Viis pühapäevast hetke

Kui Jaanika palus mul kirja panna ühe päeva viis hetke, plaanisin asja tõsiselt võtta ja iseendale fotoväljakutse esitada. Läks aga teisiti. Nikon jäi kappi, aga meeldejäävaid hetki mahtus tänasesse päeva rohkemgi. Õnneks oli mul vähemalt telefon käepärast.

Hommikul vaatan esimese asjana üle, mis minu pisikeses ürdiaias toimub, kas mõni taim vajab vett jne. Nagu näha, on laud "beebidele" kitsaks jäänud, aga õue ma neid veel ümber istutada ei saa. Öösiti langeb temperatuur jätkuvalt miinuse poolele ning päevalgi sajab justkui sinisest taevast nii lund kui ka rahet. Igatahes olen südames täielik näpud-mullas-inimene ning kuigi Raunot ärritab, et taimede tõttu ei taha me ise laua taha ära mahtuda, teeb see rohelisus iga hommiku natuke rõõmsamaks.

Eile õhtul tuli välja Beyoncé'i järjekorras kuues sooloalbum ning taas suutis ta oma fänne üllatada. Minu jaoks on Beyoncé'i looming pop culture at its best. See on tegelikult naljakas, kuidas ikka ja jälle singlid ning isegi terved albumid lekivad, kuid B. suudab välja anda 12 loost koosneva albumi pluss sinna juurde kuuluva lühifilmi ilma et avalikkus teaks, mis toimub. Kuulasin täna "Lemonade'i" kolm korda otsast lõpuni läbi, aga just see esimene koos filmiga vaatamine-kuulamine jäi kõige eredamalt meelde. Filmis kõlavad ka somaali-briti luuletaja Warsan Shire´i kirjutatud read, millele B. hääle annab. Beyoncé'ile on tihtipeale ette heidetud, et ta keeldub intervjuudest, kuid uus album on vägagi isiklik.

Ja muidugi ei saa unustada seda tööd, mida B. teeb "musta" kultuuri populariseerimise ja naistesse eneseusu sisendamise nimel. Visuaalselt on nii valgenahaliste kui ka meeste roll tunnipikkuses "Lemonade'is" peaaegu et olematu.

“Lemonade” is “based on every woman’s journey of self-knowledge and healing.” (Tidal)

Nostalgia. Käisime täna üle pika aja rannas. Talvel pole seal eriti midagi teha, aga nüüd on jää viimaks sulamas ja loodus jälle ellu ärkamas. Siinsel rannal on meie jaoks eriline tähendus. Isegi varakevadel tunnen seal sumedate suveõhtute hõngu, sest meenuvad väga paljud ilusad mälestused meie suhte algusaegadest. 

Igapäevased jalutuskäigud. Kõndimine võrdub minu jaoks teraapiaga ning eriti mõnusad on need hommikud, kui Rauno kaasa viitsib tulla. Täna oli selline päev ning kokku sai läbitud üle kümne kilomeetri. Kohe meie kodu lähedal paikneb Hankamäki, mis tähistab Savo ja Häme vanade hõimude vahelist piiri. Alati, kui kõndima lähen, tahan ka mäe tipus ära käia. Hankamäelt avanevad vaateid olen Instagramis korduvalt jaganud, kuid seekord käisime uusi radasid avastamas ning mulle jäi silma hoopis teistsugune pilt.

Ma armastan hästi süüa – tüüpiline sõnn. Kevad märgib minu elus salatihooaja algust, sest ilmad on soojad ja rammus toit ei taha enam alla minna. Olen leidnud sellise mõnusa põhiretsepti, mida vastavalt tujule mõne toekama lisandiga täiustan. Minu lemmiksalat sisaldab erinevaid salatilisi (jääsalat, rukola, spinat, mangoldi vms) paprikat, kurki, sibulat, röstitud päevalilleseemneid ning porgandit. Pluss neitsioliiviõli, soola, pipart, mett ning sorts äädikat/sidrunimahla. Tänasesse salatisse lisasin ka natuke tatart ning suitsulõhet.

