Me oleme

Koju kõndides tabas mind taas üks neist hetkedest, mil tunnen, et kõik mu mõtted tahaksid korraga sajas eri suunas joosta.
Istusin ühele määrdunud pargipingile, vaatasin tühja pilguga ringi ning kuulasin mp3-st "Kui mind enam ei ole".
See oli selline kummaline kurbuse ning rõõmu sümbioos.

Ma olen, minule kallid inimesed on.

Tahan vanaema

Tahaks kindaid, külm on.

Mul võiks olla üks armas vanaema, kes kingiks mulle soojaid kodukootud asju, aga kahjuks on minu vanavanaemad juba ammu läinud.

Ja poes võetakse käsitöö eest alati hingehinda, niisiis jään lootma, et tänavused ilmad on leebemad kui tavaliselt.
Pretty please.

Minu esimene p ä r i s sügis

Eelmine sügis oli esimene, mida ma p ä r i s e l t armastasin. Lisaks sellele, et ilmad olid eeskujulikult värvilised ja soojad, olin mina Tartus alles uus, see oli meie armumise aeg.

Ehk on viga minus, et silmad praegu asju teistmoodi näevad. Värvid on kuidagi tuhmid, päike ei ole nii soe.

 

Soolaleivapidu

Nädalavahetus oli seekord täitsa sisukas. Laupäeval korraldasime oma uues kodus soolaleivapeo ja tegime sel puhul küpsisetorti.

Eilsest tänaseni kestis usutavasti maailma pikim veinipudeli avamise protsess. Mõtlesime Manniga, et tahaks natuke veini juua ja tegime öösel esimese katse, aga see ei õnnestunud.
Täna proovisime uuesti, jamasime üle tunni aja, aga lõpuks ilma mehise käeta hakkama ei saanudki. Meil oli korgitser täitsa olemas, lisaks sellele kasutasime ka kahvlit, nuga, supilusikat ning kääre. Ega meie kohta ilmaasjata dünaamiline duo ei öelda.

Must leib

Kuulsin loengus, et eestlased alustasid võileibade söömist alles 1950. aastatel. Iseenesest väga negatiivne kümnend Eesti ajaloos. Olen "palja" leiva sööja, kuigi mõned ei mõista, miks peaks keegi üldse leiba niisama sööma. Ikka maitse pärast. Tavalist peenleiba ilmselt niisama ei vitsutaks, musta leiba ja seemneleiba (ideaalis mõlemat korraga) aga küll. Mõnus.

Sain täna ka rehetoas ühe täiesti kõva magamisaseme peal istuda. Eestlastel polnud omal ajal toas mitte ühtki üleliigset vidinat, ainult vajalikud asjad. Ent siis tulid saksad ja rikkusid meid ära, hakkasime rohkemat tahtma.
Voodipesu, linikud, toakaunistused, vaibad - üsna pea oldi kindlad, et väärikas talupere ilma ei saa. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.
Kui vaid saaks kogu selle varanduse järelkäruga hauda kaasa vedada.

Head teed, Pille

Sain täna teada, et Pille Valk on meie hulgast lahkunud.
Ebaõiglane, et selline andekas ning soe inimene nii vara lahkuma pidi.

Aitäh, armas õppejõud. Puhka rahus.

Üks hea tsitaat

„Kõige enam kahjustav väärarvamus, mille eurooplased tõid endaga kaasa Californiasse, nii nagu ka ülejäänud kontinendile oli uskumus, et nad alustasid „metsikus looduses.” (Florence Shipek)

GEP

Reedel näitas ETV teatrisõprade rõõmuks NO99 "GEP"-i, mis on üks minu lemmiklavastusi läbi aegade.
Kogu lugu on lahendatud mõnusa huumoriga, kuigi tegelikult peitub selles poliitilis-sotsiaalses tükis vägagi sügav mõte. "GEP" räägib meist kui surevast rahvast, kellest peagi saab tühi statistika.
Igas Eesti peres võiks olla kolm last, vähemalt kakski, siis oleks meil lootust püsima jääda.

Muide, minu meelest sobib Rasmus Kaljujärvele teatrilava teleekraanist palju paremini.
Loodan, et Eesti inimesed, ka need, kes teatrisse ei kipu, kasutasid võimaluse ära. Mina olin juba teisel ringil.

Parimaks stseeniks on minu meelest vaidlus eestlaste ning venelaste vahel ühes PR-firmas. Ja ka üksikema pilt reaalsusest, sellest, milline ühe ema elu olla võib.