Sofi Oksanen "Norma"

Olen lugenud läbi enam-vähem kõik Sofi Oksaneni teosed (mõned arvustused siin, siin ja siin) ja hakkasin tasapisi uskuma, et ta ei suuda mind enam üllatada, kuid eksisin.
Sain "Norma" varajaseks jõulukingiks, ent mul polnud õrna aimugi, millest see räägib. Eeldasin, et saan lugeda Eestist, meie lähiajaloost ning kohtan vähemalt ühte meeldejäävat naistegelast, kuid "Norma" näitab Oksaneni hoopis teisest küljest – krimikirjanikuna. Naistele kuulub ka selles loos oluline osa, kuid kõik muu lõi mind ausalt öeldes pahviks.

See, kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi.

Jah, "Norma" peakangelaseks on juuksed. Selle tegevus toimub tänapäeval ning Eestiga pole kogu lool mingit seost. Aga ikkagi need juuksed. Esimesed sada lehekülge läksid minu jaoks raskelt. Mulle ei tahtnud kuidagi kohale jõuda, et Oksanen ongi päriselt kirjutanud müstiliste sugemetega romaani, mis keerleb juuksepikenduste, ilusalongide ja muu sellise ümber. Ühel hetkel haaras lugu mind aga kaasa ning pärast seda neelasin ülejäänud raamatu peaaegu et korraga alla. Ja tegelikult ei peaks juustest kirjutamine Oksaneni puhul üldse üllatama. Võin ainult ette kujutada, kui palju aega ja vaeva selle soengu hooldamine nõuab. Ta on ühes intervjuus lausa öelnud, et teises elus oleks ta tõenäoliselt hoopis juuksur olnud.

Ent nagu ikka, pole Oksaneni uus romaan kaugeltki ühekihiline, sest Norma maagilised juuksed viivad lugeja lõpuks mitmete teemadeni, millele enamik meist tavaliselt ei mõtle. Naised käivad regulaarselt ilusalongis, meedias arvustatakse ja reklaamitakse kõikvõimalikke ilutooteid, sh juuksepikendusi, kuid harva arutletakse selle üle, kust ja miks need juuksed üldse siia on jõudnud. Mulle, kes ma poes mahetooteid taga ajan ja hoolega oma toidu päritolu uurin, on see võõras valdkond, sest juuksepikendusi pole mul kunagi olnud, kuid tegelikult paneb "Norma" ilutööstust ka laiemalt teise pilguga vaatama. See on karm äri, kus liiguvad väga suured rahad, millega tahes-tahtmata kaasnevad ka hämarad tehingud, sealhulgas loomkatsed, ebainimlikud tingimused arengumaades jne.

Soomes on "Norma" saanud nii negatiivset kui ka positiivset tagasisidet ning mõistan tegelikult mõlemat. Esiteks eelnes romaani ilmumisele väga võimas turunduskampaania, mis inimeste ootused kõrgele tõstis, kusjuures raamatu põhisisu jäi saladuseks. Ja Oksanenilt oodatakse niikuinii palju. Kui raamat lõpuks poelettidele jõudis ja selgus, et "Norma" erineb kardinaalselt kirjaniku vanematest teostest, tekitas see muidugi pettumust. Kindlasti on Oksanenil tekkinud püsilugejad, kes eeldavad temalt sama, mida ta on oma varasemate lugudega pakkunud. Ent minu meelest on igati tervitatav, et kirjanik suudab ennast uuesti leiutada ning julgeb võtta riske.

Samas pean tunnistama, et lootsin isegi "Normast" midagi rohkemat. Mitte et see oleks halb raamat, kindlasti mitte, lihtsalt Oksaneni puhul on latt nii kõrgel. Ja kuna krimikirjandus pole päris minu teetass, jäi midagi puudu. Mind kõnetas kõige rohkem Norma lein. Ta on täiesti ootamatult kaotanud oma ema ning püüdes välja selgitada, kas tegu oli enesetapu või mõrvaga, peab ta paratamatult temaga ka hüvasti jätma ja juhtunuga leppima.
Samas ei ole ma nõus nendega, kes ütlevad, et "Normat" lugedes tekib tunne, et see oleks justkui kellegi teise raamat. Teema võib ju erineda, aga see viis, kuidas Oksanen kirjeldab ning õhkkonda loob, on ikka alles. Just üksikasjade abil suurema pildi maalimises on ta täielik meister. See, kuidas lõhnab kellegi higi, mida ütlevad näoilmed, mis häält teeb varahommikune linn jne. Tänu võrratule keelekasutusele mõjub Oksaneni soome keel, mille kõla eestlast ikka kohati naerma ajab, poeetilisena ka siis, kui on juttu kõige argisematest asjadest.

Kindlasti väärib eraldi äramärkimist ka "Norma" kujundus, mis on imeilus nii seest kui ka väljast. Kavatsen seda tulevikus kujunduselemendina ära kasutada, mitte lihtsalt raamaturiiulisse pista, sest "Norma" lausa nõuab tähelepanu. Kui õigesti mäletan, siis juba kevadel annab Varrak välja raamatu eestikeelse tõlke ning loodan väga, et see ilmub sama kaunite kaante vahel. Pean kirjandusteoste välimust üldjuhul teisejärguliseks, aga kuna "Norma" keskpunktis on ilu, võib raamatu välisilmes näha selle sisu jätku.

Eriti soojalt soovitan seda raamatut kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad. Poliitika on küll alles, kuid seekord hoopis teise nurga alt. Realism on alles, kuid seda on segatud maagiaga.