"Tom of Finland" (2017)

Minu jaoks on väga sümpaatne, et Soome suurel juubeliaastal välja antud filmide reas seisid kõrvuti "Tundmatu sõdur" ja "Tom of Finland". Esimene on soome klassika – ajalooline ja vägagi mehine sõjadraama, millest valmis 2017. aastal juba kolmas versioon. Teine aga homoerootiliste joonistustega rahvusvahelise edu saavutanud kunstnik Touko Laaksoneni (1920–1991) ehk Tom of Finlandi elulugu.

Kindlasti leidub ka täna inimesi, kelle meelest oli ja on Tom of Finland üks hirmus häbiplekk, kes tuleks maha vaikida, aga õnneks ikka vähem ja vähem. Kuidas muidu võinuks režissöör Dome Karukoski "Tom of Finlandist" kujuneda üks Soome filmiajaloo kõige suurema eelarvega filme – üle viie miljoni euro.

"Tom of Finland" on ilus, kuid vormiliselt liiga turvaline film. Kahtlustan, et kuna teema ise tekitab veel tänaselgi päeval vastakaid emotsioone (näiteks brittide juures sai film teenimatult K-18 vanusepiirangu), siis vähemalt ülesehituselt otsustati järgida tuttavat rada. Lugu areneb just nii, nagu ühelt tüüpiliselt draamalfilmilt oodata võib – ei ühtegi üllatust. Näiteks "A Single Man", mille kurblikku võlu "Tom of Finland" mulle kohati meenutas, on palju huvitavamalt üles ehitatud. Mees, kes inspireeris teiste seas ka Freddy Mercuryt, väärinuks mõne riski võtmist.

Tom of Finland. Pilt: Wikipedia

"Tom of Finlandi" Soome mõistes hiiglaslik eelarve annab heas mõttes tunda. Üksikasjade kallal on vaeva nähtud – rõivastest muusikani. Näitlejatööd on igati korralikud, eriti meeldis mulle peaosaline Pekka Strang, kes sobis Touko Laaksoneni rolli nagu valatult, aga silma jäi ka tema õe rolli täitev Jessica Grabowski. Lisaks Soome (ja ka Eesti) filmidele alati iseloomulikule melanhoolsusele pakutakse nii kauneid loodusvõtteid, tulevärgiga täidetud sõjastseene kui ka ameerikalikku sädelust.

USAs. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

California, kus seksuaalvähemused said ennast juba tollal oluliselt vabamalt tunda, esindabki filmi helgemalt poolt. Seal saavutas Tom of Finland edu ajal, mil kodumaal võinuks mees oma loomingu eest veel vangi minna. Soomet, kus samasooliste suhteid kriminaliseeriv säte eemaldati seadusest alles 1971. aastal (ehkki homoseksuaalsust peeti jätkuvalt haiguseks, mille propageerimine oli keelatud aastani 1999), oli väga raske ära tunda ja tänasega võrrelda. Areng on olnud tohutu ja samasooliste abielusid on siin sõlmitud juba aastaid.

Ja kuigi filmi alatoon on minu meelest algusest lõpuni nukker, päädib see justkui positiivsel noodil, andes vaatajale petliku kergendustunde, et lõpp hea, kõik hea. Kui aga järele mõelda, mis on "Tom of Finlandi" tegelik sõnum, on rõõmustamiseks vähe põhjust. Pimedas pargis läheduse otsimine, pealtnäha lõbusad peod alati suletud kardinate taga, oma ande varjamine, kaksikelu elamine jne. Kõik see sära ja kuulsus, millele filmis viidatakse, on ju näiline, kui sa ei saa seda oma perekonnaga jagada ega kodumaal enda saavutuste üle uhkust tunda.

Pekka Strang / Touko Laaksonen. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

Kui Tom of Finland oleks seksikaid nahkriietes mootorrattureid 21. sajandil joonistanud, siis võiks ehk tõesti ilusast lõpust rääkida, aga ta suri 1991. aastal ehk siis hoopis teistsuguses maailmas. Touko Laaksonen oli oma kaaslase Veli «Nipa» Mäkisega koos 28 aastat, kuni surm neid lahutas – kõlab nagu õnnelik armastuslugu. Ent oma perekonnale ei rääkinud ta temast mitte kunagi, sest oma seksuaalse identiteedi avaldas kunstik vaid õele. Ka sellest, et Touko Laaksonen oli Tom of Finland, kuulsid lähedased alles pärast mehe surma.

Touko õde Kaijaga. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

Mul on südamest kahju, et Touko Laaksonen ei näinud päeva, mil Soomes anti välja tema joonistustest inspireeritud postmargid, kusjuures need kujunesid koheselt Soome Posti läbi aegade edukaimaks. Rääkimata sellest filmist ja eri tunnustustest, mille osaliseks ta on oma kodumaal (pika hilinemisega) saanud.

Touko Laaksonen aastal 1959. Pilt: Wikipedia