"Leaving Neverland" (2019) – mu hing on lõhki

"Leaving Neverland" on HBO värske dokumentaal, mis räägib režissöör Dan Reedi juhtimisel kahe mehe – James Safechucki ja Wade Robsoni – loo, kes süüdistavad Michael Jacksonit nende seksuaalses väärkohtlemises. Ütlen kohe ära, et olen end teismeast saati uhkusega MJ fänniks nimetanud ja varasemate kohtuprotsesside ajal ka siiralt tema süütust uskunud, aga kui "Leaving Neverland" välja tuli, tundsin, et this is it. Otsustasin, et ma ei hakka ennast piinama ja ise vaatamist ette ei võta, sest meedias ilmunud kirjeldused olid piisavalt õõvastavad ja üksikasjalikud. Läbisin leinaperioodi, mille käigus märkasin, et ma ei suuda MJ muusikast enam samamoodi rõõmu tunda.

Paar päeva tagasi avastasin, et YLE pealt algab "Docventuresi" erisaade, mille käigus näidatakse ja analüüsitakse justnimelt "Leaving Neverlandi". Teema on Soomes hetkel vägagi päevakajaline, sest hiljuti tuli ilmsiks see kohutav lugu – viis Soome meest panid 14 aasta jooksul toime räigeid pedofiilia- ja lastepornokuritegusid.

Ma pole ühtegi "Docventuresi" osa vahele jätnud, seega panin taskurätid valmis ja asusin vaatama. Kaheosaline film kestab kokku neli tundi ning lõpus olin omadega ikka üsna läbi. See, mida James Safechuck ja Wade Robson väidavad, on tõeline õuduslugu, mis ei lase öösel magada. Teatud laused sellest filmist tulevad mind siiani ikka ja jälle kummitama. Kui keegi väidab, et teda on lapsena seksuaalselt ära kasutatud, siis tuleb ohver alati ära kuulata ja tema juttu tõsiselt võtta. See on eeldus, et inimesed julgeksid oma lugusid rääkida ja abi otsida. 

Samas on olukord ebaõiglane, sest inimene, keda süüdistatakse on surnud ja ei saa ennast kaitsta, rääkimata süütuse presumptsioonist. Mõlemal mehel oli MJ elu ajal võimalus tema vastu tunnistada, kuid nad mõlemad on kinnitanud, et MJ pole neid mitte mingil moel väärkohelnud. Wade Robson lausa kahel korral – nii 1993. kui ka 2005. aasta kohtuprotsesside käigus. Kui esimesel korral oli tegu lapsega, siis teisel korral andis vande 22aastane mees. Tasub veel eraldi ära märkida, et süüdistustega kaasnes aastatepikkune ja ääretult põhjalik uurimine, milles osales ka FBI, kuid MJ mõisteti õigeks.

Michael Jackson changed the world and, more personally, my life forever. He is the reason I dance, the reason I make music, and one of the main reasons I believe in the pure goodness of humankind. He has been a close friend of mine for 20 years. His music, his movement, his personal words of inspiration and encouragement and his unconditional love will live inside of me forever. I will miss him immeasurably, but I know that he is now at peace and enchanting the heavens with a melody and a moonwalk.

27aastase Wade Robsoni sõnad aastast 2009, mil MJ suri. 

"Docventuresi" stuudios juhatati film sisse tasakaalukalt, rääkides sellest, miks teema on oluline ja kui tugevaid emotsioone "Leaving Neverland" on vaatajates tekitanud, juhtides samas tähelepanu ka faktivigadele ning põhjustele, miks YLE sai vihaseid kirju, et seda filmi ei tohiks näidata. 

Kuna "Leaving Neverland" põhineb suures osas sõna-sõna-vastu olukordadel, siis tehti minu meelest õige otsus ja jäeti saates MJ isik asjast välja. James Safechucki ja Wade Robsoni läbielamisi käsitleti ohvrite vaatanurgast. Keskenduti laste seksuaalse ärakasutamise ennetamise võimalustele, ohumärkidele ning sellele, kuidas ohvreid aidata. Muuhulgas rõhutati ka seda, et iga pedofiil ei pruugi kuriteoni jõuda ning selle nimel tuleks pidevalt tööd teha, et need inimesed abi otsiksid. Sageli on pedofiil ka ise ohver – ärakasutatust saab omakorda ärakasutaja.
"Docventuresi" saatejuhid avaldasid järgmisel päeval, et said muu tagasiside hulgas ka kirja, mille autor tänas neid, sest julges pärast vaatamist lõpuks endale tunnistada, et ka teda on lapsena ära kasutatud. Kas või seetõttu pean mina "Leaving Neverlandi" käsitlemist igal juhul õigeks otsuseks.

Aga nüüd tagasi MJ juurde, kes ei olnud mitte mingil juhul tavaline mees. Kui mõelda tema perekonnale, lapsepõlvele ning isa hirmutegudele, siis ei ole selles ka midagi imekspandavat. Jah, MJ oli muusikaline geenius, aga vaimselt polnud temaga kohe kindlasti kõik korras. Seda aktsepteerib ka suur osa tema fännidest. MJ-d on hellitavalt kutsutud igaveseks lapseks, kes justkui terve elu oma kadunud lapsepõlve taga ajas. Ka see, et talle meeldis ennast lastega ümbritseda, nendega koostööd teha ning nii mõnigi neist ka tema juures ööbis, on teada juba aastakümneid. 

Asked what he gets out of a relationship with a young boy, he explains: "I love, I feel, I think what they get from me I get from them. I've said it many times, my greatest inspiration comes from kids. Every song I write, every dance I do, all the poetry I write, is all inspired from the level of innocence."

"Whenever kids come here they never want to stay in the guest rooms. They say, "Can I stay with you tonight?", so I go, "If it's OK with your parents then yes you can."

Asked what he does with children in his bed he says: "When you say bed, you are thinking sexual, they make that sexual. It's not sexual. We're going to sleep, I tuck them in and I put a little music on and when it's story time I read a book."

Need on lõigud MJ vestlustest Martin Bashiriga dokumentaalist "Living with Michael Jackson", mis tuli välja aastal 2003. 

Seda, et MJ oma lastearmastusest ja kummalistest kommetest nii avalikult ja häbitundeta rääkis, on peetud (eeldusel, et MJ ei olnud tegelikult pedofiil) tema elu/karjääri üheks suurimaks veaks. Kui ta tõesti ei kasutanud lapsi ära, siis enda süüdistamise tegi ta igatahes väga lihtsaks.

 "Leaving Neverlandis" tõdeb Wade Robsoni ema Joy, et iga teise inimese puhul olnuks võõraste lastega voodi jagamine mõeldamatu, aga MJ taust (kurb lapsepõlv ja lapsemeelsus) oli ju kõigile teada. Ta paistis igati turvaline. Mina ei suuda seda ema ikkagi mõista ja mind ei aitaks ära rääkida ka autod, uhked reisid või luksuslikud hotellitoad, aga ma saan aru, mida ta silmas peab. 

Mõlema ohvri emade raha- ja auahnus on valusalt silmapaistev. Nad imesid suhtest MJga välja maksimumi, ehkki väidavad, et neil polnud aimugi, et nende lapsi seejuures väärkoheldi. See on igatahes kindel – need emad kasutasid oma lapsi ära. Mitte seksuaalselt, aga muus mõttes küll.

MJ & James Safechuck / MJ, Wade Robson ja poisi ema Joy

Üks asi, mis mind "Leaving Neverlandi" puhul häirib, on vormiline täiuslikkus. Iga detail on viimseni lihvitud. See, millise üksikasjalikkusega on ohvrite lood esitatud, kuidas lugu just sobivas tempos kasvab, kuidas kaamera filmib õigetel hetkedel alt või ülevalt, lähedalt või kaugelt. Kaalutletud mõttepausid ja perfektne rütm. Hoolikalt valitud dokumentaalkaadrid, mida saadab nendega ideaalilähedaselt kooskõlastatud tekst. Isegi filmi ajastus just nüüd, #MeToo liikumise tuules, ei võiks olla rohkem paigas (ehkki Robson ja Safechucki tegid oma lood avalikuks juba vastavalt 2013. ja 2014. aastal).
"Leaving Neverland" on film, millele see lihvitus teeb karuteene. Autorid nimetavad seda dokumentaaliks, kuid kui tegu oleks dokumentaaliga, tahaks kuulda ka teist poolt. Jah, MJ pole enam elavate kirjas, kuid kindlasti leidunuks neid, kes tema nimel sõna oleks võtnud. Arvestades filmi pikkust, ei saa ajapuudust selles valikus süüdistada. Reedi kommentaar, et teist poolt ei kaasatud, kuna film ei räägi MJst, vaid tema ohvritest, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav.
Lisaks on MJ fännide armee eelkõige Robsoni loo nii auklikuks tulistanud, et tekib paratamatult küsimus, miks pühendati nii palju aega vormile, mitte sisule. Kui teha film, kus esitatakse põrmustavaid väiteid ülemaailmselt armastatud muusiku kohta, siis faktikontroll peaks olema number üks. Sest iga auk, olgu see siis väike või suur, tahtlik või tahtmatu, õõnestab ohvrite tõsiseltvõetavust. Mis võiks olla traagilisem, kui see, et sa paljastad enda kõige hirmsamad kogemused terve maailma ees, kuid sind ei usuta. Ja mida tunnevad sel juhul kõik need ohvrid, kes alles koguvad julgust, et häält teha. Filmiga seotud probleemidest on kirjutanud näiteks Slate.

