Katrina Kalda "Eesti romaan"

Külastasin 26. mail Katrina Kalda raamatuesitlust Tartu Rahva Raamatus, sest hea kursavend kinkis mulle sünnipäevaks tema "Eesti romaani".

Katrina paistis ruumi täitnud tuimade ja endassetõmbunud eestlaste ringis kohe silma. Temas oli näha nii palju Prantsusmaad, sellist soojust ja teistsugust temperamenti. Publiku seast esitas küsimusi vaid üks inimene, vähemalt avalikult, kuid hea seegi, sest sageli ei küsi keegi. Ametlikult esitas küsimusi keegi prantsuse kirjanduse? õpetaja. Kalda oskas üsna lamedatele küsimustele vastata väga säravalt. Ise polnud ma tol hetkel lugemisega veel poole pealgi ning hiljem otsustasin pika pausi tõttu üldse otsast alustada.

Autor arutles väga erinevatel teemadel, mida ta "Eesti romaanis" avada on püüdnud ning mitmed neist on ka minule isiklikult olulised. Mis on ajalooline kirjandus? Kalda pidas küsimust fiktsioonist ja reaalsusest oma loo puhul märgiliseks. Ja paljud faktivead on samuti teoses sellest sõltuvad (ajalugu kui subjektiivsed mälestused, mälu järgi faktide esitamine).

See, et Kalda käsitleb Eesti iseseisvumist alates 1920. aastast sõltub sellest, et Prantsuse ajalooteaduses nähakse Eestit iseseisvana alates Tartu rahust, mil algaski meie sisuline iseseisvus, ning raamatu esmaseks sihtgrupiks on prantslased (samas Stalini vigane surma-aasta võeti omaks, kuigi see esinevat ainult eestikeelses väljaandes, seega prantslaste jaoks suri isake siiski 1953, mitte 1954).
Samal põhjusel sai teos endale nimeks "Eesti Romaan", mida soovitas kirjastaja, sest prantslaste seas olevat parajasti populaarsed põhjamaad ja Eestile rõhumine lisavat nende silmis loole eksootilisust. Kalda mainis, et ise ta sellele nii ei mõelnud ning tema meelest pole tegu eksootikaga, lisades aga, et kindlasti on tema Eesti erinev nende inimeste Eestist, kes siin kogu aeg elanud on. See on ikkagi tema lapsepõlvemaa.

Teine huvitav küsimus, mille autor esile tõi, puudutas kirjanduslike tegelaste olemust. Kas nad on mõnest nö päris inimesest isikulisemadki? Kas nad haihtuvad, kui me sulgeme raamatukaaned või jäävad nad meie sisse ja liiguvad meie seas? Mulle meeldisid väga ka Kalda mõtted luule kohta - kuidas igas romaanis on tegelikult peidus luuletus, sest luule on see kõige sügavam osa kirjandusest, alge. Kirjutaksin tema arvamusele kahe käega alla.

Igatahes, pärast esitlust ootasin pikisilmi lugema hakkamist ja lootsin midagi väga head, vaatamata ajakirjanduses ilmunud riitilistele arvustustele. Nüüd on "Eesti romaan" mul viimaks loetud ja kahjuks pean ikkagi kriitikutega nõustuma.

Kätlin Kaldmaa kirjutas 3. juuni Sirbis Kalda romaanist kui katedraalist, mille ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega  mingite kaugete tegelaste elust. Nii on. Minugi silmis on "Eesti romaanis" sisu täielikult allutatud vormile ning kuigi lugeja võib nautida väga mahlaseid ning värvikaid kirjeldusi - Kalda katedraali tugev vundament -, ei püsi kogu asi vaid neile toetudes koos. Midagi jääb puudu.

Tooksin siin paar mulle eriliselt silma jäänud kirjeldust ka välja (eks igaüks otsustagu ise, kas tema jaoks keeratakse vint üle või ei):
Ning linnamüüride vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi kastavad.

Kindlasti on olemas vaid see tuba, aknapragude vatt, mis on tolmu kogudes halliks muutunud, kägarasse vajunud elulõng, haralised varblasejäljed lumes, pehmenev detsembrilõhn, lääge ja leige sulavaha ja küünlatahtide lõhn - tahtide, mis viimaks kustuvad, vabastades ebamääraseks rahutuks lohutuseks peenikese palmiku musta suitsu. Selles talves on akordionilõõtsa voltidena leidnud oma koha kõik Augusti aastad ja aastaajad.

Väga meeldis mulle see koht:
Kes peale Augusti ei teaks, et meie päevil pole enam olemist ilma omamiseta, et objektid (st asjad) on need, mis olendeid täidavad, neile kaalu annavad ja neil lõpuks olemas olla lasevad?

