Tanel Saimre "Minu Norra" – mõnus kuuma ilma lugemine

Kesk-Soome saadeti tänaseks tõenäoliselt viimane südasuviselt kuum päev, seega on paras hetk meenutada raamatut, mida lugesin neil nädalail, kui õues püsivalt 30 soojakraadi vastu vaatas.

"Minu Norra" on üks j a h e (sõna, mida autor armastab) raamat, sest seal räägitakse palju ilmast. Muuhulgas ka sellest, kuidas Bergenis iga päev muudkui sajab ja kõik on hall. Või kui Tromsøs päike pikka aega üldse ei tõusegi. Siis ei aita ka see, et ümber on kaunis loodus ja Norra heaoluühiskond.

Kaamosest lugemine aitas kuumalaine kohe kordades talutavamaks muuta, sest siin kandis on suvi mitu aastat järjest suures osas vahele jäänud. Kui mul väikest last poleks, oleksin päikest täiel rinnal nautinud, ent nüüd tuli leppida sellega, et saan preili lõunaunede ajal terrassil pikutada ja lugeda.

Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel. (lk 36)

Kui mäed nutavad. Norra 2016.

Jajaa, Eestis sajab ju ka palju vihma, arvavad nad naiivselt. Ei, mu sõbrad. Ei saja. Bergenis sajab aastas taevast alla keskmiselt 2250 millimeetrit vett, samas kui näiteks Tallinnas on see näitaja 565 millimeetrit. Eesti kliima muutub Bergenis elades ilusaks mälestuseks. (lk 120)

Peegel

"Minu Norra" pakkus mulle kõigist siiani loetud "Minu"-sarja raamatutest enim äratundmishetki. Soome ja Norra ühiskonnakorralduses on palju sarnast ning näiteks bürokraatlikud vingerpurssid, mis raamatus omajagu tähelepanu saavad, on mullegi v ä g a tuttavad.
Tanel Saimrele on ette heidetud, et lugu keskendub liigselt autorile, tema isiklikule loole, mitte Norrale, kuid mulle see meeldis. Kellegi ehedad läbielamised ongi parim viis üht riiki tundma õppida. Ei mingeid poolvägisi sissepoogitud üldistusi ja faktiteadmisi.

See on teine asi, millega ma Norras veel ja veel kokku puutun: kui inimene on puhkusel, siis temaga seotud tööasjad lihtsalt seisavadki. Mis teha, kui on puhkus, siis on puhkus. Töö- ja puhkeaeg on norrakale püha ja neid omavahel segi ajada ei tohi. (lk 44)

Kirik

Saimre on kirja pannud ühe ausa, ent samas ka humoorika võõra (heaolu)riigiga kohanemise loo. Tegin ikka ja jälle märkmeid, et just nii ongi. Selles loos oli mulle lihtsalt nii palju tuttavaid momente, isegi nostalgiat.
Muuhulgas õpingud rahvusvaheliselt kirevas seltskonnas, teatav unelmate/optimismi purunemine, enese taasleidmine (või leiutamine) uuel kodumaal, erisuguste kultuuriliste barjääride ületamine või nigela, kuid kalli toiduga harjumine.

Bergeni igikestev vihm teeb sellele optimismile muidugi kiire lõpu. Noor teotahteline visuaalantropoloog Tanel ei leia kuskilt tööd. Tema omandatud haridus on mõttetu. Muuseumid ja vabaühendused, kes antropoloogi palgata võiks, on ülemehitatud ja alarahastatud. Akadeemiline maailm vaevleb samuti rahapuuduse käes: humanitaariat on tabanud ülemaailmne kriis, eelarvekärped ja kokkuhoiupoliitika. Postmodernism on läbi. (lk 122)

"See on ju see teine Norra, mis on esimese all," ütleb ta. "Keegi peab ju toidukauba poodi tooma, ehitusmeestele ehitusmaterjali kätte andma ja saiad algavaks päevaks valmis küpsetama."
Ka minust on saanud nüüd osa sellest rahvast. Ma olen ka kollases vestis lihttööjõud Ida-Euroopast. Tervist, seltsimehed töölisklassi liikmed! (lk 150)

Või see imeline tunne, kui esimest korda Soomest Eestisse külla sõitsin – kõik oli nii tuttav ja armas ja kodune. Mitte kunagi varem polnud ma Eestit sellise pilguga näinud.

Ja siis tulebki see tunne peale. Peas vasardab fraas "armas Eestimaa" nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgneb Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku on lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi. (lk 63)

Norra maastik

Tudeng Tanel, kes on ühtlasi tulevane naftaplatvormide tööline, jõuab Tromsøsse aastal 2010, ent lugedes tundus, et see kõik võinuks toimuda ka eile. Heaoluühiskonnad muutuvad a e g l a s e l t.

Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu. (lk 25)

Mina külastasin Tromsøt põgusalt 2016. aasta sügisel, kui sõpradega üle 3000 km maha sõitsime ja Lofoote külastasime. Linnake jättis mulle hea mulje, ehkki meile oli see tookord üks ööbimispunkt paljude seas. Hea meelega läheksin sinna tagasi.

Tromsø 2016

Saimre armastab keerulisi sõnamänge ja ei karda lugejat proovile panna. Võtsin seda kui komplimenti ning vaatasin mõne üksiku sõna rõõmuga sõnaraamatust järele. Tema värvikas väljendusviis pakkus mulle, kes ma viimasel ajal nii harva eestikeelseid raamatuid loen, tõelist naudingut. Ja seda raamatut sain ma lausa päriselt käes hoida. Milline luksus!

Lõputa tee

Ma tunnen niisiis ühest küljest kõikehõlmavat transtsendentset ühendust terve inimkonnaga, teisest küljest aga tohutut peataolekut. Nagu võib tunda surmamõistetud vang, kelle kongi uks avatakse ja kellel valvurid käsivad endaga kaasa tulla. Segatuna sellega, mida tunneb lotopiletit kontrolliv inimene, kes näeb, kuidas number numbri järel täppi läheb. Segatuna sellega, mida tunneb fentanüüli süstiv Kopli narkomaan. Segatuna sellega, mida tundis Kolumbus, kui ta pärast nädalatepikkust avamerel seilamist läänekaares silmapiiril maad nägi. Segatuna sellega, mida tunneb avakosmoses hõljuv astronaut, kes on manustanud LSDd. Ehk siis, ei, ma tegelikult ei tea, millega seda tunnet võrrelda. (lk 125)

Tromsøs on terve kunstimuuseum, kus mitte keegi ei käi. Ja siis on siin üks masin, mille eesmärk on merepõhja auke puurida, aga mis saab peale selle ka eeskujulikult hakkama kunstiliste elamuste pakkumisega. See koht on maailmamajanduse mootoriruum, siit tuleb nafta ja kogu see energia, mida me inimkonnana tarbime, need hüved ja rikkused, mis katavad meie elu põhivajadused, nii et jääb veel ülegi, nii et me saame ülal pidada ka kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke. Ja lisaks sellele on see koht ise ka veel kunstiteos. Roostes terasest vana ja väsinud naftaplatvorm, täis sädemeid, atsetüleenleegi pahinat, ventilatsiooni undamist, ketaslõikurite sädamete oranži ja elektrikeevituse sinist. Siin on valgust, skulptuuri ja helikunsti. Kui Tromsø kesklinnas oleks kunstimuuseumi asemel selline asi, käiks seal palju rohkem rahvast. (lk 153)

Viimast lehekülge pöörates tundsin, et tahaksin teada, mis edasi sai. Igatahes on mul südamest hea meel, et just Saimre Norrast kirjutas. Õnnestunud valik.

Sild

PS. Postitust kaunistavad mõned minu enda fotod Norra reisidelt.

Kuidas aeg lendab

Peaaegu iga õhtu enne uinumist mõtlen, et homme kirjutan. Rääkida oleks nii paljust, kuid ometi jõuan punkti, kus kell on jälle kümme, leban voodis ja valvan meie pisipreili und.

Novembri lõpus jõudsin isegi nii kaugele, et võtsin tühja lehe lahti, sest plaanisin Mart Sanderi "Litsidest" kirjutada. Hoogu kogudes ja oma blogirulli kedrates avastasin aga, et ka Indigoaalane oli samal päeval "Litsidest" väikese ülevaate andnud ja kuna tema mõtted klappisid 90 protsendi ulatuses minu arvamusega, vajus motivatsioon nulli.

Seejärel tuli Õnnepalu "Ainus armastus", mis oli hea, aga hoopis teistmoodi. See polnud selline Õnnepalu, kellega olen harjunud. Arvustusi/esseid kirjutades oskab ja julgeb ta väga teravalt öelda. Mitte et Õnnepalu maailma muidu läbi roosade prillide vaataks, aga oma romaanides väljendub ta sageli nii poeetiliselt, et isegi kui teema on masendav, on tema mõtete vorm nii ilus, et neid on lihtsam alla neelata. Kahtlustan (võib-olla ekslikult, sest osa tekstidest, millest Õnnepalu kirjutab, pole mulle endale kätte sattunud), et nii mõnigi Õnnepalu essee on püsivama väärtusega kui neis analüüsitud teosed. Ta võtab teksti, nõela heinakuhjas, kuid analüüsib seda viisil, mis raputab tervet kuhja. 

Õnnepalu lugemine pakub mulle lausa teraapilist naudingut, mis teeb ka raske päeva, millele on eelnenud magamata öö, kohe mitu korda kergemaks.

Ja Urmas Oti dokumentaali vaatasin koos ämmaga ära. Talle oli see tõeliselt nostalgialaks, sest olgugi et ämm on peaaegu 20 aastat Soomes elanud, olid kõik need näod ja paigad ju tuttavad. Kersna on teinud väga hea saate, ehkki hinnang, mille ta Oti elule justkui andis – elas kord mees, kes jahtis kuulsust ja raha, kuid suri üksi, hinges kahetsus – jäi minu silmis natuke liiga lihtsakoeliseks. 

Igatahes see lõik, kus näidati viimast intervejuud juba väga haige Otiga, viis meid mõlemaid nutu äärele. Vastus küsimusele, mida talle tähendab kodulinn Tallinn, oli nii südantlõhestavalt aus, et jäi mind terveks ööks kummitama. 

See on lootus, et lootused täituvad. Ja siis et nad purunevad. Ja see on kõik. See on elu. Tallinn see ongi elu.

