Meenutades Michael Jacksonit

Käisin täna Vanemuises MJ mälestuskontserti kuulamas. Mul olid minnes üsna suured eelarvamused, sest kahtlustasin, et tegu on tema nime järjekords ärakasutamisega. Pilet maksis 200/250 krooni, soodustusi polnud ning isegi sülelaste eest nõuti täishinda.

Tahan ära mainida, et MJ-d puudutavates asjades olen üldjuhul perfektsionist, sest Michael ise andis endast alati parima, seega peaksid kõik, kes tema nime kasutades üritusi organiseerivad, samuti veatuse poole püüdlema.
Ütlen kohe ära, et tänane õhtu ei olnud perfektne, kuid üritan virisemisele erilist rõhku mitte panna, sest jäin lõpuks kontserdiga siiski rahule.

Esitamisele tulid mitmed MJ kuulsamatest paladest, sealhulgas "Bad", "Thriller", "Billie Jean", "Man in the Mirror", "Smooth Criminal", "Earth Song", "Human Nature", "I'll be there", "Beat it", "Liberian Girl", "Heal the World" jne.
Mul on nii kahju, et laulmata jäid "Stranger in Moscow", "Childhood" ja "Dirty Diana". Need on minu lemmiklood, eriti MJ lapsepõlvelugu, mille kohta on ta ise öelnud, et tegu on tema kõige isiklikuma/ausama looga üldse.

Tantsuliste etteastete puhul jäi silma pisut lohakust. Oli ka säravaid tantsijaid, näiteks "Beat it" ajal oli kõige ees üks neiu, kes tõesti liikus MJ taseme vääriliselt. Üldiselt paistsid aga silma mitmed vead. Samas oli tore, et tantsimine üldse kavva võeti, sest eestlaste kontsertidele pole visuaalse poole rõhutamine väga omane, tavaliselt piirdutakse lihtsalt ilusate lauludega.

Hitte esitasid Jana Kask, Kristjan Kasearu Iris Vesik Uku Suviste, James Werts, Lauri Pihlap ja Soul Militia, Nordea Segakoor ja Dave Benton. Meestest meeldis kõige rohkem James Werts, kes lisas eestlaslikule showle sellist ameerikalikku esinemisvürtsi juurde (just see oli omane ka MJ-le).
Õhtu täheks oli aga Jana, tema "Earth Song" oli ülivõimas, vihane.
Kõige nõrgemaks jäid minu silmis Kristjan Kasearu esitused.

Mõnus oli see, et mida rohkem aeg edasi läks, seda soojemaks muutus publik. Lõpuks oli juba raske oma toolil püsida, sest oleks tahtnud püsti karata ja tantsima hakata. Pidevalt toetati esinejaid plaksutamisega ning lauldi isegi natuke kaasa (kuigi väga tagasihoidlikult).

Publiku seas oli nii noori kui vanu, kuid kaasa elasid kõik sama entusiastlikult. Väga võimalik, et mul ei tule enam kunagi võimalust Michaeli laule lives kuulata. Täna oli minu esimene kord ja vaatamata sellele, et esitajaks ei olnud MJ ise, kinkisid need lood ja sõnad mulle elamuse, mida ma ei unusta.

"Where there is Love, I'll be there"

             

Terrorismist

2005. aasta Akadeemiast nr. 10 leidsin Marek Järviku artikli "Terrorism - kas see on moraalselt õigustatud?", mis pani mind pikemalt järele mõtlema. Nõustun autoriga uskumuses, et vastust andes tuleks lähtuda terrorismi definitsioonist, mis aga sõltub vaatenurgast.

Artiklis on toodud välja kaks väga erinevat terrorismi definitsiooni. Alan S. Rosenbaum ei jäta mingit ruumi terrorismi õigustamiseks, nähes selles "kavatsetud ründamist, et kahjustada, tappa ja põhjustada sihtmärk-populatsioonis nii palju kui võimalik ulatuslikku hirmu, valu ning paanikat eesmärgiga halvata ja/või hävitada inimesi, kultuuri, rahvust või tsivilisatsiooni."
J. Angelo Corletti defineerib seda aga järgmiselt: "Terrorism on katse saavutada (või takistada) poliitilist, sotsiaalset, majanduslikku või religioosset muutust tegeliku või ähvardatud vägivalla kasutamisega teiste inimeste või nende vara vastu; selle käigus rakendatud vägivald (või selle ähvardus) on osalt suunatud ekisteeriva poliitilise või sotsiaalse korra destabiliseerimisele ( või säilitamisele), kuid on peamiselt mõeldud toimijate või siis nende, kelle nimel nad tegutsevad, eesmärkide või põhjuse avalikult kuulutamiseks; provotseerivate vastumeetmetega on terrorismi püüdluseks sageli, kuigi mitte alati, võita terroristidele ja nende eesmärkidele tähelepanu või põhjustada avalikku toetust."

