"Leaving Neverland" (2019) – mu hing on lõhki

"Leaving Neverland" on HBO värske dokumentaal, mis räägib režissöör Dan Reedi juhtimisel kahe mehe – James Safechucki ja Wade Robsoni – loo, kes süüdistavad Michael Jacksonit nende seksuaalses väärkohtlemises. Ütlen kohe ära, et olen end teismeast saati uhkusega MJ fänniks nimetanud ja varasemate kohtuprotsesside ajal ka siiralt tema süütust uskunud, aga kui "Leaving Neverland" välja tuli, tundsin, et this is it. Otsustasin, et ma ei hakka ennast piinama ja ise vaatamist ette ei võta, sest meedias ilmunud kirjeldused olid piisavalt õõvastavad ja üksikasjalikud. Läbisin leinaperioodi, mille käigus märkasin, et ma ei suuda MJ muusikast enam samamoodi rõõmu tunda.

Paar päeva tagasi avastasin, et YLE pealt algab "Docventuresi" erisaade, mille käigus näidatakse ja analüüsitakse justnimelt "Leaving Neverlandi". Teema on Soomes hetkel vägagi päevakajaline, sest hiljuti tuli ilmsiks see kohutav lugu – viis Soome meest panid 14 aasta jooksul toime räigeid pedofiilia- ja lastepornokuritegusid.

Ma pole ühtegi "Docventuresi" osa vahele jätnud, seega panin taskurätid valmis ja asusin vaatama. Kaheosaline film kestab kokku neli tundi ning lõpus olin omadega ikka üsna läbi. See, mida James Safechuck ja Wade Robson väidavad, on tõeline õuduslugu, mis ei lase öösel magada. Teatud laused sellest filmist tulevad mind siiani ikka ja jälle kummitama. Kui keegi väidab, et teda on lapsena seksuaalselt ära kasutatud, siis tuleb ohver alati ära kuulata ja tema juttu tõsiselt võtta. See on eeldus, et inimesed julgeksid oma lugusid rääkida ja abi otsida. 

Samas on olukord ebaõiglane, sest inimene, keda süüdistatakse on surnud ja ei saa ennast kaitsta, rääkimata süütuse presumptsioonist. Mõlemal mehel oli MJ elu ajal võimalus tema vastu tunnistada, kuid nad mõlemad on kinnitanud, et MJ pole neid mitte mingil moel väärkohelnud. Wade Robson lausa kahel korral – nii 1993. kui ka 2005. aasta kohtuprotsesside käigus. Kui esimesel korral oli tegu lapsega, siis teisel korral andis vande 22aastane mees. Tasub veel eraldi ära märkida, et süüdistustega kaasnes aastatepikkune ja ääretult põhjalik uurimine, milles osales ka FBI, kuid MJ mõisteti õigeks.

Michael Jackson changed the world and, more personally, my life forever. He is the reason I dance, the reason I make music, and one of the main reasons I believe in the pure goodness of humankind. He has been a close friend of mine for 20 years. His music, his movement, his personal words of inspiration and encouragement and his unconditional love will live inside of me forever. I will miss him immeasurably, but I know that he is now at peace and enchanting the heavens with a melody and a moonwalk.

27aastase Wade Robsoni sõnad aastast 2009, mil MJ suri. 

"Docventuresi" stuudios juhatati film sisse tasakaalukalt, rääkides sellest, miks teema on oluline ja kui tugevaid emotsioone "Leaving Neverland" on vaatajates tekitanud, juhtides samas tähelepanu ka faktivigadele ning põhjustele, miks YLE sai vihaseid kirju, et seda filmi ei tohiks näidata. 

Kuna "Leaving Neverland" põhineb suures osas sõna-sõna-vastu olukordadel, siis tehti minu meelest õige otsus ja jäeti saates MJ isik asjast välja. James Safechucki ja Wade Robsoni läbielamisi käsitleti ohvrite vaatanurgast. Keskenduti laste seksuaalse ärakasutamise ennetamise võimalustele, ohumärkidele ning sellele, kuidas ohvreid aidata. Muuhulgas rõhutati ka seda, et iga pedofiil ei pruugi kuriteoni jõuda ning selle nimel tuleks pidevalt tööd teha, et need inimesed abi otsiksid. Sageli on pedofiil ka ise ohver – ärakasutatust saab omakorda ärakasutaja.
"Docventuresi" saatejuhid avaldasid järgmisel päeval, et said muu tagasiside hulgas ka kirja, mille autor tänas neid, sest julges pärast vaatamist lõpuks endale tunnistada, et ka teda on lapsena ära kasutatud. Kas või seetõttu pean mina "Leaving Neverlandi" käsitlemist igal juhul õigeks otsuseks.

