28. detsember 2009

Konjak, mandariinid ja Püha Tõnu kiusamine

Klaasid konjakiga täidetud, haarasin kausist veel paar-kolm mandariini ning aasta oodatuima linateose, Püha Tõnu kiusamise vaatamine võis viimaks alata.

Jah, olin juba ammu-ammu tahtnud Veiko Õunpuu uut filmi näha. Natuke kõhe tunne oli sees, sest olgem ausad, kuidas sa ikka hakkad täiesti neutraalselt vaatama filmi, mida on kas taevani kiidetud või kaugeks ja mõttetuks kunstimögaks sõimatud.

Minu silmis saadab Õunpuud siiski teatud pühapaiste, sest vähemalt Eesti mastaabis on tegemist täieliku geeniusega. Ootasin head ja ei pettunud, kuid mõistetavaks muutusid ka põhjused kriitikanoolte taga.

Olemata filminduse osas asjatundja, kuulun mina paljuski nende vaatajate hulka, kelle jaoks Püha Tõnu kiusamises esinenud viited filmiklassikutele olid ehk tajutavad, kuid täielikust mõistmisest ja dialoogist rääkida oleks naeruväärne. Ja kuna niisugused teadmatud vaatajaid moodustavad kinopublikumi seas domineeriva osa, on ka kommentaarid stiilis "mõttetu", "igav", "midagi ei saanud aru" täiesti mõistetavad. Mina ei lasknud end aga oma rumalusest häirida ning suhestusin Tõnu kiusamisega omal moel.

Õunpuu jätab tõlgendusteks ruumi küll, lihtsalt tuleb pingsalt kaasa mõelda (soov dialoogi nimel vaeva näha võib aga paljudel puududa). Tegemist oli tõelise pühademaiusega minu silmadele, visuaalne muinasjutt.
Nautisin pikki kaadreid, mustvalget pilti ning kauneid maastikuvõtteid. Lemmikuks oli minulgi avatstseen - matuserongkäik, mis ignoreerib sealsamas toimunud avariid, sümboliseerides nii hoolimatust ning ükskõiksust, mis tõesti on tänapäeval olulisteks valupunktideks. Samas oli hetki, mil ekraanil toimuv oli minu maitse jaoks liiga sürr, liiga in-your-face-sügav.

27. detsember 2009

Jõulud ja Kivisaare fotoraamat

Jõulud on selleks korraks läbi. Esimest korda elus olid mul kahed jõulud (tegelikult isegi kolmed), mis tõi endaga kaasa ka topelt koguse jõuluroogasid (jäin siiski ellu).
Ette sai loetud ka üks "ajaloolaslik" luuletus  - Kulla kallis jõuluvana, kus sa jätsid näärvivana? Saatsid Siberisse vist, sest ta oli kommunist.

Sain muuhulgas ka Alari Kivisaare "Minu fotohaigus ja selle tagajärjed" omanikuks. Minule isiklikult polnud Kivisaar varasemalt erilist muljet jätnud - tundus sellise kahtlase suuvärgiga tüübina, kes teab, mis suuremale osale rahvast peale läheb, ning oskab seda ära kasutada. Esimeste märksõnadena meenusid telesaade "Võta või jäta" ja Sky Plusi hommikuprogramm.

Fotoraamat näitab Kivisaart aga hoopis teisest küljest ning kuigi piltidele lisatud tekst on ehedalt kivisaarelik, ei riku see asja ära, pigem annab midagi juurde (paarist lõigust leiab päris mõnusat huumorit). Kõige rohkem tegeleb Kivisaar makrofotograafiaga (mis teeb tema fanaatilise hirmu ämblike ees kuidagi armsalt koomiliseks), kuid mitte ainult, ning minu meelest on esitatud tööd täitsa fenomenaalsed.

Tundsin koos Kivisaarega kaasa krabiämblikele, kes päevade viisi ühes kohas istudes oma saaki ootavad, sain osa meri- ja kaljukotka võitlusest ning armusin veelgi enam Eesti loodusesse.

Avastasin enda jaoks ka uue linnu - lunni -, keda Kivisaar kirjeldab kui pingviini ja papagoi sohilast. Tegu on ühe imelise olevusega, kelle julgus võttis fotograafilgi põlved nõrgaks. Lunn ei karda objektiivi isegi siis, kui see talle noka ette pista.