Igatahes, mulle tundub, et Kaldas on kõik olemas, et kirjutada üks suurepärane romaan. Palju on arutletud selle üle, kas ja kui palju mõjutab üht kirjanikku kirjanduse süvitsi õppimine.
Kalda esimene romaan illustreerib päris ilmekalt, mis lõksudesse noor kirjanik, kes ehk teab ja tahab liiga palju, sattuda võib.
Iroonilisel kombel kujutab autor "Eesti romaanis" kirjanikku üsna hädise tegelasena, sest vaene August, kes ei saa kusagil mujal hakkama, sokutatakse viimase võimalusena kirjanikuks - ja saab hakkama küll (ehk mitte hästi, kuid siiski).

Konnapoisid, konnapoisid

Kas mäletate veel seda kevadist aega, kui ööd ei olnud vaiksed? Aega, mil kõik meie ümber polnud veel roheline, pigem selline poripruun. Aga juba olid tunda ärkava looduse lõhnad.
Ikka oli kusagil mõni veekogu, kus konnad pilli mängisid ja laulsid. Kümned ja kümned peidetud orkestrid. Vaatasin eile oma aprilli lõpus tehtud pilte ja avastasin, et mul õnnestus killuke ühest niisugusest orkestrist päevasel ajal ka jäädvustada.

Kas tõesti veel üks pidamata võitlus?

Täna kirjutavad kõik lehed ajaloost, loomulikult, sest käes on juuniküüditamise 70. aastapäev. Lugedes Priit Simsoni seda artiklit tekkisid minulgi mõned mõtted.

Simson lõpetab oma artikli tõdemusega, et küüditamiste - eelkõige 1949. aasta - näol on tegemist veel ühe pidamata võitlusega Eesti ajaloos. Tõsi, küüditamise takistamist pidasid metsavennad oluliseks eesmärgiks ning fakt, et deporteerimise läbiviimise takistamine ebaõnnestus, mõjus partisanide moraalile laastavalt. Siiski ei olnud metsavendade olukord nii roosiline nagu Simson sel paista laseb, väites, et 1949. a  küüditamise eel osales metsavendluses tuhandeid, Pärs ja Laidoner ei sundinud enam eestlasi alandusi alla neelama ning et bolševikke tunti, ootamatusi enam polnud (see viimane väide tundub minu maitsele kuidagi eriti naiivne).
Kui juba Leedus, kus partisanivõitlus ületas Eestit ja Lätit nii metsavendade ulatuse kui ka organiseerituse poolest, oli metsavendade arv oli 1949. aastaks langenud ligikaudu 2000 võitlejale, siis vaevalt saab Eesti puhul rääkida tuhandetest metsavendadest.

Metsavendluse kõrgperiood jäi Eestis siiski aastatesse 1945-1947 ning 1949. aastaks oli liikumine jõudnud allakäigufaasi. Ei tohi unustada, et kuigi metsavennad võisid oma vaenlase tegemistest ja strateegiatest hästi informeeritud olla, puudus Eestis tõhusaks vastupanuks vajalik organiseerituse tase.
Ainus suurem metsavendi ühendav organisatsioon RVL likvideeriti sisuliselt juba 1948. aastal, kuigi juhtkonna tabamiseni jõuti alles 1949. Just see, et märtsiküüditamise ajaks oli relvastatud vastupanu oluliselt nõrgenenud, andiski võimudele võimaluse massirepressioonide edukaks läbiviimiseks.

Simson ei leia, et kusagil Eestis oleks toimunud ainsatki nimetamisväärset vastuhakku, kuid mõne jaoks võiksid nimetamisväärsed olla ka need üksikud tulevahetused, mis siiski aset leidsid (mida mainib ka nt Mart Laar Eesti ajaloo VI köites). Jah, kindlasti on need marginaalsed üritused, kuid mida muud olekski realistlik oodata üsna passiivseks muutunud, nõrgestatud ning üksteisest eraldatud metsavennasalkadelt.

Kõige rohkem häiriski mind nimetatud artikli puhul see pidamata võitluse teema, sest minu meelest algas metsavendade võitlus juba 1944. aastal ning arvestades seda, et Moskva poliitika Baltikumi suhtes muutus juba 1947. aastal otsustavalt (J. Zubkova järgi ettevaatlikust sovetiseerimisest vägivaldsete massirepressioonide kasuks), siis oleks ilma nende vastupanuta küüditamine ehk varemgi toimunud.

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt"

Mina sain teada, kes on Vello Vikerkaar, kui ta Tartus RSRis loengut andmas käis. Ja Vello on siiani jäänud minu lemmikuks, kuigi külalisi on olnud nii karvaseid kui sulelisi - Edgar Savisaarest ja Kaitsepolitsei esindajatest Sergei Stadnikovini.

Vello tuli ja ütles, et meie olemegi übermenschen. Seda mitte kuidagi pahatahtlikult, vaid lihtsalt rõhutades, et kui ruum on täis noori ja teadmishimulisi inimesi, siis on kõik teed avatud. Tõesti mõnus vaheldus tavalisele meie-kõrgharidus-on-põhjas-mantrale.