Mind on terrorism huvitanud juba keskkooli ajast saadik. 11. klassis (2007. a) kirjutasin ka uurimistöö, mis kandis nime "Osama bin Laden ja terrorismi ajalugu" (suur tänu minu juhendaja Vesta Pillele). Seoses täna loetud artikliga mõtlesingi siin natuke kirjutada oma tööst ja selle tulemustest.
(ma ei hakka blogisse viiteid ümber trükkima, annan lihtsalt väikese ülevaate, panen siia vaid katkendeid oma tööst)


Sissejuhatusest:

Märksõnad "autopommiplahvatus", "enesetaputerrorist", “nulltolerants”, "tšetšeeni mässulised", "turvalisus”"jne on tulnud tänapäeva inimese teadvusse pärast 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnakut Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele.

Tänapäeval võib USAsse sõidul tekkida probleeme isegi lutipudeli või kontaktläätsedevedeliku kaasavõtmisega. Nüüdseks on USAs tavaliseks saanud kottide pistelised läbiotsimised metroos, kontrollid teatrite, kaubamajade ja suuremate büroohoonete sissepääsude juures.
Tartu Ülikooli politoloogiaosakonna doktorant Ravil Khair Al-Din peab kahtlaseks seda, et USA kui suurriik, kes omab kõiki ressursse ja parimat luureametit, ei suuda tabada bin Ladenit. Ta arvab, et see on kaval taktika, hoidmaks inimesi hirmu all, sest “terrorismi sümboli” kadumisega võib inimestes kaduda ka ohutunne.

Termin "terrorismivastane sõda" võimaldas Venemaal ja USAl teha seda, mis oli varem kui mitte võimatu, siis vähemasti rahvusvahelise avalikkuse silmis taunitav . Kogumikust "Teada, mõtelda, unistada" leiab George Sorosi hinnangu, milles öeldakse, et "11. septembri kohutav terroriakt iseenesest ei muutnud maailma. Maailma muutis viis, kuidas Bush sellele terrorile reageeris, viis, kuidas ta seda ära kasutab ning kodanikuvabaduste piiramiseks ning maailma valitsema püüdlemiseks rakendab (lk 178)."
USA kaksiktornide hävitamise tõttu avanes Bushil võimalus kuulutada end suure rahva toetusega sõjapresidendiks, kes lubas lahinguvälja viia koduõuelt vaenlase pärusmaale, seega sai Bush ettekäände rünnata Iraaki. Pärast 11. septembrit muutus Venemaal peaaegu kohustuslikuks leida iga paugu juurest mõni Al-Qaedale viidata võiv asitõend. Venemaa suutis veenda maailma, et tšetšeeni terrorism paneb plahvatama elumaju. Tšetšeenia teine sõda omandas terrorivastase aktsiooni tunnusmärke ja "separatistide liidritele kasvasid ette Osama bin Ladeni habemed".

Otsustasin läbi viia küsitluse gümnaasiumiõpilaste seas, et näha terroristide ning tänapäeva kooliõpilaste mõttemaailmade erinevusi/sarnasusi. Küsitletavateks oli üks klass igast gümnaasiumiastmest.
Neil oli tarvis vastata eitavalt või jaatavalt 18 väitele, mis võtavad lühidalt (ja pealiskaudselt) kokku terroristide (mitte kõikide) maailmavaate. Küsitletavatel oli võimalus oma vastust kommenteerida.
Seda, et väideteks olid erinevad terroristide põhitõed, vastajad küsitlust täites ei teadnud.