Kui ma filmi juba ära vaatasin, siis muidugi viisin ennast kurssi ka teise poolega ehk nende arvamusega, kes James Safechucki ja Wade Robsoni ei usu. Surfasin mitu tundi internetiavarustes ja muudkui lugesin ja lugesin. Seda kõike on nii palju, et mul hakkas lõpuks pea ringi käima. Lugematu arv väiteid, nii poolt kui ka vastu. MJ-l on tulihingelisi fänne, kes on läbi töötanud tohutu hulga infot ja avaldanud arvukalt materjali (näiteks siin, siin ja siin), et oma iidolit kaitsta. Kriitiliselt on asja on käsitlenud ka näiteks Forbes.
Paljude meelest keerleb kogu lugu ka seekord raha ümber. Ohvrid on rõhutanud, et nad ei saa HBO dokumentaalis osalemise eest mingit majanduslikku tulu, kuid samas esitas Robson koos Safechuckiga Jacksoni pärandit haldava Jackson Estate'i vastu aastal 2013 lausa 1,5 miljardi suuruse hagi, mis aga tagasi lükati. Mehed on otsuse apelleerinud. Teisi häirib faktide valikuline esitamine – miks varjab Robson, et oli väärkohtlemise ajal suhtes MJ vennatütrega, kes täna väidab, et mehe jutt on täielik väljamõeldis (suhe kestis üle seitsme aasta ning noored viis kokku justnimelt MJ) või et veel 2011. aastal tahtis Robson lavastada Michael Jackson/Cirque du Soleil "ONE" etenduse, ent otsus langetati kellegi teise kasuks ning juba 2012 tahtis ta müüa ideed MJd süüdistavast raamatust, kuid ei leidnud sellele ostjat. Rääkimata lekkinud kirjavahetustest, mis ei näita Robsonit just kõige paremas valguses. Kolmandate silma kriibivad konkreetsed faktivead, näiteks see, et Neverlandi rongijaama, kus üks filmis kirjeldatud kuritegudest aset leidis, polnud tollal veel ehitatudki.

Mina ei ole kohtumõistja. MJ elu, eriti katkise lapsepõlve ja vägivaldse isa taak on kahtlemata ohumärk ning see, et ta vaevles sisemiste deemonite küüsis, on ammu teada. Usun, et MJ pärand on "Leaving Neverlandi" tõttu igaveseks rikutud, sest ei mulle ega ka suurele osale maailmast ei mahu pähe, et kaks täiskasvanud meest, kel lapsed ja karjäär, raha nimel midagi nii jõledat välja võiks mõelda. Saadab ju neidki elu lõpuni selle filmi vari. Samas ei saa seda võimalust sajaprotsendiliselt välistada. Kuna MJ on lahkunud, ei selgu lõplik tõde ilmselt mitte kunagi, aga mu hing on lõhki.


PS. Hiljuti ilmus Youtube'i ka Jackson Estate'i vastus "Leaving Neverlandile" – "Neverland Firsthand".

Beyoncé (The Carters) tegi seda jälle

Everything Is Love

Jälle üks üllatusalbum, millest mina siin omas mullis elades hilinemisega teada sain. Õnneks lubatakse vähemalt ühte lugu üheksast ka youtubes näha ja kuulata (kahtlustan, et ees ootab järjekordne Tidali prooviperiood).

Nö kuldsest mainstreamist on B. juba ammu eemale liikunud ning tema pop-ballaade on praegu lausa naljakas meenutada, kuid kõige rohkem on arenenud muusikavideod! Ka siis, kui räpp üldse korda ei lähe, võiks neid ikka vaadata ja nautida.

Mingi hetk tundus mulle, et muusikavideod surevad välja või vähemalt vaatasin ma ise neid tühjal pilgul, sest nendega isegi ei proovitud midagi sisukat öelda ega üllatada. B. on minu usu headesse muusikavideotesse taastanud. 

Louvre. Nn valge kunst vs mustanahalised tantsijad. Minevik vs tänapäev.

And magic happens..

via GIPHY

PS. Üks väga hea arvustus

Eurovisioonile 2018: Eesti vs Soome

Paistab, et sel aastal on Eurovisioonil vähemalt kaks võitjat, sest nii Eestis kui ka Soomes räägitakse täiesti tõsiselt esikohast ja oodatakse väga-väga head tulemust.

Ma tahtsin tegelikult umbes sajand tagasi Eesti Laulust kirjutada, aga see rong on ammu läinud. Kuulasin kõiki lugusid esimest korda poolfinaale vaadates ja olin Elina poolt, sest see oli ainus lugu, mis mind üllatas. Meelde jäi ka see laul, kus vann lavale toodi. Stig oli minu jaoks natuke liiga edsheeranlik. Ed Sheeranil pole midagi häda, aga Stig Rästa võiks olla Stig Rästa.
Elina loo puhul tekkis mul vähemalt korraks selline vau-moment. Mulle avaldas see kleidi ja vokaali sümbioos muljet. Samas ilma videota ma Elina laulu käima ei paneks. Tean, et võimsaid kleite ja ka ooperit on Eurovisioonil varemgi nähtud, usun, et Elina jääb meelde. Kas ta kogu asja just ära võidab, aga tahaks loota, et poolfinaalist saab Eesti küll edasi.

Soomes ajas euroloo valimine sel aastal hoopis naerma – valida tuli sama laulja, aga kolme eri laulu vahel. Ühesõnaga tavalise konkursi asemel esitas Saara Aalto kolm lugu enda uuelt albumilt, millele ta rahvusringhäälingu YLE rahade eest ka videod tegi ning rahvas sai hääletada, milline lugu neile kõige rohkem meeldib.
Saara Aalto on see noor lauljanna, kes saavutas Suurbritannia "The X Factoris" lausa teise koha. Ja kuna Saara stiil ongi selgelt eurovisioonilik ja väheke üle vindi, siis otsustatigi Soome esindamine tema hooleks jätta. Need kolm lugu esitati samamoodi telesaate vormis ja suure tulevärgi saatel, mis oli minu jaoks natuke koomiline. Võiduloo kohaliku eelvooru esitus muutis netikommentaatorid tõredaks ning nõuti muutusi, sest kõige tugevamal lool oli kõige nõrgem (loe: väga segane) lavashow. Eks järgmisel nädalal selgub, kuidas lõplik esitus välja näeb.

Tegelikult on Soome eurolugu sel aastal igati korralik. Selline tüüpiline kas-ma-olen-seda-juba-kunagi-kuulnud-hitt, mis on viimseni lihvitud ja mida mängitakse raadios söögi alla ja peale. Mul on juba sõnadki peas.

Saara tegi veel sellise triki, et lindistas oma loo 34 eri keeles üles ja sai sellega kõvasti meediatähelepanu. Eks näis, kas see ka Eurovisioonil punkte toob. 

Eurovisioonil eelistan märksa omapärasemat Elinat, raadiost kuulan parema meelega Saarat, aga edu soovin mõlemale, sest näha on, et mõlemad tõesti tahavad võita ja on hea tulemuse nimel kõvasti panustanud.
Lugesin, et Elinale ennustatakse paremat kohta, aga ennustajad on varemgi eksinud.

"Big Little Lies" / "Suured väikesed valed" (2017)

Ilmselt pole ma ainus, kel tekkis huvi, mida lausa kaheksa Emmyt võitnud "Big Little Lies" (edaspidi BLL) endast kujutab. Ootused olid kõrged, sest tean, et HBO oskab teha vägagi kaasahaaravaid sarju (GoT). Loo aluseks on Liane Moriarty romaan, stsenaristiks David E. Kelley ning lavastajaks Jean-Marc Vallée.

Juba paar päeva hiljem ongi mul kõik seitse osa vaadatud ja ma ei hakka üldse salgama, et BLL läks otse minu lemmiksarjade nimekirja. See on just niisugune lugu, et vaatad ühe osa ära, unustad igasugused kokkamised, koristamised ja muud planeeritud tööd, sest sul on v a j a ka järgmine osa ette võtta. Mitte hiljem või homme, vaid kohe.

Väikelinn nimega Monterey, armastavad emad, nende esimest klassi alustavad lapsed, rikkad abikaasad, võrratud loodusvaated ning uhked kodud.

Ent kohe esimeses osas saab vaataja teada, et keegi on surnud. Mõrvamüsteeriumi lahendus – kes, miks ja kuidas – selgub alles viimase osa lõpus. Samas minule pakkusid naiste igapäevased mured ja rõõmud sellest märksa rohkem pinget.

Kõlab nagu tüüpiline draamasari, kuid tegelaste, teksti, montaaži ja isegi muusika kallal on päriselt vaeva nähtud, mis muudab BLLi tõeliselt nauditavaks. Montaažist (äkilised tagasivaated jms) nii palju, et see ei pruugi olla igaühe cup of tea. Mulle meeldis.
BLL on pigem naistele suunatud sari, aga usun, et nii mõnigi mees võiks koos oma partneriga diivanile heita ning varjatud huviga kaasa elada. Kes kardab, et käsitletakse ainult rikaste naiste pealiskaudseid hädasid, eksib. Seriaali ühe põhiteemana tuleb üsna ilustamata kujul esile hoopis naistevastane /perevägivald.

