Mäletan, kuidas veel Tartus elades pulmadeks valmistusin ning kõvasti vaeva nägin, et saavutada kaalunumber, millest juba teismeeast saati olin unistanud. See number oli 50 ja päris nii madalale ma ei jõudnud, kuid võib-olla oligi nii parem. Kauaoodatud pulmapäeval kaalusin lõpuks natuke alla 53 kilo ja muidugi tundsin ennast ikka hirmus koleda ja paksuna (see igavese ebakindluse probleem on vist enamikule lapsena ülekaalulisuse ja koolikiusamise all kannatanutele tuttav), aga praegu, kui olen ikka omajagu kosunud ja tollaseid pilte vaatan, siis mõtlen küll, et mõni lisakilo poleks tegelikult paha teinud.
Juuni 2013
August 2013
Täna paneb minu tollane distsipliin ja sihikindlus mind ennastki imestama. Neljal päeval nädalas olin kell seitse hommikul Tartu Ülikooli spordihoone jõusaalis, kusjuures teekonna Pepleri tänavalt sinna ja tagasi läbisin alati jalgsi. Hommikust sõin reeglina pärast trenni, vaid südatalvel, kui pimedus energiast tühjaks imes, lubasin endale ehk kohe hommikul ühe banaani, kuid mitte midagi rohkemat. Sõin põhimõtteliselt nagu robot, sest naudingul polnud minu menüüs kohta. Aga mul oli siht silme ees ning ma olin rahul, olgugi et tüüpilise sõnnina ma tegelikult a r m a s t a n söömist.
Pärast Soome kolimist hakkas kaal tasapisi tõusma, sest minu elurütm muutus kardinaalselt. Trenni ma esialgu ei pääsenud, kuid suvel maal elades olin ikka üsna palju jalgadel. Hiljem Mikkelis käisime Raunoga aeg-ajalt ikka jõusaalis ka, aga minu Tartu trennidega ei saanud seda võrreldagi. Kõige suurem mõju oli aga hoopis sellel, et ma ei saanud enam kokata ainult iseendale, vaid pidin ka teistega arvestama. Ja kuna ma ei jaksanud iga päev mitut toitu teha, hakkasin ka ise sööma asju, mida muidu vältisin. Näiteks igasuguste makaronide suhtes oli mul varasemalt nulltolerants, kuid nüüd olen ikka aeg-ajalt ise ka täisteraspagette taldrikule pannud jne.
August 2014
Ühel hetkel avastasin, et paari lisakilo asemel olen juurde võtnud nii palju, et hakkasin kaalu peale astumist iga hinna eest vältima ning mõned Tartu aegadel ostetud riided peitsin kapi tagumisse nurka ära, sest need tuletasid mulle meelde, kui palju suuremaks ma läinud olen.
Aprill 2015
September 2015
Samas on mul kõrval abikaasa, kelle meelest olin meie pulmapäeval juba liigagi kõhn ning kes pole kordagi isegi vihjanud, et võiksin alla võtta, pigem vastupidi. Aga mina ise tunnen ennast halvasti ja nii otsustasingi, et pean midagi ette võtma. Enam ei unista ma mingist konkreetsest kaalunumbrist, vaid tahaksin ennast lihtsalt oma nahas hästi tunda ning ühed heledad teksapüksid, mida ma praegu kanda ei saa, jälle jalga panna.
Kui novembri alguses Eestis käisime, rääkisime Manniga kaaluteemadel ning ta soovitas mulle online-treenerit, kelle videod talle endale sobinud olid. Kohe, kui Oksalasse tagasi jõudsime, võtsin youtube'i lahti ja hakkasin Tiffany Rothe'i trennivideosid vaatama.
Nüüdseks olengi juba kuu aega 5-6 päeva nädalas umbes tunnikese tema videode kaasabil hüpanud, pingutanud ja venitanud ning kuigi kaal pole veel märgatavalt langenud, on enesetunne kümme korda parem. Ja see ongi oluline.
Kui ilm vähegi paraneks, veaksin ennast ka juba enne hommikusööki jalutama, sest praegu on see mudane tee ääretult eemaletõukav. Mingit konkreetset eesmärki ma seadnud polegi, sest ma ei näe selleks otsest vajadust. Teen trenni ja tunnen ennast järjest paremini, sellest mulle piisab.
Üks minu lemmikvideosid Tiffanylt (niisama vaadates võib tunduda, et mis seal ikka, aga uskuge mind, see nn mägironimine ajab ikka korralikult higistama):
Rauno tahtis Eestisse tulekuks autot laenata ja küsis minult mingi aeg tagasi, kus siin Pepleri tänava lähedal kinniseid parklaid leidub. Uurisin, miks see teda huvitab. Selgus, et autot ei taheta laenata, kui seda ööseks kuhugi turvalisse paika ei saa jätta.
