Minu Tartu

Elan tegelikult ikka veel siin. Olgugi et minu ametlik aadress suunab Mikkelisse ning enamik päevadestki möödub selles unustusse vajunud Soome väikelinnas.
Kui mõtlen raamatukogule, siis tähendab see minu jaoks TÜ raamatukogu.
Kui igatsen kohvikusse, tahan minna Creppi (jäime täna jälle (!) vaba lauata)
Kui tekib isu jalutada, mõtlen automaatselt Toomemäele, Tartu kesklinnale.
Kui on vaja midagi osta, ei saa ma sinna midagi teha, et esimesena (ja sageli ainsana) torkavad pähe erinevad Tartu poed.
Kui keegi ütleb sõna "ülikool", kerkib minu silme ette Tartu Ülikooli peahoone.
Jätkuvalt eelistaksin kõigile neile paberitele, mida mul Soomes pidevalt täita tuleb, osoite kohale kirjutada: Pepleri tänav.

Otsustasin, et röövin endale meie seekordsest Eesti reisist ühe Tartu päeva. Mina ja Tartu, muud polegi vaja.

Käisin läbi kõik tuttavad poed, ilma et keegi mind tagant oleks kiirustanud (ja kulutasin liiga palju raha). Jalutasin edasi-tagasi, nautisin jõulutuledes Tartut, lehitsesin uudiskirjandust, jõudsin T.-ga Pierre'is mereannipastat süüa ning nägin isegi lihast ja luust Ansipi ära.
R. läks samal ajal oma sugulaste külastamise ringile. Mina seekord lihtsalt ei jaksanud. Mitte kunagi ei õnnestu mul rahulikult Tartuga aega veeta. Alati on kuhugi kiire. Tunnid möödusid üllatavalt kiiresti. Kell väidab, et olen praeguseks hetkeks umbes kuus tundi üksi seigelnud, kuid tundub, nagu oleksin vaid mõni hetk tagasi autost välja astunud.

Nüüd on tõesti selline tunne, et sain kodus ära käia. Seda õiget õhku hingata ning akud täis laadida.
Ja olgugi, et mu jalad on liigsest kõndimisest valusaks jäänud ning tahaksin esimesel võimalusel kuuma dušši alla pääseda, ei jää muud üle kui naeratada.

PS. Kirjutasin selle postituse eile, istudes Rahva Raamatu kohvikus, kuid pidin kaks sekundit enne avaldamist ära minema ning sain alles nüüd uuesti netiühenduse ligidusse.

Meeleolukat vana-aasta lõppu!