Võrratu Soomemaa

Juuli viimasel nädalavahetusel otsustasime jälle üle pika aja Soomemaad avastama minna. Ja nagu eelmistelgi kordadel, muutis siinne loodus mind taas sõnatuks.
Sihtpunktiks valisime Savonlinna, kuhu on Oksalast peaaegu 200km. Vahemaa meid aga ei heidutanud, sest seltskond oli lõbus ning mina isiklikult olin seal käimisest vähemalt aastakese unistanud.
Savonlinna on tuntud eelkõige ühe asja poolest – just seal seisab keskaegne kindlus nimega Olavinlinna, mis pani isegi minul, kes ma arvasin, et äkki on Tallinna vanalinn mind keskaegse ilu suhtes juba immuunseks muutunud, ikkagi silmad särama.

Kyrönsalmi kaljusaarele 1475. aastal Erik Axelsson Totti algatusel rajatud Olavinlinna on muuhulgas Euroopa põhjapoolseim tänase päevani säilinud keskaegne kivikindlus. Oma pika ajaloo jooksul on kindlus täitnud nii kasarmu, vangla kui ka lao funktsiooni, kuid tänapäeval tuntakse seda eelkõige rahvusvahelise ooperifestivali (esimene ooperipidustused toimusid Olavinlinnas juba 1912. aastal) toimumispaigana ning ühe Soome sümbolehitisena.

Täiskasvanule maksab pilet kaheksa eurot ning hinna sisse kuulub ka ekskursioon giidi juhatusel, kas soome, vene või inglise keeles.
Olavinlinna, eriti koos seda ümbritseva järve ja mõnusa loodusega, pakub tõelist silmailu ning ausalt öeldes on raske uskuda, et ka nii võimsa ehitise puhul on kaalutud selle lammutamist. Õnneks ongi need kaalutlused vaid kaalutlusteks jäänud ning juba 19. sajandi lõpust on kindlus riikliku kaitse all.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli meie giidi kõnestiil. Tundus, et tekst on küll kenasti ja hoolikalt pähe õpitud, kuid tegelikku huvi asja vastu pole ning kõik see aastaarve ja nimesid täis lugu vuristati meile nii kiiresti ette, et isegi soomlastel oli raskusi järjel püsimisega.

Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Olavinlinna imekauni vaatega ajaloolist wc-d, mida kõik hoolega pildistasid.

Koju sõites otsustasime teha veel ühe peatuse, sest tahtsime käia läbi ka Hakoapaja külakesest. Rauno oli seal juba aastaid tagasi käinud ning oma kogemust vaid ülivõrdes sõnu kasutades kirjeldanud, seega muidugi tekkis ka ülejäänud seltskonnal soov see põnev paik ära näha. Naljakal kombel selgus hiljem, et kuigi meie reisi peasihiks oli ajalooliselt uhke Savonlinna, avaldas tagasihoidlik ja looduslähedane Hakoapaja kõigile rohkem muljet.

Hakoapaja külakse ehitamiseks on kasutatud vaid sellist puitu, mis on lebanud vee all kas aastasadu või isegi -tuhandeid. Soome keeles öeldakse selle kohta uppopuu, kuid ma pole päris kindel, kuidas seda eesti keeles kutsutakse. Olen kuulnud, et must tamm seisab samuti jõemudas, aga ma ei oska öelda, kas see on täpselt sama asi, sest Hakoapaja ehitamiseks kasutatud puit on tulnud selle sama küla kõrval paikneva järve põhjast.
Igatahes teeb loo veelgi huvitavamaks see, et selle küla on ehitanud üks mees – Esa Heiskanen, kelle elu tiirlebki uppopuu ümber. Kui alguses võis seda nimetada vaid harrastuseks, siis nüüd töötab külas ka tema naine ning sellest on kujunenud kasumlik ettevõte, nende elutöö. Saime Esa seltsis ka kohvi juua ja temaga natuke juttu rääkida ning see kirg, mida ta oma töö vastu tunneb, ei jäänud kellelegi märkamatuks.

Kohvipaus

Hakoapaja on just selline tükike Soomet, mis võtab hästi kokku kõik need põhjused, miks ma seda maad armastan. See lõhn, rohelus, järv, rahu, mida on raske sõnadesse panna, vaid tuleb kogeda. Otsustasime kohe, et me lähme sinna kindlasti tagasi, mitte vaid tunnikeseks, vaid ikka vähemalt üheks ööpäevaks, sest lühemast ajast lihtsalt ei piisa.

Minu lemmikpaik kogu külas on Hakoapaja kohvik, kuhu meie sattusime just sellisel mõnusal õhtusel ajal, kui päike polnud enam nii kõrgel ning kogu terass oli täidetud kuldse valgusega.

Paremat kohta ühe mõnusa suveõhtu nautimiseks ei oska ma ettegi kujutada. Olgugi et olin seal esimest korda, tundsin, et see ongi minu Soome.