"Invictus" (2009)

Viimasel ajal olen meelelahtust otsides erilist tähelepanu pööranud aastale 2009, sest veidral kombel magasin mõned päris head selle aastakäigu filmid maha.
Õnneks ei keela keegi nende nautimist ka 2011. aastal. Paar päeva enne vabariigi aastapäeva vaatasin "Invictust" (režissöör Clint Eastwood), kus Morgan Freeman teeb järjekordse suurepärase rolli. Üldiselt on mul nii, et nähes tema nime mõne filmi osatäitjate nimekirjas, julgen seda soovitada.

"Invictus" ei valmistanud pettumust. See on lugu ühest tõelisest riigimehest - Nelson Mandelast.

Mandela (või Madiba nagu teda sageli kutsuti) teenis aastatel 1994-1998 esimese Lõuna Aafrika Vabariigi demokraatlikult valitud presidendina, kusjuures ametisse astudes oli ta juba 75aastane. Mandela tee riigi esiotsa polnud kerge - 1962. aastal pandi ta vangi, kus tulevane president veetis 27 aastat. Miks? Sest Mandela oli aktiivselt võitlenud LAVis 1948-1993 valitsenud apartheidi ehk rassilise eraldatuse poliitika vastu. Selle kuritegeliku režiimi viimasel aastal sai Mandela ka Nobeli rahupreemia.

Filmis keskendutakse sellele, kuidas värske president suutis rahva laialdaselt vihatud ragbimeeskonna Springboksi selja taha ühendada. Uue elu saanud võistkond saavutaski 1995. aastal LAVis peetud maailmakarikal imelise võidu Uus-Meremaa üle.
Omajagu tähelepanu saab ka Francois Pienaar (Matt Damon) - võistkonna valgenahaline peatreener, kes on pigem Mandela-vastasest perekonnast. Tema suhe riigi elus uue lehekülje pööranud presidendiga kujunes kiiresti usaldusväärseks.

Üldiselt ei armasta ma poliitika ja spordi segamist - tahes-tahtamata meenub koheselt mõni ebameeldiv näide (a la Edgar Savisaar, kes koos A. Veerpalu ja J. Maega tehtud pildi jõulukaardina laiali saatis) -, kuid Springboksi puhul see õigustas ennast. Kahe vaenuliku pool ühe eesmärgi taha ühendamine on parim integratsioonipoliitika.

                                          Morgan & Nelson

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Eestis räägitakse viimasel ajal palju haridusest, kõigest, mida tuleks muuta ja parandada. Eks see ole loomulik, valimised seisavad ju ukse ees. Tegelikult on haridussüsteem üks teema, millest räägiti juba varem ja kindlasti ei unustata seda ka pärast valimisi, sest tegu on valdkonnaga, mis moodustab meie kultuuri säilimise vundamendi (ja see on ühe hiljutise EPLi uurimuse põhjal Eestile tähtsam eesmärk kui rikkus ja isegi õnn).

Olen püüdnud oma põhi- ja keskkooliaega meenutada. Mäletan, et õpetajad hindasid vaikust (oli ka erandeid), see oli justkui õppimise sümbol. Kui klassis valitses vaikus, siis oli õpetaja rahul, uskudes ehk, et vaikus tähendab mõttetööd. See ei pruugi alati nii olla.
Jah, meie eeposki ütleb, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, kuid mina sellesse sajaprotsendiliselt ei usu, vähemalt õppimise osas mitte. Saan aru, et vaikuses möödunud 45 minutit on parem lärmakast ja süsteemitust koolitunnist, kuid see ei ole parim lahendus.

