Õnneks oli täna koolis sellest juttu ning koju jõudes, pärast kokkamist, jooksurattal higistamist ning Soome paberimajandusega maadlemist, läksin voodisse, panin silmad kinni ja hakkasin kõnesid kuulama.
Alustasin klassikast - Steve Jobs ja tema maailmakuulsaks saanud kõne, mis lõpeb sõnadega: Stay hungry, stay foolish.
Olin seda Jobsi sõnavõttu tegelikult juba varemgi kuulanud, kuid tundus, et võiks olla õige aeg seda uuesti teha. See on just see kõne, mille peaks ette võtma, olles sattunud ristteele, teadmata, mis suunas edasi minna, või siis, kui kõik pikalt sepistatud ja turvalised plaanid on kokku kukkunud ja tuleb otsast pihta alata.
Loomulikult võib väita, et tegelikult ei ütle Jobs ju midagi uut, neid samu klišeelikke tõdesid on juhid oma kõnedes ikka ja jälle kuulutanud (ja kulutanud). Jobsi kõne muudavad aga inspireerivaks selle isiklikkus ja ausus. Tühjadest ja elukaugetest sõnakõlksudest jääb asi ikka väga kaugele.
Järgmisena jäi mulle silma Susan Caini The power of introverts, eelkõige seetõttu, et minu praeguse koolituse juures mängib iseenda tundmine, oma karakteri ja tempramendi analüüsimine, väga suurt rolli. Kahte nädalatki pole veel möödas, kuid olen juba kaks inglisekeelset esseed kirjutanud - iseendast. Oleksin arvanud, et mulle kui suhteliselt kogenud blogijale ei ole selles midagi keerulist, kuid eksisin. Ma ei ole harjunud ennast kiitma, võõrastele inimestele (nimeliselt) oma iseloomu sügavamaid kihte avama või endale edulugu välja mõtlema.
Olen oma introvertsusest tegelikult juba ammu teadlik olnud - ma armastan üksindust, eelistan kohvikuid klubidele ning koduseid koosviibimisi massiüritustele. Ma jälestan igasuguseid esitlusi ja ei seedi seda, kui minu päevas pole ühtki täiesti vaikset hetke. Mulle pole vaja palju inimesi, täiesti piisab neist paarist, kes on ja jäävad.
Nüüd, olles sattunud osalema ärilisele koolitusele, ei kuulegi enam muud, kui tiimitöö, tiimitöö, t i i m i t ö ö. Mitte iseseisev mõtlemine, vaid koostööl põhinevad ideed, mitte otsekohesus, vaid diplomaatilisus. Need on väärtused, millesse ma sajaprotsendiliselt ei usu, kuid püüan endale meenutada, et aeg-ajalt tulekski pea ees vette hüpata, sukelduda keskkonda, kus kõik on võõras ja natuke hirmutav.
Mis võiks olla parem viis enese proovilepanekuks ja millegi uue õppimiseks? Ent samas pole mitte mingit mõtet hakata säravate hinnete nimel kedagi teist teesklema. Selline trikk võib töötada ainult lühiajaliselt. Kõige efektiivsemalt toimime me ikkagi siis, kui meil lubatakse teha seda, millest hoolime, just sel viisil, mis meile kõige paremini sobib.
Võiksin päevast päeva mängida, et olen ekstrovert, kuid vaid etenduseks see jääkski. Oleksin sel juhul iga päev õnnetu. Mingil määral on kindlasti võimalik oma iseloomu kujundada, kuid põhiolemuselt püsime ikka sellisena, millisena siia ilma sündisime. And that's ok.
Introvert on kohati hea olla, sest siis on alati keegi kellega mõtteid vahetada ja vaielda või lihtsalt arutleda asjade üle- sa ise :) enda parim sõber :)
VastaKustutaJep - ei pea muretsema selle pärast, et äkki tuleb natuke aega üksi veeta ja kuidagi hakkama saada - see on puhas nauding :)
VastaKustuta