Nali päästab päeva: püstijalakoomikute etendusi Netflixi varamust

Väsinud lapsevanemad istuvad diivanil, akna taga möllavad tormituuled ja uudised on masendavad. Tahaks meelelahutust, aga tv-st ei tule mitte midagi ja ühtegi tõsist filmi niikuinii ei jaksaks vaadata. Tuttav tunne? Meie vajutame sellisel juhul käima Netflixi. Ühel õhtul soovitas see meile mingisugust stand-up'i etendust ja otsustasime, et see pole sugugi paha idee.

Pean tunnistama, et Netflixi esimene pakkumine oli täielik möödalask ja nii ka mitu järgmist, kuid lõpuks sattusime Dave Chappelle'i otsa. Ega ma püstijalakoomikutest eriti palju tea, aga Chappelle mõjus kohe esimeste minutitega nii veenvalt, et jäimegi vaatama. Esiteks on tema huumor päevakajaline ning ta julgeb naljatada ka nö kuumadel teemadel, teiseks oskab Chapelle väga sujuvalt enda üle naerda ja argisituatsioone naljaks keerata. Mulle on püstijalakoomikute puhul oluline, et esinejat oleks mõnus kuulata ja vaadata. Ma ei pea siin silmas välimust, vaid kehakeelt, kõnetempot ja muud sellist. Näiteks vägagi populaarne Kevin Hart ei istu mulle üldse, sest ta on laval nagu Duracelli jänes. Dave Chappelle on jällegi täpselt minu maitse.

Paari nädalavahetusega said kõik Chapelle'i etendused nähtud, ent püstijalakomöödia pisik oli meid nakatanud, seega asusime uuesti otsingutele. Võin kinnitada, et see polnud sugugi kerge ülesanne ja mäletan eredalt ühte õhtut, kui istusime rõõmsalt teleka ette ja avasime Netflixi. Mõned tunnid hiljem venisime aga suure pettumusega ära magama, sest kogu selle aja jooksul ei suutnud me ühtegi etendust üle kümne minuti jälgida. Kas viga on meis või on üldine tase madal, ma ei tea. Tol õhtul mõtlesin küll, et see oli viimane kord. Aga asi jäi ikka kipitama ja aja jooksul leidsime veel kolm etendust, mille otsast lõpuni vaatasime.

Tom Papa, kelle kõnemaneeri paari esimesel minutil võõrastasin, aga õige pea sai minust fänn. Algusest lõpuni hoogne ja me naersime kohati ikka kõva häälega. Tom Papa huumor keerleb just selliste eluliste pisiasjade ümber, mis kõigile tuttavad.

Pete Davidson, kellest meiesugused vanurid polnud midagi kuulnud, aga etenduse käigus saime teada, et tegu on Ariana Grande eksiga. Seesama etendus on naise fännide seas viha tekitanud, ehkki ma ei mõista, miks. Üks kirjutab laule, teine teeb nalja – mõlemad on purunenud suhte nö laulu sisse pannud, aga mulle küll Pete'i huumor eriliselt pahatahtlikku muljet ei jätnud. 

Ja lõpetuseks Marc Maron, kelle etenduse esimene pool meeldis mulle lõpuosast kõvasti rohkem, aga pidasime vastu. Maroni naljade puhul jäi mulle sageli tunne, et mõte oli hea, aga ta venitas jutu liiga pikaks. See etendus meeldis mulle neist kõige vähem, aga julgen seda koroonakarantiinis vaevlevatele inimhingedele ikkagi soovitada.

Kui keegi tahab mind vaevast säästa ja oskab veel mõnda Netflixist leitavat stand-upi soovitada, siis olen muidugi väga tänulik.

"Leaving Neverland" (2019) – mu hing on lõhki

"Leaving Neverland" on HBO värske dokumentaal, mis räägib režissöör Dan Reedi juhtimisel kahe mehe – James Safechucki ja Wade Robsoni – loo, kes süüdistavad Michael Jacksonit nende seksuaalses väärkohtlemises. Ütlen kohe ära, et olen end teismeast saati uhkusega MJ fänniks nimetanud ja varasemate kohtuprotsesside ajal ka siiralt tema süütust uskunud, aga kui "Leaving Neverland" välja tuli, tundsin, et this is it. Otsustasin, et ma ei hakka ennast piinama ja ise vaatamist ette ei võta, sest meedias ilmunud kirjeldused olid piisavalt õõvastavad ja üksikasjalikud. Läbisin leinaperioodi, mille käigus märkasin, et ma ei suuda MJ muusikast enam samamoodi rõõmu tunda.

Paar päeva tagasi avastasin, et YLE pealt algab "Docventuresi" erisaade, mille käigus näidatakse ja analüüsitakse justnimelt "Leaving Neverlandi". Teema on Soomes hetkel vägagi päevakajaline, sest hiljuti tuli ilmsiks see kohutav lugu – viis Soome meest panid 14 aasta jooksul toime räigeid pedofiilia- ja lastepornokuritegusid.

Ma pole ühtegi "Docventuresi" osa vahele jätnud, seega panin taskurätid valmis ja asusin vaatama. Kaheosaline film kestab kokku neli tundi ning lõpus olin omadega ikka üsna läbi. See, mida James Safechuck ja Wade Robson väidavad, on tõeline õuduslugu, mis ei lase öösel magada. Teatud laused sellest filmist tulevad mind siiani ikka ja jälle kummitama. Kui keegi väidab, et teda on lapsena seksuaalselt ära kasutatud, siis tuleb ohver alati ära kuulata ja tema juttu tõsiselt võtta. See on eeldus, et inimesed julgeksid oma lugusid rääkida ja abi otsida. 

Samas on olukord ebaõiglane, sest inimene, keda süüdistatakse on surnud ja ei saa ennast kaitsta, rääkimata süütuse presumptsioonist. Mõlemal mehel oli MJ elu ajal võimalus tema vastu tunnistada, kuid nad mõlemad on kinnitanud, et MJ pole neid mitte mingil moel väärkohelnud. Wade Robson lausa kahel korral – nii 1993. kui ka 2005. aasta kohtuprotsesside käigus. Kui esimesel korral oli tegu lapsega, siis teisel korral andis vande 22aastane mees. Tasub veel eraldi ära märkida, et süüdistustega kaasnes aastatepikkune ja ääretult põhjalik uurimine, milles osales ka FBI, kuid MJ mõisteti õigeks.

Michael Jackson changed the world and, more personally, my life forever. He is the reason I dance, the reason I make music, and one of the main reasons I believe in the pure goodness of humankind. He has been a close friend of mine for 20 years. His music, his movement, his personal words of inspiration and encouragement and his unconditional love will live inside of me forever. I will miss him immeasurably, but I know that he is now at peace and enchanting the heavens with a melody and a moonwalk.

27aastase Wade Robsoni sõnad aastast 2009, mil MJ suri. 

"Docventuresi" stuudios juhatati film sisse tasakaalukalt, rääkides sellest, miks teema on oluline ja kui tugevaid emotsioone "Leaving Neverland" on vaatajates tekitanud, juhtides samas tähelepanu ka faktivigadele ning põhjustele, miks YLE sai vihaseid kirju, et seda filmi ei tohiks näidata. 

Kuna "Leaving Neverland" põhineb suures osas sõna-sõna-vastu olukordadel, siis tehti minu meelest õige otsus ja jäeti saates MJ isik asjast välja. James Safechucki ja Wade Robsoni läbielamisi käsitleti ohvrite vaatanurgast. Keskenduti laste seksuaalse ärakasutamise ennetamise võimalustele, ohumärkidele ning sellele, kuidas ohvreid aidata. Muuhulgas rõhutati ka seda, et iga pedofiil ei pruugi kuriteoni jõuda ning selle nimel tuleks pidevalt tööd teha, et need inimesed abi otsiksid. Sageli on pedofiil ka ise ohver – ärakasutatust saab omakorda ärakasutaja.
"Docventuresi" saatejuhid avaldasid järgmisel päeval, et said muu tagasiside hulgas ka kirja, mille autor tänas neid, sest julges pärast vaatamist lõpuks endale tunnistada, et ka teda on lapsena ära kasutatud. Kas või seetõttu pean mina "Leaving Neverlandi" käsitlemist igal juhul õigeks otsuseks.

