oskus oli muljetavaldav. Hotelliga jäimegi kokkuvõttes rahule, sest süüa sai buffet-hommikusöögilauas piisavalt ning iga kord, kui millegagi hätta jäime, osati meid aidata. Näiteks suutsime ära kaotada enda hotellitoa võtme ja mina olin juba täielikus paanikas, sest tavaliselt nõutakse selle eest üsna suurt rahasummat, aga meile anti lihtsalt uus kaart kätte ja rohkem seda ei mainitud. Kõige ägedam oli Agla juures aga igaõhtune happy hour. Mina jõin alati rõõmsalt mojitosid, sest ega ma muidu kuueeuroseid kokteile väga osta ei raatsiks, aga see on mu täielik lemmik ja nii soodsa hinnaga tuleb võimalust ometi ära kasutada. Mojitod, mida sugugi igalpool teha ei osata, olid tõesti maitsvad. Kõige parem osa happy houri juures oli aga baarimees nimega Tasos, kes meid alati suure naeratusega vastu võttis ning meile igasuguseid põnevaid lugusid rääkis.

Pärast happy hourit siirdusime tavaliselt enda tuppa või mere äärde sooja tuult nautima, kuid reede õhtul jäime kauemaks baari istuma. Tasos oli peomeeleolus ning tal oli kaasas pudel suma. See on siis selline kodukootud kangem kraam, mida mina üle ühe pitsi alla ei saanud ja sedagi sunniviisiliselt. Rauno kui mees ei saanud aga keelduda ning nad tegid ikka päris mitu ringi. See "nad" tähendas abikaasat, baarmeni, turvameest (kes kõigile, nii meestele kui ka naistele, lahkelt massaaži tegi), ühte sakslasest härrat ning kolme norrakat, kes rääkisid meile ka oma loo, mis on minu meelest nii eriline, et panen selle kirja.
Norrakate reisiseltskond koosnes kolmest inimesest: 60ndates õest-vennast ning nende 87aastasest isast, kes on juba aastakümneid Rhodosele reisinud ja viibis Aglaski ma ei tea mitmendat korda. Varem reisis ta koos oma abikaasaaga, kes aga seitse aastat tagasi raskelt haigestus ning kaks aastat tagasi jäädavalt lahkus. Pärast ema haigestumist hakkas õde isaga reisima, sest vanahärra tahtis jätkata, kuid mitte üksi. Ema surma järel liitus traditsiooniga ka vend ning nüüd ongi nad igal aastal kolmekesi mõne reisi ette võtnud. Olgugi et kurbadel põhjustel sündinud, on see ikkagi väga armas traditsioon. Kusjuures 87aastane härra ise oli üllatavalt nooruslik, rääkis kõigiga rõõmsalt juttu ning võttis mitu prisket pitsi suma. Lõpuks muidugi selgus, et ühe norraka poeg on eestlasega abielus ning nad plaanivad parajasti Eesti reisi. Meie jälle manisime ära, et oleme paari nädala pärast Põhja-Soome ja Norra minemas. Noh, kõik tuli välja, nagu baaris ikka.

Agla pole mingi luksuslik hotell, kuid meile sealsest pisikesest basseinist ning kõike hädavajalikku sisaldavast toast täitsa piisas. Suurema osa ajast viibisime me niikuinii kusagil mujal. Teisipäevast neljapäevani sõitsime ringi rendiautoga, sest tahtsime võimalikult palju põnevaid kohti ikka oma silmaga ära näha.

Liblikate org

Oleme eelkõige loodusturistid ning tavaliselt pileteid ostma ei pidanud, kuid paar üksikut ajaloolist mälestist, mille nägemise eest ka raha nõuti, vaatasime ikka üle. Tuleb tõdeda, et parimad kogemused saime reeglina tasuta, ainult Lindose akropoli eest oleksin võinud 6 euro asemel kas või kümme maksta, sest sealt avanes kogu reisi kõige imelisem vaade.

Lindos

 

 

78 km pikk ja 38 km lai Rhodos on ideaalne paik ringi rändamiseks, sest ükski koht ei jää liiga kaugele ning ka tüütud tagasisõidud pole liiga pikad. Jõudsime igale poole, kuhu jõuda tahtsime ning paaris lemmikkohas (nt ühes Pefkose lahesopis paiknenud liivases mererannas) õnnestus isegi kaks korda ära käia. Auto osas soovitan kindlasti mõnda maasturit, millega mäetippu pääseb ja kruusateedel hätta ei jää. Meie otsustasime Suzuki Vitara kasuks ning kuumale ilmale ning konditsioneeri puudumisele vaatamata poleks ma seda ühegi teise auto vastu vahetanud, ehkki töötava raadioga Vitarast poleks küll ära öelnud.

Tegin selle nädala jooksul NII palju pilte, et neid kõiki ei suuda ma siia postitusse kuidagi ära mahutada, kuid mainin ära veel kolm eredalt meelde jäänud kohta, kus kindlasti käia tasuks.

Läänerannikul paiknev Monolithos, kuhu viivast ülipikast trepist me küll üles minna ei jõudnud, sest ilm oli palav ning meil oli juba päris pikk päev seljataga, kuid ka kaugelt avaldas loss muljet. Uskumatu, et keegi hull on selle päriselt kunagi ehitanud. 

Samuti läänerannikule jääv Kritinia loss, kuhu jõudsime õhtusemal ajal ning kus ma ronisin nii kõrgele kui vähegi võimalik. Ütleme nii, et avanenud vaade oli iga higipisarat väärt.

