Neli ja pool päeva Eestit

Olime Eestis vaid korraks, sest kõik, kes välismaal elavad, teavad, et kui sa ei saa kodumaal nädalatki veeta, siis see justkui ei lähegi arvesse. Neli ja pool päeva on olematu aeg, päriselt, aga midagi me ikka tegime ja nägime.

Näiteks käisime ühe hea sõbra uut kodu vaatamas. Oleme nüüd selles vanuses, kus inimesed meie ümber abielluvad, saavad lapsi ja ostavad endale päris oma kodusid.

Eesti oli minu jaoks varem kuidagi nii iseenesestmõistetav. See oli minu heade toitude, suurte alati avatud kaubanduskeskuste ja moekate siresäärsete naiste maa. Sugugi mitte kõik sellel maal polnud mulle südamelähedane ning virisetud nii olulisema kui ka tühisema üle sai rohkem kui küll. Aga see maa oli, nii heas kui halvas, minu igapäev.

Neid pisikesi üksikasju ja kombeid, mis varem tundusid tavalisest tavalisemad, on tohutult palju. Nüüd, mil olen juba paar aastat eemal olnud (appi, kuidas aeg lendab) oskan neid teistmoodi vaadata ja hinnata. 

Kui sõidame Eestisse ja lähme kellelegi külla ootab meid üldjuhul korralik pidulaud. Külalislahkus on eestlastel veres. Soomes pakutakse kohvi ja heal juhul ka mingit poest ostetud saiakest või küpsist, kuid Eestis ei pea sõbra juures maha istudes midagi ütlemagi. Sa vaatad seda, kuidas sind vastu võetakse ja tead, et oled oodatud. Muidugi pole tegelikult vahet, kas laual on küpsisepakk või isetehtud tort, sest kõige tähtsam on ikkagi hea seltskond. Ent Eestis on vastuvõtt alati kuidagi nii eriliselt soe ja mitte ainult seal, kuhu korra aastas jõuame.

Kahtlustan, et ma pole ainus, kellel sellist pidulauda nähes suu automaatselt ammuli vajuks. Kusjuures värske korteriomanik oli kõik need hõrgutised oma kätega valmis meisterdanud. Meile, kes me kaugel Soomes elame, mõeldes oli rõhk just neil toitudel, mida eestlased pidupäevadel lauale panna armastavad – singirullid, kodune kartulisalat, täidetud munad jne. Ütlen kohe ära, et minu dieet sai tugeva tagasilöögi.

Jõudsime üle pika aja ka Rauno isa juurde ning minu lemmiksügis, mis Soomes juba möödas, sai natuke pikendust. Tartu lähedal oli veel värve ning ka ilm oli mõnusalt päikeseline. 

Võtsime juba ma ei teagi mitmendat korda ette aasta viimase grillimise. Vaevalt, et seegi päris viimaseks jääb, sest külmadel novembriõhtutel tundub mulle sageli, et ainus asi, mis selle masendavalt pimeda ja kõleda aja kas või natuke rõõmsamaks muudab, on elav tuli. Ja kui see tuli juba teha, võiks ka midagi head sinna peale küpsema visata.

Suurema osa ajast veetsime tegelikult Tallinnas. Sain üle väga pika aja õega täitsa kahekesi lõunal käia, olgugi et ajast jäi ikka puudu, nagu alati. Isegi muuseumisse ja teatrisse jõudsin, kuid viimasest tahan tulevikus eraldi postituse kirjutada. Reede õhtul saabusid ka ülejäänud (mitte küll päris kõik) meie inimesed pealinna ning mulle meenus jälle vähemalt kümme korda järjest, miks meil on maailma kõige ägedamad sõbrad.

Pühapäeva varahommikul laevale astudes oli mul üllatavalt hea tuju. Tavaliselt muutun just sel hetkel, mil autoaknast veel viimase pilgu Tallinnale saadan, ääretult tõredaks või hakkan lihtsalt nutma. Igal juhul on see alati reisi kõige raskem moment. 

Nüüd aga tean, et juba järgmise kuu lõpus sõidame Lõuna-Eestisse ja jääme sinna terveks nädalaks (see on luksus!). Isegi uus aasta õnnestub meil Võrus vastu võtta. See on nagu vanadel headel aegadel, et alguses saab empsiga kodus pokaale kokku lüüa ning siis sõpradega kuuse alla minna.

Aastaid tagasi poleks ma midagi muud ettegi kujutanud, kuid nüüd on see peaaegu uskumatu, et me sel päeval koos oleme.

When I'm with you

When I'm with you

I'm standing with an army

I'm standing with an army