Soome kangelased: Cheek

See on tegelikult päris naljakas, kui vähe me oma (põhja)naabrite kuulsustest teame ja vastupidi. Olgu, samastan nüüd paljuski teisi endaga, kuid just selline mulje on mulle jäänud.
Jah, õppisin ülikoolis mingil määral Soome ajalugu ja olen alati paras infosõltlane olnud, st Eesti meedias ringlenud näod ja nimed, nt Katainen või Soini, polnud mulle võõrad, kuid minu teadmised olid sellegipoolest äärmiselt ühekülgsed (puudutades pigem Soome riiklikku eliiti, mitte olmet/(pop)kultuuriga seotut). Loomulikult ei pruugi seda teadmatust Eestis elades üldse tajudagi, vähemalt mulle tundus varem, et tean Soomest üsna palju.
Ma ei oska öelda, kui mitmed Eesti inimesed teavad, kes on Cheek, kuid võin lubada, et neid soomlasi, kellele see nimi mitte midagi ei ütle, leidub vaid käputäis. Üsna võimatu on lugeda ajalehte nii, et Cheek kusagil silma ei jääks või kuulata tunnike raadiot, ilma mõnda tema lugu tabamata.
Hiphop-artist Cheek, tavaelus Jare Tiihonen (s. 1981), on tõeline superstaar, keda õigupoolest ei saagi Soome-siseselt kellegagi võrrelda, sest ta purustab rekordeid, millest teised võivad und näha. Mina teda ei fänna ning tema muusikat vabatahtlikult ei kuula, kuid paratamatult tean kõigi tema suuremate hittide nimesid, mõne refrääni oskaksin ehk kaasagi joriseda. Teisiti Soomes lihtsalt ei saa. Olgu siis juttu Cheeki uskumatust edust, sellest, kuidas ta heategevuseks hiiglaslikke summasid annetab või temast inspireeritud naljamängudest, vahet pole. Ta on igal pool.

Cheeki Facebooki lehekülge fännab peaaegu 200 000 inimest ja kui ta otsustas esineda Helsingi olümpiastaadionil, sai sellestki eraldi meediasündmus. Uudise teatamiseks kutsus Tiihonen kokku suure pressikonverentsi, kuhu üks talle ebameeldiv ajakirjanik sai sissepääsukeelu, põhjuseks "halb energia". Õige pea selgus, et kogu see fuss polnudki päris asjata - nimetatud staadion, mis mahutab ligikaudu 40 000 kuulajat, müüdi välja kõigest viie päevaga (kõik kohad broneeriti aga ennekuulmatu 71 minutiga). Suure huvi tõttu otsustati, et vaid päev varem (22.08.2014) korraldatakse teinegi kontsert ning ka selle piletid broneeriti juba 35 minutiga. Need on arvud, milleni ükski Soome artist pole varem küündinud.

Milles seisneb Cheeki edu retsept? Raske öelda. Kindlat vastust pole leidnud ka ükski neist ajakirjanikest, kes on Cheeki kui nähtust oma lugudes analüüsinud. Ja seda on tehtud korduvalt, uudisnuppudest esseedeni välja (nt siin ja siin). Viimaseni lihvitud välimus, massidele mõeldud muusika, lavaline karisma - palju väikeseid elemente, mis tagavad tähelennu. Suure tõuke andis kindlasti "Vain elämää" sarja I hooajas osalemine, sest seal kuulsid ja nägid Cheeki ka kõik need inimesed, kes poleks tema cd-d muidu mängima pannud. Finnish dream missugune.


"Vain elämää" vajaks tegelikult eraldi analüüsi, kuid minu meelest on see saateformaat tõeline kullaauk ja ma imestan jätkuvalt, miks seda Eestis veel ära tehtud pole. Vähemalt ühe (tõenäoliselt isegi kahe-kolme) hooaja jaoks oleks ka meil piisavalt karismaatilisi artiste. Põhimõtteliselt võetakse üks seitsmeliikmeline seltskond kuulsaid lauljaid, kes esindavad võimalikult erinevaid stiile (üldjuhul on kambas ka üks vanem legend), ning pannakse nad nädalaks kuhugi kaunisse kohta ühtekokku elama. Aga see pole mingi tavaline tõsielusari, rõhk on ikkagi muusikal. Igal osalejal on nn oma päev, mil ülejäänud tema laule esitavad.
Kogu protsessiga kaasneb hulgaliselt meeldejäävaid esitusi, iseendas ja teistes uute külgede avastamist, vanade lugude elluäratamist ning ärritavalt palju pisaraid. Saade (siiani kaks hooaega) on Soomes ääretult populaarne ning võitis hiljuti ka aasta meelelahutussaate auhinna. Osalejad saavad kõvasti kuulsust juurde, hiljem välja antavad "Vain elämää" dvd-d ja plaadid tõusevad edetabelite tippu ning kontsertide piletid lähevad nagu soojad saiad. Käsi peseb kätt ja lõpuks on kõik õnnelikud.