Prassonissi, mis on suvisel ajal poolsaar, muutudes talviti jälle saareks. Hetkel eraldaski seda Rhodosest hiiglaslik liivarand, mille mõlemad kaldad olid täidetud lohesurfaritega. Prassonissi on huvitav ka sellepoolest, et seal on võimalik saada pildile kaks merd korraga. Egeuse mere poolne kallas on oluliselt vihasemate lainetega ning mõeldud edasijõudnutele, Vahemere-poolne rand on rahulikum ning see sobib ka algajatele. Meie nägime Prassonissit just päikeseloojangu ajal ning koos kümnete lohesurfaritega moodustas see tõeliselt maagilise vaatepildi.

Kuna Agla paikneb Rhodose linnas, jõudsime sealgi mitmel korral ringi jalutada. Kõige ilusam osa linnast oli muidugi vanalinn, ehkki seal ootas iga nurga peal mõni turistilõks ning aeg-ajalt oli rahvamassi sees liikumine väsitav. Ent peatänavast eemale saades muutus vanalinn kohe väga mõnusaks ning mul on tegelikult kahju, et me seal veelgi pikemalt seigelda ei saanud.

Vanalinna keskpunkt

Soomlased on Rhodose vallutanud

Mandraki sadam

Mõnus retro

Algselt plaanisime käia ka Symi saarel, kuid kuuldes norrakatelt, et sel aastal polegi seal nii tore (vist seoses pagulaskriisiga), jätsime selle mõtte sinnapaika ja rentisime hoopis mootorratta. See oli muidugi Raunole nagu varajane jõulukink ning kuigi tema esimene valik viidi otse meie nina alt minema, pani ka plaan B ehk üks suur BMW, mida me naljaga pooleks diivaniks kutsusime, abikaasa silmad särama. Motikaga äge ringi sõita, aga tuul oli kohati ikka väga-väga tugev ning silmad tahtsid vägisi pähe ära kuivada.

Munapead :)

Natuke tolmune

Naljakatest juhtumisest meenub kohe, kuidas esimesel päeval, kui meil oli vaja autot parkida, ei suutnud me ühtegi vaba paika leida ning tiirutasime pool tundi hotelli ümber ringi. Lõpuks oli meil mõlemal närv juba nii must, et parkisime auto lihtsalt ühe suure tee äärde. Seal oli veel vähemalt kümme autot reas, seega lootsime, et mingit probleemi sellest ei tule. Hommikul, kui tahtsime jälle sõitma minna, saime korraliku šoki, sest meie auto oli kadunud ja tee ääres, kuhu selle jätsime, ei seisnud enam ühtegi autot. Esialgne ehmatus möödas, märkas Rauno, et auto oli öö jooksul lihtsalt ümber kolinud. Nüüd seisis see ühel väiksemal tänaval, kus olid ka ametlikult parkimispaigad olemas. Ei ühtki teadet või trahvi.

Meie lähim rand, kahjuks kivine

Ainus negatiivne kogemus tabas meid laupäeval, st napilt enne kojusõitu. Tulime parajasti vanalinnast, kus olime veetnud pika päeva suveniire ostes ja niisama jalutades. Kell oli juba päris palju ning enamik poode suletud, kuid nägime, et meie hotelli lähedal on ühel poel tuled veel peal ning mõtlesime, et ostaks pudeli külma vett. Läksime sisse, küsisime, kas me saaksime vett osta ja saime vastuseks sellise sõimu, mida ma vist mitte kunagi ära ei unusta. Kassas istunud vanem härra hakkas lausa ropendama. Põhjuseks see, et olime eelnevalt teistes poodides suuremad ostud ära teinud ja tahtsime nüüd temalt ainult vett osta. Tõe huvides mainin aga ära, et müüja polnud kreeklane, vaid rääkis pigem briti aktsendiga.

Seitsme allika orus linnukesi imetlemas

Esialgu oli mul ikka väga kurb meel ära minna, sest ilmad olid nii ilusad (päeval ikka kõvasti üle 30 kraadi, õhtuti 25-27 kanti) ning tundus, et vabalt võiks veel nädalakese seal olla. Aga kui poole ühe paiku öösel Helsingis maandusime ning ma tualetti läksin, tuli mulle kohe meelde, miks Soomeski tegelikult täitsa tore on. Rhodose lennujaamas oli neljast wc-kabiinist üks katki, kraanikauss umbes, paber otsas, põrand räpane ning naised vaidlesid kõvahäälselt selle üle, kes on järgmine. Soome jõudes vaatasid kõikjalt vastu puhtad pinnad, paberist polnud puudust ning WCs kõlas linnulaul. Rääkimata siis Kreeka hullumeelsest liikluskultuurist, mida ei anna Soomega isegi võrrelda. Kõik need pealtnäha ebaolulised pisiasjad, mis meie elu ikkagi nii palju mõjutavad.

Täiesti tavaline vaatepilt

PS. Kirjutan seda postitust, sõites Põhja-Soome suunas. Otsustasime minna äärmusest äärmusesse ehk siis kuumalt Rhodoselt sügisesele Lapimaale. Kavatseme selle nädalakese jooksul Soome põhjatipus, Rootsist läbi põigata ja isegi Norras ära käia. Seekord ei reisi me aga kahekesi, vaid natuke suurema seltskonnaga.
Rhodose toidukogemusest tahaksin teile lähiajal eraldi postituse kirjutada.

PS. Panin kokku ka väikese reisivideo, mis on kahjuks nähtav ainult arvutis. Ootan aega, mil vähekenegi kvaliteetsema kaameraga filmida saaks, aga tore mälestus igal juhul.