Väited olid järgmised:

1) Kõrgema eesmärgi nimel on inimeste ohverdamine õigustatud.
2) Lääne inimestel pole mingit moraali.
3) Üks riik ei tohi teisi alaväärtuslikumaks pidada.
4) Iga inimene peab oma usu/veendumuste eest võitlema.
5) Vägivalla kasutamine eesmärgi saavutamiseks on lubatud.
6) Kaitsesõda on vajalik kohustus, et taastada au ja uhkus.
7) Vaenlane peab olema ette hoiatatud.
8) Maailmapoliitika loomisest ei tohiks välja jääda ükski riik.
9) Oma kultuurilist identiteeti peab säilitama.
10) Igal riigil ja rahvusel peab olema võimalus ise teha teda mõjutavad otsused.
11) Püha kohus kaitsta isamaad, see tähendab lüüa vastu.
12)... maksta kätte
13) ...otsida hüvitust
14)... ajada võõrvallutajad välja
15) Sõjategevuses ei tohi kannatada vanurid.
16) ...naised-lapsed
17) ...loodus
18)... mungad-nunnad


Ma ei hakka teile siia kõiki tulemusi välja kirjutama, kuid toon näite I väite tulemuste põhjal.

Väitele "Kõrgema eesmärgi nimel on inimeste ohverdamine õigustatud" vastas jaatavalt 16 õpilast (19,8%), kellest 9 (56,3%) olid tüdrukud ja 7 (43,7%) poisid. Eitavalt vastas 65 õpilast (80,2%), kellest 31 (47,7%) olid tüdrukud ja 34 (52,3%) olid poisid. Vastajad panid kirja ka huvitavaid kommentaare, nagu näiteks seda, et miski ei ole nii tähtis, et oleks vaja teiselt elu võtta, ning märkisid, et inimene ise ja tema heaolu ongi kõrgem eesmärk. Samas leidus neidki, kes arvasid, et mõne inimese ohverdamine on miljonite päästmise nimel õigustatud.
18 väitest 14-le vastasid õpilased jaatavalt, seega leidis püstitatud hüpotees "Lääne inimeste ja moslemite mõtteviisis pole suuri lahknevusi" osaliselt tõestust.

Vastustele tuginedes sain järeldada, et terroristide ja ülejäänud inimeste vahelised lahkhelid ei tulene niivõrd mõtlemise erinevusest, vaid hoopis sellest, missuguseid vahendeid kasutatakse oma eesmärkide elluviimiseks.

Minu meelest oli huvitav ka see, et ainus väide, mida toetati sajaprotsendiliselt, oli "Püha kohus kaitsta isamaad tähendab ajada võõrvallutajad välja".

Selline oli siis väike tagasivaade minu gümnaasiumiaegsesse uurimistöösse, mis oli protsessina tõesti väga huvitav. Kommentaaride lugemine oli kindlasti töö kõige lõbusam osa, eriti hullumeelsete kümnendike puhul, kes mulle igasuguseid "toredaid" meeneid paberilehtedele jätsid.

Nietzsche ja Machiavelli

Isegi riidekoid ei taha punalippe süüa. Kahju.

Käisin täna filosoofide radadel. Ei tea miks, aga mind tõmbavad sellised kurikuulsad mõtlejad nagu Nietzsche ja Machiavelli. Paljuski on neid vääriti mõistetud, eriti kehtib see Nietzsche puhul. Samas jättis ta ise erinevateks tõlgendusteks liiga palju ruumi, teda ei huvitanud. Arrogants võlub (mitte et ma nendega alati nõus oleks, aga siiski).

"Taevas pole ühtegi huvitavat inimest."

"Kas inimene on Jumala vusserdis? Või on Jumal üks inimese vusserdistest?"

-Nietzsche

"It is not titles that honor men, but men that honor titles."

"Politics have no relation to morals. "

-Niccolo Machiavelli

Eesti otsib superstaari

Mõtlesin, et kirjutan natuke sellisest saatesarjast nagu "Eesti otsib superstaari", sest olen tegelikult suur laulukonkursside fänn.

Avaldan siis tänavuste finalistide kohta oma väga subjektiivse arvamuse. Muide, minu arust on sel aastal täitsa andekad inimesed kokku tulnud. Usun, et tuleb huvitav hooaeg.

Marten Kuningas - Minu meelest täispakett, täpselt selline tüüp, kes jääb silma nii oma lauluoskuse, stiili kui muude veidruste poolest. Loodetavasti ei ole sarnasus Vaiko Eplikuga üleliia sihilik, sest see võiks aja jooksul häirima hakata. Noormeestest üks minu kahest lemmikust.

