Meie nädal Rhodosel

Mõte sellest, et sügisel võiks kuhugi soojale maale peesitama minna, sündis tegelikult juba kevadel, ent lõpliku otsuse langetasime alles siis, kui suvi otsustas üldse tulemata jääda. Esialgu polnud meil õrna aimugi, kuhu minna. Tingimuseks oli, et õhutemperatuur peab olema vähemalt 25 kraadi, meri soe ning hinnad mitte üleliia kõrged. Augusti lõpus hakkasin viimase hetke pakkumistel rohkem silma peal hoidma ning pinnale jäid kolm varianti – kas Bulgaaria, Kreeka või Türgi. Rauno ütles kohe ära, et tema Türki ei taha ning just enne seda, kui olime reaalselt valmis broneeringut tegema, jõudsid kõik Bulgraaria pakkumised müstilisel kombel õhku haihtuda, seega jäimegi Kreeka juurde. Mina armastan eelkõige Kreeka saari ning kuna Kreetal oleme juba ära käinud, otsustasimegi seekord Rhodose kasuks. Startisime 6. septembri pärastlõunal ning tagasi jõudsime 14. septembri varahommikul.

Majutuseks valisime Agla, sest pärast pikka uurimistööd jättis see mulle meie hinnaklassi hotellidest kõige parema mulje. Tegu on üsna väikese kolme tärni hotelliga, kuid igasugu tähekestest olulisemaks pidasin seda, et see kuulub ühele konkreetsele perekonnale, asub merele lähedal ning on paljuski just soomlalstele suunatud. Nimelt on Aglas lausa kolm soome keelt rääkivat töötajat ning isegi kohalike kreeklaste soome keele oskus oli muljetavaldav. Hotelliga jäimegi kokkuvõttes rahule, sest süüa sai buffet-hommikusöögilauas piisavalt ning iga kord, kui millegagi hätta jäime, osati meid aidata. Näiteks suutsime ära kaotada enda hotellitoa võtme ja mina olin juba täielikus paanikas, sest tavaliselt nõutakse selle eest üsna suurt rahasummat, aga meile anti lihtsalt uus kaart kätte ja rohkem seda ei mainitud. Kõige ägedam oli Agla juures aga igaõhtune happy hour. Mina jõin alati rõõmsalt mojitosid, sest ega ma muidu kuueeuroseid kokteile väga osta ei raatsiks, aga see on mu täielik lemmik ja nii soodsa hinnaga tuleb võimalust ometi ära kasutada. Mojitod, mida sugugi igalpool teha ei osata, olid tõesti maitsvad. Kõige parem osa happy houri juures oli aga baarimees nimega Tasos, kes meid alati suure naeratusega vastu võttis ning meile igasuguseid põnevaid lugusid rääkis.

Pärast happy hourit siirdusime tavaliselt enda tuppa või mere äärde sooja tuult nautima, kuid reede õhtul jäime kauemaks baari istuma. Tasos oli peomeeleolus ning tal oli kaasas pudel suma. See on siis selline kodukootud kangem kraam, mida mina üle ühe pitsi alla ei saanud ja sedagi sunniviisiliselt. Rauno kui mees ei saanud aga keelduda ning nad tegid ikka päris mitu ringi. See "nad" tähendas abikaasat, baarmeni, turvameest (kes kõigile, nii meestele kui ka naistele, lahkelt massaaži tegi), ühte sakslasest härrat ning kolme norrakat, kes rääkisid meile ka oma loo, mis on minu meelest nii eriline, et panen selle kirja.
Norrakate reisiseltskond koosnes kolmest inimesest: 60ndates õest-vennast ning nende 87aastasest isast, kes on juba aastakümneid Rhodosele reisinud ja viibis Aglaski ma ei tea mitmendat korda. Varem reisis ta koos oma abikaasaaga, kes aga seitse aastat tagasi raskelt haigestus ning kaks aastat tagasi jäädavalt lahkus. Pärast ema haigestumist hakkas õde isaga reisima, sest vanahärra tahtis jätkata, kuid mitte üksi. Ema surma järel liitus traditsiooniga ka vend ning nüüd ongi nad igal aastal kolmekesi mõne reisi ette võtnud. Olgugi et kurbadel põhjustel sündinud, on see ikkagi väga armas traditsioon. Kusjuures 87aastane härra ise oli üllatavalt nooruslik, rääkis kõigiga rõõmsalt juttu ning võttis mitu prisket pitsi suma. Lõpuks muidugi selgus, et ühe norraka poeg on eestlasega abielus ning nad plaanivad parajasti Eesti reisi. Meie jälle manisime ära, et oleme paari nädala pärast Põhja-Soome ja Norra minemas. Noh, kõik tuli välja, nagu baaris ikka.