Aga nüüd tagasi MJ juurde, kes ei olnud mitte mingil juhul tavaline mees. Kui mõelda tema perekonnale, lapsepõlvele ning isa hirmutegudele, siis ei ole selles ka midagi imekspandavat. Jah, MJ oli muusikaline geenius, aga vaimselt polnud temaga kohe kindlasti kõik korras. Seda aktsepteerib ka suur osa tema fännidest. MJ-d on hellitavalt kutsutud igaveseks lapseks, kes justkui terve elu oma kadunud lapsepõlve taga ajas. Ka see, et talle meeldis ennast lastega ümbritseda, nendega koostööd teha ning nii mõnigi neist ka tema juures ööbis, on teada juba aastakümneid. 

Asked what he gets out of a relationship with a young boy, he explains: "I love, I feel, I think what they get from me I get from them. I've said it many times, my greatest inspiration comes from kids. Every song I write, every dance I do, all the poetry I write, is all inspired from the level of innocence."

"Whenever kids come here they never want to stay in the guest rooms. They say, "Can I stay with you tonight?", so I go, "If it's OK with your parents then yes you can."

Asked what he does with children in his bed he says: "When you say bed, you are thinking sexual, they make that sexual. It's not sexual. We're going to sleep, I tuck them in and I put a little music on and when it's story time I read a book."

Need on lõigud MJ vestlustest Martin Bashiriga dokumentaalist "Living with Michael Jackson", mis tuli välja aastal 2003. 

Seda, et MJ oma lastearmastusest ja kummalistest kommetest nii avalikult ja häbitundeta rääkis, on peetud (eeldusel, et MJ ei olnud tegelikult pedofiil) tema elu/karjääri üheks suurimaks veaks. Kui ta tõesti ei kasutanud lapsi ära, siis enda süüdistamise tegi ta igatahes väga lihtsaks.

 "Leaving Neverlandis" tõdeb Wade Robsoni ema Joy, et iga teise inimese puhul olnuks võõraste lastega voodi jagamine mõeldamatu, aga MJ taust (kurb lapsepõlv ja lapsemeelsus) oli ju kõigile teada. Ta paistis igati turvaline. Mina ei suuda seda ema ikkagi mõista ja mind ei aitaks ära rääkida ka autod, uhked reisid või luksuslikud hotellitoad, aga ma saan aru, mida ta silmas peab. 

Mõlema ohvri emade raha- ja auahnus on valusalt silmapaistev. Nad imesid suhtest MJga välja maksimumi, ehkki väidavad, et neil polnud aimugi, et nende lapsi seejuures väärkoheldi. See on igatahes kindel – need emad kasutasid oma lapsi ära. Mitte seksuaalselt, aga muus mõttes küll.

MJ & James Safechuck / MJ, Wade Robson ja poisi ema Joy

Üks asi, mis mind "Leaving Neverlandi" puhul häirib, on vormiline täiuslikkus. Iga detail on viimseni lihvitud. See, millise üksikasjalikkusega on ohvrite lood esitatud, kuidas lugu just sobivas tempos kasvab, kuidas kaamera filmib õigetel hetkedel alt või ülevalt, lähedalt või kaugelt. Kaalutletud mõttepausid ja perfektne rütm. Hoolikalt valitud dokumentaalkaadrid, mida saadab nendega ideaalilähedaselt kooskõlastatud tekst. Isegi filmi ajastus just nüüd, #MeToo liikumise tuules, ei võiks olla rohkem paigas (ehkki Robson ja Safechucki tegid oma lood avalikuks juba vastavalt 2013. ja 2014. aastal).
"Leaving Neverland" on film, millele see lihvitus teeb karuteene. Autorid nimetavad seda dokumentaaliks, kuid kui tegu oleks dokumentaaliga, tahaks kuulda ka teist poolt. Jah, MJ pole enam elavate kirjas, kuid kindlasti leidunuks neid, kes tema nimel sõna oleks võtnud. Arvestades filmi pikkust, ei saa ajapuudust selles valikus süüdistada. Reedi kommentaar, et teist poolt ei kaasatud, kuna film ei räägi MJst, vaid tema ohvritest, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav.
Lisaks on MJ fännide armee eelkõige Robsoni loo nii auklikuks tulistanud, et tekib paratamatult küsimus, miks pühendati nii palju aega vormile, mitte sisule. Kui teha film, kus esitatakse põrmustavaid väiteid ülemaailmselt armastatud muusiku kohta, siis faktikontroll peaks olema number üks. Sest iga auk, olgu see siis väike või suur, tahtlik või tahtmatu, õõnestab ohvrite tõsiseltvõetavust. Mis võiks olla traagilisem, kui see, et sa paljastad enda kõige hirmsamad kogemused terve maailma ees, kuid sind ei usuta. Ja mida tunnevad sel juhul kõik need ohvrid, kes alles koguvad julgust, et häält teha. Filmiga seotud probleemidest on kirjutanud näiteks Slate.

Kui ma filmi juba ära vaatasin, siis muidugi viisin ennast kurssi ka teise poolega ehk nende arvamusega, kes James Safechucki ja Wade Robsoni ei usu. Surfasin mitu tundi internetiavarustes ja muudkui lugesin ja lugesin. Seda kõike on nii palju, et mul hakkas lõpuks pea ringi käima. Lugematu arv väiteid, nii poolt kui ka vastu. MJ-l on tulihingelisi fänne, kes on läbi töötanud tohutu hulga infot ja avaldanud arvukalt materjali (näiteks siin, siin ja siin), et oma iidolit kaitsta. Kriitiliselt on asja on käsitlenud ka näiteks Forbes.
Paljude meelest keerleb kogu lugu ka seekord raha ümber. Ohvrid on rõhutanud, et nad ei saa HBO dokumentaalis osalemise eest mingit majanduslikku tulu, kuid samas esitas Robson koos Safechuckiga Jacksoni pärandit haldava Jackson Estate'i vastu aastal 2013 lausa 1,5 miljardi suuruse hagi, mis aga tagasi lükati. Mehed on otsuse apelleerinud. Teisi häirib faktide valikuline esitamine – miks varjab Robson, et oli väärkohtlemise ajal suhtes MJ vennatütrega, kes täna väidab, et mehe jutt on täielik väljamõeldis (suhe kestis üle seitsme aasta ning noored viis kokku justnimelt MJ) või et veel 2011. aastal tahtis Robson lavastada Michael Jackson/Cirque du Soleil "ONE" etenduse, ent otsus langetati kellegi teise kasuks ning juba 2012 tahtis ta müüa ideed MJd süüdistavast raamatust, kuid ei leidnud sellele ostjat. Rääkimata lekkinud kirjavahetustest, mis ei näita Robsonit just kõige paremas valguses. Kolmandate silma kriibivad konkreetsed faktivead, näiteks see, et Neverlandi rongijaama, kus üks filmis kirjeldatud kuritegudest aset leidis, polnud tollal veel ehitatudki.