Üks tore pühapäev. Viis hetke.

Kodutunne

Mulle jäi mõni aeg tagasi silma üks Briti postitus, kus ta kirjutas kodutundest. Proovisin, aga ei leidnud seda enam üles.
Eks see ole loogiline, et kodutundest ja -igatsusest kirjutavad sageli just need blogijad, kes elavad välismaal. Minagi ei kippunud Eestis kodutunde tähenduse üle pikemalt arutlema, sest kodutunde loomine on oma kodumaal märksa lihtsam.

Kui rääkida linnadest, siis Tartus tundsin ennast kindlasti kodusemalt kui Võrus, ehkki need vähem kui sada kilomeetrit olid tegelikult tähtsusetud. Üks lühike bussisõit. Tund ja 15 minutit.

Tollal pidasin koduks mingit kindlat paika, näiteks minu lapsepõlvekodu Võrus oli ja on alati kodu. Tartu Pepleri tänava korteris tundsin ennast samuti täiesti koduselt, ehkki teadsin, et see on ajutine ja pidime iga päev palvetama, et uks kinni püsiks ning aknad eest ei kukuks. Seal oli hea olla. Pealegi saime elada minu lemmiklinna südames. Ometi kimbutas mind viimastel Tartu aastatel pahatihti koduigatsus. 

Pärast seda, kui Rauno minu ellu tuli, sain aru, et kodu pole ainult koht, vaid see võib olla ka inimene. Mitte ükski korter, maja ega isegi linn ei suutnud teda asendada. Teate küll neid tuntud klišeesid, mida armastatakse raamituna seinale riputada. Home is where the heart is jne. Kui 2012. aastal oleks keegi sellise plakatiga minu ukse taha ilmunud, poleks ma ilmselt silmagi pilgutanud, vaid rahakoti välja otsinud. Just nii ma tundsingi. 

Ehitasime ühist kodu, ehkki elasime üksteisest 500 kilomeetri kaugusel ja läks veel aega, enne kui me lõplikult kokku leppisime, et just mina olen see, kes teise riiki kolib. See kodu oli mõtteline, täis õhulosse ning lootusi. Ja muidugi kodutunnet.

Soomes mõistsin, kui palju rohkemat läheb tõelise kodutunde tekitamiseks vaja. Meil oli täiesti normaalne korter ning saime lõpuks, pärast kaheaastast kaugsuhet, koos elada. Ma ei suutnud aga pikalt mingisugust kodutunnet leida, kuigi ma tõesti üritasin. Nii elasingi oma kibeda pettumuse välja selle inimese peal, kes andis endast parima, et mind aidata. 

Mikkelis sain aru, et kodutunne pole ainult hubane korter või see üks inimene, vaid tuttavad tänavanimed, pähekulunud poehinnad, eestikeelsed tv-kanalid, filmiõhtud sõpradega, sünnipäevadele (õigel päeval!) kohalejõudmised, hommikutundideni venivad jutuajamised jne. See teadmine, et mind oodatakse ka kusagil mujal kui kodus.

Materiaalses mõttes polnud ma kunagi varem nii mugavalt elanud, kuid sellegipoolest hakkasin Mikkelis kodu kui mõnusat eluaset alahindama. Tundus, et kui me vaid Eestisse koliks, oleks kõik kohe hästi. Eesti sümboliseeris minu jaoks kõike, millest Soomes pidevalt puudust tundsin. Sain aru, et olen blogile ideaalse nime valinud, sest rohi paistis alati mujal rohelisem. 

Eestist unistan ikka, kuid Oksalas (loe: looduskaunis pärapõrgus) veedetud aeg, mil jäime ilma harjumuspärastest mugavustest, tõi mind tagasi maa peale.

