Kuidas korraldada unustamatut tüdrukuteõhtut?

Mulle tundub, et oskan sellele küsimusele vastata, sest olen näinud ja kogenud mõlemat. Olen olnud nii see üllatunud ja õnnest joobunud tulevane pruut kui ka ärevuses korraldaja, kes loeb päevi ja loodab, et kõik korda läheb. Ühes asjas olen igatahes kindel – absoluutselt iga naine on väärt vähemalt ühte sellist päeva oma parimate sõbrannade seltsis, kus tal pole vaja mitte millegi pärast muretseda ning ta saab ennast tõelise superstaarina tunda.

Kui meenutan enda pidu, mis toimus vaid kaks päeva enne meie pulmi ehk siis 2013. aasta juuni alguses, tulevad mulle ikka veel rõõmuvärinad sisse. Peo toimumisaeg polnud küll üllatus, sest selle olime minu tollal täiesti hullumeelse graafiku tõttu juba varem kokku leppinud, kuid millestki muust polnud mul õrna aimugi. Ja kõik need ootused, mis mul olid, ületati mitmekordselt. Muidugi julgesin loota, et saan sel päeval end üles lüüa, hästi palju naerda ning Rauno nime rohkem kui korra lausuda, kuid seda, et ma ennast tuletõrjejaamas torust alla libistan, tuletõrjujate kukil pilti teen või voolikust vett pritsin, ei osanud ma küll ette kujutada. See õhtu oli võimas ning ma ei unusta seda mitte kunagi. Ütlen ikka, et pulmad olid meil küll tagasihoidlikud, kuid nii minu kui ka Rauno nn viimased õhtud vallalisena olid nagu filmist.

 

Kuna Mann oli minu peo peakorraldaja, tundsin otseloomulikult pinget, sest latt oli kõrgel ja tema õhtu pidi tulema vähemalt sama meeldejääv. Planeerimisega alustasin varakult, sest teadsin juba ette, et suvel saab mul ühel hetkel aeg lihtsalt otsa ning tähtsamad asjad võiks enne seda kriitilist punkti paigas olla. Õnneks oli meil nii tore korraldustiim, et ajahätta ei jäänud me kordagi ning ideid oli pigem rohkem kui vähem. 

Ka Manni peo toimumispaigaks valisime Tartu. Esiteks on sinna nii Tallinnast kui Võrust mugav sõita ning ning teiseks seetõttu, et Tartu on meie jaoks just see linn. Oleme Manniga ju mõlemad juba mõnda aega mujal elanud, kuid Tartuga võrreldavat sidet pole veel ühegi teise linnaga tekkinud. Tartu oli, on ja jääb.

Teine asi, millega kohe alguses tegelema hakkasime, oli riietus. Mulle meeldis idee sellest, et sätiksime end pulmavärvidesse. Õnneks kuulus korraldustiimi ka üks andekas õmbleja, kel jätkus jaksu meile kõigile samasugused kostüümid õmmelda, rääkimata teistest üksikasjadest. Manni riietus oli meiega samades toonides, kuid oluliselt silmapaistvam ja luksuslikum.

Fotograafi otsides pöörasin tähelepanu eelkõige sellele, et tunnise sessiooni hind meie eelarvesse mahuks ning üllatusin, avastades, et ka tõeliselt soodsa hinna eest võib leida väga andekaid tegijaid. Lõpuks sai fotograafiks välja valitud Martin Kraus, kes lisaks kaunite piltide tegemisele suutis meie lärmaka ja keskmisest pöörasema seltskonna kenasti välja kannatada ning isegi erisugustesse poosidesse sättida. Uskuge mind, kümne naise ohjeldamine pole sugugi nii lihtne, kuid ta sai tõesti hästi hakkama.

Jõudsin Eestisse alles peopäeva varahommikul, kuid üllataval kombel pidasin terve õhtu ilma probleemideta vastu. Startisime tallinlastega juba kell 10 Tartu poole teele ning ajasime terve aja meid küsimustega pommitanud pruudile igasugust hullu juttu. Näiteks lubasime viia ta mingisse keldrisse, kus strippar Marco talle kõik striptiisi põhitõed lahti seletab. Loodetavasti polnud Mann väga pettunud, kui selgus, et nii siiski ei lähe.

Tartus jätsime peokangelase Lea ilusalongi, kus töötab meile juba esimesest Oksala suvest tuttav juuksur Sandra Käämer. Just tema sai enda kaela Manni meikimise ja tema meeletult pikkade juuste soengusse sättimise. Võin juba etteruttavalt öelda, et ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ning terve ülejäänud õhtu meie kõik ainult ahhetasime ja ohhetasime, sest Mann oli nii ilus. Just salongis andsime üle ka pruudi peoriietuse. See oli üks päeva pingelisemaid hetki, sest meil olid Manni mõõdud küll olemas, kuid sajaprotsendiliselt ei saanud kindel olla, kas kõik ikka sobib ja meeldib. Õnneks istusid nii seelik kui ka särk nagu valatult, vaid üks king vajas natuke venitamist.