Läksin endast välja ja hakkasin seletama, kuidas praegu pole enam mingi 90ndate algus, mil kuritegevus tõesti lokkas, ning see tõenäosus, et keegi Tartu kesklinnas mingit väikest punast Aygot (selline väike ümmargune kaheukseline pall) ründama tuleb, on imeväike.
Lõpuks jäi Rauno mind uskuma ning kaks esimest ööd-päeva saidki kenasti mööda, aga täna hommikul ootas meid üllatus. Keegi oli öösel tulnud ja auto kojamehe koos alusrauaga küljest rebinud.
Päriselt?
Läksime siis Toyota esindusse ja võtsime oma 89eurose arve vastu.
"Kui tuvid kadusid" - mind oli ette hoiatatud, et tõenäoliselt pettun, kuid ootasin ikkagi rohkemat. Ootasin, sest "Puhastus" meeldis mulle väga, olgugi et selle tegelaskujud olid enamjaolt sümboolsed ning paaris kohas keeras Sofi vindi ikka korralikult üle.
Ent "Puhastuses" oli jõudu, sellist tabamatut kirge, mis paneb liikuma autori sule ja sunnib teda edasi kirjutama, muu elu arvelt aega varastama.
"Kui tuvid kadusid" jättis mulle tuima mulje. Tundub, et Oksanen püüdis vältida neid vigu, mida talle "Puhastuse" puhul ette heideti, kuid jõudis välja teise äärmusesse. See on romaan, mille puhul võib justkui tajuda, kuidas seda ehitati, õhus on väsinud ehitustöömeeste higi lõhn. Kogu asi on liigselt konstrueeritud ja vastupidiselt "Puhastusele", mida ma ei suutnud käest panna, seisis "Kui tuvid kadusid" mitu päeva riiulil ja ootas. Ent tegu pole halva raamatuga - teema on huvitav ning Oksase üksikasjalikud kirjeldused suudavad jätkuvalt võluda - lihtsalt ma ootasin midagi muud, midagi teistsugust.
Kursavend kutsus mind eile botaanikaaeda jalutama, võtsin julguse kokku ja läksingi. Julguse, sest vähem kui 1,5 kuu pärast peaksin sealse tiigipaviljoni all abielluma ning teadsin, et pikale veninud talve tõttu on pilt tõenäoliselt üsna masendav.
Mul oli õigus - paviljon oli räpane, selle ümbrus pruun ja elutu. Ent aega veel on, seega ma parem ei hakka enda närve liiga vara kulutama.
Lohutan ennast sellega, et vähemalt korralduslikult on kõik enam-vähem paigas. Rauno sai lõpuks isegi oma kauaoodatud abieluvõimetõendi kätte. Meile tuli täieliku üllatusena, et selle jaoks nõutakse ka minu andmeid, sh allkirja ning lõpuks isegi dokumendi koopiat (sest nähtavasti ei saa Soome bürokraadid päris hästi aru, mis imeasi see id-kaart on), ning meil võttis sellest masinavärgist läbi närimine umbes kuu aega.
Magistritööga olen nii kaugele jõudnud, et korrastan viiteid ja püüan summary kirjutamiseks energiat koguda. Olen lubanud akadeemilisel inglise keelel ikka väga rooste minna - omad vitsad peksavad.
Minu jaoks on praegu käimas üks tõeliselt veider periood. Jõuan päevas mitu korda põdeda, sest mul justkui pole enam elu. Samas olen olukorraga vist nii ära harjunud, et ma justkui ei tunnegi sellest puudust. Sellest energiast ja jõust, mida annab heade sõprade seltskond, hommikuni tantsimine ning maailma asjade üle arutlemine.
Minu päevad mööduvad kodus arvuti ekraani vahtides. Põhimõtteliselt võiksin midagi ette võtta, mind ei vaeva mingi meeletu ajapuudus, aga kui ma parajasti oma lõputööga ei tegele, siis ma lihtsalt muretsen selle pärast. Muuks ei ole tuju ega tahtmist.
Minu ja ajaloo tulevik? Salaja loodan, et mingi ime läbi ei tule meil pärast neid rõõmu ja vaevaga täidetud aastaid üksteist maha jätta. Selleks läheks küll vaja väga palju "olekseid", ent kunagi ei või teada. Hetkel on reaalsus see, et mul on vaja kool ära lõpetada, saagu mis saab. Edasi on pime maa.
Kuigi elan jätkuvalt meie Pepleri tänava korteris, mida olen juba aastaid koduks kutsunud, tunnen ennast kodutuna. Olen oma kolepruunitriibuliste seintega toast lihtsalt välja kasvanud.
Minu kodu on Soomes, ehkki meil pole praegu reaalselt ühtegi kohta, mida ühiseks koduks nimetada. Seda kodu, mille aadressit me veel ei tea, täidame igapäevaselt uute plaanide ja lootustega.
Mulle tundub, et olen juba praegu Eestiga hüvasti jätmas. Olen endale kallitest asjadest ja kohtadest tasapisi lahti ütlemas. Õpin neile mitte mõtlema, nendeta hakkama saama.