Eile sai täis meie esimene kuu uues korteris ning nüüd oskan seda hoopis teistmoodi hinnata. Tunnen linnaõhust küll jätkuvalt puudust, aga see pole kõige olulisem. Selles pisikeses külakeses on kõik eluks vajalik olemas. Poodidest, raamatukogust ja kohvikust tähtsamakski pean aga seda, et me pole üksi. Rauno perekond on mõnesaja meetri kaugusel ning kuna ta on siin ka üles kasvanud, tuleb tänaval ikka ja jälle vastu tuttavaid nägusid.

Praegu mõtlen, et kodutunne on pühapäevane pannkoogihommik, kus sööjaid on nii palju, et kõik ei taha korraga laua taha ära mahtuda. See, et ma saan iga kell ämmale helistada ja ta endaga jalutama kutsuda. Et juuksuris käin meheõe juures ning mul on sõbranna, kellega veinitada ja Super Mariot mängida. Et vaid jalutuskäigu kaugusel on teised kodud, kuhu meid oodatakse. Et meil on väike aed, kus Äpu saab ilma rihmata joosta ja mina saan ürte kasvatada. Ja kuigi ka praegune kodu on ajutine, olen täna rahul. 

Kodutunne pole midagi püsivat, vaid teiseneb ajas. Olgu selleks siis vanus, lapsed, abielu, lahkuminek, töökoht või elupaik, mis meid muudab – see, mida tähendab kodutunne, muutub koos meiega. 

Traditsioon nimega Leo Moracchioli

Oma playlisti teise inimesega jagamises on minu meelest midagi väga intiimset. Meenub õhtu, kui Raunoga esimest korda üksteise lemmiklugusid kuulasime. Mina olin ühes toa otsas ja tema teises, mõlemal kõrvaklapid peas. Avastasime ehmatusega, et vähemalt muusikalises mõttes ei ühenda meid mitte miski. Minu playlist oli nagu puder ja kapsad – indie-folgist elektrooniliste biitide ja räpini. Aga kindlasti polnud seal rasket rocki. Raunol jälle oli jälle terve list täis vihaseid kitarrisoolosid ja möirgamist.

Noh, tol hetkel võinuks me alla anda ja oma teed minna, aga otsustasime, et erinev muusikamaitse pole dealbreaker. Aastate jooksul oleme kuidagi tahtmatult üksteise eelistusi mõjutanud ja saame suurema kaklemiseta ka ühiseid playliste koostada. Mina ei lisa sinna ühtegi ballaadi ja Rauno jätab välja need kõige rockisemad lood.

Samas juhtus varem sageli, et tulin koju ja korteri seinad värisesid, sest Rauno kasutas võimalust ja kuulas enda muusikat. 

"Palun pane see õudus kinni," oli minu tavaline reaktsioon.

Ajad on muutunud. Nüüd võib minna hoopis nii, et Rauno saab juba ukse taga aru, et naine kuulab rocki. Meie ellu on tulnud traditsioon nimega Leo Moracchioli.

Mäletan küll, et juba päris ammu üritas Rauno mulle Leost rääkida, aga mina ei kuulanud. Kui ta alustas juttu, et "Norras on üks äge tüüp, kes tuntud hittidest metal-kavereid teeb", kandusid minu mõtted automaatselt mujale. Kuni siis kunagi külas olles rääkis ta Leost Pinginaabrile, keda asi huvitama hakkas. Nii ei jäänud ka mul muud üle, kui eelarvamused kõrvale heita. Ja arvake ära, mida me järgmised k ü m m e tundi tegime? Leot kuulasime muidugi.

Traditsiooniks saan Leot kutsuda seetõttu, et ta annab igal reedel välja uue kaveri ning me vaatame värske loo ja video alati koos ära. Kusjuures Leo puhul on videod vähemalt sama põnevad. Esiteks suudab see mees enda nägu nii uskumatul kombel väänata-käänata ning teiseks esineb Leo videodes tihtipeale ka tema perekond – abikaasast ja pisikesest tütrest kuni kassini välja. Rekvisiitideks võivad olla päris pillid või näiteks nukumaja, vahet pole. Iga video loob mulje, et lugu on valminud mängleva kerglusega, ehkki tegelikult nõuab see roppu moodi vaeva. Juba 15aastaselt muusikukarjääri alustanud Leo teeb kõik ise, olgugi tegu kaveritega.