Näitlejate rivi avaldab muljet. Kaasa teevad mitmed Hollywoodi tipud, sh Nicole Kidman, Reese Witherspoon ja Shailene Woodley. Kõik kolm olid peaosalise Emmyle nomineeritud, võidu viis koju Kidman. Kõrvalrollide eest pärjati igati teenitult auhinnaga Alexander Skarsgard ning Laura Dern.

Nii mõneski seriaalis koheldakse lapsi justkui kaunistustena, kuid BLL on selles osas positiivne erand. Keskmise sarjaga võrreldes on perede pisemad liikmed märksa rohkem nähtaval, mitte ainult füüsiliselt vaid ka sisuliselt.

Madeline Mackenzie'i (Reese Witherspoon) humoorika ja ääretult hea muusikamaitsega tütre Chloe'iga tahtnuksin aga veelgi lähemalt tuttavaks saada. Õnneks antakse Madeline'i vanemale tütrele Abigailile rohkem aega. Teismelise tüdruku suhe oma värvika iseloomuga emaga saab palju tähelepanu ning mul on selle üle ainult hea meel.

Sarja soundtrack on lihtsalt imehea! Kui tavaliselt kerin tunnusmuusika automaatselt edasi, siis BLLi puhul kuulan rõõmuga.

Aitäh sulle, BLL, sest tean nüüd, kes on Michael Kiwanuka. Tunnen, et võiksin tema häält hommikust õhtuni kuulata.

Ja veel üks väga mõnus lugu:

PS! Kanal 2 toob sügistalvisel telehooajal BLLi ka Eestis ekraanile.

Macklemore & Skylar Grey – "Glorious"

Sain täna öösel mingi ime läbi unetusest jagu ning magasin peaaegu poole üheteistkümneni välja. Seejärel avasin telefoni ja leidsin selle toreda video. Ma ei teagi, kas asi selles, et mul oli juba niigi hea tuju, aga no läks südamesse.

Nimelt tegi Macklemore enda uuele singlile "Glorious" video koos oma 100. sünnipäeva tähistanud vanaema Heleniga. Ja ma üldse ei vaidle, et eks ta natuke klišee ole, aga ikkagi võiks selliseid videosid rohkem vastu tulla. Video režissööriks on Jason Koenig ning see filmiti juuni keskel Modestos Californias. 

I heard you die twice, once when they bury you in the grave
And the second time is the last time that somebody mentions your name
So when I leave here on this earth, did I take more than I gave?
Did I look out for the people or did I do it all for fame?

Eilsed vihmapilved ja üheksa soojakraadi on vahetunud helesinise taeva, päikese ning suvise temperatuuri vastu. Ilus hommik.

PS. Lisan siia ka ühe ägeda live-esituse:

Liisi Koikson – "Coffee For One"

Vaatasin täna viimast "Kolmeraudset", sest Mallukas käis Mihklile blogimisest rääkimas, kuid kõige eredamalt jäi mulle meelde hoopis muusika. Nimelt laulis samas saates aprillis uut albumit esitlenud Liisi Koikson (olgu kõrgemad jõud tänatud, sest kes teab, kas ja millal oleksin selle plaadi muidu avastanud), kes mind täielikult üllatas.

Võrreldes Koiksoni varasema loominguga, on koostöös Raul Ojamaaga valminud "Coffee For One" sootuks teisest maailmast ning täpselt my cup of tea coffee. Kohe pärast saadet avasin Spotify ja kuulasin albumi otsast lõpuni läbi. Esmamulje polnud petlik ning lisasin enamiku plaadi seitsmest loost ka oma playlisti. Seda juhtub harva.
Kõik lood on inglisekeelsed, kuid julgen arvata, et selle albumiga sihibki laulja Eestist kaugemale.

1	Procrastination Queen
2	I Am The Only One
3	Love Is Blind
4	All This Time
5	Coffee For One
6	Dance Around
7	Don`t Give Up

Liisi Koiksoni hääl on mulle tegelikult alati meeldinud, aga tänu sellele albumile sai minust fänn. Mul on nii hea meel, et ta võttis riski, proovis midagi uut ja tuli välja enda kirjutatud lugudega. "Coffee For One" on mahe, natuke salapärane ja väga kaasaegne, aga mitte mingil juhul igav.

Praeguse seisuga on minu lemmikuks kujunenud "Procrastination Queen", mille kohta on Koikson Elu24le öelnud järgmist: Esimesse singlisse tahtsin tabada selle hetke, kui korraga on lahtisi otsi ja vastamata kõnesid juba liiga palju, ja ei jõua enam tubli olla. Nii et ainuke asi, mida teha jaksad, on mingit tobedat koera videot youtube'ist vaadata ja loota, et kõik kuidagi ise laheneb. Täiesti ebaefektiivne jaanalinnu tehnika, aga tuleb siiski ette.

PS. Tean, et siin blogis on viimasel ajal väga vaikseks jäänud, kuid luban, et tegu on ajutise madalseisuga. Meil on hetkel lihtsalt nii kiired ajad ja suured elumuutused käsil, et isegi lugemine on soiku jäänud, kirjutamisest rääkimata. 

Panin blogi ka sel aastal EBAle kirja, seega kui keegi tahab mind meeles pidada, leiab rohelisemrohi-blogi kultuuriblogide aukartustäratavast kategooriast. See on suund, millega kavatsen ka tulevikus jätkata. Hääle saab anda siin.

Eesti Laul 2017: Spirit Animal vs Verona

Ma ei plaaninud Eesti Laulust rohkem kirjutada, sest poolfinaalide esitused pöörasid esialgse edetabeli niikuinii pea peale ja ükski minu lemmik finaalsaatesse ei pääsenud.

Aga kui "Verona" võitis, jäi mulle silma Kerli fännide terav reaktsioon. Iga võitjatega seotud uudise alla kogunes kümneid kommentaare, mis kõik Kerlile õigust nõuavad ja Koidu ja Laura lugu maha teevad. Väidetavalt pole need hapud viinamarjad, vaid nad ei saanud oma kuningannale häält anda. Sohk!
Tegelikult esines tõrkeid kõigi osalejate poolt hääletades, sest liinid olid ülekoormatud.

Olen küll Kerli karjääri Fizz Superstarist alates jälginud, ent ei uskunud, et ta võidab. Esiteks pole "Spirit Animal" hea laul (aga see on maitse asi) ja teiseks läks Kerli vokaaliga finaalis midagi väga viltu. Abikaasa küsis just Kerli esituse ajal kõrvalt, et kes see seal nii mööda laulab.
Kolmandaks tundub mulle, et ta lihtsalt ei meeldi väga paljudele eestlastele. Mäletan neid omal ajal ilmunud uudisnupukesi, kus kirjeldati, mida Kerli välismaal Eestist räägib. Need lood polnud reeglina positiivsed. Jah, nüüd on ta tagasi kodumaal, aga kahtlustan, et paljud pole tollaseid pealkirju (näiteks: "Eestis ei tohi teistest erineda") unustanud. Usun, et Koidu ja Laura fännklubi on siin kodu-Eestis suurem.

See selleks. Keegi pidi võitma ja keegi kaotama. Minu meelest on inetu, et Kerli, kes muidu sotsiaalmeedias nii aktiivselt tegutseb ja fännidega suhtleb, pole oma armeed tagasi kutsunud. Tekkinud olukorras oleks viisakas võitjaid õnnitleda. Päris tüütu on lugeda sõimukommentaare, mille autoriks on üldjuhul välismaalased, mitte eestlased. See oli ikkagi Eesti Laul.

Mina viskaksin kivi hoopis ERRi kapsaaeda, sest olen lapsest saati igal aastal eurokale kaasa elanud. Plaanisin ka sel aastal sama teha. Kahjuks jooksis koduleht kokku ja ei hakanud lõpuni välja normaalselt toimima. Aga see mure puudutas ilmselt ainult väliseestlasi.

PS. Leidsin youtubest kogemata "Spirit Animali" teise versiooni, mis mulle väheke rohkem meeldib, aga niisama ma seda lugu ikkagi ei kuulaks.

Eesti Laul 2017: II poolfinaal

Eestikeelseid lugusid leiab teisest poolfinaalist veelgi vähem (st kahe asemel üks) kui esimesest, kuid üldine tase on minu meelest kõrgem. Ma ei tea, kas olen kummaliselt heas tujus, aga valdav osa lugudest kõlas kahtlaselt hästi. Sellist asja polegi vist varem juhtunud. Isegi Koit Toome lugu polnud kohutav.
Pingerea moodustamine oli seetõttu veelgi raskem kui eelmisel korral. 2.–6. koha järjestamine tundus esialgu poolvõimatu, sest konkurents on nii tasavägine, aga lõpuks sain hakkama (peaaegu). Ja jällegi, live-esitused võivad praegused hinnangud pea peale pöörata.

1. Antsud - "Vihm"  – Seda tüüpi loo puhul on väga raske öelda, kuidas Eurovisioonil läheks. Tõenäoliselt kas väga hästi või väga halvasti, aga mulle meeldib. Ja eesti keeles!