Lugesin/vaatasin raamatu kahel korral läbi, sest minu jaoks ühest korrast lihtsalt ei piisanud - esimesel ringil domineerisid tekstid fotode üle, kuigi tegelikult peaks jutt pilte illustreerima, mitte vastupidi.
Igatahes on tegu ilusa teosega, mille ostmist ei kahetse ka Kivisaare suhtes muidu kahtleval seisukohal olev inimene. Saab ahhetada, ohhetada, naerda ja imetleda.

16. detsember 2009

Ajaloolaste jõulupidu

Jõudsin just koju. Homme on eksam, seega peo lõpuni ma ei jäänud.

Sel aastal korraldas ajaloolaste jõulupeo meie kursus (loodetavasti saab sellest üks mõnus traditsioon).
Mulle väga meeldis, suured tänud neile, kes asja organiseerimise enda kanda võtsid.

Kohal oli suur osa õppejõududest, mis muutis õhtu eriliseks - ilma nendeta poleks asi pooltki nii hea olnud.
Söök oli maitsev, jook magus ja kuum, õhkkond mõnus.

Väga meeldis ka tõrvikutega rongkäik üle Toome. Meid oli täitsa palju, üheksakümne ringis. Efekt missugune, kuigi tõrvikuid kõigile ei jätkunud.

Sain lõpuks nii ajaloolaste hümni kui õppejõudude laulu joriseda (viimane on alati isemoodi). Kohe päris õige ajaloolase tunne tuli sisse.

Tegelikult on ajaloolased üldse ühed imepäraselt lahedad tüübid.
Tantsulise toolimängu võitis Ain Mäesalu. Me olime tema poolt!

Ise olin koos pääliku ja teiste toredatega "nohikute nurgas" st ma ise ei mänginud, pigem jälgisin mängu.

"Kõikvõimsad me nii...Me mõtted on priid!"

14. detsember 2009

Piparkoogid


Ise tehtud, seega hästi tehtud

8. detsember 2009

Legendaarne keskaja eksam

Istusin täna Lossi õppehoone koridoris ja ootasin vaikselt oma järgmist loengut. Minu lähedal seisis terve kari esmakursuslasi, kes paaniliselt Anti Selarti keskaja eksami üle spekuleerisid. Neil seisab see alles ees.

Mäletan, kuidas minu enda kursuski eelmisel aastal selle eksami kohta igasuguseid ulmeteooriaid välja mõtles. Jah, tõenäoliselt on tegu ajaloo osakonna kõige kardetuma eksamiga üldse. Mäletan, et legendi järgi olevat ainult üks inimene sel eksamil hindeks "A" saanud (temagi pidi juba praktiseeriv ajalooõpetaja olema). Samas on see kuidagi armas, et ühe eksami ja õppejõu ümber igasugused toredad legendid tiirlevad.

Üks rebane lubas igatahes, et kui Selart temalt midagi programmivälist küsib, siis ta protesteerib (suulise eksami ajal). Seda nalja tahaks ma näha.
Kogu see haip paisutab asja kordades hullemaks. Tõenäoliselt sisaldab eksam nimesid ja sündmusi, millest ka üheksa tundi päevas valmistunud tudeng midagi kuulnud pole, kuid teisalt on palju selliseid küsimusi, mille vastus eksami ajaks juba une pealt teada.

6. detsember 2009

"OPiraamat"

Lubasin "OPiraamatust" (koost. Margot Visnap & Gerda Kordemets) pikemalt kirjutada. Nüüd olen sellega lõpetanud ja oleks õige aeg oma sõnast kinni pidada. Üldiselt minu arvamus vahepeal muutunud ei ole, pean seda jätkuvalt üheks väga lahedaks teoseks.

Täna raamatus: Palju tähti, palju sõnu, palju mõtteid, üks "OP!". Sellise toreda vahelehega viiakse lugeja õigele lainele.
Sõnavõtjaid on raamatus palju -  juttu tehakse kirjandusest, luulest, kunstist, filmist ja muustki. Ma ei hakka siin kõiki kirjutanuid üles loetlema, toon välja vaid mõned oma lemmikuist - Doris Kareva, David Vseviov, Kivisildnik, Karl Martin Sinijärv, Peeter Volkonski, Gerda Kordemets, Krista Kaer ja Andrus Kivirähk.

Kõige rohkem läks südamesse ikkagi päris algus ehk Doris Kareva "Mustri müsteerum", mis lõppes järgmiste küsimustega: Mis see üldse on, mis meid kannab? Kes seda kõike teeb? Kes ja kuhu meid koob? Ja kui kaugele tuleks eemalduda, et terve muster paistma hakkaks?