Mina ei ole kohtumõistja. MJ elu, eriti katkise lapsepõlve ja vägivaldse isa taak on kahtlemata ohumärk ning see, et ta vaevles sisemiste deemonite küüsis, on ammu teada. Usun, et MJ pärand on "Leaving Neverlandi" tõttu igaveseks rikutud, sest ei mulle ega ka suurele osale maailmast ei mahu pähe, et kaks täiskasvanud meest, kel lapsed ja karjäär, raha nimel midagi nii jõledat välja võiks mõelda. Saadab ju neidki elu lõpuni selle filmi vari. Samas ei saa seda võimalust sajaprotsendiliselt välistada. Kuna MJ on lahkunud, ei selgu lõplik tõde ilmselt mitte kunagi, aga mu hing on lõhki.


PS. Hiljuti ilmus Youtube'i ka Jackson Estate'i vastus "Leaving Neverlandile" – "Neverland Firsthand".

"Tom of Finland" (2017)

Minu jaoks on väga sümpaatne, et Soome suurel juubeliaastal välja antud filmide reas seisid kõrvuti "Tundmatu sõdur" ja "Tom of Finland". Esimene on soome klassika – ajalooline ja vägagi mehine sõjadraama, millest valmis 2017. aastal juba kolmas versioon. Teine aga homoerootiliste joonistustega rahvusvahelise edu saavutanud kunstnik Touko Laaksoneni (1920–1991) ehk Tom of Finlandi elulugu.

Kindlasti leidub ka täna inimesi, kelle meelest oli ja on Tom of Finland üks hirmus häbiplekk, kes tuleks maha vaikida, aga õnneks ikka vähem ja vähem. Kuidas muidu võinuks režissöör Dome Karukoski "Tom of Finlandist" kujuneda üks Soome filmiajaloo kõige suurema eelarvega filme – üle viie miljoni euro.

"Tom of Finland" on ilus, kuid vormiliselt liiga turvaline film. Kahtlustan, et kuna teema ise tekitab veel tänaselgi päeval vastakaid emotsioone (näiteks brittide juures sai film teenimatult K-18 vanusepiirangu), siis vähemalt ülesehituselt otsustati järgida tuttavat rada. Lugu areneb just nii, nagu ühelt tüüpiliselt draamalfilmilt oodata võib – ei ühtegi üllatust. Näiteks "A Single Man", mille kurblikku võlu "Tom of Finland" mulle kohati meenutas, on palju huvitavamalt üles ehitatud. Mees, kes inspireeris teiste seas ka Freddy Mercuryt, väärinuks mõne riski võtmist.

Tom of Finland. Pilt: Wikipedia

"Tom of Finlandi" Soome mõistes hiiglaslik eelarve annab heas mõttes tunda. Üksikasjade kallal on vaeva nähtud – rõivastest muusikani. Näitlejatööd on igati korralikud, eriti meeldis mulle peaosaline Pekka Strang, kes sobis Touko Laaksoneni rolli nagu valatult, aga silma jäi ka tema õe rolli täitev Jessica Grabowski. Lisaks Soome (ja ka Eesti) filmidele alati iseloomulikule melanhoolsusele pakutakse nii kauneid loodusvõtteid, tulevärgiga täidetud sõjastseene kui ka ameerikalikku sädelust.

USAs. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

California, kus seksuaalvähemused said ennast juba tollal oluliselt vabamalt tunda, esindabki filmi helgemalt poolt. Seal saavutas Tom of Finland edu ajal, mil kodumaal võinuks mees oma loomingu eest veel vangi minna. Soomet, kus samasooliste suhteid kriminaliseeriv säte eemaldati seadusest alles 1971. aastal (ehkki homoseksuaalsust peeti jätkuvalt haiguseks, mille propageerimine oli keelatud aastani 1999), oli väga raske ära tunda ja tänasega võrrelda. Areng on olnud tohutu ja samasooliste abielusid on siin sõlmitud juba aastaid.

Ja kuigi filmi alatoon on minu meelest algusest lõpuni nukker, päädib see justkui positiivsel noodil, andes vaatajale petliku kergendustunde, et lõpp hea, kõik hea. Kui aga järele mõelda, mis on "Tom of Finlandi" tegelik sõnum, on rõõmustamiseks vähe põhjust. Pimedas pargis läheduse otsimine, pealtnäha lõbusad peod alati suletud kardinate taga, oma ande varjamine, kaksikelu elamine jne. Kõik see sära ja kuulsus, millele filmis viidatakse, on ju näiline, kui sa ei saa seda oma perekonnaga jagada ega kodumaal enda saavutuste üle uhkust tunda.

Pekka Strang / Touko Laaksonen. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

Kui Tom of Finland oleks seksikaid nahkriietes mootorrattureid 21. sajandil joonistanud, siis võiks ehk tõesti ilusast lõpust rääkida, aga ta suri 1991. aastal ehk siis hoopis teistsuguses maailmas. Touko Laaksonen oli oma kaaslase Veli «Nipa» Mäkisega koos 28 aastat, kuni surm neid lahutas – kõlab nagu õnnelik armastuslugu. Ent oma perekonnale ei rääkinud ta temast mitte kunagi, sest oma seksuaalse identiteedi avaldas kunstik vaid õele. Ka sellest, et Touko Laaksonen oli Tom of Finland, kuulsid lähedased alles pärast mehe surma.

Touko õde Kaijaga. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

Mul on südamest kahju, et Touko Laaksonen ei näinud päeva, mil Soomes anti välja tema joonistustest inspireeritud postmargid, kusjuures need kujunesid koheselt Soome Posti läbi aegade edukaimaks. Rääkimata sellest filmist ja eri tunnustustest, mille osaliseks ta on oma kodumaal (pika hilinemisega) saanud.

Touko Laaksonen aastal 1959. Pilt: Wikipedia

"True Detective" / "Tõeline detektiiv" (2014–)

Olin kindel, et kirjutasin aastaid tagasi "True Detective'i" esimese hooaja kohta ja pidin lausa mitu korda googeldama, et veenduda, et seda postitust päriselt ei eksisteeri. TD'i esimene hooaeg kuulub kahtlemata minu lemmiksarjade riiulisse ja ma ei kujuta ettegi, miks see vaimustus siia blogisse ei jõudnud. Parandan oma vea, sest lõpetasin just TD'i kolmanda hooaja vaatamise.

Sissejuhatuseks nii palju, et TD'i kutsutakse küll sarjaks ja kõigil hooaegadel on sama autor (Nic Pizzolato), ent põhimõtteliselt on iga hooaeg iseseisev lugu, mida esitavad eri näitlejad jne. TD'i esimene hooaeg tuli välja 2014. aastal, millele järgnes juba 2015. aastal ka teine. Kolmandat hooaega tuli kauem oodata ja see jõudis ekraanile alles 2019. aastal. Etteruttavalt mainin ära, et pikem paus mõjus sarjale hästi.

Esimene hooaeg on sünge ja samas ääretult kaasatõmbav lugu sellest, kuidas politseinikud Rust Cohle (Matthew McConaughey) ja Marty Hart (Woody Harrelson) Louisiana soodes sarimõrvarit jahivad ning see sai koheselt klassikaks. TD'i esimest hooaega on võrreldud mõne suurepärase bändi esimese albumiga, mida on kirjutatud terve elu. Kuhu on pandud kõik, mis muusikutel anda. Nic Pizzolato andis esimesele hooajale oma hinge ja see annab tunda.

Pilt: Geek Insider

Pilt: Den of Geek

Ja ma tean, et see kõlab nagu vastik klišee, kui öeldakse, et näitleja on teatud rolli jaoks loodud, aga Matthew McConaughey puhul väidan seda igasuguse häbitundeta. Tema Rust on võrratu (loe: ärritav, sügav ja andekas).

TD'i teist hooaega ei oska ma hästi arvustada, sest jätsin selle pärast kolmandat osa pooleli. Pettumus oli tohutu, kuigi kahtlustan, et ühe krimisarjana paljude seas oleks see täiesti Harju keskmine. Aga esimese ja teise hooaja vahel on väga raske mingisugust kvaliteetset ühisosa leida. Ka teises hooajas võib näha tuntud nägusid – teiste seas Colin Farrell, Rachel McAdams ja Vince Vaughn –, aga staatilist ja segast lugu nad ei päästa.