Agla pole mingi luksuslik hotell, kuid meile sealsest pisikesest basseinist ning kõike hädavajalikku sisaldavast toast täitsa piisas. Suurema osa ajast viibisime me niikuinii kusagil mujal. Teisipäevast neljapäevani sõitsime ringi rendiautoga, sest tahtsime võimalikult palju põnevaid kohti ikka oma silmaga ära näha.

Liblikate org

Oleme eelkõige loodusturistid ning tavaliselt pileteid ostma ei pidanud, kuid paar üksikut ajaloolist mälestist, mille nägemise eest ka raha nõuti, vaatasime ikka üle. Tuleb tõdeda, et parimad kogemused saime reeglina tasuta, ainult Lindose akropoli eest oleksin võinud 6 euro asemel kas või kümme maksta, sest sealt avanes kogu reisi kõige imelisem vaade.

Lindos

 

 

78 km pikk ja 38 km lai Rhodos on ideaalne paik ringi rändamiseks, sest ükski koht ei jää liiga kaugele ning ka tüütud tagasisõidud pole liiga pikad. Jõudsime igale poole, kuhu jõuda tahtsime ning paaris lemmikkohas (nt ühes Pefkose lahesopis paiknenud liivases mererannas) õnnestus isegi kaks korda ära käia. Auto osas soovitan kindlasti mõnda maasturit, millega mäetippu pääseb ja kruusateedel hätta ei jää. Meie otsustasime Suzuki Vitara kasuks ning kuumale ilmale ning konditsioneeri puudumisele vaatamata poleks ma seda ühegi teise auto vastu vahetanud, ehkki töötava raadioga Vitarast poleks küll ära öelnud.

Tegin selle nädala jooksul NII palju pilte, et neid kõiki ei suuda ma siia postitusse kuidagi ära mahutada, kuid mainin ära veel kolm eredalt meelde jäänud kohta, kus kindlasti käia tasuks.

Läänerannikul paiknev Monolithos, kuhu viivast ülipikast trepist me küll üles minna ei jõudnud, sest ilm oli palav ning meil oli juba päris pikk päev seljataga, kuid ka kaugelt avaldas loss muljet. Uskumatu, et keegi hull on selle päriselt kunagi ehitanud. 

Samuti läänerannikule jääv Kritinia loss, kuhu jõudsime õhtusemal ajal ning kus ma ronisin nii kõrgele kui vähegi võimalik. Ütleme nii, et avanenud vaade oli iga higipisarat väärt.

Prassonissi, mis on suvisel ajal poolsaar, muutudes talviti jälle saareks. Hetkel eraldaski seda Rhodosest hiiglaslik liivarand, mille mõlemad kaldad olid täidetud lohesurfaritega. Prassonissi on huvitav ka sellepoolest, et seal on võimalik saada pildile kaks merd korraga. Egeuse mere poolne kallas on oluliselt vihasemate lainetega ning mõeldud edasijõudnutele, Vahemere-poolne rand on rahulikum ning see sobib ka algajatele. Meie nägime Prassonissit just päikeseloojangu ajal ning koos kümnete lohesurfaritega moodustas see tõeliselt maagilise vaatepildi.

Kuna Agla paikneb Rhodose linnas, jõudsime sealgi mitmel korral ringi jalutada. Kõige ilusam osa linnast oli muidugi vanalinn, ehkki seal ootas iga nurga peal mõni turistilõks ning aeg-ajalt oli rahvamassi sees liikumine väsitav. Ent peatänavast eemale saades muutus vanalinn kohe väga mõnusaks ning mul on tegelikult kahju, et me seal veelgi pikemalt seigelda ei saanud.

