Kui muidu tuleb maitsvat toitu ikka otsida, siis seal käib see hõlpsalt. Lihtsalt tellid ja ootad, et lauale saabuks mõni isuäratav kohalikust toorainest valmistatud roog. Iga ampsuga saab kaasa suutäie päikest, tomatid on tumepunased, kurkidel on päriselt kurgi maitse ning puuviljad on mesimagusad. Juba nende lõhn on hoopis teistsugune kui siin Põhja-Euroopas. Ja näiteks liha süües on meil mitu korda juhtunud, et omanik võib näpuga näidata, millise mäe otsast see pärineb.
Esiteks mõned soovitused. Ärge ostke endale all inclusive paketti, vaid sööge erinevates pererestoranides, kus pakutakse armastusega tehtud toitu, millel on oma nägu ja maitse. Hotellis pakutav toidulaud võib olla küll rikkalik, kuid tahes-tahtmata on see ka igav.
Tehke enne reisi korralik uurimistöö, näiteks TripAdvisoris, sest igasse kohta on niikuinii võimatu jõuda ning sealt võib väga häid nõuandeid leida. Igal juhul proovige vältida turistilõkse, astudes uksest sisse seal, kus ka kohalikke märkate.
Kui tahate liha, siis maitske kindlasti lammast, sest kreeklased oskavad valmistada suussulavat lambaliha. Kel rohkem raha kulutada, võiks ka kalamenüüle pilgu peale heita, sest igasugused mereannid on seal väga värsked (alati saab küsida, millist kala just sel päeval soovitatakse) ning iga eurot väärt.
Sööge õhtust pärast päikeseloojangut, mil temperatuur enam nii troopiline pole, sest päeval on ikka väga kuum ning kui higimull on otsa ees ja olemine ebamugav, ei taha toit eriti alla minna. Lõunaks on hea süüa mõni kergem salat, sest need on imemaitsvad. Minu absoluutne kohalik lemmik ongi just lihtne ja sageli ka kõige soodsam Kreeka salat.
Olin TripAdvisori abil juba enne reisi algust meile nii 10-15 restorani välja otsinud, eelkõige Rhodose linnast, sest peatusime Agla hotellis, kuid mõned üksikud ka kaugemalt. Neist, mille jõudsime ära proovida, valmistasid vaid paar üksikut pettumuse, ehkki halba toitu ei pakutud meile kordagi, pigem läks nii, et ootused olid kõrged, kuid toit või teenindus keskpärane. Mina olen inimene, kellele teenindus on alati vähemalt sama oluline kui söök ise, sest kehv teenindus rikub õhkkonna juba alguses ära ning siis on kindel, et ükski asi ei maitse nii nagu peaks ja võiks.
Kohe esimesel õhtul pärast hotelli saabumist küsisime baarmen Tasoselt nõu, kuhu sööma minna. Ta soovitas meile kahte restorani, mis jäid vaid paari minuti kaugusele. Reisi lõpuks jõudsime mõlemas ära käia.
Väike ja soodne Seva's Place paikneb kohe Agla kõrval ning kuigi toidud on seal tagasihoidlikult lihtsad, maitses kõik hästi. Kõige rohkem meeldisid mulle aga toolide vahel lebotanud kassid ning see mõnus õhkkond, mida üks korralik pererestoran endaga kaasa toob. Üks suurimaid üllatajaid.
Natuke kaugemal paiknenud Yamas oli mõnevõrra uhkem ja kallim, kuid oma hinda väärt. Uksel tervitas külastajaid üks väga äge vanahärra, kes meile kohe alustuseks ouzot (Kreekast pärit aniisimaitselist viina) pakkus. Lugesime soomekeelset menüüd ning otsemaid saabus meie juurde just soomlasest teenindaja. Tellisin Kreeka salati, mis oli tavalisest hoopis erinev ja väga-väga maitsev.
Positiivsed kogemused saime ka järgmistest kohtadest:
Linna parima sandwichi leiab kokteilibaarist nimega The Wall. Ma ei mäleta abikaasa lemmiku täpset nime, kuid see polnud menüüs sugugi mitte kõige kallim (natuke üle kolme euro) ning sisaldas kõike head ja paremat (isegi seeni!).
Üks mõnus kohvik-baar, kuhu lausa kahel korral kogemata sattusime, oli Lee Beach Cafe Bar Pefkoses. See koht jäi mulle meelde, sest seal sai osta Strongbow kuiva siidrit ja see ei maksnudki hingehinda. Tavaliselt pole Kreeka restoranides siider üldse menüüs ja kui on, siis sageli maksab üks klaasike üle viie euro. Samuti paiknes see baar meie lemmikuks kujunenud mereranna kõrval. Söök polnud seal minu meelest midagi imelist, kuid hinnad olid tõesti madalad ja Raunole väga meeldis.
Kõige erilisema lõuna sõime Empona külakeses, mis paikneb hiiglasliku Attavyrose mäe nõlvadel. Empona on tuntud eelkõige veinide ja oliiviõli poolest ning see on üks koht, kus lausa peab veini tellima. Bakis Brothers'i menüüs jäid mulle silma magusad punased veinid, seega täitsa huvi pärast tellisingi seda (tavaliselt joon kuiva valget) ning mul ei tulnud pettuda, maitse oli imehea. Kusjuures ka söök ja teenindus jätsid väga hea mulje. Küla ise on pisike, kuid kuna mägi selle kõrval on üle 1200 meetri kõrge, on sealsed vaated ikka päris võimsad.