Pilt: Rolling Stone

Kolmas hooaeg on hea. Mitte nii hea, nagu esimene, aga siiski üle keskmise. Tasuks teine hooaeg üldse ära unustada ja kolmandat esimese järjena võtta. Eri lugu, kuid tuttav pildikeel ja atmosfäär, mõlemas hooajas hargneb tegevus kolmes ajaliinis, kuritööd on seotud lastega jne. Sarnasusi on tõesti palju, kuid mind see ei häirinud.
Kolmandale hooajale puhub elu sisse eelkõige Mahershala Ali, kelle mängitud detektiiv Wayne Hayes on igas vanuses köitev. Selle suurimaks nõrkuseks on aga Wayne'i paarimees Roland West, keda esitab Stephen Dorff. Esiteks oli mul puhtesteetiliselt väga raske vana Rolandit tõsiselt võtta ja teiseks jääb Wayne'i ja Rolandi vastastikmõju kesiseks.

Pilt: Den of Geek

Pilt: Bustle

Nii esimeses kui ka kolmandas hooajas on paarimehed väga erineva iseloomuga, aga kui Rusti ja Marty puhul see kontrast toimib, siis Roland on nagu igav tapeet, mille taustal Wayne'i keeruline karakter paremini silma paistab. Wayne'i ja tema abikaasa Amelia (Carmen Ejogo) vaheline keemia on märksa tugevam.

Pilt: Polygon

Lõpp jäi minu meelest pisut lahjaks, kuigi on hästi läbi mõeldud ja jätab oskuslikult mõned küsimused lahtiseks. Aga ma ei taha siin spoilereid jagada, sest "True Detective'i" võlu peitub teadmatuses.

Kurikuulus "Bird Box" (2018) – vaid pinnavirvendus

Pole vist inimest, kes "Bird Boxist" mitte midagi kuulnud poleks. Režissöör Susanne Bieri postapokalüptiline linateos on saanud ekraani ette isegi need, kes sellest žanrist muidu laia kaarega mööda lähevad. "Bird Boxi" vaadatakse kas või sel põhjusel, et näha, mis film ajas noored nii hulluks, et nad üritavad muuhulgas pimesi autot juhtida (#BirdBoxChallenge). Igatahes tegin minagi eile (jälle) Netflixi konto, sest kaua me ikka nii elame, et "Bird Box" nägemata.

Paljulubava algusega "Bird Box" on igati kaasahaarav, kuid rõhusetus on minu meelest vales kohas ja film proportsioonist väljas. Esimesed päevad/nädalad ja mitmed igavad ning minu silmis ebaolulised tegelased, kelle surm on põhimõtteliselt ette teada, saavad teenimatult palju tähelepanu. Just selle arusaamatu lahenduse tõttu mõjub suure potentsiaaliga "Bird Box" nagu pinnavirvendus, mis tuleb ja läheb.

Kui taheti tuua sisse mehe ja naise vaheline armastuslugu, mitte keskenduda vaid emaarmastusele, siis võinuks sellesse ka panustada. Hetkel jääb Malorie (Sandra Bullock) ja Tomi (Trevante Rhodes) vaheline suhe minu silmis pinnapealseks ja on lootusetult ettearvatav. Oluliselt parema filmi saanuks, kui loo keskmes olnuks üksnes emaarmastus. See teekond, kuidas naisest, kes kaalus oma tulevase beebi ära andmist, sai hoopis emakarulikult tugev vanem lausa kahele lapsele (pluss kollid muidugi, sest nendega olin kordki rahul). 

Lapsed paistavad "Bird Boxis" nagu rekvisiidid, kelle kasvule ja hingemaailmale mingit tähelepanu ei pöörata. Nende töö on olla muinasjutuliselt armsa välimusega abivahendiks, et pugeda südamesse neile, kel endalgi pere. Ja see võte toimib tegelikult päris hästi, sellega ma ei vaidle.

Mulle meeldis, et kollide olemus jääb saladuseks ja et nende rünnakuks on sõnulseletamatu kurbus/hirm, mis meenutas mulle kui HP fännile "Harry Potteri" raamatutest tuttavaid dementoreid. Ka see, et kollide nägemisele järgneb kohene ja vältimatu enesetapp, mõjus värskelt,

Viimaks õudukas/thriller, mille lõpus mõtlesin, et oleks tahtnud rohkem, mitte vähem teada. Mitu küsimust jäeti õhku, seega üldse ei imestaks, kui "Bird Box" järje saaks. Ent Netflixi toodangult ootasin rohkemat.

"The Big Short" / "Suur vale" (2015)

Pingeline lugu briljantselt nutikate peategelastega avab ahnete ja vastutustundetute finantsmogulite räpased telgitagused tavakodanikule arusaadavas ja üllatavalt humoorikas võtmes. Neli tippu pürgivat outsaiderit näevad ette USA kinnisvaraturu mulli lõhkemise 2000ndate aastate keskpaigas ning otsustavad tõmmata suurpangad liistule rünnates neid nende oma mängus nende endi relvadega. Film jutustab reaalsetest sündmustest, mis vallandasid viimase ülemaailmse majanduskriisi. – Forum Cinemas

Ikka ja jälle juhtub nii, et filmiriiulis tuhnides tuleb ahastus peale, sest ükski film otseselt ei tõmba vaatama, aga ometi on abikaasaga filmiõhtu kokku lepitud. Sageli osutub valituks mingisugune enam-vähem vastuvõetava hindega film ja ees ootab keskpärane filmielamus, ent seekord läks teisiti. Sisututvustuse põhjal kartsin, et me, kaks viimasel nädalal väga vähe magada saanud lapsevanemat, ei jõua 130 minutit pikka "The Big Shorti" lõppu ära oodata, aga aeg möödus lennates. 

Mõnusalt tempokas "The Big Short" sobib eriti hästi kõigile, kes armastavad sisukaid filme, et samas on liiga väsinud, et midagi väga tõsist ette võtta. See on draama, mis ajama naerma ning mida on kerge vaadata, ehkki teema on raske. Aga õnneks hoiab Adam McKay ennast tagasi ja see viha ning masendus, mis režissööri on motiveerinud, hakkab vaatajat kummitama alles lõputiitrite ajal.

Filmis kasutatakse k e e r u l i s t sõnavara, sest ka Euroopat tugevalt raputanud kriisi telgitaguste paljastamiseks tuleb kaevuda finantsterminoloogia sügavikesse. Autorid on mõistnud, et teatud asjad tasuks nö rahva keeli üle rääkida ja teevad seda läbi huumoriprisma. Abikäe ulatavad näiteks suvel lahkunud Anthony Bourdain, Margot Robbie ja Selena Gomez. Väga ootamatu, kuid minu meelest õnnestunud lahendus.

Kiitust võin jagada ka näitlejatöödele, eriti suure üllatuse valmistas Steve Carell (Mark Baum), kellest ma eelnevalt näitlejana eriti lugu ei pidanud. Nüüd näen teda uues valguses. Teine paeluv tegelane oli minu jaoks Michael Burry, keda mängib Christian Bale. "The Big Short" on just selline film, mille lõppu peab minusugune veel vähemalt 30 minutit juurde arvestama, et jõuaks kõik põnevad elulood üle googeldada. 

Kui millegi üle viriseda, siis minu meelest oli ebavajalik, et Ryan Gosling (Jared Vennet) korduvalt neljanda seina murrab ja otse kaamerasse räägib. See muutis niigi värvika üldpildi natuke liiga kirjuks. Sama käib erinevate ajastut iseloomustavate vaheklippide kohta, mis olid iseenesest toredad, aga pigem viisid tähelepanu tahtmatult filmi põhisisust eemale. 