Pole hommikuid TÜ raamatukogus, jalutuskäike üle Toomemäe, ülikooli peahoonet, minu lemmikpoode, üliõpilaslinna energiat, isegi mitte eesti keele turvalist kõla igal tänavanurgal. Need asjad ei kuulu enam minu igapäeva.
Lõpuks tuleb meelde kõige hullem - pole ka Manni. Oleme juba aastaid koos elanud, nagu sukk ja saabas.
Mann kolib Tallinnasse ja mina Mikkelisse. Tema kardab pealinna elutempot ja suurust, mina aga Mikkeli perifeersust.
Ootame, unistame ja kardame - siiani veel üheskoos.
Kummalisest asjadest rääkides. Kas ma päriselt usun, et olen vähem kui kolme kuu pärast abielus?Kindlasti mitte. Tõenäoliselt jõuab see alles pulmapäeval kohale.
Mäletan veel seda aega, kui oli vaid mingi kauge unistus, mida ma ei julgenud kõva häälega väljagi öelda. Et ongi õige asi, olgugi mustmiljon takistust ees. Elu on täis juhuseid ja sageli võivad imelised teekonnad alguse saada pealtnäha ebaolulistest kokkusattumustest. Meil läks täpselt nii.
Veel hiljuti ei olnud ma kursis sellega, kes oli Kärt Krikmann, ei teadnud midagi ilublogist Cattiva's Closet ega polnud kuulnud tema võitlusest vähiga. 9. jaanuaril ilmus aga uudis selle kohta, et blogija Kärt on surnud, sest jäi võitluses vähiga kaotajaks.
Võib-olla poleks ma seda lugu lähemalt vaadanudki, kuid märkasin, et pildil olev naine paistab nii noor, minuvanune. Lugema hakates selguski, et Kärt oli minust vaid paar aastat vanem. Tänaseks pole haiguse avastamise hetkest veel aastatki möödas, kuid Kärt on läinud.
Lugesin artikli läbi ning tutvusin Kärdi blogiga, kus võib tänase
päevani näha ühe vähihaige rasket teekonda, nii lootusekiiri kui ka tagasilööke. Lootuses, et ehk saab keegi kirjutistest abi või läheb
tänu tema loole kontrolli, otsustas Kärt oma lahinguid maailmaga jagada. Üks
paljudest ilublogidest muutus oma elu eest võitlemise blogiks.
Lapsena mõtlesin ikka, et vähk on vanainimeste haigus. Hiljem mõistsin, et tegelikkuses võib see õnnetus tabada igas eas inimesi, kuid kusagil minu alateadvuses säilis ikkagi naiivne veendumus, et olen selleks kõigeks liiga noor ning ei pea muretsema.
Kannatan teadagi kõiksuguste (iseseisvalt diagnoositud) foobiate käes ja loomulikult kardan ka arstikabinetti astumist. See on üks halbade uudiste saamise koht.
Igatahes käis just tänu Kärdi loole minu peas mingi plõks ning panin arsti juurde aja kinni.
PS. Soovitan filmi Hungry for Change (2012) (võib juhtuda, et jooksete pärast poodi peterselli ostma).
Ma ei oska talvist Soomet lumeta ettegi kujutada. Ilma lumeta oleks vaid viis kihti pimedust.
Olin kaks nädalat seal ja mitmel korral tekkis tunne, et päev jäi üldse vahele. Ööd olid aga üllatavalt valged, seega oli hommikust õhtuni ühtlaselt hämar. Ideaalne lebotamise ja laisklemise õhkkond, mida me täiel rinnal ära kasutasime. Paaril-kolmel päeval tuli päike välja, ehkki mitte kauaks.
Tegime kunagi ammu Raunoga lepingu, et tal tuleb enne minuga abiellumist kõik kümme hooaega "Sõpru" ära vaadata. Loomulikult oli see üks naljaga pooleks jutt, kuid kuuldes, et ta pole ikka veel ühtki osa näinud, sundisin teda pühade ajal otsa lahti tegema. Rauno väitis esialgu, et "Sõbrad" on igavad (?!?). Noh, eks sellest saab üks neist lugudest, mida aastate pärast naerdes meenutame.
Veidi hiljem oli Rauno ise see, kes järgmist osa nõudis. Ja nii meie õhtud möödusid.
Veendusin taaskord selles, et mul on suurepärane lennukarma. Viimasel
ajal ääretult ebausaldusväärne Estonian Air, mis minu sõidule eelnenud
nädala jooksul peaaegu kõik Jyväskylä liini lennud tühistas, viis mu
oodatust kiiremini kohale. Olemise tegi kõhedaks uudis, et -12kraadise temperatuuriga Tallinnast saabume 50 minuti pärast 25-kraadisesse pakasesse Jyväskyläs.
Jõudsin juba rõõmustada, kuid streigiähvarduse tõttu pidin kogu Soomes
viibimise ootama uudiseid EA käekäigust ja mõtlema, kuidas ja millal ma
koju saan. Nimelt olin endale broneerinud pileti 7. jaanuari hommikuks, väljumisega vaid pool tundi pärast eeldatava streigi algust.