See blogi ei ole surnud, ent meie nüüdseks juba viiekuune preili on otsustanud, et teda lõunauned enam ei huvita, mis tähendab, et peaaegu iga vaba hetk kulub kodustele töödele. Juba pikalt olengi tahtnud kirjutada sellest, kuidas emaks saamine minu senise maailma pea peale pööras. Teen seda esimesel võimalusel.

Tõnu Õnnepalu "Klaasveranda"

Tõnu Õnnepalu on üks minu lemmikkirjanikke ning olen nautinud iga tema sulest ilmunud raamatut, ent "Klaasveranda" kallal tahaksin väheke nuriseda. See üsna lühike poeem (ja ka näidendi "Sajand" alus) on nagu pinnavirvendus, mis algab ja juba lõpeb. Aga küllap ongi nii parem, et jäi tunne, et tahtnuks rohkem, mitte vähem.

Samas, nagu Õnnepalu puhul ikka, saavad kõik tähtsad asjad öeldud. Öeldud nii kaunilt, et nii mõnegi lause või lõigu võiks kas või seinale riputada. Eriti meeldis mulle "Klaasveranda" eessõna.

Lugu ise saab alguse 1910. aastal, mil baltisakslaste aeg Eestis läheneb lõpule. Tulevikku ei näe muidugi keegi, kuid sellest, et ajad on muutumas, saavad kõik aru. 

Kirjaniku elus aastaid olulist rolli mänginud Esna mõisa klaasveranda vaadet naudivad von Grünewaldtid, kes elasid seal 1921. aastani. Õnnepalu tahab anda Esna viimasele mõisnike perekonnale loo ning teeb seda hästi, vältides baltisakslastga seotud klišeesid. 

Ja ometi, ikka tahaks sinnapoole kiigata, kasvõi sellest verandauksest, kasvõi vajutades selle vana klaveri häälest ära klahve kütmata saalis. Miks? Ei tea isegi. Kas sellepärast, et kord oleme ise samasugune kadunud maailm? Või sellepärast, et me ikkagi veel kuidagi kuulume sinna, et me seisamegi kahe maailma vahepeal, me pole enam vana, aga pole veel ka uus?

Ajaliselt jaguneb poeem kaheks – esimene pool keskendub 20. sajandi algusele Eestis, teine elule "lubatud maal", mis aga hoopis pettumuse valmistas. Eesti oli ka paljudele baltisakslastele armastatud kodumaa.

Mina lubasin endal uskuda, et just nii oligi, sest miks mitte.

Esna mõis aastal 2014

#raamatupoeesia

Eesti Päevaleht kutsus hiljuti lugejaid üles oma raamaturiiulis väheke segadust tekitama ja raamatuid mõtestatult virnastama:

Ülesanne on lihtne: sea raamatud virna nõnda, et nende selgadel olevad pealkirjad moodustaksid mõtestatud terviku. Lõpptulemuseks võib olla näiteks luuletus, (vaimukas) lugu, terav ütlus.

Mõtlesin kohe, et pean ka ühe virna kokku panema, aga kuna meil uues kodus raamaturiiulit veel pole ja kõik raamatud seisavad nukralt kastides, oleksin kogu asja peaaegu et ära unustanud ("Peast rase!", nagu ütleks Urmas Somelar). 

Õnneks avaldas EPL täna oma FB lehel valiku nn raamatupoeesiat, meil kallab õues vihma ja mina niikuinii ennast eriliselt liigutada ei jaksa, seega võtsin kastid ette ning proovisin midagi välja mõelda. Ülesanne oli üllatavalt keeruline, sest olen koju tegelikult väga vähe ilukirjandust hankinud ja ajalooraamatute pealkirjadest pole sugugi lihtne midagi poeetilist välja võluda. 

Öös on asju /
aja vaimud / surnud hinged / kuritöö ja karistus /
õigeks mõistetud saab iga hetk /
   nullpunkt /
paradiis

Lõpptulemus sai pisut sünge, aga see sobibki tänase sombuse ilmaga. Kui keegi on samuti sellise virna ehitanud, võib julgelt jagada. Hea meelega loeksin, milliseid lugusid teiste koduse raamatukogu pealkirjad jutustavad.

Lapseootuse eri: kolm raamatut

Kui ma lapseootele jäin, valdas mind esialgu korralik paanika. Beebi oli küll planeeritud, aga kõik juhtus nii ruttu, et appi-ma-ei-tea-ju-lastest-mitte-midagi-mõtted kiusasid mind igapäevaselt. Mida üks bookworm selles olukorras ikka teeb? Hakkab lugema!
Facebooki rühmadest ja mujalt netist leitava info kõrval neelasin alla ka kolm väga erinevat raamatut: Malluka "Püha taevas, sa oled rase!" (2014), Jane Buckinghami "Moodsa ema abilise" (2006) ja Riho Roosla "Isa ja beebi" (2015). Sõltuvalt sellest, millele hinnangut anda, muutub ka minu paremusjärjestus.

Milline raamat pakkus suurima lugemiselamuse?

1. Riho Roosla "Isa ja beebi"
2. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"
3. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"

Millisest raamatust sain kõige rohkem kasulikku/huvitavat infot?

1. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"
2. Riho Roosla "Isa ja beebi"
3. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"

Milline raamatu autoriga suutsin enim samastuda?

1. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"
2. Riho Roosla "Isa ja beebi"
3. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"

Ütleme nii, et Malluka lugu on kõige meelelahutuslikum, Riho Roosla teos kõige paremini kirjutatud ja Jane Buckinghami raamat kõige sisukam.
Viimase puhul andis pidevalt tunda, et sihtgrupiks on USA, mitte Eesti või Soome emad. Näiteks jäi meelde soovitus, et aja kokkuhoidmiseks võiks hoopis lapsehoidja toidupoodi saata. Ja feminist minus tahtis karjuda, lugedes, et noor ema võiks (kui rohkemaks aega ei jää) vähemalt huuleläigetki kasutada. Noh, et mehel oleks teda kergem vaadata. Samas jagab Buckingham oma raamatus hunnikute viisi konkreetseid tähelepanekuid ja nõuandeid, mitte ei aja niisama toredat ümmargust juttu. Ka ajaliselt on just Buckingham kõige laiema haardega, alustades rasedusest ja lõpetades kuni kolmeaastase lapse vajadustega.

Kas tundsin pärast lugemist, et olen beebi tulekuks valmis? Muidugi mitte. Samas usun, et ega ühegi (teabe-)raamatu lugemine mööda külge maha ei jookse ja kindlasti olen teadlikum kui varem. Pealegi on iga rasedus, sünnitus ja beebi nii erinev, et sellist universaalset, kõigile sobivat beebiraamatut ei saagi olemas olla. Väga hea, et värsketele vanematele sihitud teoseid ikka ja jälle avaldatakse, sest nii leiab igaüks riiulist just sellise suunitlusega raamatu, mida parajasti vajab. Olgu selleks siis huumor, ostunimekirjad, sünnituse etapid või lihtsalt see kindlustunne, mida pakuvad teiste vanemate kogemused.

Üks stiilinäide ka igast raamatust:

"Püha taevas, sa oled rase!" (lk 63)

Sulle tundub, et sa oled juba terve igaviku rase olnud? Sulle tundub, et sa oled terve aja ainult oksendanud ja muretsenud, kas ikka lapsele ka sinna sisse midagi jääb? Või pole sa üldse oksendanud ja muretsenud, miks sa üldse ei oksenda, kui teised oksendavad? Selle kuu sees saab läbi juba pool sinu rasedusest ja POOL su titast on valmis! Sel kuul saad sa teada, kummast soost laps ennast sinu sees peidab. Mõelda vaid! Ja enam ei pea sa ootama, hakkad tundma nii liigutusi kui saad nautida rasedkõhu tekkimist. 

"Isa ja beebi" (lk 78)

Kui naine tol õhtul linnast koju jõudis, oli õhtune film juba alanud. Vannituba puhas, nõud pestud, küünal ootas süütamist ja piparmünditee võis kannu tõmbama panna.
"Kuidas oli, kas Pipi jäi hästi magama?"
"Jah, ta on hea laps. Tark ka. Teab, et issiga pole mõtet tsirkust teha," jätsin ma pooled asjad oma teada. 
"Ma teadsin, et sa hakkama saad. Ma olin sind Pipiga jättes üsna rahulik."
Mulle ei olnud varem mitte keegi mitte kunagi mitte midagi nii ilusat öelnud. 

"Moodsa ema abiline" (lk 105)

Üks hea sõber rääkis mulle umbes nädal aega pärast sünnitust, et ma kogen ühel päeval mitte väga kauges tulevikus, hetki, mil mõistan, et olen oma elu pisut tagasi saanud. Kesköiste söötmiste, unepuuduse ja valu keerises oli mul seda pisut raske – hästi, lausa võimatu – uskuda. Aga tal oli õigus. Jah, see ei meenutanud mulle just tohutult minu endist elu – näiteks me ei rüübanud abikaasaga kohtingul käies külmi martiinisid (seda ma ootan praegu, paar aastat hiljem, veel endiselt), aga mingisugused märgid olid olemas. Umbes kuus nädalat pärast lapse sündi istusime lausa koos abikaasaga maha ja õhtustasime koos, vaadates samal ajal oma lemmiksaadet, mis oli kunagi meie rituaal. Siis saabus hetk, mil me läksime esimest korda taas kinno. Siis tuli seks. Põhimõte on see, et kõik muutub endiseks. 

Meil on tähtajani jäänud täpselt kuus päeva. Mul tuleb leppida tõsiasjaga, et vaevalt ma selle nädalaga enam palju targemaks saan ning esimene beebi, kelle mähkmeid vahetan, on minu enda laps. Hirm sünnituse ees pole kuhugi kadunud, sest enne rasedust kartsin isegi vereproovi andmist, aga õnneks on üheksa kuud piisavalt pikk aeg vaim valmis panna ja kohaneda. Küllap läheb kõik just nii, nagu peab.

Jodi Picoult "Small Great Things" (2016)

Valin endale lugemist/kuulamist sageli nii, et mul pole õrna aimugi, millest teos räägib. Näiteks võtan ette mõne Goodreadsi soovituse või seal kõrge hinde saanud raamatu ja loodan parimat. Jodi Picoult' 2016. aasta sügisel ilmunud romaan sattuski mulle just sel viisil kätte.
Mulle tegi isegi nalja, et läksin kõndima, panin loo käima ja hops, viidi mind sünnitussaali. Mõtlesin, et küllap pidingi selle raamatu just nüüd rasedana avastama.