2. Angeelia - "We Ride With Our Flow" – Eelmisest loost täiesti erinev ja eurolaval ette ei kujuta, aga mulle sellised "hõljuvad" lood meeldivad. Ainult et kui sõnu kuulata, siis mittemidagiütlev.

3. Koit Toome ja Laura - "Verona" – Liiga ära silutud ja lihvitud, kuid mulle tundub, et just "Verona" on see lugu, millel võiks eurolaval hästi minna.

4.& 5. Daniel Levi - "All I Need" & Almost Natural - "Electric" – Kuulasin korra, kaks ja veel kolmandagi, aga no ei osanud ühte teisest paremaks pidada. Mitmes mõttes sarnased lood, millel on hitipotentsiaali, kuid samas ka oht, et need kiirelt ununevad, sest seda tüüpi muusikat toodetakse nii palju.

6. Liis Lemsalu - "Keep Running" – Justkui hitiks loodud, aga miks mul on tunne, et olen seda lugu juba kuulnud. Ja mitte ainult korra või kaks. Samas Liis oskab show'd teha, nii et eks näis, mis lives juhtub.

7. Close To Infinity featuring Ian Karell - "Sounds Like Home" – Esimesena torkas pähe, et hipsterlik lugu. Aga kuna mina ei ole hipster, siis võib-olla eksin. Pole päris minu teetass, aga jäi meelde küll.

8. Kerli - "Spirit Animal" – II poolfinaali kõige suurem pettumus. Mulle Kerli tegelikult meeldib, eriti algusaegade Kerli, aga see lugu pole absoluutselt minu maitse ja uuesti ei kuulaks. Samas pakun, et Kerlil on nii palju fänne, et edasi pääseb ta igal juhul. Ja noh, biit on täitsa hea.

9. Alvistar Funk Association - "Make Love, Not War" – Väga omapärane lugu, mis kohe silma paistis, aga mitte ainult positiivses võtmes. Kuna mina haldjakeelest aru ei saa ning kohati viskas liftimuusika vibe'i, siis pigem mitte.

10. Rasmus Rändvee - "This Love" – Ei ole otseselt halb lugu, aga kuna unustasin selle kohe pärast kuulamist ära, ütleksin, et midagi jääb puudu. Ja pärast eelmise aasta Eurovisiooni fopaad tekitab vähegi jamesbondilik lugu minus automaatselt vastumeelsust.

Eesti Laul 2017: I poolfinaal

Vähemalt esimese poolfinaali põhjal võib väita, et tänavused lood on suunatud eelkõige välispublikule. Rõhk on inglise keelel (millest mul on Eurovisiooni kontekstis alati kahju) ning iga teise loo puhul tundus, et olen seda varemgi kuulnud.

Ivo Linna muusika pole küll absoluutselt minu maitse, aga mul on hea meel, et ta osaleb, sest Linna lool on oma sihtgrupp kindlasti olemas.
Traditsiooniks kujunenud paremusjärjestuse loomine oli sel korral eriti raske, sest ei tekkinud selget lemmikut. Mitmed lood olid minu jaoks keskpäraselt head ning väga-väga sarnased. Näiteks esineliku kohad võiksin rahuliku südamega ümber vahetada.

Pilt: Eurovisioon.ee

Eks live-esitused panevad asja lõplikult paika, aga praegusel hetkel kujunes pingerida järgmiseks:

1. Carl-Philip - "Everything But You" – Niisama ma seda lugu uuesti mängima ei paneks, kuigi tegu on korraliku popplauluga. Eurovisioonile aga sobiks küll, sest vähemalt mulle jäi see juba esimesel kuulamisel teistest paremini meelde. Tugev vokaal.

2.  Lenna Kuurmaa - "Slingshot" – Mulle väga meeldib Lenna, ehkki see lugu valmistas pettumuse. Ootasin temalt midagi omapärasemat ja eestikeelset. Näiteks "Mina jään" oli sellest loost peajagu üle, aga Lenna on Lenna.

3.  Laura Prits - "Hey Kiddo" – Mõnus lugu, mida võiksin hea meelega uuesti kuulata. Raadiost kuulates ei pakuks üldse, et tegu on Eesti artisti või Eurovisoonile mõeldud lauluga. Samas ei kujuta ma veel ette, kas ja kuidas nii chill laul eurolavale sobiks.

4. Karl-Kristjan & Whogaux feat. Maian - "Have You Now" – Just seda tüüpi lugu, millesaraseid raadiost söögi alla ja peale lastakse. Ja ma võiksin seda laulu vabalt uuesti kuulata, sest selline stiil sobib mulle, aga kardan, et Eurovisioonil see läbi ei lööks. Miinus ka nõrga naisvokaali eest (või kõlas Maiani hääl ainult minu kõrvus pingutatult). Ent samas pean "Have You Now'd" kõige suurema hitipotentsiaaliga looks.

5. Elina Born - "In or Out" – Pettumus. Laulu esimesed sekundid, mil Elina madalalt laulab, meeldisid. Edasine jättis külmaks. So keep it low.

6. Janno Reim & Kosmos - "Valan pisaraid" – Kõige omapärasem lugu, aga Eurovisioonile ei sobiks. Plusspunktid eesti keeles laulmise eest.

7. Ariadne - "Feel Me Now" – No mitte kuidagi ei tahtnud meeles püsida.

8. Uku Suviste - "Supernatural" – Nii-nii kulunud.

9. Leemet Onno - "Hurricane" – Sõnaga "Hurricane" sel viisil mängimine ei istunud mulle kohe üldse.

10. Ivo Linna - "Suur loterii" – Pole minu maitse, aga jällegi plusspunktid eesti keele eest.

MTV Videoauhinnad 28.08.2016 (VMA)

Ehkki MTV peaks andma välja tõsielusarjade, mitte muusikaauhindu, siis otsustasin VMA-d ikkagi vaadata. Kuulsin, et Beyoncé esines lausa 16 minutit järjest, seega tundus, et asi on seda väärt.

Pilt: vmas2016.com

Mäletan, et teismelisena viitsisin isegi koolipäeval hommikuni üleval passida, et saaks mõnda suurt auhinnatseremooniat vahtida. Ma tõesti ei tea, miks see mulle tollal nii palju põnevust pakkus. Nüüd vaatasin galat kaks päeva hiljem ning kogu see värvide ja valguse virvarr väsitas ikka väga ruttu ära. Kõike peale muusika oli laval liiga palju. Olen vist vanaks jäänud.

Beyoncé tantsis nagu (heas mõttes) segane, laulis otse ning sidus oma viimasest albumist ("Lemonade") inspireeritud numbrisse ka politseivägivalla vastase sõnumi. Juba praegu nimetatakse seda üheks parimaks VMA etteasteks läbi aegade.

B. saabus punasele valgele vaibale koos Michael Browni, Trayvon Martini, Oscar Granti ning Eric Garneri emadega, kelle pojad politseinike kuulide läbi hukkusid. Just Martini surm sütitas Black-Lives-Matter-nimelise liikumise. Tehti ka ajalugu, sest Beyoncé lõi üle Madonna 20 kuumehikese rekordi ning viis koju õhtu peaauhinna (kokku võitis ta kaheksas kategoorias).

Vaene Britney Spears tuli lavale kohe pärast Beyoncé'i, kusjuures kunagise popp-printsessi etteaste tuli lindilt ning ta polnud vaevunud loo sõnugi pähe õppima. Rihanna esines kolm või neli korda ning Kanye West rääkis p i k a l t iseendast ja vist millestki veel.

Kõige ägedama üllatuse valmistas aga hoopis Alicia Keys, kes ilmus lavale meigita ning luges/laulis ette järgmise luuletuse:

If war is holy and sex is obscene, then we got it twisted in this lucid dream.
Baptized in boundaries, schooled in sin
divided by difference, sexuality, and skin
so we can fear each other, and hate each other.
We can break these walls, we can build these walls, between each other,
baby blow by blow, and brick by brick,
keep yourself locked in, yourself locked.
Oh, maybe we can love somebody.
Maybe we could care a little more.
Maybe we could love somebody, instead of polishing the bombs of holy war.

Luuletus oli pühendatud Martin Luther King Jr-i kõne "Mul on üks unistus" (1963) aastapäevale. Ja ei läinud vaja ei tantsijaid ega isegi saadet, kuid see oli minu jaoks terve gala kõige meeldejäävam hetk.

Traditsioon nimega Leo Moracchioli

Oma playlisti teise inimesega jagamises on minu meelest midagi väga intiimset. Meenub õhtu, kui Raunoga esimest korda üksteise lemmiklugusid kuulasime. Mina olin ühes toa otsas ja tema teises, mõlemal kõrvaklapid peas. Avastasime ehmatusega, et vähemalt muusikalises mõttes ei ühenda meid mitte miski. Minu playlist oli nagu puder ja kapsad – indie-folgist elektrooniliste biitide ja räpini. Aga kindlasti polnud seal rasket rocki. Raunol jälle oli jälle terve list täis vihaseid kitarrisoolosid ja möirgamist.

Noh, tol hetkel võinuks me alla anda ja oma teed minna, aga otsustasime, et erinev muusikamaitse pole dealbreaker. Aastate jooksul oleme kuidagi tahtmatult üksteise eelistusi mõjutanud ja saame suurema kaklemiseta ka ühiseid playliste koostada. Mina ei lisa sinna ühtegi ballaadi ja Rauno jätab välja need kõige rockisemad lood.