Ühtlasi oli tegu EA
viimase Jyväskylä lennuga, mis lõpuks siiski toimus ning mille tõttu
täiesti juhuslikult isegi Soome uudistes vilksatasin. Tallinnas oli
soomlastest meediatiim ootamas ning enne lendu käis üks
Keskisuomalaiseni ajakirjanik lennukis pilte tegemas. EA allakäik huvi nii siin- kui sealpool Soome lahte.
Mann hankis mulle vahepeal raamatukogust T. Õnnepalu "Mandala" ning nüüd varastan õhtuti uneaega, et seda lugeda. Üle poole on juba läbi, sest see on lihtsalt nii hea. Õnnepalu stiil ja elutargad mõtisklused pluss kamaluga sissevaateid kasside maailma - suurepärane teos. Kindlasti kirjutan sellest kunagi ka pikemalt.
Veel pilte minu lumistest ja jõulustest päevadest Soomes:
Laevas loksudes nägin aknast nii imepunast päikesetõusu, et mulle jäi täiesti mõistmatuks, kuidas enamik inimesi sellest vaatest tuima näoga mööda kõnnib. Õnneks oli seal ka üks noorpaar, kelle kaks last kohe aknale kõõluma tormasid.
"Ma tahan seda päikest kinni püüda!"
"Aga mina tahan seda ära süüa!"
Ja nii nad imetlesid ja arutlesid seal päris pikalt.
Lapsed oskavad nii tabavalt ausad olla, ütlevad asju südamest, ei tea veel midagi taktitundest ja viisakusreeglitest.
Kaks umbes 7-9-aastast poissi, kes minu lähedal istusid, vaidlesid rahvuste teemal. Üks väitis kindlalt, et tema on eestlane, teine ei nõustunud, sest eestlased elavat Eestis ja käivat eestikeelses koolis, tema aga elab Soomes ja käib sealses koolis (eesti keeles rääkisid nad mõlemad). Esimene poiss aga ei tahtnud alla anda ja ütles, et tema teab, et ta on eestlane, sest emme ütles nii.
Vaidlema nad jäidki.
Minagi käisin Tartu meeleavaldusel ja jäin rahule. Inimesi oli üllatavalt palju. Järelikult on eestlaste passiivsusel ikkagi piir ja mitte ainult otseselt rahaga seotud küsimustes. Kogunes rahulik erivanuseline seltskond ning enamik sõnavõttudest ei pannud mind kohaletulekut kahetsema - parimaks pidasin Marek Tamme pöördumist, ehkki autorit ennast sünnipäevalapsele kinki toomas polnud.
Mina isegi ei näinud seda kurikuulsat plakatit, kus pakuti välja paari tipp-poliitiku võlla tõmbamist, küll aga jäid silma kümned täiesti normaalse sisuga loosungid. Loomulikult sai meedias suurima vastukaja osaliseks just see üks ebaõnnestunud üleskutse, mille põhjal paljud tervest üritusest oma arvamuse kujundasid. Tuleks märkida, et "Aitab valelikust poliitikast" meeldeavalduse korraldajad on nimetatud plakati kaavalikult hukka mõistnud. Loodan, et homne Tallinna üritus avaldab meie tänasele poliitkultuurile veelgi suuremat mõju.
Andsin oma allkirja ka Harta12le, sest minu meelest on tegu vajaliku (ehkki mitte ideaalse) dokumendiga. Eesti poliitiline diskursus vajab muutust ja mulle tundub, et Harta12 on järjekordne samm õiges suunas, ärgitades inimesi kaasa mõtlema. Ei mõista inimesi, kes ei julge allkirja andes oma nime avaldada. See petitsioon toetab avatust ja ausust, mistõttu salalikkus asja juurde justkui ei sobi.
Ja nüüd muust.
Pidin hiljuti R. Mihhailovi "Kutsumata külalise" (räige ajupesu-raamat, mis ilmus vaid kolm aastat enne isaamaalist "Kodu lugu") läbi lugema ja analüüsima. Mõtlesin küll, et jube põnev on Nõukogude propagandat uurida, kuid vahel tahaks mõne raamatu pauguga kinni lüüa ja teise toa nurka visata. Ja mitu päeva propagandale isegi mitte mõelda. Kahjuks tuleb varsti magistritööd reaalselt kirjutama hakata ning seetõttu saan endale aina vähem propagandavabu päevi lubada.
Detsembri-jaanuari lendude kohta sain teada veel nii palju, et olen Estonian Airi viimasel lennul Jyväskyläst Tallinnasse (7. jaanuar). Esialgu olin valinud esimese ärajääva sõidu, kuid asenduslennuna pakuti varahommikust (ärgata tuleb umbes 3.30) starti samal päeval. Kui EA just enne pankrotti ei jõua minna, peaks plaanid paigas olema.