Aga nüüd tagasi MJ juurde, kes ei olnud mitte mingil juhul tavaline mees. Kui mõelda tema perekonnale, lapsepõlvele ning isa hirmutegudele, siis ei ole selles ka midagi imekspandavat. Jah, MJ oli muusikaline geenius, aga vaimselt polnud temaga kohe kindlasti kõik korras. Seda aktsepteerib ka suur osa tema fännidest. MJ-d on hellitavalt kutsutud igaveseks lapseks, kes justkui terve elu oma kadunud lapsepõlve taga ajas. Ka see, et talle meeldis ennast lastega ümbritseda, nendega koostööd teha ning nii mõnigi neist ka tema juures ööbis, on teada juba aastakümneid. 

Asked what he gets out of a relationship with a young boy, he explains: "I love, I feel, I think what they get from me I get from them. I've said it many times, my greatest inspiration comes from kids. Every song I write, every dance I do, all the poetry I write, is all inspired from the level of innocence."

"Whenever kids come here they never want to stay in the guest rooms. They say, "Can I stay with you tonight?", so I go, "If it's OK with your parents then yes you can."

Asked what he does with children in his bed he says: "When you say bed, you are thinking sexual, they make that sexual. It's not sexual. We're going to sleep, I tuck them in and I put a little music on and when it's story time I read a book."

Need on lõigud MJ vestlustest Martin Bashiriga dokumentaalist "Living with Michael Jackson", mis tuli välja aastal 2003. 

Seda, et MJ oma lastearmastusest ja kummalistest kommetest nii avalikult ja häbitundeta rääkis, on peetud (eeldusel, et MJ ei olnud tegelikult pedofiil) tema elu/karjääri üheks suurimaks veaks. Kui ta tõesti ei kasutanud lapsi ära, siis enda süüdistamise tegi ta igatahes väga lihtsaks.

 "Leaving Neverlandis" tõdeb Wade Robsoni ema Joy, et iga teise inimese puhul olnuks võõraste lastega voodi jagamine mõeldamatu, aga MJ taust (kurb lapsepõlv ja lapsemeelsus) oli ju kõigile teada. Ta paistis igati turvaline. Mina ei suuda seda ema ikkagi mõista ja mind ei aitaks ära rääkida ka autod, uhked reisid või luksuslikud hotellitoad, aga ma saan aru, mida ta silmas peab. 

Mõlema ohvri emade raha- ja auahnus on valusalt silmapaistev. Nad imesid suhtest MJga välja maksimumi, ehkki väidavad, et neil polnud aimugi, et nende lapsi seejuures väärkoheldi. See on igatahes kindel – need emad kasutasid oma lapsi ära. Mitte seksuaalselt, aga muus mõttes küll.