7,5/10

"Hereditary" / "Pärilik" (2018)

Peale Annie Grahami ema surma hakkavad naise vaikses kodumajas toimuma üleloomulikud asjad, mis seavad ohtu ta lähedased. Iga päevaga tulevad ilmsiks aina uued kõhedusttekitavad peresaladused. Annie mõistab, et sünge vari saadab nende suguvõsa juba ammustest aegadest. Naine püüab teha kõik, et murda needus ja päästa oma pere. – Forum Cinemas

Eelmise postituse juures sain tagasisidet selle kohta, et "The Haunting of Hill House" polnud ju
üldse õudne ja et inimeste ootused olid palju kõrgemad. Mina polnud "THoHH"-st enne vaatamist mitte midagi kuulnud, seega mulle pakkus sari positiivse üllatuse. "Hereditary" osas olid aga minu enda ootused paari arvustuse tõttu laes ning pean tunnistama, et lõpus valmistas see kriitikutelt kõvasti tunnustust kogunud film mulle pettumuse.
Ma ei taha siin filmi sisust eriti rääkida, sest nagu mitmes arvustuses kirjutatud, moodustab teadmatus suure osa "Hereditary" mõjust. Mõned märkmed panen siiski kirja.
"Hereditary", mis lahkab Grahamite perekonna deemoneid, on üks teistmoodi õudukas, millles pole just palju harjumuspärast. Filmis kasutatakse küll ohtralt klassikalisi õudukaelemente, kuid tavalisest erineva rõhuasetusega. Tuttavad ja seega mõnes mõttes ka turvaliseks muutunud viisid vaatajat endast välja viia on kõrvale heidetud, selle asemel loob režissöör-stsenarist Ari Aster sellise püsiva ahastuse ja pinge, mis mõjutas mind pärast filmi lõppu isegi rohkem kui filmi ajal. Kahtlustan, et eriti tugevalt puudutab "Hereditary" neid, kel lapsed.
"Hereditary" poleks aga pooltki nii meeldejääv ilma viimseni viimistletud soundtracki ja kahe suurepärase näitlejatööta  – silma paistavad Toni Collette, kes mängib peaosa, ning Milly Shapiro, kes on tema tütre rollis. Esimene käib usutavalt läbi peadpööritavalt laia emotsioonide skaala, teine imeb oma kõheda olemusega vaataja kohe alguses sügavale loo sisse.

Toni Collette / Annie Graham

Milly Shapiro / Charlie Graham

Aga see lõpp. Kui Ari Aster oleks lõpuni välja hoidnud peent joont, kuuluks "Hereditary" kahtlemata minu lemmikõudukate riiulisse, ent kahjuks ei saa sellest üle ega ümber. Lõpp võttis mind sõnatuks ja sugugi mitte heas mõttes.
Õudukasõpradele soovitan, teistele ehk pisut liiga sünge ja aeglase tempoga vaatamine.


PS! Üks väga põhjalik ja huvitav arvustus Joonaselt.

The Haunting of Hill House (2018) – midagi õudukasõpradele

Leidsin kogemata uue sarja, mis pani mu südame kiiremini lööma. Tegu on õudukaga, seega nõrganärvilistel tasub Netflixi "The Haunting of Hill House" ilmselt vahele jätta. Ent kõigil, kel kummitused ööund ei röövi, soovitan kohemaid Netflixi avada, sest nii kaasahaaravat õudukat pole ma ammu näinud. Neelasime abikaasaga kõik kümme osa esimesel võimalusel alla.

Mike Flanagani loodud sarja vundamendiks on Shirley Jacksoni 1959. aasta romaan ning seegi linateos tõestab, et raamatute põhjal tehtud ekraniseeringud lihtsalt on alati reeglina natuke paremad.
Lugesin ühte arvustust, kus "The Haunting of Hill House'i" võrreldi "This is Us'iga" (+kummitused) ja ma täitsa mõistan, miks. Asi pole ainult ajas edasi-tagasi hüppamises, vaid Crainide perekonna loo järkjärgulises avamises.
Õudukate põhiline nõrkus on see, et kogu energia läheb "kollidele" ja muu jääb väga pinnapealseks. "The Haunting of Hill House" sama viga ei tee, vaid juba peaaegu 30 aastat ühe (või tegelikult kahe) õnnetu perekonna kaela ümbritsenud "sõlm" harutatakse lahti võrratu üksikasjalikkusega.

Abikaasad Olivia (Carla Gugino) ja Hugh Crain (Henry Thomas/Timothy Hutton) ja nende viis last –Nell (Violet McGraw/Victoria Pedretti), Shirley (Lulu Wilson/Elizabeth Reaser), Luke (Julian Hilliard/Oliver Jackson-Cohen), Theo (Mckenna Grace/Kate Siegel) ja Steven (Paxton Singleton/Michiel Huisman) – veedavad ühe saatusliku suve igivanas mõisas, mis kuulus pikalt Hillide suguvõsale ning kuhu ümberkaudsed elanikud pärast pimedat minna ei taha. Plaan on maja ära remontida ja kasumiga edasi müüa.

Aeg Hillide mõisas muudab aga Crainide elu ning iga osaga kaevab vaataja ennast lähemale teadmisele, mis tollal tegelikult juhtus. Esimesed viis osa keskenduvad lastele ning kuidas selles majas läbielatu igaüht neist ka täiskasvanuna ühel või teisel moel jälitab. Nende elud peegeldavad rõhutatult leina eri astmeid - eitus, viha, kurbus jne.

Ma pole kindel, kas see oli viienda või kuuenda osa ajal, aga mäletan, kuidas teatasin abikaasale pidulikult, et see on üks parimaid õudukaid, mida olen näinud. Pean ennast üle keskmise kogenud ja külma närviga õudukasõbraks. Klassikaliste õudukatega on minu suhe küll üsna olematu (ehkki "Linnud" jättis mu hinge nooruspõlves nii sügava jälje, et kord Võrus Roosisaare sillal seistes ja linnuparve märgates mõtlesin täiesti paaniliselt, et kuhu ma nüüd jooksen ja mida teen), aga oskasin juba varateismelisena "Alieni" nautida ja võisin nt "Elm Streeti luupainaja" ma-ei-tea-mitmenda osa ajal rahuliku südamega magusasse unne vajuda.

One, two, Freddy's coming for you
Three, four, better lock your door
Five, six, grab your crucifix
Seven, eight, gonna stay up late
Nine, ten, never sleep again

Kas olen ainus, kellel hakkavad Freddy Kruegerit meenutades automaatselt need read kõrvus kõlama?

Verised õudukad (à la "Saag") mulle ei istu, sest need pole minu jaoks pingelised, vaid lihtsalt rõvedad. Samuti ei valiks ma ise vaatamiseks zombi- või vampiirifilmi, sest need teemad jätavad mind külmaks. 2000. aastate õudukatest, mis mulle meeldinud, tulevad pähe "The Exorcism of Emily Rose",  "Sinister", "The Conjuring",  "Oculus", "[Rec]", "The Ring", "The Cabin in the Woods" , "Orphan" ja "Insidious", aga mul on filmide peale üsna kehv mälu.

"The Haunting of Hill House'i" tugevuseks pole ainult huvitavad tegevusliinid, andekad näitlejad (nii lapsed kui ka täiskasvanud), õudselt! ilus visuaal, vaid ka mingisugune raskesti seletatav värskus. Üldjuhul lahterdan õudukad samasse kasti ning unustan kähku, kuid "The Haunting of Hill House" jääb meelde, erineb. Ja kui üldjuhul ei viitsi ma õudukaid teist korda vaadata, sest loo võlu peitub teadmatuses, selles saladuselooris, mida ei tohi liiga vara kergitada, siis selle sarja võtaksin hea meelega uuesti ette. Kas või selleks, et taustale peidetud kollid (neid on p a l j u) üles leida.