Eile leidsin juhuslikult ühe laulu, mis juba esimesel kuulamisel muljet avaldas.
Kujutan ette, kui mõnusalt see lugu veel mõne madalama häälega laulja esituses kõlaks.
PS. Kolmapäeval pandi Tartus jõulutulesid üles, ent minu tuppa ilmus eile mittekusagilt hoopis üks kahetäpiline lepatriinu.
Vaatasin täna oma Facebooki profiili ja avastasin üllatusega, et olen sinna lausa 339 meeldimist kogunud. Teoreetiliselt peaks sellise huvide nimekirja põhjal inimese kohta päris palju teada saama. Ent kuna FB-kontod sisaldavad sageli tohutult palju suhteliselt juhuslikku pahna, on puhtalt selle baasil ikka päris raske kedagi "lugeda".
Asi oleks palju põnevam, kui saaks eristada nö päris meeldimisi ehk siis näha ühte piiratud mahuga huvide nimekirja. Raske öelda, mis võiks olla see ideaalne arvuline limiit, mille raames me end avama peaks, kuid mulle sümpatiseeris ilus ja ümmargune kümme.
Kümme asja, mida armastad, mille kaudu püüad end dešifreerida ning mida julged ka võõrastega jagada.
Mõtlesin enda nimekirjale. Jätsin välja elusolendid, tunded ja iseloomuomadused ning püüdsin keskenduda just nimelt asjadele (mis siis, et nt aastaaegu ei saa kätte võtta). Muidu hakkaks igav, sest kõigi loetelud oleksid laias laastus samad - pere, sõbrad, armastus, headus vms. Mida täpsem, seda huvitavam. Konkreetsus köidab.
Mesi,
sügis,
roosad pojengid,
paberraamatud,
eesti keel,
puidu lõhn,
ajalugu,
elav tuli,
kõrvuti uned,
värsked ajalehed.
Ja nii võibki igaüks endast ühe pisikese ja salakavala isikuloo kirja panna. Kõik otsad jäävad lahti ja nii ongi õigem, sest need pole lõppenud, vaid hoopis muutuvad lood.
Rünnakust on asi tegelikult kaugel, kuid olen täna terve päeva sügelevate näppude käes kannatanud, aga ühte konkreetset ideed, mida siin lahti harutada, pole pähe tulnud.
Las valitseb kaos ja korralagedus.
Lõuna ajal läbi linna jalutades jõudis äkitselt kohale, et minu sügis on otsa saanud. Tavaliselt teeb see mind kurvaks, ent kätte on jõudnud teistsugune aasta. Ehk ka teistsugune mina.
Hoolimata kargest õhust esitas tänavamuusikust saksofonimängija raeplatsil ühe vana loo järel teise, taustaks jäise kestaga kaetud "Suudlevad tudengid".
Jalutasin läbi pargi, kusagilt kaugustest kõlas "Lady in Red", ning jäin silmitsema oma kunagist lõunapausipinki. Kui veel kesklinnast kaugel elasin, tavatsesin keskpäevase söögipausi värskes õhus istudes maha pidada. Märkamatult, ümbrust jälgides. Just nii õppisin Tartut ja tema inimesi nägema.
Mõned aastad tagasi istusin sel pingil ning mõtlesin, et tõenäoliselt jäängi üksi.
Mul oli sõpru, isegi pikaajaline elukaaslane, ent sellegipoolest käis ja kummitas mind sageli teatav igatsus. Süda teadis täpselt, et midagi on puudu.
Sügis on üksikute hingete aeg. Aeg-ajalt näen tänaval inimesi, kellele on sügis südamesse midagi kirjutanud ja mulle tundub, et me tunneme üksteist ära. Sõnadeta.
Istusin hetke ajel sellele samale pingile ja avastasin, et midagi on muutunud. Ümbrus oli sama, istusin ja otsisin kilekoti põhjast viimaseid pähkleid, aga ma polnud enam üksildane. See avastus täitis mind kummalise soojusega.
Kodus murdis aga argipäev kohe uksest sisse. Olen sel aastal üks neist vähestest veidrikest, kes ootavad juba oktoobris jõule, sest need tõotavad tulla erakordselt mõnusad - üksik maamaja, kaminatuli, suur kuusk, Kesk-Soome pimedus ning esimesed ühised jõulus koos oma teise poolega.
Ent siis lugesin uudiseid võimuvahetuse kohta Estonian Airis, millega kaasneb muuhulgas see, et paljud praegused liinid pannakse kinni. Mina olin EAle nende nö perifeersete Soome lendude alustamise eest väga tänulik ning oma detsembri-jaanuari lennud Tallinn-Jyväskylä liinil broneerisin juba mõni aeg tagasi ära. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata ja loota, et mul ei tule kogu reisiprogrammi ümber teha.
PS. Võtsin ette Marek Tamme "Monumentaalse ajaloo" ning soovitan seda kõigile, kes huvituvad ajaloost, ükskõik, mis vaatenurgast. Ja kõigile teistele ka.