Väga meeldisid ka K. M. Sinijärve pisikesed nupukesed iga uue kirjutaja juures, omamoodi miniatuursed sissejuhatavad sõnad. Mõned neist ajasid naerma, mõned kaasa mõtlema ja mõned mõlemat korraga.

Soovitan soojalt, mis siis, et tegu juba peaaegu viis aastat vana väljaandega. See raamatu kvaliteeti ei vähenda, mõnusad mõtted jäävad mõnusaks.

3. detsember 2009

Annelinn

Miks ma ikkagi elan Annelinnas, selles Tartu magalas, mida aeg-ajalt ka Tartu Lasnamäeks nimetatakse? Siin on vägagi sügavalt juurdunud üks omamoodi mentaliteet, näha võib palju pettumust, allakäiku ja probleeme.

Võiks vastata, tsiteerides Sügisballi, et ehk praktiseerin minagi alandlikkust. Kindlasti oleks tore elada kesklinnas, kuid kuna see pole hetkel minu jaoks niikuinii võimalik, tuleb otsida plusse ka magalaelu juures. Olen varemgi rääkinud varjude olulisusest, magalad on neid varje täis.


Järgmine nädal on selle aasta esimene eksam - museoloogia. Wish me luck.

1. detsember 2009

Milleks on vaja luulet (Jürgen Rooste)

milleks on vaja luulet
ma küsin – milleks
 
kas luule lepitab
meie lahkuläind vanemad
tipa-tapa käekestest kinni
ilusti jälle kokku
nii nagu see alati on läind
nagu see ikka on käind
linnulaul ja päiksepaiste
 
milleks on meile vaja luulet
 
kas ta aitab kuidagi
alkoholist loobuda
jumalperse küll
ma ütlesin ”alkoholist loobuda”
milleks sellest loobuda
see on meie rahvuslik eripära
trademark kõvem kui ”welcome to estonia”
i will motherfuckin’ phone ya
siis läeme baari
 
juba hemingway teadis 
et igas maailma sadamas
on üks eestlane
end põhja joond
end ankruks joond
 
milleks on meil vaja luulet
 
kui me emad stardivad 
alkonautidena öhe
või sumbuvad töhe
meie ja nende vahele 
jääb lõhe
ja antidepressandid ruulivad
kastreeritud universumis
 
milleks on vaja luulet
 
kasse kotib kedagi
kui persetäis idioote
kirjutab ilusaid hämaraid sõnu
et sõda on paha
ärge pidage sõdu
jääb siis keegi tapmata
 
et raha on paha
jätan täna sürreaalses superhüpermegamarketis käimata
 
milleks on vaja luulet
 
kas ta maksab mu üüri
ja käib minu eest tööl
ja mõtleb välja
kuidas ma saaks
oma naisesse taas armuda
kas ta peletab nälja
ja hoiab mind purjus ööl
linna pääl 
ja mil ma olen maas
ja löödud
ja möödujad ei peatu
kas ta aitab mind jalule
 
teisalt
milleks on vaja eesti riiki
eesti riik on nagu grafomaani luule
tuulemaa jah tänan-palun aidaa
puhuge mind siit minemaa
ja pangad on nagu klassikute
kuldaväärt luule ja
teadlased nokitsevad oma riimide kallal
sotsioloog otsib 
allitereeruvaid sõnu et
uduuuringuisse hinge
puhuda
jah ja seks on nagu luule
korralikus kepis on kõvasti
neljajalgset trohheust
profisporti kirjutatakse 
eleegilises distihhonis
 
ma küsin milleks
milleks
on meile vaja luulet
 
ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt
kes tööks peseb autosid
ja sellelt ilusalt
välismaise kultuuriinstituudi tibinalt
kes luuletajaid maale toob
ja homotelediktorilt ilusas ööklubis
neoontulede valgel
ma helistan erootikatelefonile ja
lukuabisse
ja küsin milleks on meile vaja
 
luuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuulet
 
kuulake mis nad mulle vastavad
kuulake ise
see on juba peaaegu luule
see on peaaegu 
underi stroofide vääriline
 
jah tõesti 
milleks
 
Luuletus Jürgen Roostelt ("Ilusaks inimeseks").
Jan Kaus on ikka üks kuradi hea luuletuste esitaja,
geniaalne tüüp all around.
 
Meil on vaja varjudeloojaid, et mõista valgust. 
Vaatan emakeelse ülikooli 90. aastapäeva aktuse ülekannet.
Palju õnne, Tartu Ülikool, palju õnne, eesti keel!