Kuidas ma uuesti trenni tegema hakkasin

Mäletan, kuidas veel Tartus elades pulmadeks valmistusin ning kõvasti vaeva nägin, et saavutada kaalunumber, millest juba teismeeast saati olin unistanud. See number oli 50 ja päris nii madalale ma ei jõudnud, kuid võib-olla oligi nii parem. Kauaoodatud pulmapäeval kaalusin lõpuks natuke alla 53 kilo ja muidugi tundsin ennast ikka hirmus koleda ja paksuna (see igavese ebakindluse probleem on vist enamikule lapsena ülekaalulisuse ja koolikiusamise all kannatanutele tuttav), aga praegu, kui olen ikka omajagu kosunud ja tollaseid pilte vaatan, siis mõtlen küll, et mõni lisakilo poleks tegelikult paha teinud.

Juuni 2013

August 2013

Täna paneb minu tollane distsipliin ja sihikindlus mind ennastki imestama. Neljal päeval nädalas olin kell seitse hommikul Tartu Ülikooli spordihoone jõusaalis, kusjuures teekonna Pepleri tänavalt sinna ja tagasi läbisin alati jalgsi. Hommikust sõin reeglina pärast trenni, vaid südatalvel, kui pimedus energiast tühjaks imes, lubasin endale ehk kohe hommikul ühe banaani, kuid mitte midagi rohkemat. Sõin põhimõtteliselt nagu robot, sest naudingul polnud minu menüüs kohta. Aga mul oli siht silme ees ning ma olin rahul, olgugi et tüüpilise sõnnina ma tegelikult a r m a s t a n söömist.

Pärast Soome kolimist hakkas kaal tasapisi tõusma, sest minu elurütm muutus kardinaalselt. Trenni ma esialgu ei pääsenud, kuid suvel maal elades olin ikka üsna palju jalgadel. Hiljem Mikkelis käisime Raunoga aeg-ajalt ikka jõusaalis ka, aga minu Tartu trennidega ei saanud seda võrreldagi. Kõige suurem mõju oli aga hoopis sellel, et ma ei saanud enam kokata ainult iseendale, vaid pidin ka teistega arvestama. Ja kuna ma ei jaksanud iga päev mitut toitu teha, hakkasin ka ise sööma asju, mida muidu vältisin. Näiteks igasuguste makaronide suhtes oli mul varasemalt nulltolerants, kuid nüüd olen ikka aeg-ajalt ise ka täisteraspagette taldrikule pannud jne.

August 2014

Ühel hetkel avastasin, et paari lisakilo asemel olen juurde võtnud nii palju, et hakkasin kaalu peale astumist iga hinna eest vältima ning mõned Tartu aegadel ostetud riided peitsin kapi tagumisse nurka ära, sest need tuletasid mulle meelde, kui palju suuremaks ma läinud olen.

Aprill 2015

September 2015

Samas on mul kõrval abikaasa, kelle meelest olin meie pulmapäeval juba liigagi kõhn ning kes pole kordagi isegi vihjanud, et võiksin alla võtta, pigem vastupidi. Aga mina ise tunnen ennast halvasti ja nii otsustasingi, et pean midagi ette võtma. Enam ei unista ma mingist konkreetsest kaalunumbrist, vaid tahaksin ennast lihtsalt oma nahas hästi tunda ning ühed heledad teksapüksid, mida ma praegu kanda ei saa, jälle jalga panna.

Kui novembri alguses Eestis käisime, rääkisime Manniga kaaluteemadel ning ta soovitas mulle online-treenerit, kelle videod talle endale sobinud olid. Kohe, kui Oksalasse tagasi jõudsime, võtsin youtube'i lahti ja hakkasin Tiffany Rothe'i trennivideosid vaatama.
Nüüdseks olengi juba kuu aega 5-6 päeva nädalas umbes tunnikese tema videode kaasabil hüpanud, pingutanud ja venitanud ning kuigi kaal pole veel märgatavalt langenud, on enesetunne kümme korda parem. Ja see ongi oluline.
Kui ilm vähegi paraneks, veaksin ennast ka juba enne hommikusööki jalutama, sest praegu on see mudane tee ääretult eemaletõukav. Mingit konkreetset eesmärki ma seadnud polegi, sest ma ei näe selleks otsest vajadust. Teen trenni ja tunnen ennast järjest paremini, sellest mulle piisab.