Eliisa Kõiv - Kohtunikud kiidavad teda kuidagi liiga palju, mis tekitab ebasümpaatsust. Tegu ei ole halva lauljaga, kuid ma ei näe midagi erilist ning oma õe Kerli lavalist karismat Eliisal kahjuks pole.

Jaanus Saago - Minu jaoks blank page. Saan aru, et kutil on päris hea rokihääl, kuid minus mingeid emotsioone ei tekita. Eks näis, kas tulevik toob muutusi.

Birgit Varjun - Seekordse võistluse tugevaim ja omapäraseim naishääl. Eestis on suur puudus naistest, kel niisugune tämber, millega saaks tõelist rokki teha. Pisut jääb puudu lavalisest omapärast, kuid sellise häälega ei tohiks see takistuseks saada. Neidudest üks kahest lemmikust.

Andrei Ozdoba - Tema finaali pääsemine tuli mulle suure üllatusena. Minu meelest oli näiteks Karel parem, aga Andrei oskab ka laulda. Lihtsalt ma ei näe seda "x" faktorit.

Getter Jaani - Alguses meeldis mulle Getter väga, ta tundus selline armas ja positiivne. Mõne aja pärast hakkasin aga tajuma, et see pole sugugi loomulik. Sõna "kihvt" pole tegelikult üldse nii kihvt. II stuudiovooru lauluvalik oli samuti väga imelik.

Ott Lepland - Parim meeshääl sel aastal. Ott kohe tõmbab laval end vaatama ja kuulama, mõjub siiralt ja meeldivalt. Samuti üks lemmikutest.

Kene Vernik - Tema suhtes ühinen arvamuses kohtunikega. Kene on vastuvaieldamatult kõige isikupärasem lauljanna, kes sel aastal võistlustules. Lauluoskus jätab aga teistega võrreldes soovida. Loodetavasti on kohtunikel õigus ning Kene suudab õppida paremini laulma, vaatamata ajasurutisele.

Anis Arumets - Poisile on superstaari välimus kaasa sündinud, tundub samuti üsna omapärane tüüp olevat. Samas ei ole ma tema lauluhäälest vaimustuses. Midagi jääb puudu, kuid kindlasti võlub (on juba võlunud) ta paljude noorte neiude südamed.

Anne Arrak -  Mulle meeldib, et Anne ei pinguta üle. Temas on midagi kauget, kuid lummavat. Hääl on super. Lootsin juba eelmine aasta tema edasipääsu, kuid kahjuks jäi Anne tol korral finaalist välja. Taas üks lemmikutest.

Esimene ajaloolaste sügisreis

Käisin oma esimesel ajaloolaste sügisreisil, mis osutus täitsa lõbusaks ettevõtmiseks. Naerda sai palju, ettekanded olid huvitavad ning loodus kaunis.

Külastasime Paluküla hiiemäge, Kaeva linnust, Hõreda mõisa, Varbola Jaanilinna, Rapla kirikut ja surnuaeda, endist Rapla KEK-i haldushoonet ning Raikküla mõisa. Ainus suur miinus oli kole ilm, sest olime sunnitud märja heina sees kõndima. Minu jalad olid koju jõudes läbimärjad.

Kuidagi kurb oli vaadata vanu räämas mõisahooneid, kuulates samal ajal lugusid nende kunagisest hiilgusest ja ilust. Oleks siis vähemalt meie talukultuurgi veel elus.

Paluküla hiiemäel otsustasime, et meie enam masu lõppu ei oota, sest arvatavasti on just majanduslikud põhjused need, mis takistavad sinna planeeritava spordi- ja puhkekeskuse ehitustöödega pihta hakkamist. Paluküla hiiemägi on eriline just praegu, loomuliku ja loodusehõngulisena. Loen siin hiiemäe kodulehelt, et tulevases keskuses oleksid mäetõstukid, kunstlume hüdrantkaevud, tenniseväljakud, jalgpallistaadion ja muu.
MASU! MASU! MASU!

Viimaseks sihtpunktiks oli Nõmme kõrts, kus saime korraliku kõhutäie ning jõime tutvumisringis Sumakat (ajaloolaste jook).

Tagasi sõites oli buss täidetud lauludega, mida kõik isekeski vastavalt oskustele kaasa jorisesid.

Pildikesi reisilt:

Rahvuslik maniküür

Seda ja teist

Minu mäletamist mööda oli "Dancer in the Dark" esimene sügavasisuline film, mida päriselt nautisin. Olin siis veel üsna noor ning ei armastanud raskete teemadega oma peakest vaevata.
"Dancer in the Dark" muutis mind, näidates valu kuidagi lummavana.

