Muusikast

Minu elus oli vahepeal selline periood, kus ma üldse muusikat ei kuulanud. Võisin ju midagi taustaks käima pannagi, aga kuulmisel ja kuulamisel on väga suur vahe.

Mäletan, et kui veel Tartus elasin, kuulasin kogu aeg muusikat. Olid murtud südame lood, laulud, mis aitasid mul iseenda kohta midagi uut avastada ning sõnad, mis olid täis igatsust, kurbust või rõõmu ja armastust. See on tegelikult uskumatu, kui suur abi võib olla paarist õigesse järjekorda sätitud reast.

Umbes kuu-kaks enne Eestist lahkumist panin Spotify kinni ja nii see jäigi. Kuni ühel päeval, ikka jupp aega hiljem, ma selle jälle avasin ja uudistama kukkusin. Aga seda ma-ei-saa-ilma-muusikata-elada-tunnet mul esialgu tagasi saada ei õnnestunud. 

Ja ma ei oskagi täpselt öelda, millal see muutus siis toimus, aga praegu mängib muusika minu elus jälle väga olulist rolli. Olen isegi kirjutades muusikat kuulama hakanud, see on minu jaoks täiesti uus värk.

Hetkel veedan oma päevad Amy ja Adele seltsis, kusjuures ilma esimeseta ei pruugiks me (tema enda sõnul) teisest midagi teada. Pärast "Amy" eluloofilmi nägemist tabas mind täielik Amy Winehouse'i vaimustus ning ma kuulasin tema albumeid muudkui uuesti ja uuesti läbi. No ja ikka veel pole küllalt saanud, pigem avastan järjest uusi kohti, mis mind kuidagi puudutavad ja ridasid, mida tänu filmile nüüd palju paremini mõistan.

Amy kirjutatud sõnad nõuavad kohe kindlasti kuulamist, mitte üksnes kuulmist, sest pool tema muusika võlust peitub selle aususes.

Adelet olen ma tegelikult juba tema esimesest ("19") albumist saati kuulanud, kuid just mitmed "21" lood aitasid mind läbi minu senise elu kõige raskemast ajast. Tollal tuli vastu päevi, mil mulle ausalt tundus, et meie Tartu korteri koletriibulised seinad tõmbuvad koomale ning hingamisruum hakkab otsa lõppema. Olin rahutu, natuke katki ning vajasin seda väljapääsu, mida hästi kirjutatud laulusõnad pakuvad.

Ma isegi ei mäleta, millal viimati endale mõne p ä r i s albumi soetasin, see oli kindlasti vähemalt viis-kuus aastat tagasi, ent kui Adele "25" välja tuli ning Spotifys ei ilmunud, teadsin, et vot seda pean kohe kuulata saama. Kuna ostsin samal päeval ära suurema osa tänavustest jõulukinkidest, tundus mulle igati õiglane, et ka iseendale midagi luban.

"Hello" oli mul selleks hetkeks juba algusest lõpuni peas, kuid kindlasti pole see albumi ainus pärl. "When We Were Young" meeldib mulle vist isegi rohkem. 

Everybody loves the things you do
From the way you talk
To the way you move
Everybody here is watching you
'Cause you feel like home
You're like a dream come true
But if by chance you're here alone
Can I have a moment
Before I go?
'Cause I've been by myself all night long
Hoping you're someone I used to know

You look like a movie
You sound like a song
My God, this reminds me
Of when we were young

Let me photograph you in this light
In case it is the last time
That we might be exactly like we were
Before we realized
We were sad of getting old
It made us restless
It was just like a movie
It was just like a song

Põhimõtteliselt on üheteistkümne loo seas ainult kaks ("Million Years Ago" ja "All I Ask"), mida pidin rohkem kui korra kuulama, enne kui need päris omaks võtsin. Tegu on selliste üsna klassikaliste ballaadidega, mida oskan lives paremini hinnata ning kohe, kui mõlema live-versioonid ära vaatasin ning sõnad üle lugesin, muutus ka minu arvamus.

Väga-väga hea album.

PS. Kavatsen täna "Cobain: Montage of Heck'i" ette võtta, et eks siis näis, kas järgmisena hakkan päev otsa Nirvanat kuulama.