Üks minu lemmikvideosid Tiffanylt (niisama vaadates võib tunduda, et mis seal ikka, aga uskuge mind, see nn mägironimine ajab ikka korralikult higistama):

Pulmad!

Ma olen siin juba nädal otsa tahtnud meie Eesti minipuhkusest rääkida, aga pole selleks aega leidnud. Iga kord, kui see aeg on tekkinud, on mul hoopis silm kinni vajunud ja nii see ongi jälle jäänud.

Igatahes sõitsime me eelmise neljapäeva öösel Eestisse, sest laupäeval olid Pinginaabri pulmad ning ilmselgelt ei saanud ma sealt puududa. Plaan oli selline, et jõuame kesköö paiku Tallinnasse, ööbime Manni juures ning sõidame hommikul Võrru, kuid meid tabas mingi imetabane energialaine ning otsustasime spontaanselt juba öösel/varahommikul Lõuna-Eestisse ära sõita. Laevast välja sõites helistasin emale ja ütlesin, et umbes kell neli hommikul kohal ning täpselt 3.59 sõitsimegi maja ette. Muidugi minu jõud sai üllatavalt kiiresti otsa ning juba enne Tartut magasin magusat und. Vaene Rauno pidi üksi vastu pidama.
Reedel lebotasime niisama ja käisime kiirelt sõpradega kohalikus pubis istumas. Nii imelik oli juulikuus Eestis olla, sellist luksust pole ma endale juba aastaid lubada saanud. Öösel ei tahtnud kuidagi und tulla, sest nii suur ärevus oli sees, nagu oleks enda pulmad ees seisnud.

Laupäeva hommikul kiirustasin juuksurisse ning jäin enda soenguga (aitäh sulle, Teele Onoper) ikka ülimalt rahule, olgugi et see oli minu mugavustsoonist täielikult väljas, sest mul on tavaks enda otsmik kuidagi ära peita. Eriti äge oli see, et Pinginaabrile tehti soeng ja meik samas salongis, mistõttu tuli juba seal olles selline mõnus tunne sisse. Meenutasime meie pulmi, seda, kuidas nemad selle päevani jõudsid ning rääkisime muid naljakaid lugusid.
Meigi tegin teises kohas ja see oli minu meelest suhteliselt mittemidagiütlev, ootasin midagi enamat, aga samas ei saanud vinguda ka.

Tseremoonia algas pihta kella kolme paiku ning see hetk, kui Pinginaaber autost välja astus, läksid mul automaatselt silmad märjaks. Ta oli nii-nii ilus! Pruudil oli seljas selline kergelt printsessilik, kuid siiski tagasihoidlik kleit. Minu eriline lemmik oli aga rukkililledest kimp, mis nende sinise pulmateemaga väga hästi sobis. Rukkililledest paremad on ainult roosad pojengid (see oleks olnud minu unistuste pruudikimp, aga kahjuks sai nende aeg just napilt enne meie pulmi otsa). Ja ütleme nii, et kuna Pinginaaber on oma mehega juba peaaegu kümme aastat koos olnud, olime seda päeva ikka päris pikalt oodanud ka.

Pärast tseremooniat tegime abikaasaga kiirelt paar klõpsu, sest taust oli nii vastupandamatult eestilik ja pulmarongi käima saamine võttis natuke aega.

See oli minu jaoks esimene pulm, kus olen külalisena viibinud ning üldse esimene pulmarong. Sõitsime Sõmerpalu kandist Võrru ning tegime linnale ikka päris mitu tiiru peale. Nii äge oli vaadata väikeseid poisse tee ääres innukalt lehvitamas ning inimesi isegi autodest välja tulemas, et meile kaasa elada. 

Pidu ise toimus Koke külalistemajas, mis oli sellisele umbes viiekümne inimesega pulmapeole just parajalt suur. Isegi tantsuplatsile mahtusime keerutama, kuigi bänd võttis päris palju ruumi ära. Koke puhul meeldis mulle aga kõige rohkem sealne loodus, eriti see suur tiik, mille juures päris rohkelt kambapilte tegime. Kahjuks läheb fotograafi tehtud pulmapiltidega veel aega, kuid eks ma saan neid siin hiljemgi jagada. 