Tunnen, et kaotasin seetõttu kõvasti, et meid ei julgustatud omal ajal sõna võtma ja esinema, argumente otsima. Vaikimine pärsib loomingulisust ning õpetaja kui autoriteedi arvamuse lõputu pealesurumine iseseisvat mõtlemist. Tuleks aruttleda, kuid sellekohast aktiivsust soositakse harva, vähemalt mina tundsin sellest puudust
Gümnaasiumis võis juba rohkem suud lahti teha, seda isegi õhutati, kuid selleks ajaks olin juba üks neist, kelle võime küsimusi esitada oli hääbunud ning iga avalik sõnavõtt tegi mind väga ärevaks (kusjuures algkoolis polnud mul esinemisega absoluutselt probleeme - osalesin nii ilmekalt lugemise võistlustel, laulukooris kui ka näidendites).
Usun, et teistelgi võib nii olla - see alge, mis lapseeas on täiesti olemas, surutakse nii alla, et selle taasleidmine on väga raske või lausa võimatu (kardan, et mina olen oma enesekindlusest alatiseks ilma).
Loomulikult pole see mingi uudis. Eesti üliõpilaste vaikivad auditooriumid on lausa kurikuulsad, kuid minu meelest pole tegu paratamatusega, olukorra juured paiknevad kusagil põhikoolis. Võimalik, et põhikooliaeg on liiga raske, nii mässumeelsetele noortele kui ka nende korraarmastajatest pedagoogidele, kellest teatav osa ei suuda olukorraga hakkama saada - kehestatakse range õpetaja-keskne distsipliin. Klassi ülesandeks jääb vaikides kuulata, üles kirjutada ja pähe õppida.
Ei saa välistada, et asjad on vahepeal paremuse suunas liikunud, minu kooliajast on juba mõned aastad möödas.
Ja ausalt, ma ei arvagi, et kõik koolid ja õpetajad on ühe vitsaga löödud, selline oli minu kogemus.

"A Single Man" (2009)

Olen taas Colin Firthi lainel. Tegelikult ei oska ma kuidagi seletada asjaolu, et Tom Fordi (moekunstnik, kes Gucci pankroti veerelt tippu viis) debüütfilm mul omal ajal kahe silma vahele jäi. Ilma hea sõbra soovituseta olekski see minu jaoks ehk kaotsi läinud, kuid õnneks parandasin eile oma vea.
Pealkirigi reedab, et A Single Man on film üksindusest. Londoni päritolu ülikooli professor George Falconer (Colin Firth), kes on juba pikemat aega USA inglite linnas Los Angeleses elanud, tunneb, et edasi minna pole mõtet. George on kaotanud oma armastatu Jimi (Matthew Goode), kes hukkus traagilises autoõnnetuses kaheksa kuud tagasi ning teda ümbritseb hirmuga täidetud ühiskond - käes on 1962. aasta Kuuba kriis.
Homoseksuaalne professor näeb hirmu aga mujalgi, mitte vaid kommunistide ja pommide ees. Hirm vähemuste ning teistsuguse ees. Tema ise on üks nähtamatutest, neist, keda justkui polekski olemas. Isegi George'i kunagine kallim Charley (Julianne Moore), üks tema lähimaid sõpru, ei paista mõistvat kahe mehe vahelist armastust, uskudes, et Jim oli aseaine millelegi tõelisele (nt perekonna loomisele Charley endaga).

Filmis näeme me päeva, mille George on valinud oma viimaseks. Saame elada kaasa tema pedantsusele ettevalmistuste juures ning tajuda seda karjuvat tühjust, mis teda täidab. Kuulide ostmise ja hüvastijättude kirjutamise kõrval meenutab George Jimi, hajutades kõik kahtlused nendevaheliste tunnete tõelisuse osas.
Vaatamata püüdlustele apaatseks jääda ning päevaga ühele poole saada suudab üks George'i õpilastest, kes on professorisse sügavalt kiindunud, talle naha vahele pugeda ning mehe taas naeratama panna. Päeva lõppu ma siinkohal reetma ei hakka.
A Single Man on esteetline film, sest kuigi selles on ka muud, valitseb väline pool sisulise üle. Meile näidatakse päeva, mida tuleks silmadega süüa ja uskuge mind, iga stseen maitseb hästi.
Suurepärased kostüümid, ebatraditsioonilised nurgad, kaunis helikeel ning värvidemäng (värvid peegeldavad emotsioone). Detailidele pööratakse suurt tähelepanu ning vähemalt mina ei raatsinud ühestki kaadrist loobuda (ma jalutan filme vaadates tihtipeale kusagil ringi ja jään millestki ilma, seekord püsisin paigal).

