Kodulinn 1, 2, 3

Hiljuti tuli muuseumis teemaks see, kust keegi pärit on. Teema algatajaks olin ilmselgelt mina - see uustulnuk, kes iga päev inimesi küsimustega pommitab. Ülejäänud seltskond on seal juba pikemat aega koos olnud ja kohati tundub, et nad suudavad üksteise mõtteidki lugeda. Vanemad tegijad, kellest kaks varsti pensionipõlve alustavad, on juba peaaegu 30 aastat samas majas töötanud.

Üllatusin, kuuldes, et enamik muuseumirahvast ongi Mikkelist. Nad on siin sündinud, koolis käinud, töötanud ning varem või hiljem muuseumisse sattunud. Olen selles kambas nagu tõeline võõrkeha. Isegi siis, kui unustada korraks keelebarjäär ning tõsisasi, et tulen hoopis teisest kultuurist, eraldab mind neist kõigist ka see, et olen Mikkelis uus.
Aastake on küll juba mööda veerenud, kuid kas ma olen selle aja jooksul seda linna päriselt tundma õppinud? Kui aus olla, siis ei. Ma pole isegi mitte üritanud. Alles viimasel ajal olen hakanud Mikkelist ja selle ajaloost rohkem huvituma, lugenud siinsete restoranide kohta ning selle varahommikusi tänavaid pildistanud. Tundub, et hakkan seda olukorda lõpuks omaks võtma. Seda, et hetkel on Mikkeli minu kodulinn ning mul tuleb ka siin enda jaoks õige rutiin üles leida.

2014 Mikkelis

Usun tegelikult, et need inimesed, keda elutee eri linnadesse ja maadesse viib ning kel tuleb mitu korda uuesti alustada, saavad hindamatute kogemuste võrra rikkamaks. Selle protsessi käigus võib ennast oluliselt paremini tundma õppida, kuid ühest kohast teise kolimisel on ka oma pahupool.
Kuulan kadedusega enda töökaaslaste lugusid, seda, kuidas nad paistavad teadvat iga Mikkeli maja ajalugu, tundvat kõiki, keda üks kohalik tundma peaks ning oskavat alati öelda, kuhu ja kuidas minna. Nad on kodus.

Millal mina end viimati kusagil nii turvaliselt tundsin? Ilmselt Võrus. Seal tundus mullegi, et pole sellist tänavakivi ka mitte, mis mulle tuttav poleks. Polnud kohta, kus võinuksin ennast eksinuna tunda, pigem igatsesin uute nägude järele. Võru on muidugi oluliselt väiksem kui Mikkeli, kuid siiski. See oli minu k o d u.

Nüüd Võrus käies ei tunne ma enam samamoodi. Kui abikaasaga seal ringi liigume, märkan, et kasutan üldjuhul minevikku. Seal oli see pood, seal oli see maja jne. Ma isegi ei mäleta, millal seal tänaval juhuslikult mõnda tuttavat kohtasin.
Võru on viimastel aastatel nii palju muutunud ja need ajad, mil sellest (enda meelest) kõike teadsin, on ammu möödas. Mäletan ikka veel seda võsa, mis ümbritses minu kooliteed, räpast Koreli oja ja tühja, mittemidagiütlevat randa. Minu Võru linna pole enam olemas ja olgem ausad, see on tegelikult hea asi.
Ühe eriti retro Võru linna pildialbumi võib leida siit.

Vaade koduaknast 2007

Tartu oli minu teine kodulinn ning ükski teine linn siin maailmas pole mulle nii kalliks saanud. Ei, ma ei teanud kõiki sealseid tänavaid, rääkimata inimestest, kuid seal oli midagi. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, aga ma tundsin ennast seal hästi. Justkui oleksin lõpuks jõudnud sinna, kuhu pidingi jõudma.
Ikka veel igatsen ma oma ülikoolilinna, ehkki märkasin viimati Eestis käies, et juba selle lühikese ajaga on sealgi nii palju muutunud. See on hämmastav, kui ruttu saab kohalikust külaline, uudishimulik turist.

Minu esimene sügis Tartus - 2008

Jah, just hiljuti mõtlesin sellele, kuidas ma võin ikka veel arutleda selle üle, mil viisil soomlased Eestis käituvad ning mida head ja halba nad korda saadavad, sest eestlasena kuulun ma ju ometi "meie" hulka. Ent kui viimase aja Eesti reisidele tagasi vaadata, siis eks me isegi teeme seal üsna soomlaslikke asju.
Valime välja mõne ägeda Tallinna restorani, kus me varem käinud pole, külastame uusi näituseid, ostame kaasa suure kärutäie Eesti toitu, sõidame alkolaost läbi, kiidame iga nurga peal Eesti toitu, imestame madalate hindade üle (kuigi leidub terve hunnik asju, mida tänasel päeval Soomest odavamaltki võib saada), sööme ja pidutseme alati liiga palju ning jõuame harva pealinnast kaugemale. Mõnikord öeldakse, et Eesti, eelkõige Tallinn, on soomlaste jaoks justkui oma Disneyland. Ja meiegi käime Eestis ikka puhkamas - see on väljapääs rutiinsest argielust.

Soome elu on nüüd see, mis tundub igapäevane, tavaline, olgugi et Mikkelis kohanemine nõudis ja nõuab üksjagu aega.
Praeguse kodulinnaga ongi aga see kurb lugu, et ehkki olen hakanud seda tasapisi omaks võtma, tean juba praegu ette, et siia me ilmselt ei jää. See teadmine teeb kiindumise nii palju raskemaks. Abikaasa lõpetab järgmisel aastal kooli ning meil pole õrna aimugi, kuhu tee meid edasi viib. Tõenäoliselt kodulinna number neli.

PS. Ilusat kadripäeva kõigile, eriti aga neile, kes täna oma nimepäeva saavad tähistada!