Pärast seda olen ennast Vello kirjutistega kursis hoidnud ning paar nädalat tagasi avastasin, et ta on välja andnud ühe lühijuttude kogumiku- "Pikk jutt, sitt jutt". Neelasin kõik jutud kahe päevaga alla, lihtsalt seetõttu, et päikeseliste ilmadega ei jaksa kogu aeg lugeda, muidu oleks tõenäoliselt üks päev kulunud. Seda raamatut on väga raske käest panna.

Vello Vikerkaare põhiteemaks on eestlased, sageli läheneb ta siinse rahva iseloomuomadustele üsna kriitiliselt, kuid mitte alati. Ma täitsa usun, et Kanadast pärit Vellole võime meie siin Kodu-Eestis ikka väga sissepoole pööratud ja tuimad paista. Aeg-ajalt lõbustan ennast, vaadates videosid Eestis antud kontsertidest, kus suured tähed annavad laval kõik, mis neil anda on, aga eestlane lihtsalt seisab/istub nagu sajanditevanune tammepuu.
Samas kirjutab Vello kohati ehteestlaslikult. Tema parajalt must huumor meeldib mulle väga ja paljude lugude põhjal võiks teda täieõiguslikuks kohalikuks pidada. Samas ei muutu Vello vulgaarseks, ta tajub piirjoont huumori ja labasuse vahel. Loomulikult tuleb teha üldistusi, millest mõni end tõenäoliselt puudutatuna tunneb, kuid lühijuttude puhul ei jää muud üle. Vorm seab omad piirangud.
Lugedes tuli vastu ka rõõmustavaid äratundmishetki, nt loos "Masinapurustaja kiri", kus on juttu eestlaste tehnikaarmastusest. Ostsin mõni aeg tagasi oma esimese puutetundliku ekraaniga telefoni ja ma ei oska sõnadessegi panna, kui väga igatsen seda vana, tavaliste nuppudega Nokiat. Poes ringi vaadates tekkis mul täpselt samasugune tunne nagu Vellol, justkui oleksid vitriinidesse paigutatud telefonid hoopis laulatussõrmused mõnes juveeliäris (ning ka hinnad on vastavad). Valisin lõpuks ühe soodustelefoni ja astusin tänapäeva multifunktsionaalsesse maailma.

Teine lugu, millele kahe käega alla kirjutaksin (kuigi selliseid oli raamatus veel palju-palju), kannab nime "Elu väikesel ekraanil" ja räägib TV3 ja Kanal 2 "saavutustest" telemaastikul. Mu eesti keel ei ole perfekte ja vahel ma ei ole päris kindel, kas "Reporter" ikka toodab niisugust jama, nagu mulle näib. Pean Vello kurvastuseks ütlema, et asi ei ole tema keeleoskuses. Reporter on selline saade, mis tasub käima panna siis, kui pea on muremõtteid täis, sest tunni ajaga muudetakse vaataja sisuliselt mõtlemisvõimetuks. Katkisest saunaaknast seitsmeminutiline lõik teha on tõeline kunst.

Aga minu lemmiklooks kujunes viimane - "Rännukoer Mundo" - eelkõige seetõttu, et kirjutades pikalt kellestki tõeliselt lähedasest avab Vello rohkem ka ennast. See on ju teada-tuntud tarkusetera, et inimese tõelist olemust on võimalik näha, jälgides, kuidas ta käitub endast nõrgematega. Mundo (suurepärane nimevalik!), sibery husky, kes on tuntud ka kui Eesti kroonprints, saab pärast kurnavat teekonda seisusekohase kohtlemise osaliseks.
Soovitan.

Ajaloo ilu

Mõned minu lemmiktsitaadid ajaloost. Ma pole nendega küll alati lõpuni nõus, kuid tabavad on need ütlused sellegipoolest.

Oscar Wilde:
Ajalugu on üks suur tagarääkimine.

Leopold von Ranke:
Kõige õnnelikum aeg inimkonna jaoks on tühjad leheküljed ajalooraamatus.

Georg Wilhelm Friedrich Hegel:
Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.

Noam Chomsky:
On väga hea põhjus, miks keegi ajalugu ei õpi. See lihtsalt õpetab liiga palju.

Pearl Buck:
If you want to understand today, you have to search yesterday.

Winston Churchill:
History with its flickering lamp stumbles along the trail of the past, trying to reconstruct its scenes, to revive its echoes, and kindle with pale gleams the passion of former days.

Konrad Adenauer:
History is the sum total of the things that could have been avoided.

Bill Vaughan:
It might be a good idea if the various countries of the world would occasionally swap history books, just to see what other people are doing with the same set of facts.

Edgar Saltus:
Skepticism is history's bedfellow.

Fritz Stern:
The historian must serve two masters - the past and the present.

Marcel Trudel:
There is nothing more dangerous than history used as a defense, or history used for preaching; history used as a tool is no longer history.

Ken Burns:
People tend to forget that the word "history" contains the word "story".

Jacob Burckhardt:
History is the record of what one age finds worthy of note in another.