A mother has nine months to get used to sharing the space where her heart is; for a father it comes on sudden, like a storm that changes the landscape forever.

Paraku selgus peagi, et "Small Great Things" ei keskendu sugugi ämmaemandate vastutusrikkale tööle, mis loo sisse juhatab, vaid hoopis rassismile USAs. Olin korraks isegi pettunud, sest kuulasin põnevusega erinevaid sünnituslugusid, kuid Picoult kirjutab nii hea sulega, et läksin ka uue liiniga koheselt kaasa.
Rass, sellega seotud eelarvamused ja õiglus/ebaõiglus – need on teemad, mille ümber Picoult oma loo ehitab.

Sure, it’s so much easier to see the headwinds of racism, the ways that people of color are discriminated against… It’s a little harder to see- and to own up to- the tailwinds of racism, the ways that those of us who aren’t people of color have benefited just because we’re white.

Picoult annab mina-tegelase hääle kolmele väga erineva taustaga tegelasele. Tähtsaim osa kuulub vaesest perekonnast mustanahalisele ämmaemandale Ruth Jeffersonile. Ruth on tänu töökusele üsna heale järjele jõudnud, elab nö valgete linnaosas ning kasvatab poega, kelle jaoks ema on loonud kõik eeldused elus läbi lüüa. Ruthi olemus on liigagi lihvitud – kohati meenutab ta pigem sümbolit kui päris inimest.

There's an elderly woman fussing with the top of the cream pitcher, trying to get it open. Her purse sits on the counter, but as I approach, she picks up the handbag and anchors it to her side, crossing her arm over the strap.
“Oh, that pitcher can be tricky,” I say. “Can I help?”
She thanks me and smiles when I hand her back the cream.
I'm sure she doesn't even realize she moved her purse when I got closer.
But I did.

Valgenahaline riiklik kaitsja Kennedy McQuarrie pole küll rassist, kuid Ruthiga tutvumine avab mitmes mõttes tema silmad. Kennedy on tõenäoliselt see tegelane, kellega autor ise kõige rohkem samastub.

You say you don’t see color…but that’s all you see. You’re so hyperaware of it, and of trying to look like you aren’t prejudiced, you can’t even understand that when you say race doesn’t matter all I hear is you dismissing what I’ve felt, what I’ve lived, what it’s like to be put down because of the color of my skin.

Ja kolmandaks Turk Bauer, skinhead, kes jälestab igasuguseid vähemusi, kuid eriti sügavalt põlgab ta just mustanahalisi, keda süüdistab oma venna surmas.
Turki osad pakkusid mulle kõige rohkem pinget, sest alati on huvitav sukelduda sellise inimese mõttemaailma, kellega on raske ühist keelt leida. Turk esindab äärmuslikkust, kuid just tema tegelaskuju oli minu silmis kõige paeluvam. Selliseid inimesi, olgu nende kujunemislood millised tahes, on rohkem kui küll.
Saatuse tahtel satub Turki naine sünnitama just selles Connecticuti haiglas, kus töötab ka Ruth. Ma ei hakka siin sisu ette rääkima, aga kõik ei lähe nii, nagu peaks. Turki ja Ruthi kohtumisele järgnevate sündmuste abil tahab autor näidata, kui sügavale USA ühiskonda on rassism õigupoolest juurdunud.

Esialgu meeldis "Small Great Things" mulle VÄGA, sest lugu on kaasakiskuv ning sisaldab hulganisti teravaid tähelepanekuid. Rääkimata sellest, et antud teema pakub mulle ka muidu huvi. Ent kahjuks vajus romaani lõpuosa kuidagi ära. Ehk on asi maitses, aga minu jaoks kiskus lõpplahendus pisut seebiooperiks, mistõttu mul oli raske seda tõsiselt võtta.

Tänaseks on "Small Great Things" saanud bestselleriks ning teose põhjal valmivas filmis mängivad peaosas sellised staarid nagu Viola Davis ja Julia Roberts. See on lugu, mis kahtlemata sobib suurele ekraanile, kusjuures kujutan mõlemat näitlejat oma rollis (Ruth ja Kennedy) väga hästi ette. 

Avastamata pärl – Alice Walker "The Color Purple"

Nimetades Alice Walkeri "The Color Purple'it" avastamata pärliks, pean silmas eelkõige Eestit. Kui inglise ja isegi soome keeles on Walkeri 1982. aastal ilmunud romaani lahatud nii ajalehtede, ajakirjade kui ka blogide veergudel, siis eestikeelse materjali hulk on internetiavarustes peaaegu et olematu. "The Color Purple" võitis 1983. aastal Pulitzeri ning Steven Spielberg tõi selle juba 1985. aastal suurele ekraanile, ent Alice Walker pole jõudnud isegi eestikeelsesse vikipeediasse. Küll aga mainitakse tema tütart Rebecca Walkerit käsitlevas artiklis, et Ta ema on mustanahaline kirjanik, kes on kirjutanud palju raamatuid, sealhulgas "The Color Purple". 

Seis on kurb, sest Alice Walker on mustanahaline aktivist ja autor, kes vääriks ka Eestis laiemat tähelepanu.

"The Color Purple", mille mina võtsin ette inglise keeles, on lugu, mille puhul see, kuidas kirjutatakse, on vähemalt sama oluline kui see, millest kirjutatakse. Keel, mida tegelased kasutavad, on nagu võti, mis avab terve taustsüsteemi. Keelekasutusega harjumine võib natuke aega võtta, kuid asi on seda väärt.

He beat me like he beat the children. Cept he don't never hardly beat them. He say, Celie, git the belt. The children be outside the room peeking through the cracks. It all I can do not to cry. I make myself wood. I say to myself, Celie, you a tree. That's how come I know trees fear man.

Walker keskendub USA rassilisele segregatsioonile eeskätt naiste vaatenurgast. Lõunaosariikides kuulus mustanahaline mees 1930ndatel veel selgelt alama rassi hulka, mis tähendas, et mustanahaline naine oli madalam kui muru. Esiteks pidanuks ta alluma valgele mehele, siis valgele naisele ja lõpuks mustale mehele. 

A girl is nothing to herself; only to her husband can she become something. 

What can she become? I asked. 

Why, she said, the mother of his children. 

But I am not the mother of anybody's children, I said, and I am something.

Tõenäoliselt ongi romaani aines põhjuseks, miks see eesti keeles ilmunud pole. Veel mõni aeg tagasi võis tunduda, et rassiteema jätab eestlased külmaks, ent viimased aastad on tõestanud vastupidist. Samuti eeldab "The Color Purple" seda, et on raha ja aega panustada kvaliteetsesse tõlkesse, muidu pole asjal mõtet.

Romaani keskmes on harimatu Celie, kes õpib teda ümbritsevate naiseeskujude (Sofia, Shug Avery) abil maailma uue pilguga vaatama. Meeste päralt on loos tagasihoidlik ja pigem miinusmärgiline osa, kuid seis pole päris lootusetu. Näiteks Celie abikaasa Mr. Albert, kes jätab endast esialgu äärmiselt ebameeldiva mulje, teeb aja möödudes läbi positiivse muutuse. 

Ka usule kuulub loos oluline roll – raamat on kirjutatud kirjade vormis, millest enamik on pühendatud jumalale. Huvitav on jälgida, kuidas see jumal, kellele peategelane Celie kirjutab, loo edenedes teiseneb. Jumal on see, kes teda kõige raskematel hetkedel lohutab, ehkki alguses läheneb ta jumalale kui kõrgemale autoriteedile, kellel on nägu ja sugu. Celie isegi tunnistab, et jumal on tema silmis valgenahaline mees. Hiljem saab jumalast kõiksus.

 It? I ast.

Yeah, It. God ain't a he or a she, but a It.

But what do it look like? I ast.

Don't look like nothing, she say. It ain't a picture show. It ain't something you can look at apart from anything else, including yourself. I believe God is everything, say Shug. Everything that is or ever was or ever will be. And when you can feel that, and be happy to feel that, you've found It.

Celie viimane kiri algab sõnadega: Dear God. Dear stars, dear trees, dear sky, dear peoples. Dear Everything. Dear God.

Muutub ka Celie ise. Allasurutud ja pealtnäha nõrgast olendist, kelle loomus võib tänapäevas elavat lugejat isegi ärritada, saab naine, kes oskab enese eest seista. 

Tasub märkida, et romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit, kusjuures aastad mööduvad sageli märkamatult, sest autor ei juhi sellele eraldi tähelepanu.

"The Color Purple" ongi tugevate naiste raamat, mille algus mõjub nagu külm dušš, kuid sünge sissejuhatuse järel tuleb mängu ka helgemaid toone ning isegi killuke huumorit. 

Soovitan.

Katkenud lapsepõlv – "Anne Franki päevik. Tagakoda"

Anne Frank oli täiesti tavaline tüdruk, kes sündis 1929. aastal Frankfurdis. Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, evakueerus Frankide pere Hollandisse. Saksamaa okupeeris Hollandi 1940. aastal ning Anne Franki võrdlemisi muretu lapsepõlv sai läbi ja pere oli sunnitud surmahirmus peituma. Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid päevikuid. “Anne Franki päevik” on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloorataste vahele sattunud tavalise perekonna kroonika. Ning lugu katkenud lapsepõlvest.

Anne Frank. Pilt: newsweek.com

Anne Franki päevikust on nii palju kirjutatud, et juba öeldule on raske midagi uut lisada. Sirvisin Goodreadsis arvustusi ja märkasin, et üldjuhul loetu kas meeldib või mitte. Vähesed jäävad kahevahele. Minu jaoks oli küsimus eelkõige selles, kuidas seda üldse hinnata. Andsin Anne Franki päevikule maksimumi, sest võtsin seda kui ajaloolist dokumenti, mitte kirjandusteost. Pakub see siis põneva lugemiselamuse või ei, aga tulenevalt autori traagilisest saatusest, keskkonnast, kus ta oma mõtted kirja pani, ning õnnelikust juhusest, et kirjutatu üles leiti ja avaldati, on Anne Franki mälestused niikuinii hindamatud.