Korralik kiidulaul, ent meepotist leiab ka ühe tõrvatilga– lõpp valmistas pettumuse. Juba eelviimase osa ajal tajusin, et asi hakkab allamäge libisema ja viimane osa oli minu silmis lati alt läbi jooksmine. Õudukate kategoorias oli "The Haunting of Hill House" muidugi lõpuni välja tasemel, kuid sari ise tõstis ootused nii kõrgele, et lootsin veelgi rabavamat finaali. Abigaili liin üllatas ja punase toa müsteeriumi lahendus avaldas muljet, aga potentsiaali oli veelgi enamaks.

Ärritun, kui loo lõpp liiga lahtiseks jääb, kuid "The Haunting of Hill House'i" tundsin, et kõik sai justkui liiga selgeks. Lisanuksin muidu väga õnnestunud retseptile grammikese rohkem salapära.

I thought for so long that time was like a line, that our moments were laid out like dominoes and that they fell one into another. 
But I was wrong. It's not like that at all. Our moments fall around us like rain or snow or confetti. 
– Nell

9/10

A Star is Born / Täht on sündinud (2018)

Nägin "Täht on sündinud" kohta Facebookis nii palju positiivset tagasisidet, et kui saime ootamatult kingiks kohe-kohe aeguvad kinopiletid andis, oli valik lihtne.

See on selline film, mis tekitas vähemalt minus mingi meeletu isu kõvasti (head) muusikat kuulata. Soundtrack on tõesti mõnus ja ka andekalt ekraanile toodud. Mul polnud näiteks õrna aimugi, et Bradley Cooper, kelle jaoks on see ka lavastajadebüüt, oskab laulda.

Olin esialgu natuke segaduses, sest arvasin, et film räägib Lady Gaga elust. Kinos sain muidugi üsna ruttu aru, et olen millestki väga valesti aru saanud. "Täht on sündinud" on hoopis muusikaga läbi põimitud armastuslugu, tänapäevane versioon juba 1937. aastal ilmavalgust näinud linateosest. Õnneks või kahjuks on selles esitatud teemad (sõltuvusega võitlemine, meelelahutustööstuse pahupooled ja iseendaks jäämine) aegumatud ja kõnetavad tõenäoliselt ka järgmise 80 aasta pärast. Originaalfilm rääkis näitlejatest, 2018. aastal näeme sama lugu muusika kaudu, kusjuures Bradley Cooperi ja Lady Gaga vaheline keemia on käega katsuda.

Lady Gaga on küll öelnud, et tal on oma tegelaskuju Allyga vähe ühist, ent kui peaosas olnuks keegi teine, nt Beyoncé (nagu esialgu plaanitud), siis olnuks ka film kindlasti erinev. Gaga isiksus, välimus ja hääl – ekraanile jõudnud lugu on talle tehtud ning mul oli raske näha ekraanil Allyt, mitte Gagat. Ent see pole kriitika, pigem sulandus Gaga oma tegelaskujuga hämmastavalt sujuvalt üheks, andes filmile seeläbi juurde nö päriselu tunde.

Mulle väga meeldis, et Lady Gaga oli suure osa ajast rõhutatult loomuliku välimusega.

“I exposed myself in ways I had never done before. I completely let go, and it was the scariest thing I have ever done,” said Gaga at the premiere. “I brought everything I had in my body and my soul into this role. I went back and thought about my fears, my insecurities when I was younger and in high school. I was vulnerable. I wore no makeup and dyed my hair back to my natural color. There was no hiding, mentally and physically.” (Vanity Fair 09/2018)

See naine oskab ja julgeb laulda kogu südamest ning film tõi esile tema tugevused ning näitas edukalt, kuidas võimas lava-show ja uhked kostüümid ei anna muusikasse peidetud sõnumile sageli midagi juurde, pigem vastupidi.

Sageli olen kinos ennast tagasi hoidnud, sest kuidagi imelik on üksi nutta, aga nüüd nohistasid paljud ammu enne mind nina. Jõudsin juba mõelda, et olen seekord erand, aga viimane lugu keeras ka minu pisarakraanid lahti.

Film, mille muusika poeb naha alla. 8/10

BlacKkKlansman / Must mees klannis (2018) – sõnum president Trumpile

Vaatasime hiljuti kinos Spike Lee uusimat ja vägagi sotsiaalkriitilist filmi, mis on Soomes kõvasti tähelepanu saanud. Kui soomlasele antakse Hollywoodi filmis märgiline roll, on see muidugi suur uudis. "BlacKkKlansman" räägib Ron Stallworthist (John David Washington), kes tegi 1972. aastal ajalugu, olles esimene mustanahaline politseinik, kes sai tööd Colorado Springsi politseijaoskonnas. Kümnendi lõpul võttis ta sihikule Ku Klux Klani.

Kodumaal kõrgelt hinnatud näitleja Jasper Pääkkönen mängib "BlacKkKlansmanis" Felix Kendricksoni, kes on selgelt filmi kõige negatiivsem tegelane – mees, kes vihkab kõiki vähemusi ja kes on isegi oma sõprade silmis ettearvamatu.

Jasper Pääkkönen

"BlacKkKlansman" kestab üle kahe tunni ja ma veel mõtlesin, kas me ikka jaksame nii pikka filmi kinos vaadata, aga tempo oli hea ja kandis lõpuni välja. Tõsielulistel sündmustel põhinev lugu käsitleb raskeid küsimusi läbi pehmendava huumoriprisma, mis tõenäoliselt meelitab kinno ka neid, kes üldjuhul seda filmi ei valiks. Komöödia Ku Klux Klanist kõlab ju nii provokatiivselt, et lausa kutsub vaatama. 

Ent komöödiast on asi tegelikult kaugel. Jah, naerda saab, aga see pole filmi eesmärk.

„Onu Spike ei tee komöödiaid, jätke see endale meelde,“ tõdes režissöör ka ise.

"BlacKkKlansman" on otsene sõnum president Trumpile ja Spike Lee isegi ei püüa seda varjata. Kohati on tema tagamõte lausa häirivalt esil, ent õnneks on plusse rohkem kui miinuseid – suurepärased näitlejatööd, mõnus retromuusika ning ajastutruud üksikasjad, näiteks mulle jäid pidevalt silma ägedad aksessuaarid.

Häirisid mõned üksikud detailid, nt koridoris põleva risti suunas liuglemine jms, ent üldiselt pean "BlacKkKlansmani" nii nauditavaks kui ka vajalikuks linateoseks.

Kõige rohkem meeldis mulle see, et Spike Lee ei too välja ühte "paha", vaid kritiseerib äärmuslikku grupimentaliteeti üldiselt, rõhutades muuhulgas teatavaid sarnasusi Ku Klux Klani ja Mustade Pantrite käitumismustrites. 

"BlacKkKlansman" oleks aga teistsugune film, kui sel poleks põrutavat lõppu, mis toob needki vaatajad, kes ehk seni veel tõsiselt kaasa ei mõelnud, tagasi tänapäeva. Tagasi Trumpi juhitud USAsse. Tagasi maailma, kus vihakõne on muutunud kurvastavalt igapäevaseks nähtuseks.

Salajased paberid / The Post (2017) – päevakajaliselt nostalgiline

Otsustasime abikaasaga hiljuti ühe filmiõhtu teha ja mõnda asjalikku filmi vaadata. Sellist, mis lihtsalt silmade eest läbi ei jookseks, vaid päriselt mõtlemisainet pakuks. Steven Spielbergi "The Post" paistis sobiv kandidaat ja film, mille peaosades on Tom Hanks ja Meryl Streep ju lausa kutsub vaatama. Minu teada on see nende esimene ühine filmiprojekt.

