Pildid Mikkelist

Alustan meie majast. Õnnelikuks teeb see, et elame kesklinnast vaid kilomeetri kaugusel, kuid õue minnes ootab ees rohelus ja vaikus, mitte liiklusmüraga segatud sigin-sagin.

Kõige rohkem armastan Mikkeli juures loodust, eriti meie kodulähedast järve, mida ümbritseb jooksu-/jalutusrada.

Mikkelis on piisavalt asju, mis mulle absoluutselt ei meeldi, nt silmatorkav vanamoelisus.
Aeg seisaks siin justkui paigal, Mikkelis pole pikka aega mingeid järske muutusi ning uusi hooneidki on vähe juurde ehitatud. Uuendusteks on alati mingit tõuget vaja, sest need nõuavad vaeva ja raha, ilmselt pole siin sellist vajadust aga tekkinud. Lisaks sellele olen-kogemata-ajas-paarkümmend-aastat-tagasi-lennanud-tundele, millega Mikkeli mind painab, võib siin ka lihtlabast hooletust ja räpasust kohata.

PS. Meil sadas täna vihma, lörtsi, lund ja isegi midagi rahesarnast - september missugune.