Originaaltekst on aga vaid osaliselt säilinud. See päevik, millega Anne oma 13. sünnipäeval alustas, sai juba 1942. aasta lõpuks täis. Ta jätkas kirjutamist, kuid näiteks 1943. aastast on säilinud vaid hilisem, publitseerimiseks mõeldud versioon. Idee päeviku avaldamiseks sai Anne 1944. aastal, kuuldes raadiost üleskutset sõjaaegseid päevikuid ja muid kirjutisi alles hoida. Seejärel hakkas Anne ise oma märkmeid ümber töötama, olles nii enda päeviku esimene tsensor.

Mina lugesin Mirjam Pressleri kokku pandud varianti (The Definitive Edition/1995), mis ilmus pärast Anne'i isa Otto Franki surma. Selles on ühendatud kolm teksti – nii originaal (A), Anne'i toimetatud (B) kui ka tema isa hilisemate kärbetega (C) versioon. Päeviku eri väljaannete kohta võib lähemalt uurida näiteks siit.

Tavaliselt hoian ajaloolistest isikutest lugedes esialgu netist eemale. Raamat loetud, hakkan googeldama. Anne Franki päeviku puhul talitasin vastupidiselt, sest teadsin ette, mis juhtub. Usun, et tegin õige valiku, sest päevikus mainitud inimeste elukäigu tundmine andis loole sügavust juurde. Teadmine, et ükski (va Otto Frank) tagakoja elanikest ei näe sõja lõppu, muutis ka nende kõige argisemad tegevused omamoodi traagiliseks. Lapsed õppisid, sest kavatsesid tagasi kooli minna. Kuulati raadiot, lootuses rõõmsaid uudiseid kuulda. Loeti kokku tagakojas veedetud päevi, piiludes aknast sinist taevast.

As long as this exists, this sunshine and this cloudless sky, and as long as I can enjoy it, how can I be sad?

Tagakoja elanikud. Pilt: emaze.com

Anne'i päevikus kuulub väga suur roll noore tüdruku eneseavastusele. Arvestades autori vanust ja seda, kui pikalt Frankide perekond tagakojas elas, tundub see ka igati loomulik. Just see, et päevik kujutab endast akent teismelise tüdruku mõttemaailma, mitte sünget juutide kannatuste ja sõjasündmuste kirjeldust, paistabki suurele osale lugejatest pettumuse valmistavat. 

Although I'm only fourteen, I know quite well what I want, I know who is right and who is wrong. I have my opinions, my own ideas and principles, and although it may sound pretty mad from an adolescent, I feel more of a person than a child, I feel quite indepedent of anyone.

Loo keskmes on Anne, kuid mind see ei häirinud. Mulle meeldis, et päevik on kirjutatud igapäevaelu vaatenurgast – mida söödi, mismoodi ohu korral käituti, kus ennast pesti, kuidas ruumid jaotati, mille pärast tülitseti jne. Need üksikasjad muudavad päeviku eriliseks ja ka vajalikuks.

Otseloomulikult arvasid nad kõik, et jäävad ellu, seega päeviku kandvaks jooneks on lootus, mitte masendus või allaheitlikkus.

It’s difficult in times like these: ideals, dreams and cherished hopes rise within us, only to be crushed by grim reality. It’s a wonder I haven’t abandoned all my ideals, they seem so absurd and impractical. Yet I cling to them because I still believe, in spite of everything, that people are truly good at heart.

Selle lõigu kirjutas Anne 15. juulil 1944, mil tagakoja avastamiseni ja selle elanike arreteerimiseni olid jäänud vaid loetud nädalad.

Mõned üksikud ohumärgid ning äkitselt – lõpp.


Kurvad faktid: Frankide perekond toimetati Westerborki transiitlaagrist Auschwitzi ühel kolmest viimasest Hollandist lahkunud rongist (3. septembril 1944). Anne'i ema suri 6. jaanuaril 1945 Auschwitz-Birkenau koonduslaagris nälga (ta keeldus söömast), vaid 21 päeva enne laagri vabastamist. Õed Margot ja Anne surid Bergen-Belsenis tüüfusesse veebruaris-märtsis 1945, laager vabastati mõned nädalad hiljem, 15. aprillil.

PS. Kui kellelgi tekkis huvi "tagakojas" ise ära käia, saab seda teha siin.

Jim Ashilevi "Kehade mets"

2015. aastal ilmunud "Kehade mets" on Jim Ashilevi teine romaan, aga mina pole 2011. aasta "Ma olen elus olemise tunnet" lugenud. Hea meelega võtaksin ka Ashilevi paljukiidetud esikromaani ette, aga kahjuks pakub Elisa raamatuäpp ainult seda ühte varianti. Igatahes oli autor mulle ekraanilt ja teatrilavalt juba ammu tuttav.

"Kehade mets" on lugu nullindatel kasvamisest, läheduseigatsusest, katkistest suhetest, esimestest armumistest ning neist piinlikest hetkedest, mida keegi mäletada ei taha. Muuhulgas on see omamoodi armastus- ja vabanduskirja segu kuuele tüdrukule – Laurale, Karolinile, Dorisele, Stellale, Renatele ja Piiale. Igaüks neist sööbis omal moel minategelase, kelle nimi jääb saladuseks, mällu.

Romaani esimese poole neelasin justkui korraga alla, hõisates, et nii mõnusa keelekasutusega noortekat polegi ma varem lugenud. Kiitsin kohe sõpradele ka.
Ja minu vaimustus ei põhinenud üksnes ilusal keelel, sest ka lugu algas paljulubavalt. Olen ju isegi nullindate noor ja kõige elavamalt mäletan uut milleeniumi. 90ndad on ikka märksa hägusemad.

Ashilevi viis mind teekonnale, kus kirjutatu segunes minu enda meenutustega. Murdeiga on naljakas (eelkõige tagasivaates) ja erakordselt tundeküllane periood ning "Kehade metsa" lugemine tõi kaasa terve hunniku mälupilte teismeea läbielamistest.
2000. aastate alguses olin varateismeline, kes tänaval tavaliselt koos suure sõbrannade kambaga ringi liikus. Kordaläinuks võis pidada õhtut, mil meie teele sattus samalaadne poiste seltskond, kellega siis tähenduslikke pilke vahetati ja võib-olla paar sõnagi vahetati. See oli tolle aja flirt.
Alles me täitsime üskteise sõbrapäevikuid, kuhu kirjutasime, et üle kõige maailmas vihkame poisse. Sest ei või ju olla kedagi/midagi nõmedamat. Siis aga tulid need unustamatud esimesed armumised, mil tundus, et suuremat tunnet ei saagi olla ja iga kord, kui Nokia 3310 piiksus, hakkas süda kiiremini lööma.

"Kehade metsas" leidub tabavaid mõtteid nii koolikiusamise kui ka nooruses tehtud lolluste kohta üldisemalt. Näiteks kui mõtlematult teisele haiget tehakse. Tõenäoliselt pole see, kes süüdi, tegelikult kurja südamega, vaid ei oska lihtsalt ettegi kujutada, kuidas tema tegu teist mõjutab. Küllap tahab ta kuhugi kuuluda, kellelegi meeldida. Ent see, kes haiget saab, mäletab ehk elu lõpuni.

Juttu on ka pornograafiast ja selle (liig-)tarbimise mõjust noore inimese mõttemaailmale. Mulle torkas kohe "Don Jon" pähe. Kui pornoteema huvitab, soovitan vaadata. Tegu on küll romantilise komöödiaga, aga peategelase pornosõltuvus valgustab sama probleemi.

"Kehade mets" on ühe noormehe kujunemislugu ja mida rohkem ma lugesin, seda vähem ma minategelast mõistsin. Viis, kuidas tüdrukud ja poisid sirguvad ning oma seksuaalsuse avastavad, ongi kindlasti erinev, ent ühel hetkel avastasin, et ma ei usu seda lugu/minategelast enam. Võib-olla olen ebaõiglane, aga romaani teine pool jättis mind külmaks.

Ootasin teistsugust kulminatsiooni või nutikat lõpplahendust, mida ei tulnudki. Lootsin, et peategelane paljastab endast uusi kihte, kuid ta jäi laias laastus muutumatuks. Poisist kasvas katkine mees, nagu kirjutab loterii. Ma ütleks, et natuke katkisest poisist kasvas katkine mees.
Niisiis oli "Kehade mets" nostalgiline teekond, mis jäi aga vähemalt minu jaoks kummaliselt poolikuks.

Mõned stiilinäited:

Mu esimesed kooliaastad on linoleumi lõhn ja tulised ketsitallad. Mu esimesed kooliaastad on kolpa purustav koolikell, mis meid järjekordsesse tundi karjatas. Mu esimesed kooliaastad on täissoditud aknalauad ja tati värvi seinad Mustamäe rajoonikoolis. Mu esimesed kooliaastad on trellidega garderoobis kõõluvad ahvipoisid ja mööda põrandat tolmuseks lohistatud koolikotid. Mu esimesed kooliaastad on kajav söökla ja valjuhäälsed söögitädid valgete mütside ja kartulipudruste kulpidega. Mu esimesed kooliaastad on lahtise suuga söömine ja naerdes kurku läinud toidu kätte lämbumine.


See vast seletab ka minu nostalgiahaigust. Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat, kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna. 


Mandariin arvas, et tema kodu on Majkeni juures. Ta oligi olnud teel koju. Aga nüüd polnud enam kuskile minna. Ta jäeti maha. See on hea väljend – maha jätma. Sa oled kellegagi koos teel kuskile, kuhu te koos jõudma peaksite, kuni sind jäetakse maha. Edasi minnakse juba ilma sinuta. Sest temal on uus koht, kuhu minna, aga sina ei saa järgneda. Sinuga koos pole tal võimalik edasi minna. Sinuga pole võimalik jõuda sinna, kuhu ta jõudma peab. 


Lahkuminekud lõhnavad nagu vahvlid, mida küpsetatakse ühe teise linna elanikele. Maha jäämine lõhnab nagu värske ajaleht võõras keeles, mille uudised pole mõeldud sinu silmadele. Võõras keeles, milles räägib sinu armastatu. Mitte sinuga. 



PS. 1. augustil 2015 luges autor Jim Ashilevi oma romaani "Kehade metsa" publikule otsast lõpuni ette. See oli esimene kord, kui romaan avalikkuse ette jõudis. Erinevate Tubade Klubi uksed avati kell 12 ja suleti keskööl. Kõik võisid tulla ja minna, nagu soovisid. Jim muudkui luges. Kuulajad viskasid vaasi münte, mille eest lõpuks "Kehade mets" ka trükiti.
Päeva dokumenteeris Mellow koosseisus Liisa ja Henno Luts.