Usun, et mul oleks "The Posti" kohta palju rohkem öelda, kui meie aastane põnn oleks emme ja issi plaaniga kaasa läinud. Tavaliselt läheb ta magama ning seejärel on vähemalt kaks-kolm tundi vaikust, kuid just tol õhtul võttis preili kätte ja ärkas iga paarikümne minuti tagant. Panime siis muudkui pausile ja mina jooksin edasi-tagasi. Kahetunnise filmi vaatamiseks kulus meil nii üle kolme tunni ja tuju oli lõpuks üsna kehv.

Ehkki "The Postis" kujutatud sündmustest on möödunud aastakümneid, mõjub see Trumpi ajastul vägagi päevakajaliselt. See pole muidugi juhus, vaid tõenäoliselt peamine põhjus, miks see film üldse ilmavalgust nägi. USA presidendi ja ajakirjanduse vahelisest "sõjast" motiveeritud uudislood on muutunud peaaegu et igapäevaseks. Aeg-ajalt tundub, et inimesed on sellest teemast lausa väsinud – las ütlevad/kirjutavad, mida tahavad. "The Post" räägib aga aastast 1971, mil seegugune draama ei jätnud kedagi külmaks ja meenutab mõnevõrra pühalikult, kelle eest ajakirjandus vastutust kannab.

Mõnusalt nostalgiline on jälgida tollaste ajakirjanike töömeetodeid (ehkki Spotlight pakkus seda rõõmu veelgi rohkem), vaidlusi ning suurt kirge oma eriala vastu. Igasugune jutt trükimusta ei kannatanud. Ma ei taha nüüd vastik pessimist olla, aga tunnen nö valge ajakirjanduse tuleviku pärast tõsiselt muret, sest see upub kõige muu sisse lihtsalt ära. Ja ma ei pea siinkohal silmas kollase ajakirjanduse populaarsust, sest seda on lihtne eristada, vaid vilkuvaid reklaame, petlikke pealkirju, hämaraid või olematuid allikaid, salakavalat sisuturundust jne, mida leiab ka nö kvaliteetajakirjanduseks liigitatud väljaannetest. Kõik see muudab kollase ja valge piiri aina hägusemaks ning mulle tundub, et paljud ei viitsigi enam nö head ajakirjandust taga ajada, sest selle leidmine muutub aina keerulisemaks.

Filmi võluvaim tegelane on kahtlemata Meryl Streepi kehastatud Katharine ehk Kay Graham (1917–2001), kes pärast abikaasa enesetappu The Washington Posti juhtimise üle võttis. Riigi esimeseks naissoost ajalehekirjastajaks tituleeritud Kay peab ennast meeste maailmas kehtestama ja oma hääle leidma. See tähendab muuhulgas otsust, kas astuda Nixonile vastu ja avaldada nn Pentagoni paberid või mitte.
Ent ei saa rääkida The Washington Postist ilma seal peaaegu 30 aastat töötanud Ben Bradleeta (1921–2014), kelle rollis hiilgab Tom Hanks. Kui nii mõnigi kahtleb, kas tasub riskida, siis peatoimetaja Bradlee seisab ajakirjandusvabaduse eest ja annab ka Kaye julgust tegutseda.
Minu lemmikasi "The Posti" juures oligi peategelaste omavaheline keemia – Hanksi ja Streepi dialoogide ajal on õhus elekter.

Pilt: https://www.theverge.com

Lugu ise jääb aga kuidagi pealiskaudseks. Seda on raske seletada, sest kõik vajalik on justkui olemas ja ajastukohaste üksikasjadega on vaeva nähtud, ent jäin igatsema, et teatud momendid poleks nii spielbergilikult lihvitud. Jäid ootama midagi sellist, mille pärast seda filmi ka paari aasta pärast meenutaksin. Näiteks "Spotlight" on niisugune film, millest tänagi hea meelega vestleksin.

Nauditav vaatamine, ehkki minu lemmikfilmide riiulile ei jõua.

Mängude õhtu / Game Night (2018) – üle pika aja üks hea komöödia

Vaatan komöödiaid harva, sest naerda ju tahaks, aga sellist huumorit, mis mind naerma ajaks, ei jõua ekraanile just tihti. Või siis ei leia ma neid õigeid filme üles.
Igatahes tuli meile külla sõbranna, kes viitsib a i n u l t komöödiaid vaadata, seega pidin midagi välja valima. Google Play soovitas mulle režissööride John Francis Daley ja Jonathan Goldsteini märulikomöödiat "Game Night" ja ka IMDB kinnitas, et tegu on üle keskmise filmiga.
Mängude õhtu, mis muutub mõrvamüsteeriumiks – kõlas täitsa huvitavalt, ehkki ootused olid sellegipoolest madalad.

Pilt: https://attackongeek.com

Ent film oli alles alguses, kui kõlasid esimesed naeruturtsatused. Hiljem naersime juba kõva häälega. Kuigi "Game Night" on mitmes mõttes tüüpiline USA komöödia, kust ei puudu tuttav klišeede virvarr, mõjub see ometi värskelt. Ja ehkki ma vaatan viimasel ajal nii vähe filme, et ei julge 100% kindlusega väita, mis on värske ja mis mitte, siis "Game Night" üllatas ikkagi positiivselt. Tempo oli hea ja vedas peaaegu et lõpuni välja, ehkki mina oleks loole varem punkti pannud.

Lisaks käsikirjale, millega on päriselt vaeva nähtud (mulle tundub, et massidele mõeldud komöödiate puhul juhtub seda harva), on filmi tugevuseks andekad näitlejad. Paarikestevaheline keemia toimib ning keskne kamp kannab oma rollid kenasti välja. Rachel McAdams on mu ammune lemmik ja teda oli väga mõnus mõne nutuse/magusa armastusfilmi asemel vähekse teistsuguse maiguga osas näha. Sel hetkel, kui Annie (Rachel McAdams) äkitselt relv käes ringi kargleb ja Pulp Fictionit tsiteerib, oleksin peaaegu joogi kurku tõmmanud.

Mulle sümpatiseeris ka peategelaste Maxi (Jason Bateman) ja Annie suhet iseloomustav mängurõõm-versus-võiduhimu-teema, sest ka mina olen keskmisest kehvem kaotaja. Ütleme nii, et võin Aliast mängides väheke närviliseks muutuda, eriti kui mu tiimikaaslaseks on kallis abikaasa, kes sageli ka väga lihtsaid eestikeelseid sõnu kohe ära ei tunne.

Kindlasti jääb meelde ka võistlushimulise paarikese eriskummaline naaber Gary (Jesse Plemons), kes ajas mind ainuüksi sellega naerma, et on justkui mõne õuduka tarbeks loodud variant Matt Damonist. Creepy.

Pilt: http://www.gamenight-movie.com

Mänguline film, kus mängul ja reaalsusel on kohati raske vahet teha ning mis ka vaatajale piisavalt mängulusti pakub.

Kuidas aeg lendab

Peaaegu iga õhtu enne uinumist mõtlen, et homme kirjutan. Rääkida oleks nii paljust, kuid ometi jõuan punkti, kus kell on jälle kümme, leban voodis ja valvan meie pisipreili und.

Novembri lõpus jõudsin isegi nii kaugele, et võtsin tühja lehe lahti, sest plaanisin Mart Sanderi "Litsidest" kirjutada. Hoogu kogudes ja oma blogirulli kedrates avastasin aga, et ka Indigoaalane oli samal päeval "Litsidest" väikese ülevaate andnud ja kuna tema mõtted klappisid 90 protsendi ulatuses minu arvamusega, vajus motivatsioon nulli.