Nüüd olen igatahes veendunud, et ühes õiges pulmas peavad olema pulmaisa ja -mängud, sest just need tegid õhtu eriliseks. Eriti jäid mulle meelde kõiksugused ämmade ja äiade vahelised võistlused ning ametite jagamine. Rauno sai endale "Peigmehe tugiisiku" ameti, mis tähendas, et juhul, kui peigmees hätta jääb, pidanuks ta tema pitsid ise lõpuni jooma. Õnneks ei tulnud tal oma ametikohustusi kordagi täita. 

 (kes seda kollaaži parema kvaliteediga tahab näha, võib telefoniga otse instagramist piiluda)

Lilled: Leeri lillesalong

Kleit: Hippster (nad saatsid mulle küll natuke katkise kleidi, aga õnneks suutis emm selle ära parandada – lõpp hea, kõik hea)

See oli üks mu elu kõige toredamaid õhtuid ning ma ei suuda järgmisi pulmi ära oodata. See on ikka omamoodi õnnistus, et minu parimad sõbrannad vaid paarinädalase vahega abielluvad. Isegi see külm ja masendav suvi tundub tänu sellele natuke helgem.

Kaks aastat

Täna tähistame Raunoga oma teist pulma-aastapäeva ning see tundub mulle tegelikult uskumatu, et aeg nii kiiresti on läinud. Alles oli see suur pulmapaanika, kolimispaanika, mis-meist-edasi-saab-paanika.
Olen mõelnud sellele, kas ja kuidas on abielu meid muutnud. Mäletan, et paljud küsisid seda juba paar päeva pärast pulmi, et noh, kuidas nüüd siis on ja mis on teistmoodi. Tol hetkel, mil ma polnud veel oma uue nimegagi harjunud, ei tajunud ma küll mitte mingit muutust. Tundus ainult, et kogu aeg on kiire, sest need esimesed abielunädalad olid meil ikka üsna hullumeelsed. Pulmad, kogu elu kokku pakkimine, dokumentide korda ajamine, hüvastijätud, teise riiki kolimine jne. Kui saaksin kellelegi selle perioodi närvikulude eest arve esitada, siis ei jätaks ma seda võimalust kasutamata.

Kaks aastat hiljem võin aga öelda, et vastupidiselt laialt levinud arvamustele muudab abiellumine suhet ikkagi tugevamaks. Abielu pole kindlasti see asi, mida saaks süüdistada põnevuse kadumises või selles, et liblikad ära lendavad. Ühel hetkel kaovad need algusaegade liblikad niikuinii ära, kuid see ei tähenda, et armastus kustuks, sugugi mitte. Aeg-ajalt tuleb küll vaeva näha ning kompromisse otsida, kuid pikaajalised suhted nõuavadki tööd ja pühendumust. Mulle igatahes tundub, et ma armastan oma abikaasat täna veel palju rohkem kui kaks aastat tagasi.

Jah, enne pulmi, mil olime pikalt kaugsuhtes olnud, oli muidugi põnev ja liblikad, ühesõnaga mannavaht, kuid praegu tunnen, et ma päriselt tean, kes see inimene minu kõrval tegelikult on ja et ma võin teda usaldada (ja ma ei pea siin nüüd silmas ainult sellist petab-või-ei-peta-stiilis usaldust, vaid üleüldist kahe inimese vahelist usaldust ja sellega kaasnevat turvatunnet). See on ju palju rohkem väärt, vähemalt juhul, kui tõesti plaanitakse elu lõpuni koos olla. See tähendab ka aegu, mil peeglisse vaatamine enam mingit rõõmu ei paku ning üksteisele toetumine muutub hädavajalikuks. Neil aegadel loeb see, mis on sügaval teise inimese sees. Ja olgugi et oleme ikka veel kahekesi (pluss Äpu muidugi) näen meid nüüd perekonnana. See on nii hea tunne.