MJ & James Safechuck / MJ, Wade Robson ja poisi ema Joy

Üks asi, mis mind "Leaving Neverlandi" puhul häirib, on vormiline täiuslikkus. Iga detail on viimseni lihvitud. See, millise üksikasjalikkusega on ohvrite lood esitatud, kuidas lugu just sobivas tempos kasvab, kuidas kaamera filmib õigetel hetkedel alt või ülevalt, lähedalt või kaugelt. Kaalutletud mõttepausid ja perfektne rütm. Hoolikalt valitud dokumentaalkaadrid, mida saadab nendega ideaalilähedaselt kooskõlastatud tekst. Isegi filmi ajastus just nüüd, #MeToo liikumise tuules, ei võiks olla rohkem paigas (ehkki Robson ja Safechucki tegid oma lood avalikuks juba vastavalt 2013. ja 2014. aastal).
"Leaving Neverland" on film, millele see lihvitus teeb karuteene. Autorid nimetavad seda dokumentaaliks, kuid kui tegu oleks dokumentaaliga, tahaks kuulda ka teist poolt. Jah, MJ pole enam elavate kirjas, kuid kindlasti leidunuks neid, kes tema nimel sõna oleks võtnud. Arvestades filmi pikkust, ei saa ajapuudust selles valikus süüdistada. Reedi kommentaar, et teist poolt ei kaasatud, kuna film ei räägi MJst, vaid tema ohvritest, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav.
Lisaks on MJ fännide armee eelkõige Robsoni loo nii auklikuks tulistanud, et tekib paratamatult küsimus, miks pühendati nii palju aega vormile, mitte sisule. Kui teha film, kus esitatakse põrmustavaid väiteid ülemaailmselt armastatud muusiku kohta, siis faktikontroll peaks olema number üks. Sest iga auk, olgu see siis väike või suur, tahtlik või tahtmatu, õõnestab ohvrite tõsiseltvõetavust. Mis võiks olla traagilisem, kui see, et sa paljastad enda kõige hirmsamad kogemused terve maailma ees, kuid sind ei usuta. Ja mida tunnevad sel juhul kõik need ohvrid, kes alles koguvad julgust, et häält teha. Filmiga seotud probleemidest on kirjutanud näiteks Slate.

Kui ma filmi juba ära vaatasin, siis muidugi viisin ennast kurssi ka teise poolega ehk nende arvamusega, kes James Safechucki ja Wade Robsoni ei usu. Surfasin mitu tundi internetiavarustes ja muudkui lugesin ja lugesin. Seda kõike on nii palju, et mul hakkas lõpuks pea ringi käima. Lugematu arv väiteid, nii poolt kui ka vastu. MJ-l on tulihingelisi fänne, kes on läbi töötanud tohutu hulga infot ja avaldanud arvukalt materjali (näiteks siin, siin ja siin), et oma iidolit kaitsta. Kriitiliselt on asja on käsitlenud ka näiteks Forbes.
Paljude meelest keerleb kogu lugu ka seekord raha ümber. Ohvrid on rõhutanud, et nad ei saa HBO dokumentaalis osalemise eest mingit majanduslikku tulu, kuid samas esitas Robson koos Safechuckiga Jacksoni pärandit haldava Jackson Estate'i vastu aastal 2013 lausa 1,5 miljardi suuruse hagi, mis aga tagasi lükati. Mehed on otsuse apelleerinud. Teisi häirib faktide valikuline esitamine – miks varjab Robson, et oli väärkohtlemise ajal suhtes MJ vennatütrega, kes täna väidab, et mehe jutt on täielik väljamõeldis (suhe kestis üle seitsme aasta ning noored viis kokku justnimelt MJ) või et veel 2011. aastal tahtis Robson lavastada Michael Jackson/Cirque du Soleil "ONE" etenduse, ent otsus langetati kellegi teise kasuks ning juba 2012 tahtis ta müüa ideed MJd süüdistavast raamatust, kuid ei leidnud sellele ostjat. Rääkimata lekkinud kirjavahetustest, mis ei näita Robsonit just kõige paremas valguses. Kolmandate silma kriibivad konkreetsed faktivead, näiteks see, et Neverlandi rongijaama, kus üks filmis kirjeldatud kuritegudest aset leidis, polnud tollal veel ehitatudki.

Mina ei ole kohtumõistja. MJ elu, eriti katkise lapsepõlve ja vägivaldse isa taak on kahtlemata ohumärk ning see, et ta vaevles sisemiste deemonite küüsis, on ammu teada. Usun, et MJ pärand on "Leaving Neverlandi" tõttu igaveseks rikutud, sest ei mulle ega ka suurele osale maailmast ei mahu pähe, et kaks täiskasvanud meest, kel lapsed ja karjäär, raha nimel midagi nii jõledat välja võiks mõelda. Saadab ju neidki elu lõpuni selle filmi vari. Samas ei saa seda võimalust sajaprotsendiliselt välistada. Kuna MJ on lahkunud, ei selgu lõplik tõde ilmselt mitte kunagi, aga mu hing on lõhki.


PS. Hiljuti ilmus Youtube'i ka Jackson Estate'i vastus "Leaving Neverlandile" – "Neverland Firsthand".