Björk pidanuks minu meelest Selma rolli eest Oscari saama. Ta on oma osas lausa häirivalt loomulik.



Rääkisime täna loengus sellest, kuidas äsja valminud hoonetesse ei tohiks kohe sisse kolida, eriti muuseumide puhul, sest ehitis vajab stabiliseerumiseks aega. Tavaliselt aga kiputakse kiirustama, et korraldada uhke avamine jne. Õppejõu soovitus oli järgmine:
"Tehke nagu Savisaar teeb - avage ära ja pärast ehitage edasi."

Mind pani küll muigama.

Nädalavahetuse filmid

Mahutasin nädalavahetusse taas paar head filmi ära. Soovitan kõigile BBC "Home'i". Tahaks, et selliste dokumentaalide sõnum laiemate massideni jõuaks, kuid üldjuhul jäävad nad nišitoodeteks.

"Vicky Cristina Barcelona" sai ka lõpuks vaadatud. Täitsa ok film, ehkki mul ei tule ühtki tabavat mõtet selle kirjeldamiseks pähe - sisukalt sisutu? Penelope Cruz oli tasemel. Barcelonasse mineku isu tekitab see Woody Alleni komöödia kohe kindlasti. Ilus, ilus, ilus.

Lõpetuseks lisan siia pildi sellest viietärni vaatest, mis avaneb öösel minu Annelinna häärberist.

(keegi oli täna jälle lifti pissinud)

"Sügisball" tuleb vägisi meelde. Raske on see vaese tudengi elu.

Lüüriline vahepala

Kuulsin täna, et saate "Selgeltnägijate tuleproov" (ülipopulaarne reality, mida ma õnneks/kahjuks ei jälgi) tegijad pöördusid TÜ Kunstimuuseumi poole, sest nad soovisid muuseumi peaaegu 4000 aasta vanust muumiat kusagile maa alla ära peita. Selgeltnägijad oleksid siis kenasti oma oskusi testida saanud.
Muuseumi eitav vastus ei üllata ilmselt kedagi.
Sellist jama on igatahes väga keeruline kommenteerida.

Ikka viin, viin, viin

Üks lõik minu tänasest loengukonspektist (Eesti uusaeg):

Vene turu osakaal kasvas. Puhta teravilja väljaveo kõrvale tuli uus artikkel - viinapõletamine ning viina turustamine Venemaale. Nii nagu viljastki, oli Venemaal ka viinast alati puudus. Suur riigitellimus sõjaväe ning tsiviilametnikkonna jaoks. Viin oli osa igapäevaelust ning oli arusaamatu, kui keegi viina ei tarbinud.
1760. aastatel avati viinale Baltikumi ning Venemaa vaheline tollipiir, et see saaks vabalt itta voolata.

"Sea moodi sööma ei tohi hakata, enne võtke viina!"

Siin peituvad eestlaste joomahulluse juured.

Akadeemiline sodimine

Räägin teile sellest, mida armastan kutsuda loengukunstiks ehk akadeemiliseks sodimiseks. Kindlasti pole ma ainus, kel on aeg-ajalt raske loengus keskenduda.

Lihtsad on need loengud, kus tuleb pidevalt konspekti täiendada, sest mujalt sama materjali ei saa. Raskeks läheb juhul, kui õppejõud juba alguses lahkelt teatab, et slaididel nähtav info ilmub ka internetti. Esimesed 20 minutit suudan kenasti keskenduda, hiljem väsin ära.

Nipiks on käeline tegevus. Tavaliselt ma isegi ei mõtle sellele, mida käed joonistavad, mistõttu ilmuvad täiesti stiihiliselt paberile erisugused kahtlased tegelased.
Vähemalt minu puhul ei viita kritseldamine sugugi igavusele, pigem vastupidi, see näitab, et ma teen kõik endast oleneva tähelepanu säilitamiseks.
Pastakaid tuleb päris rohkelt ohverdada, aga pole hullu.
Üks näide:
                                                                               

Kodus

Olen jälle kodus, sel korral on kuidagi eriliselt mõnus tunne siin olla.

Laual lõhnavad maitsvad kapsarullid. Vahel on nii hea, kui keegi just sind ootab.

Öeldakse ju, et inimesed elavad ikka kellegi jaoks.