Pisiasjad olidki need, mis ühe üksiku mehe päeva minu jaoks eriliseks tegid.
Nähtamatu mees, kes elab klaasist majas (tõesti).
Need ranged paksuraamilised prillid.
Täiuslikkuseni viksitud kingad.
Tantsustseen Charley'ga.
Punased huuled.
George endale kuuli pähe laskmiseks sobivat positsiooni otsimas - patju kohendamas, püstolit nii- ja naapidi keeramas, isegi magamiskotti ronimas.
Nähtamatud mehed öises ookeanis.

See, kuidas George kuud vaatab ja tõdeb, et tema elus on nii vähe hetki, mil ta suudab lihtsalt tunda, mitte mõelda - ja just need hetked on kõige kallimad (nii ongi).

Everything is exactly the way it's meant to be.

"King's Speech"

Albert, kuningana George VI, sai troonile üsna ootamatult, sest ega kuningad just igapäevaselt oma tiitlist loobu - 1936. aastal tegi aga just seda värske troonijapärija Edward VII, kes oli kindlalt otsustanud abielluda Wallis Simpsoniga (omal ajal väga skandaalse naisega, kelle arvel oli juba kaks ebaõnnestunud abielu).
"King's Speech" on järjekordne film, mida oli võimatu vaadata nö puhta lehena, sest kuulsin kiitust nii vasakult kui paremalt. Pettuda ei tulnud - Colin Firth teeb kokutava kuninagana suurepärase rolli.

Kuninganna Elizabethi osas on Helena Bonham Carter, kelle nägemine heasüdamliku ja väärika abikaasana mõjus värskendavalt, sest varasemalt on ta mulle silma jäänud pigem hullumeelsusele kalduvate kurikaelte rollis (nt verejanuline Bellatrix Harry Potteri saagast või Fleet Streeti deemonliku habemeajaja Sweeney Toddi partner in crime Mrs. Lovett).

Põhimõtteliselt räägitakse meile lugu sellest, kuidas üks ebakindel sinivereline, kes tunnetab samas selgelt vastutust oma rahva ja riigi ees, peab istuma kuningatroonile ajal, mil II maailma sõda seisab ukse ees.
Bertie (nii kutsus Albertit tema perekond) isegi ei mäleta aega, mil ta poleks kokutanud, seega ei ole üllatav, et tema suurimaks hirmuks on avalik esinemine. Mehe kõne Wembley staadionil 1925. aastal on täielik katastroof - pettumus nii tulevasele kuningale endale kui kuulajatele. Riigi eesotsas seistes tuleb aga tahes-tahtmata inimestega suhelda, eriti rasketel aegadel.

Muutused algavad siis, kui Bertie't hakkab ravima aussie Lionel Logue, keda kehastab Geoffrey Rush (veel üks suurepärane näitlejatöö). Lionel on lihtkodanik, kes küll austab oma kõrge päritoluga patsienti, kuid ennast kehtestada. Kaht peakangelast - Bertie't ja Lioneli - on tõeline rõõm ekraanil jälgida.

Mulle oli "King's Speech" oluline ka seetõttu, et hirm avaliku esinemise ees ei ole mulle võõras ning ma tõesti mõistan neid emotsioone, millega värskel valitsejal tähelepanu keskpunkti astudes võidelda tuleb. Minulgi võiks olla oma isiklik Lionel.

Aga lõpuks tundsin siiki, et midagi jäi puudu. Ehk jäi minu jaoks kulminatsioon kuidagi nõrgaks, ma ei teagi. Võimalik, et põhjuseks olid liiga kõrgele tõstetud ootused.

Igatahes väärib kuninga kõne kuulamist.

