Soomlaste ja eestlaste erinevustest

Avastasin hiljuti ühe lehekülje, kus välismaalastele soome keelt ja kultuuri õpetav Mai Frick eestlaste ja soomlaste kombeid võrdleb. Need, kes minu blogi FB lehte jälgivad, on seda ilmselt juba näinud, kuid kuna sealne jutt on soome keeles, mõtlesin sellest siin ka eesti keeles mingisuguse ülevaate anda.
Mina olin Fricki võrdlustest muidugi vaimustuses, sest mida kauem siin elan, seda rohkem märkan ka ise nii suuremaid kui väiksemaid asju, mida eestlased ja soomlased erinevalt teevad. Ja see teema lihtsalt on huvitav. Soomet ja Eestit lahutab ju vaid pisike Soome laht, kuid sellegipoolest ei saa meid põhjanaabritega ühte patta panna.

Need võrdlused on loomulikult täiesti subjektiivsed, nagu Frick isegi tõdeb. Noore õpetaja arvamused põhinevad isiklikul kogemusel (muuhulgas elas Frick omal ajal Tartus, olles praktikant Soome Eesti instituudis ning töötades hiljem ka rahvaülikoolis), kuid ka sellel, mis meelde jäänud eestlastest sõprade lugudest.

Mulle igatahes tundus kohe, et soomlaste pool on väga hästi paigas, kuid lõpliku kinnituse sain alles siis, kui Fricki jutu välja printisin ning tööle viisin. Seal on ikka tavaks hommiku- ja lõunakohvi kõrvale midagi lugeda või niisama arutleda. Minu soomlastest töökaaslased andsid võrdlustele oma heakskiidu. Ühtlasi loodan, et nad saavad nüüd ka minust, sellest tagasihoidlikust ning samas konkreetsest tüübist, natuke paremini aru. Et ma ei ole lihtsalt veider, vaid eestlased ongi pisut teistsugused.
Eestlaste poole peal jäid silma ka mõned sellised väited, millega ma nõus pole. Tõenäoliselt tulenevad need eestlaste ja venelaste kommete segiajamisest või sellest, mis oli tavaks ENSV perioodil.

Mitte mingil juhul ei ole siin kirjas absoluutne tõde, kindlasti on kohati liialdatud ning mõne asjaga äkki hoopis mööda pandud, kuid üldpilt peab vähemalt minu meelest paika.

Kõike ma ära tõlkida ei viitsinud, keskendusin sellele, mis mulle endale rohkem silma jäi.

Tervitamine:

Soomes tervitatakse üldjuhul nii, et seda on näha ja kuulda. Sageli tervitatakse mitu korda päevas. Esimest korda kohtudes surutakse alati kätt ning samaaegselt öeldakse oma nimi.
Poes tervitab teenindaja klienti, andes märku sellest, et ta on valmis teda aitama.

Eestis on tavaliseks tervituseks üks vaikne tere ja tervitatakse vaid korra päevas. Eestiski on kätlemine levinud, kuid see pole nii üldine.
Poes tervitab klient kohe uksest sisse astudes (ma ütleks, et see komme on tasapisi kadumas).

Enda ja teiste tutvustamine:

Kui soomlane läheb peole, teatab ta juba uksel kõva häälega, kes ta on, või siis surub kõigi toasviibijate kätt.
Telefonile vastatakse Soomes oma nimega, alles seejärel tuleb helistajal ennast esitleda (sellega pole ma ikka veel ära harjunud).
Soomlane võib enda nime kasutada isegi siis, kui ta helistab mõnele infonumbrile vms.

Eestis on tavaline see, et peoperemees esitleb inimesi. Juhul, kui ta seda ei tee, vesteldakse enne paar tundi ja hakatakse siis nimesid küsima.
Telefonile vastates öeldakse sageli lihtsalt jah. Helistaja tutvustab ennast ainult juhul, kui ta arvab, et teda hääle järgi ära ei tunta.
Eestlasel pole kombeks võõrastele oma nime jagada, küll aga võidakse öelda, kust (nt mis firmast) helistatakse.

Vestlemine, arutelu:

Soomlaste vestlused on suhteliselt lohisevad ja aeglase tempoga. Pausid on pikad ning üks inimene räägib korraga. Lisan veel, et teise inimese jutu katkestamine on äärmiselt ebaviisakas, seega tuleb olla ettevaatlik ja pikemat pausi kõnevooru lõppemisega mitte segi ajada.
Soomlased armastavad palju küsida.
Soomlastele meeldivad üsna pingevabad ja mahlased naljad, eriti populaarne on nn vetsuhuumor (te ei kujuta ette ka, mis asju Soome tv-st näidatakse, mulle on selline huumor täiesti arusaamatu, aga neile meeldib).
Soomlastele meeldib rääkida oma tervisehädadest, ravikogemustest jne.