Jim Ashilevi "Kehade mets" live from Jim Ashilevi on Vimeo.

Olavi Ruitlane "Vee peal"

2015. aastal ilmunud "Vee peal" sattus minu teele, kui otsisin oma (mulgi juurtega) võrukesest emale kingitust. Ja kuna lapsepõlvest mäletan, et nii mõnigi kord venis meil kalapüük kella viieni hommikul välja, teadsin, et leidsin just õige raamatu. 

Minu emm on tõeline kalanaine, kes püütud kala kunagi ära ei viska, vaid sellest alati midagi maitsvat valmistab. Seda ka juhul, kui saagiks on pisikesed kalad, mille puhastamine terve igaviku võtab. Ikka lendavad nad kas pannile või potti.

Empsile meeldis, seega otsustasin ka ise "vee peal" ära käia.

"Vee peal" on raamat, mida võiks vabalt kutsuda lahedaks suviseks lugemiseks. Lugu on kerge ja kaasahaarav ning loodusele kuulub selles asendamatu roll. Ent "Vee peal" on vähemalt sama ideaalne pimedal talveõhtul, kui õues puhub vastikult külm tuul ning kevad on veel kaugel. Ruitlase tekst transpordib lugeja Võrru Tamula järve äärde ning olgugi et kala püütakse selles loos igal aastaajal, õhkub tekstist eelkõige suveõhtute ja -hommikute hõngu. Seda tunnet, et varsti on ilmad jälle soojad ning saab paadiga järvele minna.

Kaladest, ka väikestest, aga eelkõige suurtest ja ilusatest, ei saa Ruitlase loos üle ega ümber, kuid ka neil, kes pole õnge mitte kunagi kätte võtnud, ei tasu seda raamatut kõrvale visata. Rõhk pole mitte sellel, kuidas kala püüda, vaid tundeelamustel. On õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, rõõmu ja kadedust, kuid ikka võtab peategelane igal võimalusel õnge ning asub teele. Sest teisiti ta lihtsalt ei saaks.

Kui ma vanaks saan ja tundma hakkan, et enam elada ei taha, tuleb siia tulla. Viis ahvenat ja korras. Ühestainsastki piisaks, sellisest, nagu esimene... Kuidas sa elada ei taha, kui kala võtab, võimatu on mitte tahta!

Papal on raadiodetailid, Mammal lilled. Gladioolide ja trasistoride pärast mina ka ei viitsiks. Elus peab midagi rohkemat olema! (lk 17)

Kalade kõrvalt saab kiigata ka 1980ndate alguse Võru linna, mekkida võro kiilt, näha, kuidas agulirahvas oma päevi mööda saadab ning elada kaasa ühe noore poisi esimesele armumisele. Sellest viimasest hoolisin mina kõige vähem. Pigem tahtnuks veel lugusid vanaemast-vanaisast, Koljast, Kaljust, Valterist ja teistest vägagi värvikatest tegelastest.

Eraldi tahaksin kiita Lilli-Krõõt Repnau illustratsioone, mis looga imehästi haakuvad. Paari kala nägin tänu Repnau piltidele esimest korda. Vähemalt sellise pilguga küll, et päriselt vaatasin ja mõtlesin, milline see kala õigupoolest välja näeb.

"Vee peal" olulisimaks tugevuseks pean aga Ruitlase oskust kirjutada nagu üks varateismeline seda teeks. Ei ole liiga keerulisi mõttekäike või täiskasvanulikku sõnakasutust. Tekst on lihtne, kuid tabav. Pilk, millega ta ümbritsevaid inimesi jälgib, on eelarvamustevaba.
Kusjuures teemad, mida loos läbi käiakse, pole alati kerged. On surma, vaesust, haigusi ning koduvägivalda, kuid autor püsib endale seatud piirides ning käsitleb kõike noore poisi silme läbi.
Võiks peaaegu arvata, et Ruitlane ongi 12aastasena päevikut pidanud ja viksis suure osa tekstist sealt lihtsalt maha. Isegi rohked hüüumärgid ja mõttepunktid mõjuvad loomulikult, mitte häirivalt.

"Astu sisse, Helju tege pannkuuke, panõt maaskamuusi pääle, süüt kõtu täüs!"
"Mul om kõtt täüs."
"Mis sõs? Egä kõtt ravvast olõ-i, kõtt vinüs!" ei jäta Gerhard. 
Sõnnikukoorem on käru peal, aga ma ei saa kuidagi minema. Nagu ikka. Mul pole kunagi aega, Gerhardil on miljon looma, aga seda, et tal aega poleks, ei maksa karta – tund aega võib uurida, kuidas me tomatid kasvavad. (lk 132)

Tõesti mõnus lugemine.

Eneseabiraamat, mida kõik lugeda tahavad – Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Pidin alustuseks igaks juhuks üle googeldama, et mismoodi see pealkiri nüüd täpselt kõlaski. Kohe mitte kuidagi ei taha meelde jääda. Lihtsam on öelda Mihkel Raua eneseabiraamat. See oli üle väga pika aja ka esimene teos, mille e-raamatuna ette võtsin. Ja ekraanilt lugemine polnudki nii ebameeldiv kui eeldasin.

Pilt: elisa.ee

Mihkel Raud on inimene, keda ühtviisi vihatakse ja armastatakse. Seda nii tema provotseerivate väljaütlemiste, teravate kirjutiste, põneva eraelu kui ka luhtunud poliitikukarjääri tõttu. Kui "Kolmeraudne" omal ajal alustas, jälgisin huviga iga osa. Minu meelest oli Eestile seda saadet vaja ning Mihkel Raud sobis saatejuhi rolli nagu valatult. Ka "Eesti otsib superstaari" polnud ilma Mihkel Rauata enam see. Uus "Kolmeraudne" minus samasugust õhinat ei tekitanud. Olen näinud vaid paari esimest osa, kuid midagi on muutunud.
Pettusin, kui Raud poliitikasse läks ning rõõmustasin, kui ta sealt üsna ruttu lahkus. Usun, et tehes seda, milles ta on hea, on Raual palju suurem võimalus Eestis midagi muuta.

Raamatu seiskohalt poleks üldse vahet, mis ma autorist arvan, aga kuna "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" on elulooline eneseabiraamat, käib see paratamatult Mihkel Raua isikuga käesikäes. Ehkki meie poliitiline maailmavaade on väga sarnane, sain raamatut lugedes teada, et muus osas jääme sageli eriarvamusele. Raua eneseabiraamat on mitmel tasandil pühendatud edukultusele, seega mina selle sihtgruppi ei kuulu. Raha on eluks muidugi vajalik, aga mina oma aega eurodes ei mõõda.

Kui sa pole õhtuks vähemalt ühte eurot teeninud, oled sa midagi valesti teinud.

Ja kui Raud usub, et tulevik kuulub sellele, kes elab mineviku ja olevikuta, siis mulle on südamelähedased hoopis Juhan Liivi kuulsad sõnad: Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

"Musta Pori" näkku on tavalisest selgelt eristuv elulooraamat ning "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" sündis, sest Raud tahtis kirjutada ägeda eneseabiraamatu. Võib öelda, et see tal ka õnnestus, sest vaevalt et mõni teine eneseabiraamat Eestis müügiedetabelite tippu tõuseks. Ja ka mina polnud varem ühegi eneseabiraamatu eest raha välja käinud.

Olen kõik kolm Mihkel Raua raamatut läbi lugenud, seega tema stiil on mulle tuttav. Raud armastab vinti üle keerata (nagu ikka, on mu jutus 70% liialdust), siia-sinna kuulsaid nimesid torgata (Mihhail Lotmanist Karl-Erik Taukarini), suuri sõnu (legendaarne komissar tegi geniaalse käigu), teravat eneseirooniat ja vänget sõnakasutust. Kusjuures viimane mind üldjuhul ei häiri, aga seekord kirjutasin mõned "pärlid" üles, sest ma ei saanud aru, milleks neid vaja on.

tuperott
istusin nagu kotitäis peeniseid
vituvaheviilukad
oma salaamit kägistanud

Raud käsitleb mitmeid mullegi tuttavaid probleeme, näiteks esinemishirmu ja keskendumisraskusi. Esimese puhul olen püüdnud enda kallal tööd teha, kuid pole kuhugi jõudnud. Keskenduda aitab ka minul see, kui ma nutiseadmed kinni panen, aga kuna kirjutan arvutis, siis varem või hiljem avan ikka mõne ebavajaliku lehekülje ja tund (või terve päev) ongi jälle kadunud. Võib-olla peaksin tõesti neti välja lülitama, nii nagu Raud soovitab. Mingit suurt murrangut raamatus esitatud nipid minus igatahes esile ei kutsunud.

Eneseabitehnikad jätavad mind tegelikult külmaks, mistõttu pöörasin tähelepanu eelkõige eluloolistele seikadele.
Ent üks võte pani mind mõtlema:

Kujuta ette, et sinu abikaasa või laps on surnud.

Olen seda muidugi korduvalt ette kujutanud, sest kui peaksin üles loetlema oma suurimad hirmud, siis lähedaste, eriti abikaasa kaotus on kahtlemata esikohal. Kes poleks õudusunenäost ärganud ja nähes, et kallis inimene ei ole kuhugi kadunud, õnnelikult temast kinni haaranud ja kõrgemaid jõude tänanud. See tehnika toimib, kuid tundub kuidagi jõhker ennast sihipäraselt niisuguste mõtetega piinata. Ma läheks vist hulluks.

Mõte, mis mulle väga meeldis, puudutas õigekirja:

Grammatika on klienditeenindus.

Miks? Sest firma, millel puudub võime ümbritseva maailmaga korrektselt suhelda, läheb varem või hiljem pankrotti. Pigem varem.

Teema, millele Raud terve peatüki pühendab ja mis mulle eriliselt huvi pakub, on kriitika. Ma ei osanud oodata, et tuntud kriitik asjale nii kriitiliselt läheneb, kuid mitmes punktis olin Rauaga nõus. Head arvustust on tõesti märksa raskem kirjutada, sest keegi ei taha endast naiivset muljet jätta. Isegi mina, kes ma kirjutan selliseid kodukootud arvustusi/meenutusi, tunnen liiga positiivse teksti puhul alati, et midagi on puudu. Üks tõrvatilk leidub ju igas meepotis, eriti kui seda otsida.