Viisin ennast täna lähemalt kurssi Amanda Toddi looga. Kui soovite enda närvi täiesti süsimustaks ajada, siis tehke järgmist:
1. Vaadake ära video, mille AT umbes kuu aega enne oma enesetappu youtube'i postitas
2. Mõelge vähemalt kolm sekundit Amanda loo üle järele
3. Lugege kommentaare, mida inimesed on selle video alla jätnud.
4. Mõelge nende üle järele.
5. Meeletu peavalu. Selline ebainimlikkus ajab ausalt öeldes südame pahaks.
Sain üle väga pika aja Kursaõega natuke juttu ajada. Me olime kunagi nii lähedased, kord isegi elasime Tallinnas kaks nädalat koos. Käisime KUMUs praktikal ja jõime lõunapauside ajal kolmekordseid veine. Sõime maitsvaid saiakesi, jalutasime Kadriorus ja nautisime õhtuti veini (jälle!) oliividega.
Filmiks oli "Džässis ainult tüdrukud" peaosas imelise Marilyn Monroega. Mäletan, kuidas järgmisel päeval igal võimalusel "I wanna be loved by you" refrääni ümisesin.
Kursaõde on nüüd Itaalias. Täiesti loogiline koht. Just sinna peakski üks poeetilise hingega veiniarmastaja jõudma. Ta õpib itaalia keelt ja hingab sisse sealset kultuuri.
Mina olen Eestis, õpin soome keelt ning püüan end põhjanaabrite maailma sisse elada. Väga erinevad sihtkohad, kuid mingis mõttes sarnased teekonnad. Ja kaks kaunist maad.
Kursaõel on ikka kombeks mulle hea muusika kohta vihjeid pakkuda. Nii ei lõppenud me vestlus selgi korral ilma muusikasoovitusteta, mida siingi lahkelt jagan.
Seda vestlust ja lugu oli mulle tänasesse õhtusse tõesti vaja.
Käisin jälle Soomes. Ärkasin neljapäeval hommikul kell kolm ja jõudsin Oksalasse seitsme paiku õhtul. Tagasi tulles astusin rongile kahe ajal päeval ning koju jõudsin kell kaks öösel.
Kurnav reis, kuid kogu vaeva väärt.
Helsingis itsitasin trammis, sest nii koomiline oli jälgida soomlasi, kes üksteisele otsa komistades muudkui naeratasid, jutustasid ja vabandasid. Mõni oli sellise näoga, et oleks tahtnud kiitos öelda, kuigi oli ise müksata saanud. Eestlased üldjuhul lihtsalt põrnitsevad vihaselt.
Soome keelega on seis juba parem, võtsin tagasi tulles kaasa ühe soomekeelse ajalehe ja sain enam-vähem aru küll, millest jutt käib. Ikka tuleb vastu sõnu, millest ma aru ei saa, kuid kuna huvi on nii suur, siis õpin kiiresti. Omamoodi hasart on sees.
Aga nädalavahetus oli imeline. ATVga mudas sõitmisest kuni kaminatule valguses veinitamiseni. Seltsi pakkus koerapere uus pesamuna ja väljas rõõmustasid sügisvärvid.
Lugesin täna Võrust Tartusse sõites Epp Petrone "Minu Ameerika" teist raamatut (viimasel ajal on "Minu" sari mulle kuidagi eriliselt hingelähedaseks saanud, kõik need lahkumiste ja kohanemiste lood).
Mind jäi kummitama üks lõik, kus autor räägib kolmest faasist, mille üks immigrant võõral maal läbi elab. Kuidas alguses tundub kõik uus ja erutav, kuid hiljem elevus taandub ning tekib teatav tõrksus, see on omamoodi segaduste ning probleemide märkamise periood. Lõpuks jõutakse aga leppimiseni ehk siis kohanetakse. Ma küll ei ela veel Soomes, kuid kuna plaanid on nii kindlad ja selged, olen juba praegu ühe jalaga segaduses.
Kõndisin mõni päev tagasi Manniga poodi, rääkisime tühjast-tähjast ja naersime ning ühel hetkel see tabas mind. Varsti ei käi me enam niimoodi poes.
Ja ma olen hakanud Tartus teatud kohti teise pilguga vaatama, tajuma, et see on tõenäoliselt minu viimane Tartu sügis. Sügis – Tartus peaks sellest aastaajast alati suure tähega rääkima.
Aeg-ajalt kujutlen olukordi, kus tahan midagi öelda, kuid ei oska. Seda, kuidas olen võimetu oma mõtteid välja ütlema ja ei saa rääkida teemadel, mis mulle korda lähevad. Ma ei kahtle, tean, et tahan Soome minna ning et tehtud otsused on õiged. Ent asjad pole mustvalged.
Aga mis põhiline – meie ühisel elul Raunoga pole Soomes enam ajalimiiti.
