Kui ei saa kirjutada, sest tuleb elada

Avastasin täna ehmatusega, et viimasest blogipostitusest on juba üle nädala mööda veerenud. Sellist pausi ei olegi päris kaua ette tulnud. Asi pole aga selles, et mul kirjutamisest kopp ees oleks, lihtsalt kõik minu viimase nädala vabad päevad möödusid hoopis täiel rinnal elu nautides, kaugel-kaugel arvutist.

Salo sõbrad jõudsid reede õhtul Mikkelisse, kust juba laupäeval edasi Oksalasse sõitsime ning alles esmaspäeval tagasi tulime.

Võiks arvata, et kui üksteisega mitu päeva ninapidi koos olla, hakkab koduigatsus vaikselt peale tükkima, kuid meil oli pigem vastupidi. Saime hoogu ainult juurde ning kui esmaspäeval Mikkelis jälle head aega pidime ütlema, oli mul ikka väga raske Pinginaabrist lahti lasta (sõna otseses mõttes).

Meil oli nii palju plaane ning saan uhkusega öelda, et suutsime need ka 99 protsendi ulatuses teoks teha. Seda juhtub harva.

Kuna oleme abikaasaga nii ütlemata heasüdamlikud, tahtsime Pinginaabrit, kes õudukaid ainult läbi sõrmede piilub, järjekordse kummituste või muude kollidega täidetud filmiga üllatada. Lõpuks õnnestus meil aga lausa kaks lugu ära vaadata. Kes rõõmustas, kes mitte.
Lootsime külalistele järvel ka natuke ekstreemsust pakkuda ning Pinginaaber saigi lisaks mootorsaani ja atv-ga jääl kihutamisele isegi traktorisse istuda, mis siis, et seda masinat ta igaks juhuks tööle panema ei hakanud.

Plaanisime hästi süüa ning kui aus olla, siis põen ikka veel neid tuhandeid kaloreid, mis nädalavahetusel suure õhinaga sisse õgitud said. Aga talvel õues tule tegemises ja grillimises on midagi nii maagilist, et sellistel hetkedel on parem igasugused dieedipidamised ära unustada. Küll see argipäev jälle kätte jõuab.
Kindlasti kavatsesime teha sauna, mille Ämm pühapäeva õhtul nii kuumaks küttis, et ma paari leili ajal lausa karjusin. Ikka mõnust. Pole paremat sauna kui naistesaun Oksalas. Olen siin ju varemgi kirjutanud, mis imeasjadega me seal alati hakkame saame ning seegi kord ei jäänud eelmistele kuidagi alla.

Öeldakse aga, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega lasen pühapäevastel fotodel enda eest ise rääkida.

Kui teisipäeva õhtul pilte vaatasin ja meie tegemised justkui uuesti läbi elasin, sain aru, et see oli kindlasti üks neist kokkusaamisest, mis mitte kunagi ei unune ja mida me ikka ja jälle uuesti meenutame.

PS. Kes rohkem näha tahab, võib ka fotoblogist läbi hüpata :)