Leo muusika sünnib stuudios nimega Frog Leap Studios, mille ta ehitas oma kodu kõrvale. Sel on Youtube'is peaaegu 700 000 jälgijat.

Ja kuigi lives esineb Leo pigem akustiliste lugudega, on just metal-kaverid talle kõige rohkem kuulsust toonud. Kõige populaarsem on tema versioon Adele võimsast hitist "Hello", mida on Youtube'is vaadatud üle 13 miljoni korra.

Leo läbimurdelooks oli aga Lady Gaga "Poker Face":

Põhimõtteliselt suudab Leo ka kõige mõttetuma pop-laulu ägedaks võluda. Tal on salaretsept, ehkki leidub üksikuid lugusid, mida isegi tema esitus päästa ei suuda (Barbie Girl, Gangnam Style jms).

Veel mõned näited:

Ühesõnaga, või õieti kahesõnaga – olen fänn. 

Kevad

Meie köögilauale on tekkinud väike kasvuhoone. Ööd on veel liiga külmad, õu lumine ja meie uues kodus pole aknalauda (nagu Soomes kombeks, kahjuks), aga ma lihtsalt pidin näpud mulda pistma.

Basiilik torkas esimesena pea välja. Ja aega ei võtnud see rohkem kui kaks-kolm päeva. Till tuli päev hiljem.

Steve Jobs (2015) - kolm on kohtu seadus?

Lugesin enne esimese Steve Jobsi filmi nägemist põrmustavaid arvustusi, mistõttu üllatusin pigem positiivselt. Oscari asemel kandideeris Ashton Kutcher Kuldsele Vaarikale, ehkki tegu oli keskpärase linateosega, millesarnaseid pidevalt juurde toodetakse. Minul isiklikult oli kuus kuldmehikest võitnud Mad Maxi raskem/igavam vaadata. Arvan, et kriitikaga pingutati üle, sest Steve Jobs oli perfektsionist ning tema austajad ootasid vähemalt täiust. Nõrga dialoogiga hüplik ja pealiskaudne lugu mõjus nagu külm dušš.

Teise Jobsi filmiga läks aga vastupidi. Pärast kiitvaid arvustusi ootasin enamat.
Steve Jobsi ambivalentsest olemusest annab Danny Boyle kindlasti ausama pildi. Stsenaariumi kirjutas Aaron Sorkin, kelle Mark Zuckerbergile keskenduv "The Social Network" meeldis mulle väga. Film põhineb suuresti Walter Isaacsoni põhjalikul elulool ning ükski teine autor ei pääsenud Jobsile nii lähedale (Isaacsoni raamatust kirjutasin siin). Isegi Steve Wozniak andis filmitegijatele nõu.

Seekord on näitlejatööd tugevad. Kate Winslet teeb Jobsi parema käena kujutatud Joanna Hoffmanina suurepärase rolli ning Steve Wozniaki (Seth Rogen) tulisest sõnavahetusest Jobsiga kujuneb kogu filmi kulminatsioon. Jobsi tütar Lisat kehastab kolm erinevat näitlejat, kuid ma elasin neile kõigile kaasa.

Seevastu Michael Fassbenderi Steve Jobs jättis mind külmaks. Filmi Jobs vastab küll Isaacsoni nägemusele, kuid ei arene. Kui lõpp välja arvata, tammub Jobs ühe koha peal. Viga ei ole näitlejas, vaid stsenaariumis.

Kõige rohkem häiris mind liigne konstrueeritus. Kogu lugu rajaneb kolmel tooteesitlusel ja neile vahetult eelnenud minutitel: 1984. aasta Macintosh ja selle läbikukkumine, neli aastat hiljem ilmavalgust näinud NeXT Computer ning järjekordne ebaõnnestumine. Viimaks 1998. aasta ja legendaarne iMac.
Paberil tundus kolmikjaotus põnev, kuid ekraanil jäi midagi vajaka.