Samas juhtus varem sageli, et tulin koju ja korteri seinad värisesid, sest Rauno kasutas võimalust ja kuulas enda muusikat. 

"Palun pane see õudus kinni," oli minu tavaline reaktsioon.

Ajad on muutunud. Nüüd võib minna hoopis nii, et Rauno saab juba ukse taga aru, et naine kuulab rocki. Meie ellu on tulnud traditsioon nimega Leo Moracchioli.

Mäletan küll, et juba päris ammu üritas Rauno mulle Leost rääkida, aga mina ei kuulanud. Kui ta alustas juttu, et "Norras on üks äge tüüp, kes tuntud hittidest metal-kavereid teeb", kandusid minu mõtted automaatselt mujale. Kuni siis kunagi külas olles rääkis ta Leost Pinginaabrile, keda asi huvitama hakkas. Nii ei jäänud ka mul muud üle, kui eelarvamused kõrvale heita. Ja arvake ära, mida me järgmised k ü m m e tundi tegime? Leot kuulasime muidugi.

Traditsiooniks saan Leot kutsuda seetõttu, et ta annab igal reedel välja uue kaveri ning me vaatame värske loo ja video alati koos ära. Kusjuures Leo puhul on videod vähemalt sama põnevad. Esiteks suudab see mees enda nägu nii uskumatul kombel väänata-käänata ning teiseks esineb Leo videodes tihtipeale ka tema perekond – abikaasast ja pisikesest tütrest kuni kassini välja. Rekvisiitideks võivad olla päris pillid või näiteks nukumaja, vahet pole. Iga video loob mulje, et lugu on valminud mängleva kerglusega, ehkki tegelikult nõuab see roppu moodi vaeva. Juba 15aastaselt muusikukarjääri alustanud Leo teeb kõik ise, olgugi tegu kaveritega.

Leo muusika sünnib stuudios nimega Frog Leap Studios, mille ta ehitas oma kodu kõrvale. Sel on Youtube'is peaaegu 700 000 jälgijat.

Ja kuigi lives esineb Leo pigem akustiliste lugudega, on just metal-kaverid talle kõige rohkem kuulsust toonud. Kõige populaarsem on tema versioon Adele võimsast hitist "Hello", mida on Youtube'is vaadatud üle 13 miljoni korra.

Leo läbimurdelooks oli aga Lady Gaga "Poker Face":

Põhimõtteliselt suudab Leo ka kõige mõttetuma pop-laulu ägedaks võluda. Tal on salaretsept, ehkki leidub üksikuid lugusid, mida isegi tema esitus päästa ei suuda (Barbie Girl, Gangnam Style jms).

Veel mõned näited:

Ühesõnaga, või õieti kahesõnaga – olen fänn. 

Kuidas Beyoncé interneti ära lõhkus

See naine oskab.

Päev enne esinemist Super Bowlil (see on USAs nagu rahvuspüha) andis ta ilma igasuguse hoiatuseta välja uue singli ja video.
"Formation" on lugu, mille puhul muusika on tegelikult teisejärguline, eeskätt loeb sõnum. Käes on alles veebruar, aga mina julgeksin küll panustada, et aasta võimsaim muusikavideo on sündinud.

Paljud igatsevad vana Beyoncé'i, kes laulis ilusaid ballaade, aga selle loo mõju ulatub muusikast kaugemale. Tagasiside pole olnud üksnes positiivne, sugugi mitte, ent kindlasti ei jäta see inimesi külmaks.

Minu meelest läheb B. aina paremaks.

Eesti Laul 2016

Uskuge või mitte, aga suutsin k õ i k Eesti Laulu võistluslood läbi kuulata ning mõtlesin, et panen oma esialgse arvamuse ka kirja. Pärast live-esitusi on huvitav näha, kas ja kui palju see edetabel muutub.

Tervikpilt tekitas segaseid tundeid. Esimene emotsioon oli ettevaatlikult positiivne, kuid peagi asendus algne rõõm küllastumusega. Paari laulu puhul tundus, et potentsiaali tegelikult on, aga see miski, mis lubaks ka eurolaval läbi lüüa, jääb puudu. 

Sättisin lood oma äranägemise järgi paremusjärjestusse. Tasub meeles pidada, et nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, seega liiga tõsiselt ei tasuks seda asja võtta.

Foto: esctips.com

I poolfinaal:

1. "Seis" / Mick Pedaja – Selles loos on minu jaoks see miski, mis paneb ikka uuesti ja uuesti kuulama. Samas tahaksin, et live'i tarbeks otsitaks laulust üles üks koht, kus pinge üles kruvida. Ma väga loodan, et tuleb selline minimalistlik aga võimas esitus, ehkki Eurovisiooni jaoks on see lugu ilmselt liiga new age. Suur pluss eesti keeles laulmise eest (aga miks Mick, mitte Mikk?)!

2. "Immortality" / Cartoon feat. Kristel Aaslaid" – Ükski Cartooni laul pole mind nii külmaks jätnud, aga loodan sellele, et elav esitus on stuudioversioonist parem.

3. "Supersonic" / Laura – Nii lõhmuselik lugu kui üldse võimalik, aga Laura hääl mulle meeldib. Olen kommentaariumis tähele pannud, et räägitakse Laura vs Grete lahingust. Mina kahtlustan, et kumbki neist ei võida, aga Laura lugu teeb Gretele ikkagi pika puuga ära.

4. "Lonely Boy" / Kéa – Algus on paljulubav, refrään ei istu.

5. "Love a Little Bit" / The Jingles – Selline mõnusalt rõõmsameelne lugu, ent eriliselt ei kõneta.

Siit edasi läks juba väga raskeks, sest viis viimast läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

6.  "I'm Facing North" / Würffel – Mäletan, et superstaarisaate ajal hoidsin Rosannale pöialt, aga see konkreetne laul näitab tema häält halvast küljest.

7. "Salty Wounds" / Windy Beach

8. "How Many Times" / Zebra Island

9. "Hispaania tüdruk" / Indrek Ventmann – Mõnel suvisel kontserdil võiks isegi kaasa laulda, aga selle võistluse kontekstis pettumus. Samas mida rohkem kuulan, seda rohkem meeldib. Võib-olla harjun veel ära.

10. "Kaugel sinust" / Kati Laev ja Noorkuu

II poolfinaal:

1. "Play" / Jüri Pootsmann – Selle aasta lemmiklugu. Aga akustiline versioon meeldib stuudioversioonist natuke rohkem ja mul on nii kahju, et Jüri eesti keeles ei laula. Selle häälega võib kaugele jõuda.

2. "Meet Halfway" / Púr Múdd – Mõnus "tramm ja buss", aga jällegi puudub see kulminatsioon, mis aitaks kohe esimesel kuulamisel meelde jääda.

3. "Strong" / Anett Kulbin – Väga-väga ilusa häälega laulja.

4. "Sally" / Go Away Bird – Video ajas pea ringi käima, aga lugu on täitsa kuulatav.

5. "Miljon korda" / Gertu Pabbo  – Ilus eesti keel, aga lugu ise jättis mind külmaks.

6. "Patience" / I Wear* Experiment – Omapärane, aga vokaal jääb kuidagi nõrgaks.

7. "Stories Untold" / Grete Paia – Ootasin huviga, sest seda lugu peetakse üheks favoriidiks, aga no üldse ei meeldi. Samas eurolaval võiks ehk läbigi lüüa, raske öelda.

8. "Eiolemulolla" / Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem

9. "Unikaalne" / La La Ladies

10. "Parmupillihullus" / Meisterjaan – Väga kummaline.

Muusikast

Minu elus oli vahepeal selline periood, kus ma üldse muusikat ei kuulanud. Võisin ju midagi taustaks käima pannagi, aga kuulmisel ja kuulamisel on väga suur vahe.

Mäletan, et kui veel Tartus elasin, kuulasin kogu aeg muusikat. Olid murtud südame lood, laulud, mis aitasid mul iseenda kohta midagi uut avastada ning sõnad, mis olid täis igatsust, kurbust või rõõmu ja armastust. See on tegelikult uskumatu, kui suur abi võib olla paarist õigesse järjekorda sätitud reast.

Umbes kuu-kaks enne Eestist lahkumist panin Spotify kinni ja nii see jäigi. Kuni ühel päeval, ikka jupp aega hiljem, ma selle jälle avasin ja uudistama kukkusin. Aga seda ma-ei-saa-ilma-muusikata-elada-tunnet mul esialgu tagasi saada ei õnnestunud. 

Ja ma ei oskagi täpselt öelda, millal see muutus siis toimus, aga praegu mängib muusika minu elus jälle väga olulist rolli. Olen isegi kirjutades muusikat kuulama hakanud, see on minu jaoks täiesti uus värk.

Hetkel veedan oma päevad Amy ja Adele seltsis, kusjuures ilma esimeseta ei pruugiks me (tema enda sõnul) teisest midagi teada. Pärast "Amy" eluloofilmi nägemist tabas mind täielik Amy Winehouse'i vaimustus ning ma kuulasin tema albumeid muudkui uuesti ja uuesti läbi. No ja ikka veel pole küllalt saanud, pigem avastan järjest uusi kohti, mis mind kuidagi puudutavad ja ridasid, mida tänu filmile nüüd palju paremini mõistan.