 |
| Empona/Embonas |
Suurima pettumuse valmistas Koozina, mida on arvustustes tohutult kiidetud, kuid meile jäid sealt vaid ebameeldivad mälestused. Sisse minnes ei näinud me ühtegi naeratust ning meid teenindanud tütarlaps ei vaadnud meile korralikult silmagi. Õhkkond oli selline kummaline, kuid lootsime, et äkki toit teeb asja paremaks. Kõik paistiski taldrikul ilus, kuid ilmselt just selle ebameeldiva vastuvõtu tõttu ei tekitanud see meis mingit erilist emotsiooni. Pealegi jäi Raunol, kes tõesti sööb nagu hobune, kõht tühjaks ning tal tuli lähedalasuvast baarist veel üks sandwich (just nii me selle linna parima võileiva avastasimegi) lisaks tellida. Selline asi juhtus kogu reisi jooksul vaid ühel korral. Igal juhul lahkusime Koozinast nii ruttu kui võimalik ja tagasi ma ei läheks, ehkki teiste kogemuste põhjal võiks arvata, et äkki sattusime sinna lihtsalt halval hetkel.
Teine pettumus oli Kolimbias paiknev rannarestoran To Nissaki, mis nägi küll imeline välja, kuid sealgi jättis teenindus soovida ning toit oli keskpärane. Mina tellisin krevetid, mis ei olnud sugugi odavad, kuid söömist oli seal ikka väga vähe ning ka maitse polnud midagi unustamatut. Rauno võttis tuunikalasalati, mis oli samuti selline mittemidagütlev. Teeninduse osas jäi eriliselt meelde see, et oleksime tahtnud istuda ühte kauni vaatega neljasesse lauda, kuid meid saadeti mujale, ehkki restoran oli põhimõtteliselt tühi. Arvasin esialgu, et kahekesi võibki ainult kaheses lauas istuda, aga kohe pärast meid saabus üks teine paarike, kes istus sama laua äärde ja neile ei öeldud enam midagi.
Ootuspäraselt ei pakkunud mingit erilist naudingut ka hotelli hommikusöögid, ent samas tagas buffet-hommikusöök selle, et nälga ei jäänud me kordagi. Iga päev oli küll laias laastus samasugune menüü ning mulle tundus, et enamik toitudest oli maitsestamata, kuid õnneks olid iga laua peal maitseained ja õlid täitsa olemas, seega see mure sai kiiresti lahendatud. Samas tegi Agla kõik vead heaks suurepärase teenindusega ning kokkuvõttes jäid meile sealt ikkagi ainult toredad mälestused.
Vanalinnas sõime kogu reisi jooksul vaid kaks korda. Aga just seal avastasime enda jaoks ühe uue lemmiku – grillitud halloumi juustu. Mama Sofia's serveeritakse seda viigimarjamarmelaadiga ning paremat asja annab otsida.
Oma viimase Rhodose õhtusöögi sõime La Varka restoranis, mis paikneb vanalinna kõige rahvarohkemas osas. Tavaliselt ma sellist restorani ei valiks ning tegelikult otsisimegi ühte teist kohta, kuid kuna meil oli juba pikk päev seljataga ja nälg näpistas, jäime sinna. Sealne toit nägi küll võimas välja, aga vähemalt minu salat oli hea, mitte suurepärane.
Lõpetuseks tahan teile rääkida aga meie uuest lemmikrestoranist, mil nimeks Tamam. Kui Kreeta puhul valmistas TripAdvisor pettumuse, sest sealne esimene koht ei avaldanud meie seltskonnale üldse muljet, siis Rhodose esikoht on oma tiitlit sajaprotsendiliselt väärt. Usun, et see tõesti on terve saare parim restoran ning mulle pole vist üldse kunagi ükski söögikoht nii head muljet jätnud. Juba ainuüksi Tamami pärast võiks Rhodosele tagasi minna.
Meist said koheselt püsikliendid ning ühe lühikese nädala jooksul jõudsime sinna vähemalt viiel korral. Ükski roog ei valmistanud pettumust, pigem tuli tahtmine kogu menüü ära proovida. Teenindus oli tõesti esmaklassiline ning umbes kolmandal korral oli meil juba selline tunne, et me teame neid kõiki. Kokk Mariat läbi tema toidu ning peremees Andreast läbi tema lõbusate lugude. See abielupaar koos oma tütardega moodustabki Tamami südame. Just Tamamis saime maitsta ka Chíose saarelt pärinevat Mastiha-likööri, mida isegi koju kaasa ostsime.
Proovisime seal väga mitmeid roogasid ning mina ei oskagi ühte konkreetset lemmikut välja tuua (võib-olla pasta), kuid kõigile lihaarmastajatele soovitan BBQ ribisid, mida serveeritakse lihtsalt uskumatult heas kastmes. Neid tellis Rauno lausa kahel korral. Ja ka hinnad on Tamamis väga mõistlikud, näiteks selle suure ribide portsjoni eest tuleb maksta vaid 13,90 (rääkimata sellest, et igale laudkonnale pakutakse magustoiduks kodutehtud jäätist).
Tamam on restoran, kuhu on õhtuti ääretult raske sisse pääseda, sest ukse taga ootab pikk-pikk järjekord. Me jalutasime sealt mitmel korral mööda ja lootsime, et äkki ikka on mõni vaba koht, aga ei. Lõunasöögiks saime aga alati kohe laua, seega enam-vähem kõik oma lõunad veetsimegi just seal.
PS. Enne Rhodosele sõitmist võib heaga dieeti pidada, sest vähemalt mina sain seal küll süsivesikute aastalimiidi täis söödud. Saia ma üldiselt ei puutu, aga värskelt ahjust tulnud pita leivale, mida seal igas restoranis tasuta pakutakse, ei suutnud isegi mina "ei" öelda. Tundsin, kuidas tagumik nädalaga kaks korda suuremaks paisus.
No Comments Yet, Leave Yours!