Päevad on läinud ja läinud, kõik need nädalad näivad mulle tundidena. Suve polegi tegelikult olnud, ainult vihm, vihm ja vihm. Isegi helesinisest taevast sajab vihma alla. Juba kaks nädalat pole olnud ühtki päeva, mil kas või korraks ei sajaks. Maasikad on hapud, vaarikad toored. Praegu paistab akna tagant natuke päikest, aga tänagi kallas vihma.
Mäletan, kuidas eelmisel aastal oli linagagi palav magada, kuid nüüd magame kahe paksu teki all, mille alt on hommikuti tohutult raske välja tulla. Tööpäevad on juulikuus pikad, siiani keskmiselt 8-9h. Oi, kui palju maasikaid ma olen selle aja jooksul pakkinud, tuhandeid kilosid.
Ma pole kunagi nii kaua Eestist eemal olnud. Ühest küljest on igatsus juba südames, sest peret ja sõpru tahaks ju ikka näha, kuid teisalt tunnen end siin hästi - minu kodu on seal, kus asub mu süda.
Soome keelega on lood kehvad, ehkki mingi areng on kindlasti toimunud. Aga Rauno lihtsalt unustab minuga soome keeles rääkimise ära ja hakkab eesti keeles seletama.
Ent koledaist sügisilmadest hoolimata olen Soomes ka palju ilusat ja head näinud. Nagu ikka. See on mu happy place.
Üldjuhul tunnen enda kiiruga arvutisse toksitud vigaseid konspekte lugedes ainult piinlikkust, aga mõnikord tuleb vastu ka päris toredaid leide. Nt avastasin, et minu Eesti historiograafia konspektis on Ajaloolisest Ajakirjast saanud Ajalooline Ajakiir.
Ja soome keel suudab mind jätkuvalt üllatada - @ kohta öeldakse neil miukumauku (kuigi ka tavaline "ätt" sobib). No ei saa olla lõbusamat keelt kui soome keel, vähemalt minu jaoks mitte.
Viis päeva veel ja siis on kõik. Laupäeval väike istumine oma inimestega. Pühapäeval minek. Lõpuks.
Mõned nädalad tagasi käisime õega Supilinna päevadel (sinna soovitas meil minna soome keele õppejõud Mika, kellesuguseid toredaid inimesi oleks siia maale rohkem vaja) ning ühel ilusal hetkel avastasime end päikesesooja pori sees seismas ja plastikkaussidest rassolnikut söömas - ja tõesti poleks osanud midagi toredamat ette kujutada.
Supilinna majad, ringi patseerivad kassid ja inimesed lihtsalt tekitavad kuidagi sooja tunde, tahaks sinna rohkem sattuda. Või vana üksiku naisena koos oma suure punase kassiga seal pensionipäevi nautida (see on minu plaan B).
Mai lõpus lähen ära ja tõenäoliselt enne augustit tagasi Eestimaale ei jõuagi. Natuke kahju on ka, jään igatsema oma inimesi ja kodumaist toitu, aga süda kutsub Soome, nii et midagi pole teha - tuleb minna.
Tahtsin kiirelt ära mainida, et Meryl Streep oleks sel aastal kindlasti Oscarit väärt. Tema Margaret Thatcheri kehastus filmis The Iron Lady on erakordselt hea. Aga mida muud saakski oodata, kui üks filmimaailma väärikamaid ning andekamaid naisi asub mängima poliitilisel areenil Raudseks Leediks ristitud Suurbritannia esimest naispeaministrit. The Iron Lady suutis mind ka üllatada, sest ootasin filmi poliitikast, kuid tegelikult rääkis see armastusest. Margaret armastas/armastab nii oma abikaasat kui ka poliitikat, raske öelda, kumba rohkem.
Soovitan soojalt!
Olen juba pikalt mõelnud, et peaks mõne filmipostitusega maha saama, aga kohe kuidagi ei ole nö sulge liikuma saanud.
Võtsin isegi tänavused Oscari-kandidaadid ette, et tõeliselt häid filme vaadata ning inspiratsiooni ammutada. Aga ei, vaikus. Eelmisel nädalal nägin ära "Moneyball'i" ja "The Help'i", kuid ei midagi. Tegelikult olid mõlemad head filmid, eriti meeldis mulle "The Help", kuid minus ei hakanud neid vaadates ükski rida jooksma. Tänagi ei kirjuta ma otseselt filmiarvustust, kuid "The Descendants", millega oma õhtut sisustasin, puges mulle hinge küll.
On teatud seltskond inimesi ja filosoofe, kes usuvad, et me oleme narratiivsed olendid, kes elavad oma elu lugude kaudu. Ma ei tea, mida mina usun, ent mulle meeldib see teooria. Narratiivil on alati algus, keskosa ning lõpp. Elame oma elu, ehitame mingit lugu, ennustame selle loo käike ning unistame ilusast lõpust. Iga unistuski on tegelikult omaette lugu. Võiks ju mõelda, et maailmas on seitse miljardit lugu, rohkemgi, sest lood ristuvad ning põimuvad, sünnitades nii narratiive aina juurde. Ja lood ka purunevad, kuid nende kildudest hargnevad järgmised algused. Võib olla seegi, et oleme tegelasteks ühes suures lõputa loos.