Võimas II maailmasõja kogemus

Sain täna viimaks vaadatud Herman Wouki teosel põhineva mammutsarja "The Winds of War" (1983) ning selle järje "War and Remembrance" (1988-1989). See oli minu jaoks tõeline maraton, sest alustasin juba suvel. Uskuge või mitte, aga kokku on vaatamist rohkem kui 30 tunni jagu.

Ainuüksi "War an Remembrance'i" eelarve oli 130 miljonit dollarit ning selles lõi kaasa 44 000 näitlejat ja abilist. Ja see on seda väärt - näitlejad, põhjalikkus, visuaalsed efektid. Raske on teostusele midagi suurt ette heita ning kuigi ma kindlasti toon välja mõned puudujäägid, ütlen juba sissejuhatuseks ära, et minu meelest võiks see sari kõigile kohustuslik vaatamine olla.

Põhimõtteliselt jutustatakse vaatajale lugu, mille keskmes on üks ameerika perekond - Henry'd - ning teised, kellega nende tee sõja-aastail ristub. Perekonnapea kapten Victor "Pug" Henry, tema ligadi-logadi alkoholilembene abikaasa Rhonda, vaprad pojad Byron ja Warren ning tütar Madeline.

Esile tõusevad kaks armastuslugu - Byron ja Natalie (juudist ameeriklanna, kes, püüdes päästa fašistlikust Itaaliast oma onu Aaronit, abikaasast lahutatakse ja holokausti õudustesse kistakse) ning armukolmnurk Pug, Rhonda ja Pamela (viimasest saab range mereväelase uus südamedaam, sest sõda mõjub mehe ja Rhonda kooselule laastavalt). Meile näidatakse alates 1930ndate lõpust kuni 1945. aastani maailma laiali pillutud perekonna õnne ja õnnetust. Mitmetest teistest tegelastest teen hiljem juttu.

Alustan negatiivsest, sest head on kordades rohkem. Esimene ülestähendus pole isegi etteheide, pigem märgiksin lihtsalt ära asjaolu, et see "mini"-seriaal on loodud lähtudes lääneriikide, eelkõige USA vaatenurgast ning seda ei tohiks unustada.

Niisiis on põhivaenlaseks Saksamaa, mitte NSVL, mida ei kujutata ühena kahest kurjuse impeeriumist, vaid kui partnerit (olgugi et problemaatilist). Ja seda õigusega, sest ei saa eitada, et NSVLi abi oli Kolmanda Reichi kukutamisel asendamatu.

Samas jäetakse välja need õudused, mille eest Stalin vastutas - ka Ida-Euroopas hukkus miljoneid inimesi ning mitu riiki kadus oma tahte vastaselt maailmakaardilt (hoolimata pateetilisest Atlandi hartast).

Stalinit portreeritakse kui mõnevõrra närvilist, kuid sellegipoolest lõbusat viinanina. Idaeurooplaste nägemus temast on kindlasti radikaalselt erinev ning meil on raske näha Teherani konverentsi sõja suurima diplomaatilise võiduna (nagu seda filmis kirjeldatakse). Siiski tuleb olla mõistev, sest tegu on 80ndate sarjaga ning olgem ausad, veel tänapäevalgi ei mõista suur osa maailmast, et NSVLi kuritegusid on võimalik Natsi-Saksamaa omadega kõrvutada. Tuleb leppida sellega, et Ida-Euroopa oli tollal liitlaste jaoks marginaalne, oluline oli võit Lääne-Euroopas ning selle nimel tuli teha järeleandmisi.

Konkreetsemat kriitikat jagaksin paari osatäitja osas, kellega ma päriselt rahule ei jäänud. Jäi mulje (kuigi ma pole seda teooriat kontrollinud), et ka autorid ise märkasid neid puudujääke ning tegid vajaliku vigade paranduse, sest "War and Remembrance'i" loomisel tehti näitlejate osas mõned olulised muudatused. Natalie Jastrow - ma julgeksin öelda, et kogu sarja peakangelanna - rolli täidab "The Winds of War'i "perioodil Ali MacGraw, kes on minu meelest kohutav.