Soomlastega (kindlasti mitte ülejäänud maailmaga) võrreldes on eestlaste jutuajamine hoogne ning hüplik. Samast asjast ei räägita pikalt ning kõnevoorud vahetuvad tihti.
Eestlased ei armasta tühje küsimusi esitada.
Eestlased on teada-tuntud küünikud ning parim viis teiste naerma ajamiseks on terav keelekasutus.
Eestlaste meelisteemaks on raha - palgad ja hinnad.

Riietumine (kirjutan alljärgnevale kahe käega alla):

Soomlased riietuvad iseenda jaoks.
Soome naised eelistavad mugavaid jalanõusid.

Eestlased riietuvad nii nagu peab.
Eesti naised eelistavad kõrgeid kontsi.

Ise olen veel tähele pannud, et vanemas eas Soome naised loobuvad sageli igasugusest naiselikkusest - madalad jalanõud, püksid, mingisugune kampsun, poisipea ja paksu raamiga prillid. Võib-olla läheb seegi sinna iseenda jaoks riietumise alla, kindlasti on nii lihtsam.

Külas:

Soomes pakutakse külalistele alati kohvi ja kui on põhjust, siis ka mingisugust saialist.
Soomlased söövad enne külla minekut kõhu enam-vähem täis.
Külakost pannakse kappi ära ja seda nauditakse kunagi hiljem.
Süüa tehakse nii, et ülejääke eriti ei teki.

Eestis valmistatakse külalistele korralik toit ja kui on põhjust, pakutakse ka alkoholi.
Eestlased ei söö enne külla minekut.
Külakost avatakse kohe ning pannakse lauale kõigile maitsmiseks.
Toitu tehakse pigem rohkem kui vähem ning ülejäägid pakitakse külalistele kaasa.

Tähtpäevad:

Soomlane saab oma sünnipäeval lilli, õnnitluskaarte ja kingitusi lähedastelt sõpradelt ning pereliikmetelt, võib-olla ka tööl.
Soomlane pakub oma sünnipäeval vähemalt kohvi ja kooki.
Soomlased peavad kõnesid.
Soomlased abielluvad üldjuhul kirikus, samal päeval peetakse mõnetunnine pulmaidu umbes sajale inimesele.
Matustel on kombeks kirst suletuks jätta.

Eestlane viib oma sünnipäeval tööle hiiglasliku kringli, ehk isegi šampust, ning ootab kõigilt õnnitlusi. Sünnipäevad märgitakse töö juures teadetetahvlile, seega keegi ei tohiks unustada.
Eestlane pakub oma sünnipäeval vähemalt kartulisalatit.
Eestlased teevad nalja.
Eestlased abielluvad üldjuhul perekonnaseisuametis. Parimatele sõpradele ning pereliikmetele korraldatakse kolmepäevane pulmapidu.
Matustel on kirst tavaliselt avatud.

Hüvastijätt:

Mõni aeg enne lahkumist teatab soomlane, et tuleks minema hakata. Siis käiakse veel üle kõik need asjad, mis said kokku lepitud ning arutatakse, millal jälle nähakse. Lõpuks soomlane ütleb, et ta nüüd läheb. Seejärel kallistatakse või surutakse kätt. Kõik kohalviibijad ütlevad veel mitu korda hei-hei jms. Viimaks hakatakse ka päriselt liikuma. Ka telefonivestluste lõpetamine võtab sama kaua aega.

Eestlane ei tee oma lahkumisest suurt numbrit. Võib lausa juhtuda, et ta lihtsalt kaob nagu tina tuhka. Ka telefonis püütakse aega ja raha kokku hoida ning kõne lõppeb kohe, kui asjad saavad aetud.


Kui enda tervise eest hoolitsemisest rääkida, siis olen ise tähele pannud, et eestlased armastavad ürtidest igasuguseid nõiarohtusid kokku keerata ja suhteliselt maalähedaselt toituda, samas kui soomlased alustavad oma hommikuid sellega, et võtavad lauale hunniku vitamiinipurke, millest igaühel oma ülesanne täita. See on neile imselt ka vajalik, sest siinne toit on võrreldes Eestiga ikka kohutavalt töödeldud.

Pilt: Akupaka

PS. Siin pildi peal mossitab küll soomlane, aga tegelikus elus oleme selles osas üsna võrdsed. Ainult et tundub, et soomlased püüavad avalikus ruumis naeratada, samas kui eestlased mossitavad täpselt seal, kus tahavad.

Kel veel häid näited pakkuda, kirjutage julgelt kommentaaridesse. Loeksin huviga :)