Amy kirjutatud sõnad nõuavad kohe kindlasti kuulamist, mitte üksnes kuulmist, sest pool tema muusika võlust peitub selle aususes.

Adelet olen ma tegelikult juba tema esimesest ("19") albumist saati kuulanud, kuid just mitmed "21" lood aitasid mind läbi minu senise elu kõige raskemast ajast. Tollal tuli vastu päevi, mil mulle ausalt tundus, et meie Tartu korteri koletriibulised seinad tõmbuvad koomale ning hingamisruum hakkab otsa lõppema. Olin rahutu, natuke katki ning vajasin seda väljapääsu, mida hästi kirjutatud laulusõnad pakuvad.

Ma isegi ei mäleta, millal viimati endale mõne p ä r i s albumi soetasin, see oli kindlasti vähemalt viis-kuus aastat tagasi, ent kui Adele "25" välja tuli ning Spotifys ei ilmunud, teadsin, et vot seda pean kohe kuulata saama. Kuna ostsin samal päeval ära suurema osa tänavustest jõulukinkidest, tundus mulle igati õiglane, et ka iseendale midagi luban.

"Hello" oli mul selleks hetkeks juba algusest lõpuni peas, kuid kindlasti pole see albumi ainus pärl. "When We Were Young" meeldib mulle vist isegi rohkem. 

Everybody loves the things you do
From the way you talk
To the way you move
Everybody here is watching you
'Cause you feel like home
You're like a dream come true
But if by chance you're here alone
Can I have a moment
Before I go?
'Cause I've been by myself all night long
Hoping you're someone I used to know

You look like a movie
You sound like a song
My God, this reminds me
Of when we were young

Let me photograph you in this light
In case it is the last time
That we might be exactly like we were
Before we realized
We were sad of getting old
It made us restless
It was just like a movie
It was just like a song

Põhimõtteliselt on üheteistkümne loo seas ainult kaks ("Million Years Ago" ja "All I Ask"), mida pidin rohkem kui korra kuulama, enne kui need päris omaks võtsin. Tegu on selliste üsna klassikaliste ballaadidega, mida oskan lives paremini hinnata ning kohe, kui mõlema live-versioonid ära vaatasin ning sõnad üle lugesin, muutus ka minu arvamus.

Väga-väga hea album.

PS. Kavatsen täna "Cobain: Montage of Heck'i" ette võtta, et eks siis näis, kas järgmisena hakkan päev otsa Nirvanat kuulama.

Amy (2015)

Kurb.

Olen piisavalt vana, et mitte võtta tõe pähe kõike, mida ekraanil näidatakse või lehes kirjutatakse, aga Asif Kapadia "Amy" raputas mind küll põhjalikult. See on tegelikult veider, sest kogu maailm teab, kuidas Amy Winehouse'i lühike elu lõppes, kuid see ei teinud vaatamist sugugi kergemaks, pigem vastupidi.

Foto: Exclaim

See on lugu andekusest, sõltuvusest ja armastusest ja sellest, mis juhtub, kui üks niigi katkise hingega noor naine saab äkitselt maailmakuulsaks.

I write songs because I'm fucked up in the head.

Kahtlustan, et 23. juulil 2011, kui meediasse jõudis teade Amy surmast, mõtlesid paljud, kuidas sel kõigel lubati nii kaugele minna ja miks keegi teda ei peatanud. Filmi põhjal saab selgeks, et nende inimeste häält, kes Amyt armastasid ja aidata tahtsid, ei võetud kuulda.
Amy elus mängis võtmerolli tema isa, kelle arvamus talle korda läks ja kelle lähedust ta igatses. Ja mulle tundub, et ta jäigi seda igatsema. Võimalik, et oma isa oleks Amy kuulanud, kuid vähemalt filmi põhjal jääb vägisi mulle, et viimane hoolis rohkem rahast ja kuulsusest. Vajalikul hetkel ei öelnud ta oma tütrele "ei" ning pärast oli liiga hilja.

I ain't got the time
And if my daddy thinks I'm fine
He's tried to make me go to rehab
I won't go, go, go

Ma ei tea, kas keegi suudab ärritumata kuulata Amy ema meenutusi sellest, kuidas tütar nii talle kui ka isale juba varases nooruses paljastas, et on avastanud kavala dieedi, mis koosneb söömisest ja oksendamisest. Ja nemad ei võtnud midagi ette, vaid lootsid, et küllap see läheb mööda.

Või kui Amy isa ütleb, et ta tundis, et tütar peab ise enda tegude eest vastutama. Teatud kontekstis võiks selle väitega ju nõuski olla, aga kui üks noor inimene on jõudnud punkti, kust ta võitleb nii buliimia kui ka alkoholi- ja uimastisõltuvusega, ei saa eeldada, et ta sellest mustast august omal jõul välja pääseks. Kui lisada võrrandisse veel kuulsus, raha ja see viis, kuidas meedia nö langenud staaridest toitub, paistab see peaaegu võimatu.

Tean, et Mitch Winehouse on "Amy" maapõhja neednud, kuid see pole film, mis koosneks ainult paparatsode poolt püütud videoklippidest või seda kurba lugu k õ r v a l t jälginud inimeste sõnavõttudest. Oma panuse on andnud paljud Amy pereliikmed, sõbrad ja kolleegid – Kapadia viis filmi tarbeks läbi üle saja intervjuu. Kõige rohkem läksid mulle südamesse tema parimate sõbrannade Juliette'i ja Laureni mälestused, millest peegeldub siiras abitus ja tollane lootus, et äkki tuleb nende Amy ikkagi tagasi.

"Amyt" vaadates meenus mulle ka aeg, kui käsitlesime kirjandusetunnis "Anna Kareninat" ning otsisime vastust küsimusele, kas suur armastus on õnn või õnnetus.
Hävitav suhe Blake Fielder-Civiliga, kes tõi lauljanna ellu muuhulgas ka kokaiini ja heroiini, oli kindlasti õnnetus ning Amy sai sellest vähemalt mingil tasandil isegi aru. Kuid armastus on armastus.

I fell bang in love with someone and it didn't do me any favours.

Aga kui poleks olnud Blake'i, ei oleks tõenäoliselt ka "Back to Black'i" ja võib-olla oleks Amy Winehouse lihtsalt üks andekas džässlaulja, kellest laiem publik midagi ei tea. Nagu ikka, tulevad need kõige paremad ja ausamad laulud murtud südamest. Need on lood, millega maailma vallutada.

For you I was the flame
Love is a losing game

Five story fire as you came

Love is losing game

One I wished, I never played

Oh, what a mess we made

And now the final frame

Love is a losing game

Just "Back to Black" tegi Amyst legendi, kelleks ta võib-olla ise saada ei soovinudki. Amy oleks tahtnud lasta muusikal rääkida, kirjutada, stuudios lugusid lindistada ning rahulikult tänaval kõndida.

I’m not a girl trying to be a star or trying to be anything other than a musician. … I don’t think I’m going to be at all famous. I don’t think I could handle it. I would probably go mad.

Ent "Amy" pole film, mis keskenduks vaid sellele, miks loo peakangelane ennast 27aastaselt surnuks jõi. See on tribuut ja vähemalt mulle tundus, et ma sain näha osakest päris Amyst.

Mitmed Amy laulud said minu jaoks uue tähenduse. Nii valusalt ausat laulukirjutajat ja erakordset häält annab otsida. Amy oli ainulaadne.

Foto: Rolling Stone

5/5

Kõige eestilikum Eesti puhkus

See oli ausalt öeldes lausa isamaaline käik. Ja ma ei ole praegu irooniline või küüniline, kohe päriselt läks südamesse.

Meie Eesti-hõnguline teekond sai alguse Rehe talus, kus kõik koos Eesti laulule kaasa elasime ja lippudega lehvitasime. Võistlus ise ületas minu ootused, sest esikoha võttiski see lugu, millel oli kõige rohkem potentsiaali ja samas ka lai rahva toetus. Ei meenu, kas seda üldse kunagi varem juhtunud on.
Tegelikult olen juba praegu päris kindel, et hoopis Soome võib sel aastal kogu asja kinni panna, sest nende sajaprotsendiliselt silmapaistvat punklugu esitavad puuetega inimesed. Olen Soome üle uhke. Eesti üle ka, aga see on ikkagi Eurovisioon, kus üldjuhul lihtsalt heast loost ei piisa niikuinii.

Päev enne vabariigi aastapäeva käisime teatris Valdur Mikita "Lingvistilisele metsale" põhinevat "Eesti ajalugu" vaatamas. Esialgu, kui meie kõige vanemale ajaloole keskenduti, hakkasin juba kartma, et see pole ikka üldse minu maitse, aga mida tänapäevale lähemasse aega tükk jõudis, seda paremaks läks. Kohati tundsin lausa NO99-le iseloomulikku teravust. Üllatas see, et ka meestele meeldis.
Kõige ehedamalt jäi meelde saunas istumine ning Jüriöö ülestõusu üle vaidlemine, Eesti lähiajaloo lahtimõtestamine kotlettide kaudu ja muidugi tühja, valgete seintega Eesti Rahva Muuseumi avamine.
Nothing to kill and die for and no religion too.