Hiljem kuulub see osa imelisele Jane Seymore'ile ning siis õppisin minagi Natalie'd armastama. Ali porteeritud Natalie on põikpäine, naiivne ja kohati lausa tüütu naine ning teda on raske Jane'i võrratu võitlejahingega juuditariga isegi võrrelda.

Välja vahetatakse ka Byron, Jan-Michael Vincenti asemele tuuakse Hart Bochner, misläbi seegi roll saab uue elu.

Üks keerulisemaid tegelaskujusid on kindlasti Hitler, kellele minu meelest sobivat osatäitjat ei leitagi, olgugi Steven Berkoffi töö natside juhina on kõrgelt hinnatud. Minu silmis jäävad Der Untergangis (2004) Bruno Ganzi loodud Hitleri kõrval kõik teised kaugele-kaugele maha.

Rohkem ma ei virise. See väga mahukas ja aeganõudev sari on iga minutit väärt, seega soovitan julgelt investeerida. Lisaks meelelahutuslik-fiktiivsele osale on seriaali rikastatud II maailmasõja ajast pärinevate dokumentaalkaadritega ning väga põhjaliku narratiiviga - justkui istuks ajalootunnis. Püütud on rõhuda ka ehedusele, nt teatud osa ststeenidest filmiti tõesti Auschwitzis.

Rõhuv osa näitlejatöödest on suurepärased. Robert Mitchumi Pug on täpselt nii karge ja karune kui ühele tõsisele mereväelasele kohale ning Polly Bergeni Rhonda mõjub just parajalt enesekeskse ning ebastabiilsena. Midway lahingus hukkunud Warren (Ben Murphy) demonstreerib ilmekalt seda entusiasmi ja kirge, millega noored ameerika sõdurid lahingusse tormasid ning ambitsioonika diplomaadi Leslie Slote'i (David Dukes) lugu jälgides saab vaataja kaasa elada tema transformatsioonile mõnevõrra arast mehest tõeliseks kangelaseks, kes vabatahtlikuna sõtta läheb ja oma elu ohverdab.

Kõige traagilisemad osad tuleb täita Jane Seymore'il ja John Gielgudil (Aaron Jastrow), kes peavad taluma sakslaste alandamist ning veedavad aega nii Theresienstadtis (ühes jäledaimas ajaloo Potjomkini küladest) kui Auschwitzis, kus Aaroni elupäevad gaasikambris lõpetatakse.

Silma paistab ka Ralph Bellamy USA sõjaaegse presidendi F. D. Rooseveltina, kes juhtis riiki edukalt 1945. aastani.

Hitleri-Saksamaale kui vaenlasele number üks pööratakse suurt tähelepanu, nii ka tema juhtidele. Ja mulle meeldib, et neid pole kujutatud kui gruppi südametuid olevusi, mis oleks tegeliku olukorra räige lihtsustamine. Eristatakse isiksusi ning ei tehta saladust sellest, et sugugi kõik polnud oma suure juhiga nõus.

Räigeimad stseenid on seotud holokaustiga ning oli hetki, kus mu käed hakkasid värisema, sest juutide saatuse osas detailidest ei hoiduta - piinamised, töölaagrid, hukkamised, alandused, gaasikambrid, krematooriumid, massihauad. Auschwitzis elab vaataja läbi kogu protsessi algusest lõpuni - rongi saabumisest kehadest vabanemiseni.

Kirjeldatakse ka seda, kuidas sakslased sõja lõpufaasis, kui allajäämine oli selge, paaniliselt holokausti tõendeid likvideerima hakkasid. Täna võib möönda, et nad olid selles osaliselt edukadki, sest jätkuvalt leidub hulgaliselt inimesi, kes ei usu juutide genotsiidi.

"The Winds of War"  ja "War and Remembrance" moodustavad kõrgklassilise ülevaate II maailmasõjast (vaatamata USA-kesksusele), mille käigus saab elada kaasa ühe perekonna kannatustele ja rõõmudele selle koleda sõja vältel.

PS. Pildid leidsin internetiavarustest