Kuna Manni käsi oli lubatud politseinikule, otsustasime, et ka tema viimane pidu võiks seda kuidagi peegeldada. Kindlasti võiks üks korralik politseiproua arendada enda relvakäsitlusoskusi, seega viisime Manni Tartu Taktikalise Laskmise Keskusesse, kus teda spetsiaalselt daamidele mõeldud paketi raames kolmest eri relvast laskma õpetati. Ilusalongist meie juurde sõidutati tulevane pruut kõigile tuttavas sinivalges autos, ehkki selle, et teda päris arestikambrisse ei viida, aimas ta kohe ära. Lasketiirus üllatas Mann meid sellega, et vaatamata üsna ebamugavale riietusele sai ta oma märklauale ikka pihta ka. Eriti naljakas oli TLKi instruktori esmane emotsioon, nähes meie värvikat seltskonda uksest sisse astumas. Mulle tundus, et ehmatasime selle asjaliku härrasmehe natuke ära. Aga eks naised olegi sageli tulirelvadest ohtlikumad :)

 

Pärast lasketiiru saime lõpuks vahuveinipudelid kotist välja otsida ja plastikpokaale kokku lüüa. Siirdusime Emajõe äärde ning jäime fotosessiooni algust ootama. 

Pildistamise ajaks jalutasime botaanikaaeda, sest sealne loodus võimaldab ka päikeselisel suvepäeval mõnusalt varjus pildistada. Uskumatult kombel mahtusid selle ühe tunni sisse nii grupi-, sõbra- kui ka pruudi ilupildid.

 

Sel ajal, kui ühed päris õige fotograafi ees poosetasid, leppisid ülejäänud telefoni- ja muude kaameratega, sest kogu pildistamiseks mõeldud aeg tuli ometi sajaprotsendiliselt ära kasutada.

 

Fotosessiooni lõppedes oli kõigil juba korralik nälg. Õnneks ootas meid Kapriisis soe kanasalat, mis kõigile maitses ning täiesti õigustatult rahvalemmiku tiitlit kannab. Just seal viisime läbi ka pika ja põhjaliku viktoriini ning jagasime Mannile kätte ülesannete nimekirja. Et saada meie heakskiitu ja kinnitust selle kohta, et ta on abieluks valmis, tuli Mannil muuhulgas Suudlevate tudengite purskkaevus seistes enda tulevase abikaasa häid omadusi üles loetleda, inimestelt õnneliku abielu saladust küsida, oma härra halvad omadused kivide kujul Emajõkke visata ning ühe vabatahtlikuga kätt suruda. Pärast sööki liikusime linna ja nö õige pidu võiski alata.

Kuna tegevuste sekka kuulus ka oksjon, et saaksime endale veelgi uhkemat pidu lubada, hakkasime sellega kohe pihta. Paralleelselt oksjoniga täitis meie tulevane pruut teisi ülesandeid ning õhtu lõpus võisime rõõmsalt üheskoos kinnitada, et Mann on abieluks valmis.

Kõige selle kirjeldamiseks, mis nende paari kesklinnas veedetud tunni jooksul toimus, ei jätku mul lihtsalt sõnu, kuid teenisime päris korraliku summa raha, Mann sai käesurumises (olgugi et kahte kätt kasutades) jagu ühest võõrkeelt (leedu?) kõnelevast mootorrattakarust (kes sai lohutusauhinnaks suure grupikalli) ning täiesti spontaanselt esitas üks muusik talle kitarril Metallica "Whiskey in the Jar'i". 

Pärast oksjonit siirdusime shotibaar Treppi, kus õpetati Manni kokku segama sellist armukokteili, mis iga tüli ära lahendab. Oma joogi sisse kallas ta nii kompromissitinktuuri kui ka värskuse eliksiiri, kuid kuna me saime tema vaimuüllitist ka maitsta, veendusime, et kõige rohkem sisaldas see ikkagi vürtsi.

Järgmiseks suundusime kaarsillale, kus lennutasime ära Manni neiupõlvenime ja palju muudki. Kõik neli kuumaõhupalli tõusid õnnelikult õhku, ehkki igaüks neist jõudis enne kaugustesse hõljumist ka vastu silda põrgata. 

Meie viimaseks sihtpunktiks oli ööklubi Club Tallinn. Valisime õhtu tantsuliseks osaks just CT, sest sel kohal on Mannile, kes seal mitu head aastat töötas, oma tähendus. Tõenäoliselt pole selles klubis nurka, mis talle tuttav poleks. Ööklubiski ootasid Manni mõned ülesanded, millest kõige lahedam oli viimane – et meile kaks pudelit vahuveini võita, tuli tal viiele kliendile joogid serveerida. Tuleb tunnistada, et ega see just kõige lihtsam ettevõtmine polnud, kuid auhinna saime sellegipoolest kätte.

Minu jaoks saabus kõige ilusam hetk aga alles hommikul, kui Mann silmi lahti tehes enam-vähem esimese asjana podises, et see oli tema elu kõige ägedam õhtu. Naersime küll, et pulmad on juba paari päeva pärast, seega küllap see tiitel kohe edasi liigub, kuid just nende sõnade ja selle emotsiooni nimel olimegi pingutanud. 

Lisan siia lõppu veel ühe M. Krausi pildi, mille ise mustvalgeks tegin. Üks minu lemmikuid.