Miks me armastame suve?

Nurgake minu lemmikaiast

Pärast vihma

Lilleparadiis

Aia kuninganna

Mannavahumäed

Sest ta on nii ilus.

Andi Meister "Valgus olematus aknas"

See raamat viib kuhugi teise dimensiooni. Olin lõpuni välja segaduses, aga samas lummatud. Eelkõige autori imelisest keelekasutusest, tegemist on tõelise ILUkirjandusega.
Kogu see ilu võis aeg-ajalt liiastki olla, eksitades lugeja õigelt teerajalt päikest silmitsema, merekohinat kuulama või sügistormi imetlema, kuid pigem rohkem kui vähem.

Ma ei mäleta, kas olen nii kaunilt sõnastatud proosat eesti autorilt varem lugenudki. Ei meenu küll. Ja lõpuks rääkis raamat ikkagi kahe inimese teekonnast üksteise leidmiseni. Mulle teadagi meelivad sellised lood. Tüdruk süütas tulukese ja mees tuli. Ise teadmata, kuhu ta teel on.

Tuul hõljutas tüdruku juukseid. Soola ja adru järgi lõhnav meretuul, mis lagedal veel keerutades üha priskemaks paisus. Sahinal limpsis laine rannaliiva, püüdes jõuda kuivale heidetud võrgukäbani, ent jõud oli pikal teel otsa saanud. Ikka ja jälle tuli tagasi tõmbuda. Kuid kohe tuli uus laine ning tungis visalt lähemale. Tuul kogus jõudu ja Dagne otsis sõnu, mis võinuksid päästa kõik selle ilusa, mille ta oli siit järsaku alt leidnud - naeratuse ja päikese ja merekohina.
Kuid selliseid sõnu ei olnud.

Tegelikult ei oska ma praegugi täpselt öelda, millest see lugu rääkis, detailselt. See viis mu kuhugi ära, mul oli huvitav ja hea, nüüd olen siin maailmas tagasi ning kõik nähtu tundub ebaloomikult kauge ja hägusena.

Akendest ja ustest maailm koosnebki. Sest kõik see, mille juurde me tahame pääseda, on nende taga. Igaühel neist on oma nägu ja omad kombed. Mõni uks sulgub ja avaneb, mõne linki ei liiguta keegi. Mõni aken varjab end looriga, mõni uudistab sind avalikult. Hämarus läidab neis tuled ja öö kustutab taas.
Üksildane tuluke sügaval unetunnil tähendab alati midagi. Midagi, mis pole tavaline, sest ununeb tuli aknasse haruharva. Ja kustunud aken on raske muutuse märk.

Nii palju mõtteid, lukus akende ja uste taga.
Soovitan soojalt.

  See kõige suurem tuluke kell 4:23

                                                

***

Elo Tuglase päevik sai loetud. Tunnen temast puudust, sest tahes-tahtmata tekib kellegi päevikut lugedes autoriga side. Huvitav, kas Elo oskas arvata, et ühel hetkel annab keegi tema read trükki ja tema isiklikud mõtted saavad igaühele kättesaadavaks. Ehk oskas, sest tegu oli ju väga intelligentse naisega.

Meie ajal peavad aga tuhanded inimesed päevikuid, mis on suunatud kõigile. Mõni on vähem isiklik, teine rohkem.

Pinge kahe sõbra vahelises vaidluses pole kuidagi negatiivne, pigem värskendav. Tunnistan, et ehk meeldib mulle vaidlemine isegi liialt, kuid pigem vaielda liiga palju kui üldse mitte. Vaikimine  on iga suhte jaoks mürk.

Ajatust aiast

Imestledes mälu üle

Kas "imestlema" pole mitte üks tohutult ilus sõna? Olen Elo Tuglase päevikule selle minuni toomise eest väga tänulik.

Käisime mõned päevad tagasi Võrumaal matkamas (laisa inimese kombel autoga punktist punkti sõites). Üks esimesi sihtpaiku oli Hinni kanjon, mis asub suures osas minu lapsepõlvemaal.

Aga kui teistsugune kõik oli. Uued lõhnad, vaated, isegi suurused olid teised. Ajalootudengina tean juba ammu, et mälu on üks ütlemata subjektiivne ja ebausaldusväärne asi, kuid ikkagi. Kui valesti võib asju mäletada, eriti kui on kombeks romantiseerimisele kalduda (nagu see minu puhul on).

Mäletasin nii selgelt seda suurt-suurt kartulipõldu, kus vahel pikki päevi tööd tehti. Need vaod paistsid nii lõpmatu pikad. Täna on samal kohal heinamaa, üks täiesti keskpärane heinamaa, mis kuidagi pindalaga silma ei torka. Järelikult oli see suur-suur lõpsepõlve kartulimaa ainult minu mälu vili.