Aga mulle tundub, et vaatamata kriitikaga seotud probleemidele, ootavad autorid arvustusi. Igaüks loodab, et tagasiside on positiivne, kuid arvustust kui sellist ikkagi hinnatakse. Kas parem on negatiivne arvustus või täielik vaikus?

Mihkel Raud on mees, kes kogub enda kohta kirjutatud negatiivseid netikommentaare, seega kriitikat ta ei karda. Sellise julguse eest pean talle küll ainult austust avaldama, sest mina ei suudaks.

Kõige rohkem meeldis mulle viimane peatükk, mis kannab pealkirja "Alkohol". Ma mõistan, miks Raud arvab, et on alkoholismist juba piisavalt kirjutanud, kuid just see paistab olevat teema, mille lahkamine tal väga hästi välja tuleb. Alkoholile pühendatud peatükist leidsin nii huvitavaid kirjeldusi kui ehedat hingevalu.

Arvustus kukkus välja keskmisest kriitilisem, kuid Mihkel Raud kirjutabki raamatuid, mida on lihtne kritiseerida. Need on hoogsad ja otsekohesed, kuid mitte eriti sügavad. Raua stiilis on midagi ameerikalikku. Meenuvad USA kassahitid ja bestsellerid, mida igal võimalusel materdatakse, kuid ometi püstitavad need kõikvõimalikke rekordeid. Ka Raud murrab Eestis müügirekordeid, vahet pole, kas ta kriitikutele meeldib või mitte.

Ja kriitika kriitikaks, aga kui ilmub Mihkel Raua järgmine raamat, olgu see siis romaan, reisikiri või näiteks kokaraamat, loen sellegi läbi.

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest" – lootus jääb

2007. aastal ilmunud "Tuhat hiilgavat päikest" sattus minu teele kogemata, aga lugu oli nii kaasahaarav, et sai ühe päevaga otsa.

"Tuhat hiilgavat päikest" valgustab läbi kahe noore naise – Mariami ja Laila – loo Afganistani lähiajalugu. Raamat keskendub nende noorusaastatele, ehkki sel hetkel, kui naiste elud põimuvad, on Mariam juba oma kolmekümnendates. Romaani üheks tugevuseks ongi kahe väga erineva naise omavaheliste suhete arengu kujutamine. Eriti läks mulle hinge Mariam.

Kuna pearoll kuulub naistele, oskasin juba ette arvata, mis mind ees ootab. Lootsin küll, et äkki Hosseini üllatab ja esitleb afgaani naiste argipäeva teistsuguse nurga alt. Seda kahjuks ei juhtunud, kuid lugu oli sellegipoolest põnev ning hästi kirjutatud (lugesin inglise keeles, sest eestikeelne tõlge pidi olema alla igasugust arvestust). Samas sooviski autor näidata naiste karmi igapäevaelu, keskendudes reeglile, mitte otsides erandeid.

Hosseini pakub kõike seda, mida Afganistanile pühendatud romaanilt paratamatult eeldatakse. Sõda, naistevastast vägivalda (muuhulgas on seal levinud aumõrvad), hirmu ja traagilisi perekonnalugusid. Ent õ n n e k s ei piirdu ta üksnes ootuspärasega. "Tuhat hiilgavat päikest" räägib ka armastusest, sõprusest ja ellujäämisest.
Dramaatilisi momente on ehk liigagi palju, aga kuna raamatut oli võimatu käest panna, ei saa tegelikult kurta. Imestan, et "Tuhat hiilgavat päikest" pole ikka veel filmiks saanud, sest materjal on selleks justkui loodud. Kui millegi kallal norida, siis raamatusse mahutatud ajalootund mõjub sageli kohmakalt. Huvitav, kas Hosseini kirjutas ülejäänud loo enne valmis ja lisas poliitilise ajaloo kui kohustusliku elemendi hiljem juurde? Ent neile, kes Afganistani ajalugu pinnapealselt tunnevad, on ajaloolistest kõrvalepõigetest kahtlemata abi.

Väga meeldis, et "Tuhat hiilgavat päikest" tutvustab kas või kaudselt ka sõjaeelset aega. 1960. ja 1970. aastate alguse Afganistani, kus naised andsid ülikoolides loenguid ning jalutasid Kabuli tänavail miniseelikutes. Hosseini juhib tähelepanu sellele, et just kommunistide mõjul (kommunistide ja traditsiooniliste hõimude vahel käis aastaid võimuvõitlus) omandasid naised mõnevõrra suuremad õigused ja vabadused.

Women have always had it hard in this country, Laila, but they’re probably more free now, under the communists, and have more rights than they’ve ever had before… it’s a good time to be a woman in Afghanistan. And you can take advantage of that, Laila. Of course, women's freedom – here, he shook his head ruefully – is also one of the reasons people out there took up arms in the first place. (lk 144)

Kunagist ja praegust Afganistani võrdlevate piltide, mis internetiavarustes ringlevad, taust sai igatahes märksa selgemaks.

Loo lõpp on küll lootusrikas, kuid meenutades, mis Afganistanis praegu toimub, tekitab see lootusekiir pigem masendust. "Tuhat hiilgavat päikest" sai alguse 2003. aastal, mil Hosseini Kabuli külastas ning kohalike Talibani perioodi mälestusi kuulas. Need olid vaheldumisi õudus- ja kangelaslood ning just seda tahtiski ta oma romaaniga edasi anda. Et on vägistamised ja tapmised, kuid samal ajal armastavad emad ikka oma lapsi, ühe vägivaldse mehe kahest naisest võivad saada parimad sõbrad ning kodudes fännatakse salaja Titanicut. Kui uudiseid lugedes võivad kaotatud inimelud jääda pelgalt numbriteks, siis Hosseini toob toimuva kõhedusttekitavalt lähedale.

Romaani tegevus lõpeb ajal, mil Taliban on võimult tõrjutud ning tuhanded naaberriikidesse pagenud afgaanid naasevad, lootuses, et elu läheb paremaks. Nii mõnigi, teiste hulgas ka Laila, igatseb Afganistani ning soovib aidata. Olgugi et meedia vahendusel võib Lähis-Idast jääda mulje kui maapealsest põrgust, mõjub tema kodumaa-armastus loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Sellest Afganistanist, mida Laila igatseb, tahtnuksin rohkemgi osa saada.

Mõned stiilinäited:

Learn this now and learn it well. Like a compass facing north, a man’s accusing finger always finds a woman. Always. You remember that, Mariam.

And that, ...is the story of our country, one invasion after another...Macedonians. Saddanians. Arabs. Mongols. Now the Soviets. But we're like those walls up there. Battered, and nothing pretty to look at, but still standing.

Outside mockingbirds are slinging blithely, and once in a while, when songsters take flight, Mariam can see their wings catching the phosphorescent blue of moonlight beaming through the clouds. And though her throat is parched with thirst, and her feet burn with the pain of pins and needles, it is a long time before Mariam gently frees her finger from the baby’s grip and gets up.

"I'm sorry," Laila says, marveling at how every Afghan story is marked by death and loss and unimaginable grief. And yet, she sees, people find a way to survive, to go on.

Mariam is never very far. She is here, in these walls they've repainted, in the trees they've planted, in the blankets that keep the children warm, in these pillows and books and pencils. She is in the children's laughter. She is in the verses Aziza recites and in the prayers she mutters when she bows westward. But, mostly, Mariam is in Laila's own heart, where she shines with the bursting radiance of a thousand splendid suns.

Sara Nović "Girl at War"

Sara Novići 2015. aastal ilmunud debüütromaan jääb mulle meelde. Esiteks vedas autor mind ninapidi. Olin lugedes täiesti veendunud, et "Girl at War" põhineb tema enda elul, kuid eksisin.
Teiseks õppisin uut Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõdade, eelkõige Horvaatia iseseisvussõja (1991–1995) kohta.
Lugu ise mingisugust ajalootundi ei sisalda, pigem põhineb Novići romaan emotsioonidel (head horvaadid, pahad serblased). Küll aga andis loetu kannustust netiavarustes surfata ning ennast harida. Minu senised teadmised Balkani poolsaare keerulise ajaloo vallas said kõvasti täiendust.

"Girl at War'i" keskmes on Zagrebist pärit Ana Jurić. Ajaga mängimine on võte, mis kas õnnestub või mitte, sest kui lugu liiga palju "hüppab", kipuvad tegelased võõraks jääma. Nović kasutab aega oskuslikult – kord saab sõna 10-, siis jälle 20aastane Ana. Muutus on järsk, sest nad elavad justkui kahes eri maailmas. Nautisin Ana lapsepõlvele pühendatud peatükke kokkuvõttes rohkem, aga kui natuke viriseda, siis kohati mõjub ka väikene Ana vägagi täiskasvanulikult.

Ana lapsepõlv saab paugupealt läbi, sest alanud sõda ei jäta tema perekonda puutumata ning ellujäämiseks tuleb võidelda.
20aastane Ana elab ja õpib Manhattanil, suutmata toimunut unustada. Mingis mõttes on tal lausa kohustus mäletada. Viimaks otsustab Ana, et parim viis edasiliikumiseks on sõita tagasi ja oma minevikule otsa vaadata.

"Girl at War" juhib tähelepanu muuhulgas sellele, kui hõlpsalt satub sõjapiirkonnas elava lapse kätte relv ja kui sügava jälje hirmu ja vägivalla taak jätab. Mälule kuulubki Novići romaanis põhiroll.

Ehkki lugu on kurb, ei nimetaks ma seda pisarakiskujaks. Sõjakoleduste kiuste toob "Girl at War" lugejani ühe südamliku perekonnaloo, näitab, kuidas tõeline sõprus ajahambale vastu peab, ning tekitab isu Horvaatia rannikut külastada.

Üks osa, mis mind häiris, oli lõpp. Vähemalt kuulates sai lugu väga ootamatult läbi ning õhku jäi terve hunnik küsimärke.

Mõned stiilinäited:

As a side effect of modern warfare, we had the peculiar privilege of watching the destruction of our country on television.

Some people say the Balkans is just inherently violent. That we have to fight a war every fifty years."
"I hope that's not true", I said.

As jarring as the guns were to the pale crowd before me, for many of us they were synonymous with youth, coated in the same lacquer of nostalgia that glosses anyone's childhood.

