Koolituse ametlik nimetus on International Competence Training ja tuleb tunnistada, et ma polnud enne sisseastumistaotluse esitamist isegi korralikult välja uurinud, mida kogu see asi endast lõppude lõpuks kujutab. Tahtsin lihtsalt samaaegselt mõtlemisvõimet ja aega tapvalt mava-lt võimalikult ruttu minema pääseda.
Sel nädalal jõudis mulle aga kohale, et olen täiesti kogemata sattunud õppima - trummipõrin - rahvusvahelist äri. Uskumatu. See tähendab, et kõike õpetatakse ärilisest vaatepunktist, olgu see siis keel, kommunikatsioon vms. Oleme omamoodi katsejänesed, sest niisugust koolitust korraldatakse Mikkelis esimest korda. Siiani olen ilma suurema paanikata hakkama saanud, loodame, et hyvä tuuri jätkub.
Kõige rohkem on seejuures abiks olnud need inimesed, kes mind nüüd igapäevaselt ümbritsevad. Meid on ametlikult üheksa, kuid kohal käime üldjuhul vaid seitsmekesi. Just sellisest tõeliselt intensiivsest õpetusest ja elavatest aruteludest tundsin ülikooli ajal puudust. Seltskonnast oleneb väga palju ning meil on vedanud, sest meie rühma on kokku sattunud väga erineva taustaga, eri vanuses ning erisuguste unistustega inimesed - igav ei hakka.
Meid ühendab tegelikult ainult see, et me kõik tahaksime midagi uut õppida, tööd leida ning oma keelteoskust parandada. Soomlased, kes moodustavad enamuse, loodavad arendada ametlikuks õppekeeleks kuulutatud inglise keelt, kaugemalt tulnute jaoks on ka soome keel vähemalt sama tähtis.
Tundub, nagu oleksin sel nädalal oma Soome elu osas mingit "restart" nuppu vajutanud, sest mul on jälle koht (väljaspool kodu), kuhu ma t a h a n minna.
Mava-kursus oli pigem selline piinarikas ajaveetmise viis, kuhu tuli varahommikul kohale ronida, kust ei pääsenud enne pärastlõunat ning millest ei olnud tegelikult mitte mingit kasu. Aga see on kursus, kuhu väga suur osa peresidemete tõttu Soome kolinud inimestest esimesena satub.
Vähemalt eestlastele, kes oskavad juba sündides mingil määral soome keelt, on sellest minimaalselt abi, tase on liiga madal. Samas piirdub minu kokkupuude mava-kursustega ainult Mikkeliga - võimalik, et kusagil mujal näeb kogu asi hoopis teistmoodi (ja loodetavasti parem) välja. Kindlasti sõltub palju nii konkreetsest õpetajast kui õpilastest.
Kes me siis oleme? Mina, humanitaarharidusega tuulepea ja meie kursuse pesamuna, ei oska jätkuvalt öelda, kes minust siin Soomes saab.
Ülejäänud rühmast olen kõige rohkem rääkinud A. ja S.-ga, 30ndatesse jõudnud soomlastest abielupaariga, kes, olles mõistnud, et Helsingi hektiline elu pole nende jaoks, otsustasid hoopis rahuliku ja looduskauni Mikkeli kasuks. Neil mõlemal on kõrgharidus ning unistus ühise, Soome piire ületava äri loomisest. Ja nad on silmnähtavalt õnnelikud, mis muudab nendega suhtlemise kuidagi eriliselt kergeks. Ma ei kahtle selles absoluutselt, et nad teevad oma plaanid teoks.
Kuopiost pärit M., samuti 30ndates soomlanna, jäi töötuks, kui tema eelmine tööandja põhja läks. Koolituselt on tegu hotelliadministraatoriga, kuid sellele lisandub aastatepikkune kogemus rahvusvahelise giidina. Olin üllatunud, kui sain teada, et meie vanusevahe on lausa seitse aastat - see ei paista mitte kuidagi välja. Saan esimest korda öelda, et mul on soomlasest sõbranna, kes ei ole samaaegselt mõne minu mehe sõbra naine.
Minuga samaealine R. on samuti Eestist pärit, kuid räägib emakeelena vene keelt. Kuuldes, et meil on sama taust, olin rabatud. R. paistis osavõtlik, jutukas ning väga otsekohene, seega sugugi mitte eestlaslik. Light bulb moment saabus alles siis, kui meil tuli enda keeleoskust tutvustada. Praeguseks hetkeks on R. juba kuus aastat Soomes elanud, seega võin tema soome keelt ainult kadestada.
Hiinast pärit K. saabus Soome umbes aasta tagasi, mistõttu pole üllatav, et tema keeletase jätab veel tugevalt soovida. Ent tegu on haritud ning äriliste kogemustega naisega, kel tuli koos kahe lapsega oma kodumaalt lahkuda sealsete vastuolude tõttu. Õnneks on K. inglise keel täiesti arvestataval tasemel, mistõttu saame igapäevaselt Aasia kultuuri kohta midagi uut teada.
Viimane inimene, kellest natuke pikemalt kirjutada oskan, on meie grupi vanim liige O., 50ndates Soome mees, kes jäi mõned aastad tagasi töötuks ning otsustas pärast seda tagasi kooli minna, vähemalt seniks, kuni mõni sobiv tööpakkumine silmapiirile satub.
Soomes on see suhteliselt tavaline, et ka küpsemas eas ei kardeta riskida ja ala vahetada, nt minu eelmine õpetaja L. töötas üle kahekümne aasta muuseumis ning otsustas alles 50ndatesse jõudes, et teda tõmbab hoopis pedagoogi amet.
Segadust on aga palju. Uued inimesed, uus kool ja need keeled. Aeg-ajalt ei saa ma ise ka aru, mis keeles räägin. Eesti, soome ja inglise keel vahelduvad täiesti kaootiliste mustrite järgi. Ent samas olen üliõnnelik, et minu praegusel kursusel pole mitte ühtegi eestlast, st võimalust kergemat teed minna ja oma emakeeles rääkida. Tunnen, kuidas minu keeleoskus iga päev suurte hüpetega edasi areneb. Mingis mõttes on kahju, et see koolitus juba varem ei alganud, sest homse YKI-testi tulemusele oleks kas või paar nädalat sellist keeleõpet palju juurde andnud. Loodame, et jään sellegipoolest ellu ja ei pea uuesti sajaeurolist rahatähte välja käima. See on minu meelest paras röövimine.
PS. Käisin täna esimest korda elus sellises IT tunnis, mida nautisin. Jah, segadus missugune.
 |
| Mamk-i peahoone |
Inspireeriv oli lugeda :)
VastaKustutaMul on rõõm Su edusammude üle, Kadi! :)
VastaKustuta