Seekord on meil aga selline aastapäev, et sain küll varahommikul voodi kõrvale kimbu valgeid roose, kuid üksteist näeme alles hilistel õhtutundidel ning mingisuguseks romantikaks pole lihtsalt võimalust. Aga sellest pole midagi, sest tahaks vähemalt loota, et meil on oma ühise elu tähistamiseks aega veel küll ja küll.

Kes sind on näinud

Jäin kuulama meie lugu. Tähendab, neid lugusid, mida oleme omaks nimetanud, on tegelikult mitu, aga ükski neist pole päris see. Sest just selle loo ajal ütlesime oma jah-sõnad.

Aeg on üllatavalt kiiresti edasi läinud, mõned pisiasjad hakkavad tasapisi juba tuhmumagi, kuid Allan Kasuki esituses kõlanud "Kes sind on näinud" (kusjuures loo valis tema ise, meie polnud seda varem kuulnud) ei lähe mul küll mitte kunagi meelest.

Umbes poole laulu pealt sattusin paanikasse ja püüdsin meeleheitlikult millelegi muule mõelda, sest tundsin, et hakkan kohe nutma. Mitte nii, nagu oleks kohane ühele elegantsele pruudile, vaid ikka korralikult. Ja ma tõesti ei tahtnud ülejäänud õhtut laiali jooksnud meigiga veeta.

Pärast seda, kui meie loo ka netiavarustest üles leidsin, olen seda ikka ja jälle kuulanud, ehkki midagi jääb alati puudu. Sest mulle tundub, et see lugu vajaks justnimelt meeshäält, aga sellist versiooni pole ma veel avastanud. Ent sellegipoolest on tegu ühega kõige ilusamatest eestikeelsetest armastuslauludest.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.

Sa oled laulev laine, mina vaht.

Sa oled valvamine, mina uni.

Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.

Hell luule oled, mina jõhker tuul.

Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne

neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.

Sa oled tiib ja mina olen lend.

Sel lakkamatul sööstul läbi taeva

me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.

Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.

Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,

kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.

Sa sigined ürgelamuste soost.

Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad

pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.

Ma olen vaev ja sina oled troost.

Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.

…kaks sõna hääbumatust muinasloost…

Sõnad: Artur Alliksaar ("Lahkühtimine")

Abikaasa sõidab varahommikul nädalaks ära. Ilmselt just seetõttu see lugu mulle just täna meelde tuligi. Viimati olime nii pikalt lahus siis, kui veel eri perekonnanimesid kandsime. Kummaline mõelda, et varem oli terve nädala koosveetmine meile midagi erakordset, nüüd on vastupidi. 

Pulmade planeerimisest

Üks minu kursusekaaslane kavatseb juulis abielluda ja üllatavalt põnev on kõiki neid pulmade planeerimisega paratamatult kaasnevaid üles-alla hüppavaid (st ameerika mägedega sarnanevaid) emotsioone pealt vaadata. Ja tema korraldab tõeliselt suuri pulmi - üle saja külalise. Vana puukirik, pidu vanemate maamajas, 50ndate stiilis kleit, kindel pulmavärv, käsitsi maalitud kutsed jne - ikka korralik trall.
Pruudi ettevõtmistele kaasaelamine paneb mind aeg-ajalt meenutama seda aega, kui meie enda pulmade planeerimine alles pooleli oli.
Nüüd tagantjärele mõeldes tundub, et selles protsessis võiks eraldada üsna mitut etappi (mis kehtivad 99% ulatuses juhul, kui abielluvad kaks eri maades elavat üliõpilast, kes on suurema osa oma rahast üksteise nägemisele juba ära kulutanud):

1. igasuguseid piire ületav unistamine (mõis, kõik sõbrad-sugulased, lemmikbänd jne)
2. reaalsus hakkab kohale jõudma
3. olgu, teeme siis väikesed ja tagasihoidlikud pulmad
4. konkreetne planeerimine, jalad maas
5. tüütud pisiasjad
6. appi-mu-närvid-on-läbi-päevad

Siis tuleb pidu ja absoluutselt võrratu viimane faas: see oli mu elu kõige ilusam päev.
Nii ju ongi, ent mitte ainult romantilistel põhjustel.
Neist üks ja minu meelest tähtsaim on hoopis see peojärgselt saabuv kergendustunne. Eelarve venitamine ja pidev närveermine on möödas. Mingi seletamatu ajendi tõttu kannab aju pulmade ärategemisest tuleneva rõõmu ikkagi nende arvele, justkui kuuluks esimene abieluhommik samuti ametliku peo juurde. Lebasime oma hotellitoas ning ei suutnud kuidagi uskuda, et see on l õ p u k s läbi. Missugune nauding. Tol hetkel polnud kogu see ametlik abielu värk tegelikult veel kohalegi jõudnud, kuid tunne oli imeline.