Mis häiris? No näiteks käpiknukustseenis, kus eestlasi välja mõeldi, oleksin tahtnud ka Jannseni näha. Samuti oleksin seda alguse müütilis-rahvuslikku osa oluliselt lühendanud ja tänapäevasele rohkem ruumi andnud. Kohati häiris natuke õpiklik aastaarvude ja kuupäevade ette vuristamine, mis oli aga mõistetav, sest "Eesti ajalugu" on suuresti kooliõpilastele suunatud.

Lavastaja Mart Kase sõnavõtud, mille kohta olen kriitikat kuulnud, mind ei seganud. Ja ka lõpus näidatud videolõik, mis näitas sellist kõige-kõige tavalisemat Eestit, meeldis mulle väga. 

Aastapäeval sõitsime Võrru, kus emm oli meile piduliku laua katnud. Vaatasin üle pika aja vastvõtugi enam-vähem otsast lõpuni ära. Suurele pidulikkusele järgnes üks kuum, vahune ja igati mõnus vanniskäik. Oh, kui hea oli kodus olla, olgugi et vaid nii korraks.

Neljapäeval sõitsime tagasi Tallinnasse, kus sain kätte oma uue Eestist inspireeritud ehetekomplekti. See oli muide täiesti juhuslik, arvasin ise, et ega see enne märtsi valmis saa. Aitäh, Monica! Kui te armastate käsitööd ning sooviksite endale ühte loodussõbralikest materjalidest valmistatud ja täiesti unikaalset ehet, võtke temaga kindlasti ühendust. Üks tohutult andekas inimene.

Õhtul kuulasime läbi Ewerti ja draakonite uue albumi. Saan aru küll, miks Soomes nendega seoses vennalikust kadedusest räägitakse. See on parim Eesti bänd.

Laupäeval käisime kinos Elmo Nüganeni "1944" vaatamas. Ootused olid erinevate arvustuste põhjal väga kõrgele aetud, kuid ei tulnudki pettuda. Jah, esines ka neid klišeelikke dialooge, mis mind vist iga Eesti ajaloost rääkiva sarja/filmi puhul häirivad, kuid seekord pigistasin silma kinni, sest teostus oli nii võimas. Kõik minu tankidega seotud õudusunenäod ärkasid ka uuesti ellu.

Ma ei tea, kas olen nn pehmoks muutunud, aga pidin suure osa ajast nuttu kinni hoidma. Asi polnud isegi ainult filmis endas, pigem kõigis nendes traagilistes lugudes, mida ajalootudengina kuulsin ja lugesin, nendes elusaatustes, mis 40ndatel järsult lõppesid, lõhutud peredes, kes enam kunagi kokku ei saanud. 

Päris nutma ma siiski ei puhkenud, vähemalt mitte tol hetkel. Saalist väljudes tundsin aga mingit veidrat pingelangust ning allkorruse toidupoodi jõudes pidin siiski pisaraid pühkima. 

Õhtul vaatasime peaministrikandidaatide debatti, mis pärast sellist emotsionaalset kinoõhtut mind kuidagi eriliselt ärritas. Eelkõige siis Savisaar, kellest on saanud täielik naljanumber. Aga selles pole ju midagi naljakat, kui ta järgmisel päeval üle 25 000 hääle kokku kogub.

See, et uued tulijad vanasid vähemalt mingil määral raputasid, on kindlasti positiivne, kuid EKRE Riigikokku pääsemine teeb murelikuks.

Ka valimisprotsent jäi minu meelest ikkagi madalaks, eriti arvestades, kui kergeks kogu see protsess meie jaoks muudetud on. E-valimine võttis minult ehk 10 minutit ja sedagi vaid seetõttu, et ma tõesti ei suutnud sel korral koheselt otsustada, millisele kandidaadile oma hääl anda. Usun, et keskmine kiirus jääb sinna kahe minuti kanti. Seda ei ole ju palju palutud?

Kogu selle eestilikkuse vahele mahtus ka rohkelt väga toredaid kokkusaamisi, kallistusi ja seda sorti olemisi, millest siin Soomes pidevalt puudust tunnen. 

Et istutaksegi tundide viisi üheskoos ja räägitakse. Ja mitte ainult sellest, kuidas kellelgi läheb, kes järgmisena lapse saab või töökohta vahetab. Kõigest. Räägitakse nii palju, et lõpuks võib ka vaikida. See tähendab, et me oleme saanud piisavalt kaua koos olla, et saame korraks peatuda ja mitte midagi öelda. 

Pärast Soome kolimist juhtub mul seda tegelikult harva, sest üldiselt on Eestis ühest kohast teise jõudmisega nii kiire, et sellest pinnapealsest kuidas-sul-läheb-jutust kaugemale ei jõuagi. Aega on alati liiga vähe. Seekord tuli vastu aga ka paar sellist hetke, kus tõesti tundsin, et oleme jälle meie, mitte need inimesed, kes vaid mõned korras aastas kokku saavad ja pidevalt ajapuudusega võitlevad, vaid m e i e. 

Ja aitäh teile kõigile selle eest, et te meid alati rõõmsalt ning kõige hea ja paremaga vastu võtate. Kehakaalule ei mõju see küll hästi, kuid minu ilusate mälestuste pank sai ka seekord kõvasti täiendust.  

Veel positiivset:

Sahvri toidud on n i i head - tellisime kõik erineva roa ja kõik neli taldrikut said puhtaks. See oli vist esimene kord, kui keegi ei virisenud.

Täiendasin enda JOIK-i varusid ja ammu-ammu tühjaks saanud ravimteede sahtlit.

Leidsin selle pooltunnikese ja sain Tartus üksi ringi jalutada.

Käisime Manniga Kumus (Kadriorg on isegi porisel ajal võrratu) ning kõndisime kokku umbes 10 kilomeetrit. Üle pika aja oli meil üks täiesti oma päev.

Emm laadis meie auto jälle maitsvaid asju täis (nt saime kaasa mitu purki kodust plovi).

Lõpuks võin öelda, et olen Sinilinnus ära käinud.

Õde kinkis mulle Jaak Juske "Lood unustatud Tartust", mida ma a r m a s t a n, eelkõige pildimaterjali tõttu.

Minu külmkapimagnetite kollektsioon sai uue liikme.

Sain Siiliprouale sünnipäeva puhul õigel päeval ja täitsa näost näkku õnne soovida. See on ju lausa luksus, arvestades, kui harva me üldse kokku saame.

Natuke vingu ja hala ka:

Päikest oli vähe ja kõikjal oli vastikult mudane.

Valimispropaganda tuli uksest ja aknast sisse, isegi kinos tuli enne filmi algust Taavi Rõivast kuulata.

Nii vastik oli nii laeva astuda, sest ei oska veel arvata, millal uuesti Eestisse pääsen. Seekord ma tõesti ei tea.

Salongikõlbulikke pilte sündis selle nädalakese jooksul vaid mõni üksik. Õnneks vähemalt telefoniga said mõned instagrami-jäädvustused ikka tehtud.

Üks rekkajuht oleks meid  Tallinn-Tartu maanteel hullumeelseid möödasõite üritades peaaegu ära tapnud.

Ma ei jõudnud raamatupoodi.

Aega oli ikkagi liiga vähe.

Homme on jälle muuseum. Rauno kirjutab lõputööd. Mai keskel kolime jäädavalt Mikkelist ära, see on nüüd selge. Järjekordne ootusaeg võib alata. Palju küsimärke.

PS. Meie Äpu sai vahepeal kolmeseks.

Argiuudiseid

Neljapäeval algas puhkus, mida tähistasin paralleelselt põiepõletiku ja Amaranthe kontserdiga (nad esinesid vist hiljuti Tallinas ka). Bänd oli üllatavalt hea, sest olin täiesti valmis selleks, et see mulle üldse ei istu, aga kui me saanuks vähegi paremad kohad, oleksin ilmselt päris hea meelega näppu visanud. Isegi 90ndate vibe ei häirinud.

Rõõm oli vaadata muusikuid, kes endast ka Jyväskylä-suguses väikelinnas kõik välja panevad. Ja no Amaranthe naislaulja Elize Rydi hääl on lihtsalt imeline.

Põiepõletiku kohta nii palju, et see on praeguseks hetkeks ainult hullemaks läinud. Täna hommikul korraks juba lootsin, et vist hakkab mööda minema, seega võtsin ennast kokku ja läksin kõndima. Ütleme nii, et esimesed 3 km oli päris hea olla, aga viimased kaks pidin valust pisaraid tagasi hoidma.

Kell on nüüd kaks, aga olen praeguseks hetkeks juba neli tassi teed ära joonud ja natuke paha on olla. Selline valentinipäev.
Õnneks tegi Rauno hommiku natuke ilusamaks ja üllatas mind traditsiooniliste valgete roosidega.

Oksalas on praegusel hetkel ka nii hull kassipere koos, et ega siin üksi nurgas kurvastada lasta. Aeg-ajalt tundub, et võib-olla kukub maja ühel hetkel kokku, vähemalt kolina põhjal võiks nii arvata.
Eile oli 13 ja reede ning just selleks päevaks saabus Oksalasse ka saare uusim elanik - Köpi. Ma jumaldan süsimusti kasse ning nüüd on ka siin selline must deemon olemas.

