Eriline kolmapäev (tulnukad, lihapirukad, virmalised)

Kolmapäev on ka muidu igast esmaspäevast toredam (näiteks eelmisel esmaspäeval kukkusin ma kohe hommikul Oksala trepist alla ja kuna selle nn trepi moodustabki ainult üks aste, oli see saavutus omaette), kuid eriti meeldivad mulle sügisesed kolmapäevad. Seda eelkõige Docventures'i tõttu, mis alati septembris pihta hakkab. Olen seda Soome televisiooni lippu kõrgel hoidvat saadet blogis ka korra varem maininud, sest tegu on meie pere suure lemmikuga, mida isegi Rauno hea meelega vaatab.

Foto: Kulttuuriparkki,com

Eilne saade keskendus religioonile ning nädala dokumentaalfilmiks oli valitud suhteliselt värske "Going Clear: Scientology and the Prison of Belief". Kõik, kes mind teavad, on tõenäoliselt kursis sellega, et kirik kui organisatsioon on mulle vastumeelne, kuid see film suutis mind sellegipoolest šokeerida.
Olin saientoloogiast muidugi juba varemgi kuulnud, kuid puhtalt huvipuuduse tõttu polnud ma end selle põhitõdedega kurssi viinud. Õnneks või kahjuks sain eile targemaks ning see pilt, mille nimetatud film saientoloogiat propageerivast Saientoloogia Kirikust maalib, on mustemast mustem. Võiks ju väita, et tegu on ühepoolse nägemusega, aga kuna vastaspool keeldus intervjuusid andmast ning filmis võtavad sõna endised saientoloogid, kellest mõned jõudsid organisatsioonis vägagi kõrgetele kohtadele, kipun mina esitatut ikkagi pigem uskuma kui vaidlustama.
Ma ei hakka saientoloogiat, mille kohta leiab googeldades ka eesti keeles piisavalt materjali, siin pikalt lahkama, kuid lühidalt öeldes jäi mulle sellest mulje kui mingist Orwelli "1984", meie idanaabri propagandamasina, imalate eneseabiraamatute, kehva ulmekirjanduse ning ahnemast ahnema kapitalismi virvarrist. See, et keegi võiks päriselt uskuda, et meie külge või sisse on kinnitunud ammustel aegadel mõrvatud tulnukate hinged (teetanid), ei jõua mulle kuidagi kohale. Ütleme nii, et ma ei vaata Tom Cruise'i, kes on üks saientoloogia tuntuimatest eestkõnelejatest, enam kunagi sama pilguga.
See, kas saientoloogiat saab üldse religiooniks nimetada, on hoopis eraldi teema. USAs, kus asub Saientoloogia Kiriku keskus, suutsid saientoloogid pärast pikka ja räpast vastuseisu sealse maksuametiga religiooni staatuse viimaks välja võidelda (võttes tagasi tuhanded maksuameti ja selle töötajate vastu suunatud kohtuasjad) ning naudivad nüüd usuorganisatsioonidele omast maksuvabastust. Kui saientoloogiat poleks religioonina tunnistatud, oodanuks kirikut enam-vähem miljardi dollari suurune maksuvõlg, mis oleks neile üle jõu käinud.
Minul tõusid "Going Clear'i" ajal igatahes kõik ihukarvad püsti, mistõttu nõrganärvilistele ma seda ei soovita.

Mõned faktid:

Saientoloogia Kirik rajati 1954. aastal ning see toetub L. Ron Hubbardi (1911-1986) "värvikatele" kirjutistele.

Seoses korduvate rikkumistega pole Saientoloogia Kirikul (SK-le kuuluvad IP-aadressid on blokeeritud) lubatud täiendada või parandada Vikipeedia artikleid.

Saientoloogia Kirikut on alates 1987. aastast juhtinud David Miscavige, kelle abikaasa Michele'i nähti avalikkuses viimati 2007. aasta augustis. Mõned usuvad, et teda hoitakse vangistuses, teised kahtlustavad midagi veel hullemat.

South Park on pühendanud saientoloogiale episoodi nimega "Trapped in the Closet", mis ärritas kirikut sellisel määral, et nad maksid sarja autorite jälitamise eest, lootuses leida kompromiteerivat materjali.

Saientoloogia Kirikut on süüdistatud (muuhulgas) ka organisatsioonis kõrgeid positsioone omavate naiste abordile sundimises.

Saientoloogid usuvad, et psühholoogia on kurjast ja tahavad luua maailma, kus pole vaimuhaigusi.

Aga et asi liiga süngeks ei läheks, mainin ära, et eilne kolmapäev oli eriline ka seetõttu, et ma valmistasin oma elu esimesed lihapirukad. Ma ausalt öeldes kardan pärmitaigent teha, sest seda on nii kerge nässu keerata, aga kuna minu kallis ämm jagas mulle terve hunniku õpetussõnu (näiteks soovitas ta mul eriti pehmete pirukate saamiseks need pärast ahjust väljavõtmist paariks minutiks niiske köögirätikuga katta – see trikk toimis imehästi), võtsin julguse kokku ja hakkasin pihta.
Tunnen, et olen vägagi eeskujulik  abikaasa, sest vaatamata sellele, et mul endal on parajasti käimas lihavaba oktoober, otsustasin teha just hakkliha-fetajuustupirukaid, mida ma ise maitstagi ei saa.
Lisaks hakklihale ja fetajuustule segasin täidise sisse mõned keedetud munad, palju sibulat ja küüslauku, värsket koriandrit ja beebispinatit.
Õnnestus nii hästi, et esimene plaaditäis oli kohe otsas. Rauno juba ähvardas, et pean neid nüüd kogu aeg tegema hakkama, aga eks näis, kunas ma selle projekti uuesti ette võtan. Küpsetamine on minu jaoks ikkagi nagu väike sõda ja eilegi olin viimaseid pirukaid ahjust välja võttes üleni jahune.

Dokumentaal vaadatud, sai õhtu ideaalse lõpu, sest taevas võis näha virmalisi ning Oksala-sugusest saarest rahulikumat ja mõnusamat paika nende imetlemiseks on raske ette kujutada. Meid ümbritses vaikus, pimedus ja talviselt karge õhk. Olen ju varemgi virmalisi näinud, kuid eilne tegi kõigile eelmistele kordadele silmad ette. Ühel hetkel oli valgusmäng otse meie peade kohal ning vaatepilt oli ikka uskumatult äge. Mäletan, et kui Mikkelis virmalisi jahtisime, liikusid need hästi aeglaselt, tasapisi tekkides ja kadudes. Seekordne vaatemäng oli sellega võrreldes mitu korda võimsam.

Ühel hetkel märkasime Raunoga samaaegselt langevat tähte ning saatsime oma soovid lendu. Kui minu soov peaks täide minema, annan sellest kindlasti ka siin teada.