Minu jaoks rääkiski "The Descendants" eelkõige ühe loo purunemisest. Ühe armastusloo, ühe traditsioonilise perekonna loo lõpust.
Tegelikult jääb armastus püsima, ka pärast reetmist ja surma, ehkki ta seguneb valu, igatsuse, viha, pettumuse, leppimise ja teiste tunnetega. Mulle meeldib uskuda, et armastus jääb alati kusagile alles, isegi kui inimesed ise teda enam ei näe. Isegi, kui üks inimene on lahkunud.
Ja alati, vaadates mõnd filmi, kus keegi kaotab oma armastatu, selle inimese, kellega ta lootis oma elupäevad koos veeta, püüan hirmuga seda tunnet ette kujutada. Loomulikult ebaõnnestudes, sest see on kujuteldamatu neile, ke pole tulnud midagi nii kohutavat üle elada. Heidutav on mõelda, kui järsult meie lood lõppeda võivad. Sellistel hetkedel meenutan endale, et iial ei tohiks õnne iseenesestmõistetavaks pidada, vaid tänulik olla, seda väärtustada ja hoida.
Kõige rohkem meeldis mulle "The Descendantsi" lõpustseen, kus üks raske kaotuse üle elanud perekond alustab uut lugu.
Või jätkab vana, aga teistmoodi.
Või äkki pole mingeid lugusid üldse olemas, va paberil.
Mind on lapsest saati häirinud sõna "kohustuslik", sest asjade kohustuslikuks muutmisega kaasneb sageli oht need ära rikkuda. Nii ei mõista ma ka kultuuriminister Rein Langi sundnimekirjade-missiooni, olgu, ehk isegi mõistan, kuid ei poolda. Ma ei näe raamatukogudele kohustuslike nimekirjade esitamisel seda tulemust, mida kultuuriminister tõenäoliselt loodab - et siis hakataksegi lugema kõiksugu nominente ja kõrgklassi kirjandust. Ei, inimesed loevad ikka seda, mis neid huvitab või ei laenuta hoopis midagi.
Olen nõus Valle-Sten Maistega, kes kirjutab 13. jaanuari Sirbi väga heas ja põhjalikus arvamusavalduses muuhulgas ka raamatukoguhoidjate olulisusest. Raamatukogutöötajad on lugejatele omamoodi usaldusisikuteks, kel võib õnnestuda laenutajate nö parematele jahimaadele suunamine, neile kas või natukene väärtuslikuma kirjanduse tutvustamine. Muutused ei toimu hüppeliselt ega iseenesest.
Võimalus, et inimene, kes on terve elu näiteks mustaks lambaks tembeldatud Cartlandi teoseid sisse ahminud, hakkab nüüd Sirpi või mõnd romaanivõistluse laureaati lugema - lihtsalt seetõttu, et need on talle kättesaadavaks muudetud -, on väga väike.
Rahvaraamatukogud ei ole muuseumid või väärtkirjanduse hoidlad, nende funktsioon ühiskonnas on hoopis teine, eriti väikeasulates (sotsiaalne, kogukonda tugevdav) ning mulle tundub, et Langi plaan, mis on nüüdseks ka reaalsuseks saanud, räägib vastavale funktsioonile vastu, mitte ei aita kaasa. Muredest, mis võivad tänu käesolevale muudatusele kirjanikele osaks
saada, kirjutab tänases EPLis Wimberg, nimetades toimuvat tabavalt karuteeneks.
Loomulikult on ka erandeid, nt teadusraamatukogud, sest raske on adekvaatselt kirjeldada minu reaktsiooni ja kohkumust, kui mõni aeg tagasi avastasin, et TÜ raamatukogu riiulitel on olemas kõik meie olulisemad kollased väljaanded, isegi Playboy, kuid puuduvad nt The Economist või The New York Times (ehkki mõistan, et viimaste hankimine on väga kulukas). Usun, et mõttetute ning teadusraamatukokku sobimatute tellimuste tühistamine võimaldaks tekkivat raha oluliselt otstarbekamalt kasutada.
Igatahes tundub mulle, et isepäine minister Lang on kiirustanud, mõtlemata sundnimekirjade praegusel kujul sisseviimise tagajärgi hoolikalt läbi ning arvestamata üldsuse arvamust, mis pole olnud pelgalt heakskiitev.
PS. Kõik siin ajaveebis nimetatud inimesed ja kirjeldatud sündmused on väljamõeldis ning seosed reaalse eluga on juhuslikud.
Siinsed tekstid ja isetehtud fotod kuuluvad ainuõigusega blogipidajale ning nende kopeerimine ja avaldamine kasu saamise eesmärgil on vargus. Blogi sisu kasutamiseks küsi autori nõusolekut.