I knew in the end the guilt of one side did not prove the innocence of the other.

Pilt: electricliterature.com

Muide, Sara Nović on kurt ning sellest ka ühe huvitava artikli (What it's like to be a deaf novelist) kirjutanud.

My first novel has recently become an audiobook to which I will not listen. The characters have been assigned voices and accents and inflections that I’ll never hear. This is not a complaint, exactly; to have written a book that someone wants to publish in any and all formats is a writer’s dream. But to hold some disc or drive that contains a thing I made, transformed into a new thing I can no longer understand, is a predicament in which few writers find themselves.

Paneb mõtlema küll.

Lapsepõlvest, rahast ja ühest heast raamatust

Mõni aeg tagasi jagasid mitmed blogijad enda lapsepõlvemälestusi. Tähelepanu keskpuntkis oli raha ning see, kas ja kui palju selle olemasolu või nappus last mõjutab. Mõistagi hakkasin minagi oma lapsepõlve meenutama. Ja täiesti kogemata sattusin samal perioodil kuulama Jeannette Wallsi "Klaaslossi", millest paremat teost selle teema avamiseks annab otsida.

Minu lapsepõlv möödus Võrus ning mul tuli leppida ühe vanemaga. Alguses oli isa küll rohkem või vähem meiega ühenduses, kuid pooljuhuslikud külaskäigud ning vabatahtlik-sunniviisilised kingitused ei muuda kedagi lapsevanema tiitli vääriliseks. Täpselt ei mäletagi, millal temaga viimati rääkisin, aga pakun, et sellest on vähemalt 15 aastat. Kasvatas mind ikkagi ema üksi.

Nagu tolle aja (90ndad ja 2000ndate algus) puhul tavaline, polnud meil raha kunagi palju ja alati tuli säästa. Õnneks on minu ema meisterlik kodukokk, kes suudab peaaegu et mitte millestki piduliku õhtusöögi valmistada. Nälga ei tundnud ma mitte kunagi.
Emm on mul selline, et materiaalsetest asjadest ta eriti ei hooli. Kui on valida, siis praktiline võidab trendika. Enamiku riietest ostsime kaltsukatest, mida Võrus leidus küllaga, ning sageli õmbles emm ka ise. Täna oskan seda hinnata, aga lapsena elasin teatud asjade puudumist raskelt üle. Pahatihti lunisin seni, kuni emm nõusse jäi. Et ta iseendale mõne uue ja kalli asja oleks lubanud, ma üldse ei mäletagi. Ilmselt just seetõttu, et kui seda rahanatukest vahetevahel üle jäi, kulus see minu soovidele.

Ei saa muidugi väita, et k õ i k olid vaesed, sugugi mitte, aga minu lähemas sõpruskonnas polnud keegi teistest tähelepanuväärselt rikkam. Korter oli meil vanaaegne, täis nõukaaegset mööblit, ent ma ei osanud seda häbeneda, sest minu sõprade kodud olid laias laastus samasugused. Ehk oligi meie korter tagasihoidlikum, aga külalisi käis mul kogu aeg. Emm naerab vahest, et kõik hoovi lapsed olid natuke ka tema omad.
Ükski sünnipäev ei jäänud raha pärast pidamata. Laual olid lihtsad kodused söögid, aga meie kambas ei pirtsutanud toiduga mitte keegi. Tahtsime hoopis playbacki korraldada ja esineda, tantsu lüüa ning mängida. Toit ja isegi kingitused olid selle kõrval vähetähtsad.

Teismeeas hakkasin raha varasemast enam väärtustama. Eriti häiris mind see, et meil polnud kodus arvutit, mille sain oma sõprade seas vist tõesti viimasena. Õnneks tegutses linnas mitu internetipunkti, ehkki suurema osa ajast istusin netis (vägisi torkab pähe tollaste modemite krigisev hääl) ikka sõprade juures. Näiteks Pinginaabri viielapselises peres oli arvuti kasutamiseks kindel järjekord, kuid sellegipoolest jagasid nad oma aega lahkelt ka minuga. Ühel hetkel toimus murrang – kui varem mindi pärast kooli esimesel võimalusel mõnele sõbrale külla, siis hiljem kiirustati hoopis koju tšättima. Kuna minul kodus arvutit polnud, elas ka see külaskäimise komme kauem.

Aga ka minul oli asju, mida uhkusega teistele näitasin. Kohe meenuvad punased lakk-kingad, mida kandsin ka siis, kui need mulle enam kuidagi jalga ei tahtnud mahtuda. Paarilt sünnipäevapeolt tulin koju ja asusin, nutt kurgus, lõhkiseid varbaid tohterdama. Mis seal ikka, ilu nõuab ohvreid (käisin siis esimeses klassis). Või valge Nike'i koolikott, mida emalt pikalt nurusin. Kui ihaldatud koti lõpuks endale sain, käisin sellega igal pool. See polnud minu silmis tavaline seljakott, vaid aksessuaar. Sellesse nimekirja kuulusid ka uhiuus muusikakeskus, Saksamaalt kingituseks saabunud Ken-nukk, empsi tehtud nukumööbel jne.

Mulle tundub, et tänapäeval pole riiete päritolu enam üldse nii tähtis. Käsitöö on moes, kaltsukad on ägedad ja ka brändidel pole midagi viga. Pigem peetakse lugu stiilist/kvaliteedist, mitte rahalisest väärtusest või firmamärgist. Tollal see päris nii ei olnud. Eesti oli lõpuks vaba ja äkitselt ilmusid poeriiulitele ENSVs raskesti kättesaadavad välismaised bränditooteid, millest kujunesid teismeliste seas omamoodi staatusesümbolid. Mõni popp tüüp oli üleni sama brändiga kaetud, sokkideni välja. Sotsiaalne surve pole aga kuhugi kadunud, vaid lihtsalt teisenenud. Usun, et tänapäeva teismelised võrldevad näiteks nutitelefone jms.

Mingit regulaarset taskuraha ma ei saanud, pigem küsisin siis, kui vaja. Mulle see sobis ja ma ei tunne, et ma seetõttu rahaga ümber käia ei oskaks. Mida vanemaks saan, seda kokkuhoidlikumaks muutun. Kas või väike musta päeva fond peab olema kõrvale pandud.

Olen emale südamest tänulik. Vaatamata piiratud vahenditele ei jäänud ma millestki hädavajalikust ilma, kuid samas polnud mul võimalik saada kaugeltki kõike, mis pähe tuli.
Mäletan, et lapsena oli mul selline naabritüdruk, kes ei mahtunud oma tuppa äragi, sest seal oli nii palju mänguasju. Tollal tundsin kahtlemata kadedust, aga samas ei osanud ta ise neid uhkeid Barbiesid ja mänge, millest teised unistasid, hinnata. Enamik neist vedelesid unustatult põrandal hunnikus.
Mul oli küll vähem asju, aga samas oskasin ka vähemast rõõmu tunda – pärast vihma võilille-nukkudele soenguid teha, hobusena mööda õue ringi kapata, võsas hoovi poistega sõda pidada või varaste hommikutundideni turnikal nõida mängida. Ja see ei maksnud mitte midagi.

Keegi kirjutas, et vägisi jääb mulje, otsekui tuleksid kõik blogijad vaestest peredest. Kahtlustan, et rahateema läheb lihtsalt rohkem südamesse neile, kes lapsena ühest või teisest asjast puudust tundnud.

Raha on muidugi vajalik, aga kokkuvõttes teisejärguline. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas juhtumeid, kus lapsevanem ei tea, millest lastele süüa teha, sest isegi kuivainete kapp on tühi, ning tema lapsed kõnnivad veel südatalvelgi suvejalanõudes kooli. Sel juhul võtab raha või täpsemalt selle puudumine kogu tähelepanu, sest kui pole eluks hädavajalikku, ei jää aega üksteisele keskendumiseks.
Ma mõtlen peresid, kus võib-olla elatakse ajast ja arust mööbli keskel, kuid igaühel on voodi ometi olemas. Et kümne Barbie asemel on üks odavam nukk ning ehkki talvesaapad on kulunud, püsivad varbad soojas.

Vaesusest läbi lapse silmade räägib ka Jeannette Walls. Kui 2005. aastal ilmunud "Klaasloss" poleks memuaar, võiks arvata, et puruvaestes oludes veedetud lapsepõlve kirjeldav minategelane liialdab. Ent 1960. aastal sündinud Jeannette meenutab omal nahal kogetut (olgugi et siin-seal on mõned üksikasjad kindlasti ilukirjanduslikud, keegi ei saa oma lapsepõlve NII detailselt mäletada), kirjutades nii hea sulega, et raamatut on võimatu käest panna. Minu puhul tähendas "Klaasloss" ekstra pikki jalutusringe, sest ma ei suutnud kuulamist lõpetada.

Jeannette kasvas kuueliikmelises (isa Rex, ema Rose Mary, tütred Lori, Jeannette ja Maureen ning poeg Brian) Wallside perekonnas, kes alalõpmata kolis ning paaril korral lausa tänavale sattus. Sellise rahutu elustiili põhjustas eelkõige lennukate mõtetega, kuid alkoholilembene Rex. Isa lubas väikesele Jeannette'ile, et ehitab neile esimesel võimalusel uhke klaaslossi, millest saab perekonna päris kodu.
"Klaasloss" näitab tabavalt, kuidas laps vaesust tajub. Ja Jeannette'i puhul räägime me ikkagi ekstreemsest vaesusest – näljast, rottide ja madudega kooselamisest, ilma kütteta talvedest jne.

Lugu saab alguse New Yorgis, kus täiskasvanud Jeannette näeb takso aknast oma ema prügikastis sobramas ning teda valdab häbitunne, mille juured peituvad kauges lapsepõlves. Tänu sissejuhatusele saab lugeja ka loo kõige süngematel hetkedel toetuda teadmisele, et Jeannette'il õnnestub vaesuse nõiaringist viimaks pääseda.