Köpi on sündinud oktoobris ning väga palju kolinud. Alguses paistis ta kinnine, magas isegi kassi kohta ehmatavalt palju ja ei otsinud teistega kontakti, kuid täna tunneb ta ennast juba palju kodusemalt. Lemmikmängukaaslaseks on kujunenud Roope, ehkki koertegagi on suhted mõnevõrra soojenenud ja isegi meie Äpu hakkab tasapisi harjuma.

Järgmisel reedel sõidame üle pika-pika aja Eestisse. Olen seda nii kaua oodanud ja nüüd kardan, et äkki see põletiku asi läheb veel hullemaks ja rikub kogu reisi ära. Aga loodame parimat.
Uskumatu, et käisime Eestis viimati oktoobris. Nii pikka pausi polegi vist varem olnud, isegi suvel mitte. Kohutav igatsus.

Ahjaa, juusterindelt võin öelda nii palju, et need on nüüd piisavalt pikad ja olen viimaks jälle nii blond, et tunnen ennast jälle iseendana.

Ja head sõbrapäeva kõigile selle blogi sõpradele! Ärge siis šokolaadiga üle pingutage (meenutan praegu kahetsusega seda liiga suurt šokolaadikoogitükki, millega ennast pärast piinarikast jalutusringi lohutasin).


PS. Täna õhtul on Eesti laul ja mina juba tean, kelle poolt hääletan (vihje: Maril on kõige ägedam basskitarrist).

Killukesi argipäevast

Meil on hetkel tulevik nii lahtine, et see ei lasknud mul öösel magadagi. Muudkui mõtlesin, et kuhu me küll edasi lähme, kuna kolime jne.

Rauno on juba mõnda aega sobivaid praktikakohti vaadanud ja siiani on tulemused pilti pigem süngemaks muutnud, mitte vastupidi. Soomes on praegu majanduslikult väga rasked ajad, seega palgalise praktika leidmine on keeruline. Eile kaalusime täitsa tõsiselt, et jätame siis suveks selle Mikkeli korteri veel alles, et abikaasa saaks iga päev enam-vähem 150 km kaugusele tööle sõita (muidu oleks veel palju rohkem seda maad).

Täna avastas Rauno aga sellise tööpakkumise, mis oleks talle just ideaalne. Sobib nii asukoht kui ka aeg ning boonusena on see firma Eestiga seotud (st eesti keele oskus oleks suur pluss). Hetkel tundub, et kõik on võimalik, aga nüüd tuleb meil jaanuarikuu lõpuni hinge kinni pidada ja palvetada, et ta selle koha päriselt saaks. See lahendaks enam-vähem kõik meie lähitulevikuga seotud mured. Alles sügisel tuleks jälle mõelda, et mis edasi saab. Selline see eluke praegusel hetkel lihtsalt on.

Muuseumis oli täna üks eriliselt efektiivne päev. Pildistasin üles 100 mütsi, millest enamik meie maikuus avatavale näitusele peaks jõudma. Mütside pillerkaar on igatahes lai. Leidsime ka ühe 1838. aastast (st Mikkeli asutamisajast) pärineva karvamütsi, millele kavatseme näitusel aukoha anda. Muidu on see üsna halvas seisukorras, aga otsaesist kaunistab uhke aastaarvuga märk, mis ei lubanud seda kappi tagasi panna. See on kogu muuseumi kõige vanem müts.

Vaatasime Raunoga paar päeva tagasi kiidetud "Adele'i elu 1. ja 2. peatükki". Jah, see on üks ebatavaliselt realistlik ja stereotüüpidest vaba armastuslugu (mitte selline, mida kogu perega vaadata, sest pikad ja v ä g a detailsed seksistseenid on k-16 vanusepiirangu igati ära teeninud), kuid minu jaoks jäi midagi puudu. 

Võib-olla ootasin liiga palju, sest seda filmi on taevani kiidetud ("Adele'i elu" valiti ka Eesti levifilmiks 2014). Ma ei mäleta, et mulle oleks midagigi negatiivset silma jäänud.

Meeldejääv on see lugu küll. Selline teistsugune ja esteetiliselt nauditav filmikogemus, mis aga minu parimate edetabelisse ei pääse. 

Aga ühe asja eest olen Adele'ile tõesti tänulik. Selle mõnusa stseeni ajal tantsis ta minu uue lemmikloo järgi:

Eesti laul 2015

Kuulasin eile kõiki tänavused lood läbi ning panin esmamulje põhjal ka edetabelid kokku.
Teine poolfinaal on minu meelest oluliselt tugevam, aga üldine tase jätab ikkagi soovida, vaid üksikuid lugusid kuulaksin veel uuesti.
Rõõmustab see, et eestikeelsete lugude hulk ei jää inglisekeelsetele alla, ehkki neid võiks rohkemgi olla. Ilusa kõlaga keel on minu meelest meie suurim trump, kuid kahjuks see üksi keskpärast laulu ei päästa ning nagu altpoolt näha, läksid minu esikohad ikka inglisekeelstele lugudele.

Pilt: Join Us on Eurovision

I poolfinaal:

1. "Unriddle Me" / Elephants From Neptune / Jon-Arnold Mikiver, Robert Linna, Rain Joona, Markko Reinberg

Ainus lugu, mis mulle esimest poolfinaalist tõesti meelde jäi. Nagu sõõm värsket õhku.

2. "Hold On" / Liis Lemsalu & Egert Milder / Liis Lemsalu, Madis Lett, Egert Milder, Henri Kuusk, Rob Montes

Mõnusalt rütmikas ja kvaliteetne popplugu, ehkki pole otseselt minu maitse. Lõpp vajub ära.

3."Üle vesihalli taeva" / Maia Vahtramäe / Olav Osolin

Maia hääl on mulle alati meeldinud.

4. "Kohvitassi lugu" / Miina / Miina Rikka

Selline tore looke, ent ununeb ruttu.

5. "Päev korraga" / Karl-Erik Taukar / Karl-Erik Taukar, Mark-Eric Kammiste, Fred Krieger

Ei ole kõige hullem, aga sõnad ei meeldi üldse. Tundub, et olen enam-vähem sama lugu juba kümme korda raadiost kuulnud.

6. "Superlove" / Elisa Kolk / Vahur Valgmaa

Meeldib, et laulja hääl on keskmisest rohkem esile toodud, võiks olla eestikeelne.

7. "Kordumatu" / Bluestocking / Maria Soikonen

Nähtavasti huumoriga kirjutatud sõnad, aga mina ei suuda neid kuulata. Kui tekst oleks parem, võiks see päris hea lugugi olla.

8. "Exceptional" / The Blurry Lane / Kristina Bianca Rantala

Igav, igav, igav.

9. "Troubles" / Robin Juhkental & The Big Bangers / Robin Juhkental & The Big Bangers

Selle laulu puhul ei meeldi Robini hääl kohe üldse, üldmulje närviline.

10. "Saatuse laul" / Airi Vipulkumar Kansar / Urmas Kõiv, Anneli Kõiv

Miks ometi?

II poolfinaal

1. "Goodbye to Yesterday" / Elina Born ja Stig Rästa / Stig Rästa

Võiks Eurovisioonile hästi sobida ning üldmulje positiivne.

2.  "Kolm päeva tagasi" / Mari / Mariliis Jõgeva

Siinkohal pole ma sugugi erapooletu, sest elan ühele heale sõbrale (tervitused siilidele!) sajaga kaasa. Aga ega loolgi viga pole, vähemalt on eestikeelne. Sel aastal tuleb vist tõesti telefon kätte võtta.

3. "Light Up Your Mind" / Wilhelm / Anett Kulbin, Paul Neitsov, Jorven Viilik

Algus on paljulubav ja laulja hääl sümpaatne, aga kulminatsioon jääb justkui ära.

4. "This Is Our Choice" / Triin Niitoja & John4 / Jaanus Saago, Triin Niitoja

Mulle väga-väga meeldib Triinu hääl. Ja üldse armastan ma duette.

5. "Tiiu talu tütreke" / Kruuv / Allan Kasuk

Vaevalt, et see lugu Eurovisioonile jõuab, aga Kruuv on äge! Ja ka nüüd pole ma erapooletu, sest Allan laulis meie pulmas ja ma tean, kui andekas ta on.

6. "Burning Lights" / Daniel Levi / Daniel Levi Viinalass

Läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga polegi kõige hullem.

7. "Kuum" / Demie feat. Janice / Raimo Ugast, Jaanika Merelaht

Tulevane klubihitt ilmselt.

8.-10. kohta jagavad

"Minu päike" / Luisa Värk / Mikk Tammepõld, Luisa Värk

"Kellega ma tutvusin?" / NimmerSchmidt / Fredy Schmidt, Andero Nimmer

"Idiot" / Kali Briis Band / Alan Olonen

Mitte kuidagi ei oska neid viimaseid järjestada.

Üldvõitja? Väga raske öelda, sest üldjuhul pole minu soosik esikohta saanud. Kui läheb nii nagu tavaliselt, siis mõni minu lemmikutest tuleb teiseks ja võidab näiteks "Minu päike".

Ja muidugi on võimalik, et pärast poolfinaalide ära vaatamist olen hoopis teisel arvamusel. Üks kuulamine jääb ilmselgelt väga pealiskaudseks ning live võib kõike muuta.