Vanalinna keskpunkt

Soomlased on Rhodose vallutanud

Mandraki sadam

Mõnus retro

Algselt plaanisime käia ka Symi saarel, kuid kuuldes norrakatelt, et sel aastal polegi seal nii tore (vist seoses pagulaskriisiga), jätsime selle mõtte sinnapaika ja rentisime hoopis mootorratta. See oli muidugi Raunole nagu varajane jõulukink ning kuigi tema esimene valik viidi otse meie nina alt minema, pani ka plaan B ehk üks suur BMW, mida me naljaga pooleks diivaniks kutsusime, abikaasa silmad särama. Motikaga äge ringi sõita, aga tuul oli kohati ikka väga-väga tugev ning silmad tahtsid vägisi pähe ära kuivada.

Munapead :)

Natuke tolmune

Naljakatest juhtumisest meenub kohe, kuidas esimesel päeval, kui meil oli vaja autot parkida, ei suutnud me ühtegi vaba paika leida ning tiirutasime pool tundi hotelli ümber ringi. Lõpuks oli meil mõlemal närv juba nii must, et parkisime auto lihtsalt ühe suure tee äärde. Seal oli veel vähemalt kümme autot reas, seega lootsime, et mingit probleemi sellest ei tule. Hommikul, kui tahtsime jälle sõitma minna, saime korraliku šoki, sest meie auto oli kadunud ja tee ääres, kuhu selle jätsime, ei seisnud enam ühtegi autot. Esialgne ehmatus möödas, märkas Rauno, et auto oli öö jooksul lihtsalt ümber kolinud. Nüüd seisis see ühel väiksemal tänaval, kus olid ka ametlikult parkimispaigad olemas. Ei ühtki teadet või trahvi.

Meie lähim rand, kahjuks kivine

Ainus negatiivne kogemus tabas meid laupäeval, st napilt enne kojusõitu. Tulime parajasti vanalinnast, kus olime veetnud pika päeva suveniire ostes ja niisama jalutades. Kell oli juba päris palju ning enamik poode suletud, kuid nägime, et meie hotelli lähedal on ühel poel tuled veel peal ning mõtlesime, et ostaks pudeli külma vett. Läksime sisse, küsisime, kas me saaksime vett osta ja saime vastuseks sellise sõimu, mida ma vist mitte kunagi ära ei unusta. Kassas istunud vanem härra hakkas lausa ropendama. Põhjuseks see, et olime eelnevalt teistes poodides suuremad ostud ära teinud ja tahtsime nüüd temalt ainult vett osta. Tõe huvides mainin aga ära, et müüja polnud kreeklane, vaid rääkis pigem briti aktsendiga.

Seitsme allika orus linnukesi imetlemas

Esialgu oli mul ikka väga kurb meel ära minna, sest ilmad olid nii ilusad (päeval ikka kõvasti üle 30 kraadi, õhtuti 25-27 kanti) ning tundus, et vabalt võiks veel nädalakese seal olla. Aga kui poole ühe paiku öösel Helsingis maandusime ning ma tualetti läksin, tuli mulle kohe meelde, miks Soomeski tegelikult täitsa tore on. Rhodose lennujaamas oli neljast wc-kabiinist üks katki, kraanikauss umbes, paber otsas, põrand räpane ning naised vaidlesid kõvahäälselt selle üle, kes on järgmine. Soome jõudes vaatasid kõikjalt vastu puhtad pinnad, paberist polnud puudust ning WCs kõlas linnulaul. Rääkimata siis Kreeka hullumeelsest liikluskultuurist, mida ei anna Soomega isegi võrrelda. Kõik need pealtnäha ebaolulised pisiasjad, mis meie elu ikkagi nii palju mõjutavad.

Täiesti tavaline vaatepilt

PS. Kirjutan seda postitust, sõites Põhja-Soome suunas. Otsustasime minna äärmusest äärmusesse ehk siis kuumalt Rhodoselt sügisesele Lapimaale. Kavatseme selle nädalakese jooksul Soome põhjatipus, Rootsist läbi põigata ja isegi Norras ära käia. Seekord ei reisi me aga kahekesi, vaid natuke suurema seltskonnaga.
Rhodose toidukogemusest tahaksin teile lähiajal eraldi postituse kirjutada.

PS. Panin kokku ka väikese reisivideo, mis on kahjuks nähtav ainult arvutis. Ootan aega, mil vähekenegi kvaliteetsema kaameraga filmida saaks, aga tore mälestus igal juhul.