Kollane talumaja seisis jätkuvalt kanjoni kõrval, kuid hoopis lähemal (ja ma tean, et majad ei kõnni). Nüüd paistis maja otse kanjoni veerel olevat. Kanjon ise paistis aga üllataval kombel pisike, ilmselt seetõttu, et pikki aastaid tagasi oli võimalik minna palju kaugemale. Nostalgiline oli see retk igatahes. Ja ilus.

Eesti on tegelikult ikka üks väga ilus maa (ma ei väsi seda kordamast). 

                                                      Sigrimirgri

"Klaver tuleb külla: 2ühel" esitluskontsert

Rein nii ilusasti palus kohe alguses, et me kõik pärast kontserti hoolega reklaami teeks, sest suuline soovitus pidi kõige mõjusam olema. Mina jätan siia ühe kirjaliku jälje, kuid loodetavasti on sellestki kellelegi kasu.

Üritus toimus Katariina kirikus, kus viibisin esimest korda. Algus oli pisut kohmetu, sest pisikeses saalis oli valgustatud vaid platvormile asetatud klaver, ülejäänu tuli pimedusest omal käel üles leida. Saime aga üsna ruttu kenasti istuma, mõnel läks kauem - kohati kuuldus nurinat tulede puudumise suunal ning üksikuid kiljatusi. Peagi oli aga enamik kohtadest täidetud, paistis vaid üksikuid auke.
Mainiksin siinkohal ära, et klaverimuusika on minu jaoks tegelikult kauge teema. Nii ei oska ma öelda, kas ja kui palju vigu muusikalises pooles esines. Ilmselt mõni ikka tuli ette, sest kaks meest pidid ometi ühe klaveri taha ära mahtuma. Ja nende endi sõnul polnud nad koos kogu asja väga palju läbi harjutada veel jõudnudki.

Üks mees oli kollane (M. Mattisen) ja teine lilla (R. Rannap). Alustati meeleolukalt, siis võeti rahulikumalt, et lõpus taas hoogu juurde panna. Üllatuslikult jätsid mulle kõige parema mulje R. Rannapi enda kirjutatud lood, kusjuures võrdlusmomenti pakuti nii Brahmsi, Schuberti, Mozarti, Tšaikovski ja teistega. Eriliselt jäi kõrvu kõlama tema "Kosmoseturisti blogi".

Rannap oligi õhtu nael, kuigi ega Mattisenilgi midagi viga polnud.
Lisaks üksteisega rambivalguse jagamisele pakkus pianistidele tähelepanu osas konkurentsi klaveri kohale üles riputatud ekraan, mis võimaldas publikul uuel tasandil klaverimängule kaasa elada, sest nii-nii lähedalt oli võimalik näha sõrmede kiirust, kätevahetusi ja muud. Mulle igatahes jäi mulje, et tehnilisele poolele oli piisavalt aega pühendatud - lisaks muusikale endale oli võimalik klaverit ka visuaalsel tasandil nautida.
Mõnevõrra tekitas ebamugavust see, et tahes-tahtmata liikus pilk terve aeg pianistidelt ekraanile, edasi-tagasi. Samas on minu meelest ekraani kasutamine klaverimuusika puhul täiesti geniaalne idee. R. Rannap ütles mingil hetkel, et tema teada pole sellist lähenemist varem kasutatud.

Pikkus oli hea, miskit ei jäänud puudu ning rohkem oleks arvatavasti liiast olnud.
Oli ka paar üllatusmomenti, näiteks kadus M. Mattisen ühel hetkel lavalt ja tuli siis "Agnus Dei'd" lauldes tagasi. Laulmine oli minu meelest nii ja naa, aga ilmselt oleks see kirikulaul ilma vokaalita üksluiseks jäänud.

Kava keskosas, kus olid rahulikumad lood, häiris mind mõne seltsilise võimetus kraadi võrra rohkem keskenduda. Inimesed on sellise in-your-face-meelelahutusega nii ära harjunud, et muutuvad kohe rahutuks, kui neile pidevalt midagi väga kaasakiskuvat ette ei söödeta.
Nii kostus Faure "Hällilaulu" ja Debussy "Paadis" taustal kahe venelanna vaikset sädistamist, keegi jooksis telefoniga rääkima, keegi purskas täiesti kohatul hetkel naerma, mõned nihelesid niisama oma kohtadel ja ootasid pikisilmi uut hoogsat lugu, mille nautimiseks poleks vaja eriliselt pingutada.

Pingid olid kirikule kohaselt puust ja kõvad - selg jäi valusaks, kuid see häda sai mõnusa köögiviljapitsa saatel peagi unustusse saadetud. Ja veini. Ja jäätise. Ja oma mõnusa õekese seltsis veedetud õhtuga.