Jeannette'i vanemad pole rumalad joodikud, nagu selliste lugude puhul tavaline. Rex on karismaatiline, kuid püsimatu ning igasuguste riiklike struktuuride (poliitikute, sõjaväelaste, politseinike, sotsiaaltöötajate ning isegi arstide) suhtes paranoiline, boheemlaslik ema Mary unistab aga kunstikukarjäärist – see on tema prioriteet number üks. Nad mõlemad ohverdavad enda ebarealistlike ideede nimel kogu pere heaolu. Näiteks Rose võiks päeva pealt õpetajana tööle asuda, kuid peab iga muud ametikohta allaandmiseks.
Lastel, kel pole võimalik joogiklaasi ääres või pintsel käes õhulosse ehitada, tuleb aga tõelises maailmas hakkama saada. Sageli peavad hoopis nemad oma ema-isa eest hoolitsema, näiteks teeb väike Jeannette juba kolmeaastaselt ise süüa.

Esialgu annab Jeannette vanematele, eeskätt probleemsele isale, kõik patud andeks, ning leiab isegi kohutavates tingimustes midagi, mille üle rõõmustada. Vanemaks saades näeb ta aga tühjadest lubadustest läbi ning üritab oma vanemaid parandada, tulemusteta.
Kusjuures vähemalt mulle jäi ridade vahelt lugedes mulje, et tegelikult ei heida Jeannette oma vanematele ette mitte vaesust, vaid hoolimatust. Seda, et kumbki neist ei tõstnud lapsi esikohale.

"Klaaslossi" muudab eriti sümpaatseks viis, kuidas autor oma vanemaid kirjeldab. Mitte kordagi kibestumuse või vihaga, ehkki põhjust oleks. Vot see alles on tingimusteta armastus.

Lisaks liigutavale perekonnaloole pakub "Klaasloss" kaudselt sissevaate selliste USA väikelinnade (näiteks Welch) siseellu, millest laiem üldsus midagi ei tea. Nende unustusehõlma vajunud ning armetu välimusega asulate elanike kõrvus kõlab American Dream utoopilise muinasjutuna.

Soovitan soojalt.

Mõned stiilinäited:

You should never hate anyone, even your worst enemies. Everyone has something good about them. You have to find the redeeming quality and love the person for that.

I never believed in Santa Claus. None of us kids did. Mom and Dad refused to let us. They couldn't afford expensive presents and they didn't want us to think we weren't as good as other kids who, on Christmas morning, found all sorts of fancy toys under the tree that were supposedly left by Santa Claus.
Dad had lost his job at the gypsum, and when Christmas came that year, we had no money at all. On Christmas Eve, Dad took each one of us kids out into the desert night one by one.
"Pick out your favorite star", Dad said.
"I like that one!" I said.
Dad grinned, "that's Venus", he said. He explained to me that planets glowed because reflected light was constant and stars twinkled because their light pulsed.
"I like it anyway" I said.
"What the hell," Dad said. "It's Christmas. You can have a planet if you want."
And he gave me Venus.

"Things usually work out in the end."
"What if they don't?"
"That just means you haven't come to the end yet."

Korralik nostalgialaks, aga mitte enamat – "Harry Potter ja neetud laps" (2016)

PS. Allolev tekst sisaldab hulganisti spoilereid!

Olen tüüpiline Potteri-põlvkonna esindaja. Kui mõtlen oma lapse- ja nooruspõlve raamatutele, siis esimesena meenub Harry Potter. Selles pole mingit kahtlust. Kui "Harry Potter ja tarkade kivi" 2000. aastal eesti keeles välja tuli, olin selle peakangelasega enam-vähem sama vana, mistõttu tõmbas see maailm mind kiiresti kaasa. Vaimustus ei kadunud ka hiljem, sest koos minuga kasvasid ja arenesid ka tegelased ning viimaste osade sisu oli juba vägagi sünge ja sugugi mitte lasteraamatulik. Mul oli kombeks järgmist osa oodates eelnevaid muudkui uuesti lugeda. Ma ei mäletagi, kas esimese või teise raamatu lugesin vist lausa kümme (!) korda läbi.

Kirjanduse tunnis me HPst positiivses võtmes ei rääkinud ning see kuulus justkui mingisse musta nimekirja. Kui saime mõne suvelugemise raamatu ise valida, siis HP oli välistatud. Ma ei saa siiamaani aru, miks. Jah, HP on seiklusjutt, täis võlureid, maagiat, luudadega lendamist ja mida kõike veel, aga eelkõige räägib J.K. Rowling sõprusest. Pealegi on see hästi kirjutatud lugu.

Kui saaksin esialgsest HP-seeriast midagi ära kustutada, siis oleks selleks viimase osa epiloog. Pikalt spekuleeriti, et Rowling tapab Harry üldse ära, kartes, et muidu hakatakse järjelugusid vorpima. Lõpuks lahendas ta olukorra täiesti ebavajaliku epiloogi abil. Esiteks on fanfiction on minu meelest positiivne nähtus ja teiseks jõudis HP-seeria oma loomuliku lõpuni. Voldemort kaotas, seitse aastat Sigatüügast tähendas seitset raamatut.
Epiloogis, mis viib lugeja ajas 19 aastat edasi, on Harry ja Ginny ning Ron ja Hermione õnnelikult abielus ning saadavad oma lapsi kooli. Mulle meeldinuks, kui tuleviku kohta poleks ühtegi vihjet antud ning igaüks oleks saanud ise ette kujutada, mis edasi sai. Igatahes lõpeb epiloog järgmiste sõnadega:

Arm ei olnud Harryle üheksateist aastat valu teinud. Kõiki oli hästi.

Kaheksas lugu algab sealt, kus 2007. aastal ilmunud "Harry Potter ja surma vägised" lõppes ja äkitselt selgub, et kõik pole sugugi hästi ning võluritemaailm on jätkuvalt ohus. Kuna Rowling kirjutas epiloogi eesmärgiga vältida HP-seeria jätkumist, on kaheksanda raamatu lisamine juba eos vastuoluline. Rääkimata sellest, et see polegi tegelikult romaan, vaid raamatu kujul välja antud näidend.

"Harry Potter ja neetud laps" on saanud PALJU kriitikat, millest suur osa tuleneb fännide ootusest, et nad saavad lugeda veel ühte romaani. Ühest küljest on see põhjendamatu, sest Rowling ütles kohe välja, et tegu on näidendiga.

To be clear! The SCRIPT of #CursedChild is being published. #NotANovel #NotAPrequel 😉 https://t.co/3OhdOBIqJt

— J.K. Rowling (@jk_rowling) 11. helmikuuta 2016

Samas pidid tegijad aimama, et kui näidend juba raamatu kujul välja anda ning seda võimsa turunduskampaaniga toetada, tõusevad ootused pilvedesse. Et fännid kogunevad öösel raamatupoodidesse ning müügirekordid purunevad, just nagu varem. Nii ka läks.

Ma pole harjunud näidendeid lugema ning paratamatult võrdlesin uut raamatut eelnevate osadega. Romaan ja näidend on aga kaks väga erinevat asja. Tuttavad tegelased tundusid karikatuursed (eriti Ron), kuid ma ei oska öelda, kas näitlejate suus ärkab tekst ellu ning mõjub paremini. Tõenäoliselt, ehkki dialoogi tase jääb madalaks. Ka uued tegelased, kelles oli küll märksa enam sisu, jätsid mind külmaks. Scorpius sümpatiseeris mulle kindlasti rohkem kui Albus.

Kui eelnevates HP osades pühendati igale kooliaastale terve raamat, siis nüüd aeg lendab. Lugu algab sellega, et Albus läheb esimese klassi, leheküljel 22 teise, viis lehekülge hiljem kolmandasse ning 53. leheküljel algab juba neljas aasta. Rowlingu signatuur (millest kirjutab ka "Hääleta õigel pool teed"), et kõik kasvab välja eelnevast, on kadunud. Jah, näidendi põhiosa kirjutas hoopis Jack Thorne, aga kaanel vaatab suurelt vastu just Rowlingu nimi.
Mul oli ikka mitu oota-mida?!-hetke. Eelkõige siis see, et Voldemortil oli laps..Bellatrixiga. Ee, see tähendab, et Voldemortil oli sekselu?!? Et on veel üks ettekuulutus. Ja et j ä l l e tahab keegi Voldemorti tagasi tuua. Et Albuse ja Scorpiuse ääretult tüütu vastutustundetus ja naiivsus vaheldub ebausutavuse piiril kõikuva taibukusega. Et kohusetundliku ja erakordselt targa Hermione kabinetti on nii lihtne sisse murda ja et Dumbledore'i portree ühel hetkel vägagi elusa Dumbledore'i moodi käitub, nutab ja Harryle armastust avaldab. Üldse oli Dumbledore'i roll kuidagi kulunud ja lääge (love blinds us jne).

Samas soojendas "Harry Potter ja neetud laps" tahes-tahtmata südant, sest kogu näidend on üles ehitatud nostalgiale. Sigatüüka ekspress, sõõlamiskübar, lendluupall, vastik Umbridge, Kolmevõluri turniiri tipphetked, Mäuguv Myrtle, vapper Snape, südamlik Dumbledore, keelatud mets, Godric Hollow – palju toredaid mälestusi. Viiteid HP-seeriale on tegelikult liigagi palju. Põhimõtteliselt lugesin näidendit, nautides mitte niivõrd käesolevat lugu, vaid eelmiste osade hõngu. Rowling on öelnud, et rohkem Potteri-lugusid ei tule (mitte mingil kujul). Ma väga loodan, et see on tõsi.

Nõustun Katariina Rebasega, kes kirjutab EPLis järgmist:
Ma ei ole sugugi kindel, et tahan teada, milline on keskealise ja võib-olla kiilaneva Harry argipäev. See on sama, nagu lugeda täiskasvanud Pipi Pikksuka kohta, kes peab Telliskivis mingit hipsterite pudi-padi poodi. See võib ju olla omamoodi huvitav, aga rikub ka kunagist mälestust tollest tegelasest ja maailmast.

Kas kahetsen, et raamatu ostsin? Muidugi mitte. Kuna mul on riiulis ka kõik eelnevad seitse osa, ei saanud ma kollektsiooni nüüd pooleli jätta. Olgugi et "Harry Potter ja neetud laps" on minu silmis justnimelt fanfiction, mitte HP-seeria tõeline järg ning vastupidiselt teistele osadele ma seda uuesti ette ei võtaks.

Üks stiilinäide:

Professor McGonagall:
You are so young. (She looks at Harry, Draco, Ginny and Hermione.) You're all so young. You have no idea how dark the wizarding wars got. You were – reckless – with the world some people – some very dear friends of mine and yours – sacrificed a huge amount to create and sustain.
Albus: Yes, Professor.
Scorpius: Yes, Professor.
(lk 215)