Seejärel tuli Õnnepalu "Ainus armastus", mis oli hea, aga hoopis teistmoodi. See polnud selline Õnnepalu, kellega olen harjunud. Arvustusi/esseid kirjutades oskab ja julgeb ta väga teravalt öelda. Mitte et Õnnepalu maailma muidu läbi roosade prillide vaataks, aga oma romaanides väljendub ta sageli nii poeetiliselt, et isegi kui teema on masendav, on tema mõtete vorm nii ilus, et neid on lihtsam alla neelata. Kahtlustan (võib-olla ekslikult, sest osa tekstidest, millest Õnnepalu kirjutab, pole mulle endale kätte sattunud), et nii mõnigi Õnnepalu essee on püsivama väärtusega kui neis analüüsitud teosed. Ta võtab teksti, nõela heinakuhjas, kuid analüüsib seda viisil, mis raputab tervet kuhja. 

Õnnepalu lugemine pakub mulle lausa teraapilist naudingut, mis teeb ka raske päeva, millele on eelnenud magamata öö, kohe mitu korda kergemaks.

Ja Urmas Oti dokumentaali vaatasin koos ämmaga ära. Talle oli see tõeliselt nostalgialaks, sest olgugi et ämm on peaaegu 20 aastat Soomes elanud, olid kõik need näod ja paigad ju tuttavad. Kersna on teinud väga hea saate, ehkki hinnang, mille ta Oti elule justkui andis – elas kord mees, kes jahtis kuulsust ja raha, kuid suri üksi, hinges kahetsus – jäi minu silmis natuke liiga lihtsakoeliseks. 

Igatahes see lõik, kus näidati viimast intervejuud juba väga haige Otiga, viis meid mõlemaid nutu äärele. Vastus küsimusele, mida talle tähendab kodulinn Tallinn, oli nii südantlõhestavalt aus, et jäi mind terveks ööks kummitama. 

See on lootus, et lootused täituvad. Ja siis et nad purunevad. Ja see on kõik. See on elu. Tallinn see ongi elu.

See blogi ei ole surnud, ent meie nüüdseks juba viiekuune preili on otsustanud, et teda lõunauned enam ei huvita, mis tähendab, et peaaegu iga vaba hetk kulub kodustele töödele. Juba pikalt olengi tahtnud kirjutada sellest, kuidas emaks saamine minu senise maailma pea peale pööras. Teen seda esimesel võimalusel.

It / See (2017)

Meil on sõpradega selline traditsioon, et kokku saades võtame alati mõne õuduka ette. Seekord osutus valituks "See", millest Rauno treileri põhjal vaimustusse sattus. Ma olen Stephen Kingi lugenud küll, aga "It" pole mulle kätte sattunud. Teiste arvamuste põhjal jääb igatahes mulje, et raamat on filmist parem, aga keda see ikka üllatab. Raamat teeb alati (no 99% juhtudest) ekraniseeringule ära. Küll aga on "See" on püstitanud erinevaid rekordeid, muuhulgas tõusnud läbi aegade edukaimaks õudusfilmiks. 

Klounid mulle ei meeldi ja nö klounihorroril põhinev "See" neid kohe kindlasti sümpaatsemaks ei muuda. "See" on ka film, mida on keskmisest keerulisem arvustada. Olen näinud kordades õudsemaid õudukaid, mis aga koheselt ununevad. Kui mõned üksikud kohad välja arvata, polnud "See" minu jaoks klassikalises mõttes hirmus, vaid pigem häiriv. Selle väga omapärane ja võimas visuaalne pool jääb kummitama. Ei imestaks, kui kloun nimega Pennywise (Bill Skarsgård) mulle kunagi unes külla tuleb. Olen hästi palju negatiivseid arvustusi lugenud, aga meile kõigile meeldis, sest see oli nii teistsugune. 

Meeldis, et pahad asjad ei juhtu vaid ööpimeduses. Ka päise päeva ajal võib koll põõsas verise käega lehvitada.

Meeldis, et peaosas on lapsed, mis teeb nende lollid otsused (mis kuuluvad iga õuduka juurde) talutavamaks.

Meeldis, et "See" on konkreetselt in-your-face. Mitte selline õudukas, kus tuleb alles viimasel minutil välja, millise kolliga on tegu.

Meeldis, et Pennywise oli just see. Tõeliselt vastik, ettearvamatu ja samas natuke naljakas.

Ei, me ei karjunud hirmust, ent pärast filmi lõppu arutlesime mõnda aega erinevate üksikasjade üle. Kui järg välja tuleb, vaatame kindlasti ka selle ära.

The Handmaid's Tale / Teenijanna lugu (2017) – sõltuvusttekitav hoiatus

Tänavused Emmyd viisid mind veel ühe põneva seriaali juurde. "The Handmaid's Tale" tegi ajalugu, sest see on esimene striimitud sari, mis viis muuhulgas koju ka parima draamasarja auhinna.

Lugu põhineb Margaret Atwoodi maailmakuulsal romaanil ning näitab meile tulevikku, kus naistest on saanud igasuguste õigusteta sünnitusmasinad, kel pole isegi nime. Just nii palju teadsin sarja sisust, enne kui seda vaatama hakkasin. Esimene osa oli piisavalt kõhe, et mõtlesin juba pooleli jätta, kuid miski sundis mind jätkama. Lõpuks neelasin terve esimese hooaja vaid paari päevaga alla.

Peaosas on Elisabeth Moss (June), kelle tegelaskuju jättis mind esialgu kummaliselt külmaks, võludes mind see-eest hiljem täielikult. Mulle jäi silma hoopis tulise iseloomuga Moira, keda mängib Samira Wiley. June ja Moira on parimad sõbrannad.

Kahtlustan, et "The Handmaid's Tale" muutuks kiiresti liiga väsitavaks/süngeks, kui kogu tegevus toimuks vaid olevikus ehk USA territooriumile rajatud totalitaarses Gileadi vabariigis. Gileadi juhivad rikkad mehed, kelle kõrval seisavad nende sinisesse riietatud viljatud kaasad (sest probleem p e a b olema naises). Punastes rüüdes teenijannad on need, kel tuleb neile lapsi sünnitada. Vägistamist kutsutakse pidulikult tseremooniaks.
Õnneks pakutakse tagasipõikeid aega, mil kehtisid veel meile tuttavad ühiskondlikud normid. Ent samas on see teekond selle maailma murenemiseni. Mulle jäi eredalt meelde, kuidas asjad hakkavad viltu kiskuma ning vihkamine võtab võimust, kuid ometi tahavad kõik uskuda, et negatiivsed muutused on ajutised ja tuleb lihtsalt korraks ära kannatada. Üks kole pisiasi (ähvardus, solvang, otsus, väide, tegu) korraga. Aga mis saab, kui see ei lõpe?

Ja äkki olemegi päevas, kus June pole June, vaid Offred ehk Of-Fred, sest Fred on mees, kellele ta kuulub. Rääkimata sellest, et kunagi oli June'il ka oma pere. Väike tütar ja armastav abikaasa. Nende saatusest pole tal aimugi.

Seriaal jõudis ekraanile "täiuslikul" ajal, mil USAs on võimul kloun, kelle naisi alandavad ütlused on juba ammu kurikuulsaks saanud. Samas on Gileadi kõrvutatud ka ISISega, mis tähendaks, et sarja üheks eesmärgiks on hoopis pagulaste suhtes empaatia tekitamine. Igatahes on 1985. aastal välja antud romaani sisu täna päevakajalisem kui kunagi varem. Ja mul on väga hea meel, et "The Handmaid's Tale'i" saadab suur edu, sest nii jõuab see õõvastav lugu, mis on tegelikult hoiatus, massidesse.

PS. Mitte ükski teine sari pole suutnud seksi minu jaoks nii ebaseksikaks muuta. Isegi mite GoT (mis selle aasta Emmydelt kõrvale jäi), kus seda harrastavad lähemad ja kaugemad sugulased.