Eriline nädalavahetus

Esiteks, mul polnud sel nädalavahetusel sellist õiget laupäeva. Pidin ennast juba kella kaheksaks kooli vedama ja vaimu YKI-testi sooritamiseks valmis panema.
Väljas oli täiesti pime, parkla tühi, enamik ustest lukustatud ning vaid üksikutest koolimaja akendest paistis valgus. Arvasin juba, et olen äkki valesse kohta tulnud, aga ei. Kõik oli õige.

YKI-test ehk yleinen kielitutkinto tuleb sooritada kõigil neil välismaalastel, kes plaanivad endale Soome kodakondsuse hankida. Ent see pole sugugi ainus põhjus, miks tasub natuke vaeva näha, nõutav raha välja käia ja see asi ära teha. Inimesel, kelle emakeeleks pole soome keel, on sada korda lihtsam ennast siin kehtestada, kui tal leidub oma keeleoskuse (ja kõige muu) tõestamiseks ka mõni paber, millega vajadusel lehvitada. Sest igasugused paberid on Soomes ääretult olulised.
Kokku olid meid, kes me sel korral testi tegime, umbes kakskümmend. Esimene rühm, kuhu ka mina "õnnekombel" kuulusin, alustas täpselt kell kaheksa, teised pool kümme.
Testil on neli osa - alustatakse kuulamise ja rääkimisega, mis toimuvad keelestuudios, st arvuti taga, järgnevad teksti mõistmine ning kirjutamine.
Võin vanduda, et see arvutiga läbi viidud vestlus minu tõelist keeletaset ei peegelda, aga tõenäoliselt ei leidugi inimest, kellele masinaga sujuva ja grammatiliselt kauni jutuajamise läbiviimine just eriliselt lihtne oleks. Lisaks sellele on ettevalmistusajad üsna lühikesed ning abistavad küsimused kummalised. Esimese rääkimise ülesande alguses tabas mind täielik blank. Pidin rääkima vihast, vihastamisest ja andestamisest. Vähemalt viis sekundit jooksis nii mööda, et ma ei saanud sõnagi suust. Seejärel hakkasin tasapisi üles soojenema ja usun, et vähemalt viimase ülesande ajal suutsin ka midagi mõistlikku kokku soperdada.
Ülejäänud testi osad olid üllatavalt lihtsad. Mitte, et ma sealt täispunkte loodaks, aga ootasin midagi palju hullemat. Sain kirjutadeski sule imekombel jooksma ja suutsin enamiku oma mõtteist paberile saada. Proovisin isegi mõnda keerulisemat sõna kasutada ja paari kohta possesiivsufikseid toppida. Võimalik, et tegin endale sellega karuteene. Eks see selgub. Tulemustega läheb kahjuks ärritavalt kaua - kuni kaks kuud. Aga Soomes on selline venimine pigem reegel, mitte erand. Kui see püha tunnistus ühel ilusal minu postkasti jõuab, annan kindlasti teada, kuidas läks.

Teiseks, meil käisid üle pika-pika aja külalised, mitmuses. Sai natuke liiga palju head ja paremat söödud-joodud, lauamänge (sh soomekeelset räppimise aliast) mängitud ja isegi Türgist hangitud vesipiip kapi otsast alla tiritud.

Kõik need sõpradega veedetud nädalavahetused annavad mulle alati nii palju energiat juurde. Ja nüüd, kui ka kool enam tapvalt masendav pole, tunnen aeg-ajalt, et olen enda kohta lausa kohatult heas tujus. Depressiivsed mõtted, kuhu te kadunud olete (mitte et ma teist puudust tunneks)? Pärast Soome kolimist on nad minu ümber pidevalt tiirutanud. Kuni viimase ajani, mil ma ärkan ja ei mõtlegi, et jälle üks päev siin, Soomes, mis on vaja kuidagi üle elada. Integratsiooniprotsessi järgmine tasand?