Korraldasin meie pulmad sisuliselt üksi, kuid erisuguseid pisiasju, mis võinuks valesti minna, oli umbes sada. See polnud tegelikult oluline, et külalisi oli kõigest paarkümmend, sest nende arv on seotud vaid tillukese osaga tervikust.
Viimastel nädalatel jätkus peavalu põhimõtteliselt igaks päevaks, aga ma pole päris kindel, kas see tulenes pulmade planeerimisest või magistritöö kirjutamisest, sest tegin neid paralleelselt. Ja on vägagi võimalik, et just seetõttu mäletan kogu protsessi nii stressirohkena. Kaitsmise ja peo vahele jäi lõpuks vaid kolm päeva ja seegi selgus alles viimasel hetkel.

Pulmaalbumit vaadates meenuvad üldjuhul ikka head asjad. Ei olnud kindlaid värve, kirikut, ööbimist, bändi, ehitud autot ja isegi mitte pulmaisa, aga meile sobis.

Ja ühest unistusest ma ei loobunud - sain just selle fotograafi, keda algusest peale tahtsingi.

Oksase uuest romaanist ja muust

"Kui tuvid kadusid" - mind oli ette hoiatatud, et tõenäoliselt pettun, kuid ootasin ikkagi rohkemat. Ootasin, sest "Puhastus" meeldis mulle väga, olgugi et selle tegelaskujud olid enamjaolt sümboolsed ning paaris kohas keeras Sofi vindi ikka korralikult üle.
Ent "Puhastuses" oli jõudu, sellist tabamatut kirge, mis paneb liikuma autori sule ja sunnib teda edasi kirjutama, muu elu arvelt aega varastama.

"Kui tuvid kadusid" jättis mulle tuima mulje. Tundub, et Oksanen püüdis vältida neid vigu, mida talle "Puhastuse" puhul ette heideti, kuid jõudis välja teise äärmusesse. See on romaan, mille puhul võib justkui tajuda, kuidas seda ehitati, õhus on väsinud ehitustöömeeste higi lõhn. Kogu asi on liigselt konstrueeritud ja vastupidiselt "Puhastusele", mida ma ei suutnud käest panna, seisis "Kui tuvid kadusid" mitu päeva riiulil ja ootas. Ent tegu pole halva raamatuga - teema on huvitav ning Oksase üksikasjalikud kirjeldused suudavad jätkuvalt võluda - lihtsalt ma ootasin midagi muud, midagi teistsugust.

Kursavend kutsus mind eile botaanikaaeda jalutama, võtsin julguse kokku ja läksingi. Julguse, sest vähem kui 1,5 kuu pärast peaksin sealse tiigipaviljoni all abielluma ning teadsin, et pikale veninud talve tõttu on pilt tõenäoliselt üsna masendav.
Mul oli õigus - paviljon oli räpane, selle ümbrus pruun ja elutu. Ent aega veel on, seega ma parem ei hakka enda närve liiga vara kulutama.

Lohutan ennast sellega, et vähemalt korralduslikult on kõik enam-vähem paigas. Rauno sai lõpuks isegi oma kauaoodatud abieluvõimetõendi kätte. Meile tuli täieliku üllatusena, et selle jaoks nõutakse ka minu andmeid, sh allkirja ning lõpuks isegi dokumendi koopiat (sest nähtavasti ei saa Soome bürokraadid päris hästi aru, mis imeasi see id-kaart on), ning meil võttis sellest masinavärgist läbi närimine umbes kuu aega.

Magistritööga olen nii kaugele jõudnud, et korrastan viiteid ja püüan summary kirjutamiseks energiat koguda. Olen lubanud akadeemilisel inglise keelel ikka väga rooste minna - omad vitsad peksavad.