Sisuliselt vahetub üksnes aastaarv. Samad näod, vaidlused ja ambitsioonid. Ainult Kate Winslet muutub aina kaunimaks. Tõelisusega on sel kõigel vähe pistmist.

Koos 1998. aasta tööalase triumfiga serveeritakse vaatajale ka võit nimitegelase isiklikus elus – lõpuks ometi näitab ta suhetes Lisaga, keda Jobs esialgu oma lapseks ei tunnistanud, üles mingisugust inimlikkust. Muidu tõsise, isegi sünge alatooniga lugu muutub äkitselt väga magusaks.
Jobsi abikaasa Lauren Powell ning tema ülejäänud kolm last jäeti filmist aga üldse välja. Tegelikkuses elas Lisa alates 14. eluaastast isaga sama katuse all.

Filmitegijate hinnang Jobsi iseloomuomadustele väljendub eelkõige kolme opositsionääri kaudu. Emotsionaalsed sõnavahetused Steve Wozniaki, Andy Hertzweldi ja John Sculleyga juhivad tähelepanu Jobsi puudustele, ehkki ükski neist vastasseisudest pole sellisel kujul aset leidnud.

Suurem osa filmi tegevustikust ongi puhas fiktsioon. Aaron Sorkin on tunnistanud, et ta ei üritanudki mineviku sündmusi taasluua.

It had to be a piece of journalism. When I write something, there is actually a requirement to be subjective; it’s really the difference between a photograph and a painting.

Põhimõtteliselt olen nõus, kuid tuues ekraanile alles hiljuti lahkunud inimese elu, pole asi nii lihtne. Kui Steve'i esimese lapse ema Chrisann Brennanit näidatakse korduvalt, võinuks ka Powellile, kellega Jobs juba 1991. aastal abiellus, sõna anda. Mina ei imesta, et Jobsi lesk on filmi kriitiliselt suhtunud.

Boyle on öelnud, et ekraanil peab olema naisi, sest keegi ei viitsiks vaadata lugu arvutinohikutest ja tehnikast. Ilmselt just seetõttu on tähelepanu keskpunkti tõstetud Jobsi suhe turundusjuht Joanna Hoffmani ja tütar Lisaga. Isaacsoni mainib enda 600leheküljelises teoses esimest paarikümnel ja teist seitsmel leheküljel.

Silma torkas ka soov tutvustada Apple'i ajalugu. Iseenesest on vaataja harimine igati tänuväärne, ent kõik need Isaacsoni raamatust nopitud faktid, mida tegelased üksteise suunas pilluvad, kõlavad ebaloomulikult. Eriti arvestades filmi omapärast ülesehitust.

Ohoo-efekti pakkus see, et koos ajaga muutub ka pilt. Macintoshi esitluse puhul on kasutatud parajalt teralist 16mm filmilinti, seejärel 35mm-i ja 1998. aastat näidatakse juba digiajastu HD-kvaliteedis.

Ent jällegi saab tegevus liiga vara otsa. Esimene Jobsi film lõppes 1997. aastal, seekord peatutakse aasta hiljem. Steve Jobs suri aga aastal 2011. Need rohkem kui kümme aastat ei möödunud loorberitel puhates (sündisid iPod, iTunes, iPhone, iPad jne), rääkimata Jobsi pikaajalisest võitlusest vähiga.

Tõenäoliselt oli üheks faktoriks vajaliku ajalise distantsi puudumine. Loodan, et aastate pärast tehakse kolmas ning terviklik Steve Jobsi film, kuhu mahub ka tema elu viimane kümnend. Lugu, mis näitab muuhulgas seda, kuidas abikaasa ja isa roll teda muutis ning kas ja kuidas ta oma haigusega leppis. Kolm on kohtu seadus.