25. november 2014

Kodulinn 1, 2, 3

Hiljuti tuli muuseumis teemaks see, kust keegi pärit on. Teema algatajaks olin ilmselgelt mina - see uustulnuk, kes iga päev inimesi küsimustega pommitab. Ülejäänud seltskond on seal juba pikemat aega koos olnud ja kohati tundub, et nad suudavad üksteise mõtteidki lugeda. Vanemad tegijad, kellest kaks varsti pensionipõlve alustavad, on juba peaaegu 30 aastat samas majas töötanud.

Üllatusin, kuuldes, et enamik muuseumirahvast ongi Mikkelist. Nad on siin sündinud, koolis käinud, töötanud ning varem või hiljem muuseumisse sattunud. Olen selles kambas nagu tõeline võõrkeha. Isegi siis, kui unustada korraks keelebarjäär ning tõsisasi, et tulen hoopis teisest kultuurist, eraldab mind neist kõigist ka see, et olen Mikkelis uus.
Aastake on küll juba mööda veerenud, kuid kas ma olen selle aja jooksul seda linna päriselt tundma õppinud? Kui aus olla, siis ei. Ma pole isegi mitte üritanud. Alles viimasel ajal olen hakanud Mikkelist ja selle ajaloost rohkem huvituma, lugenud siinsete restoranide kohta ning selle varahommikusi tänavaid pildistanud. Tundub, et hakkan seda olukorda lõpuks omaks võtma. Seda, et hetkel on Mikkeli minu kodulinn ning mul tuleb ka siin enda jaoks õige rutiin üles leida.
2014 Mikkelis
Usun tegelikult, et need inimesed, keda elutee eri linnadesse ja maadesse viib ning kel tuleb mitu korda uuesti alustada, saavad hindamatute kogemuste võrra rikkamaks. Selle protsessi käigus võib ennast oluliselt paremini tundma õppida, kuid ühest kohast teise kolimisel on ka oma pahupool.
Kuulan kadedusega enda töökaaslaste lugusid, seda, kuidas nad paistavad teadvat iga Mikkeli maja ajalugu, tundvat kõiki, keda üks kohalik tundma peaks ning oskavat alati öelda, kuhu ja kuidas minna. Nad on kodus.

Millal mina end viimati kusagil nii turvaliselt tundsin? Ilmselt Võrus. Seal tundus mullegi, et pole sellist tänavakivi ka mitte, mis mulle tuttav poleks. Polnud kohta, kus võinuksin ennast eksinuna tunda, pigem igatsesin uute nägude järele. Võru on muidugi oluliselt väiksem kui Mikkeli, kuid siiski. See oli minu k o d u.

Nüüd Võrus käies ei tunne ma enam samamoodi. Kui abikaasaga seal ringi liigume, märkan, et kasutan üldjuhul minevikku. Seal oli see pood, seal oli see maja jne. Ma isegi ei mäleta, millal seal tänaval juhuslikult mõnda tuttavat kohtasin.
Võru on viimastel aastatel nii palju muutunud ja need ajad, mil sellest (enda meelest) kõike teadsin, on ammu möödas. Mäletan ikka veel seda võsa, mis ümbritses minu kooliteed, räpast Koreli oja ja tühja, mittemidagiütlevat randa. Minu Võru linna pole enam olemas ja olgem ausad, see on tegelikult hea asi.
Ühe eriti retro Võru linna pildialbumi võib leida siit.
Vaade koduaknast 2007

Tartu oli minu teine kodulinn ning ükski teine linn siin maailmas pole mulle nii kalliks saanud. Ei, ma ei teanud kõiki sealseid tänavaid, rääkimata inimestest, kuid seal oli midagi. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, aga ma tundsin ennast seal hästi. Justkui oleksin lõpuks jõudnud sinna, kuhu pidingi jõudma.
Ikka veel igatsen ma oma ülikoolilinna, ehkki märkasin viimati Eestis käies, et juba selle lühikese ajaga on sealgi nii palju muutunud. See on hämmastav, kui ruttu saab kohalikust külaline, uudishimulik turist.
Minu esimene sügis Tartus - 2008

Jah, just hiljuti mõtlesin sellele, kuidas ma võin ikka veel arutleda selle üle, mil viisil soomlased Eestis käituvad ning mida head ja halba nad korda saadavad, sest eestlasena kuulun ma ju ometi "meie" hulka. Ent kui viimase aja Eesti reisidele tagasi vaadata, siis eks me isegi teeme seal üsna soomlaslikke asju.
Valime välja mõne ägeda Tallinna restorani, kus me varem käinud pole, külastame uusi näituseid, ostame kaasa suure kärutäie Eesti toitu, sõidame alkolaost läbi, kiidame iga nurga peal Eesti toitu, imestame madalate hindade üle (kuigi leidub terve hunnik asju, mida tänasel päeval Soomest odavamaltki võib saada), sööme ja pidutseme alati liiga palju ning jõuame harva pealinnast kaugemale. Mõnikord öeldakse, et Eesti, eelkõige Tallinn, on soomlaste jaoks justkui oma Disneyland. Ja meiegi käime Eestis ikka puhkamas - see on väljapääs rutiinsest argielust.

Soome elu on nüüd see, mis tundub igapäevane, tavaline, olgugi et Mikkelis kohanemine nõudis ja nõuab üksjagu aega.
Praeguse kodulinnaga ongi aga see kurb lugu, et ehkki olen hakanud seda tasapisi omaks võtma, tean juba praegu ette, et siia me ilmselt ei jää. See teadmine teeb kiindumise nii palju raskemaks. Abikaasa lõpetab järgmisel aastal kooli ning meil pole õrna aimugi, kuhu tee meid edasi viib. Tõenäoliselt kodulinna number neli.

PS. Ilusat kadripäeva kõigile, eriti aga neile, kes täna oma nimepäeva saavad tähistada!

22. november 2014

Tahaks, tahaks, tahaks

See, mis kiirusel aeg edasi läheb, on lausa uskumatu. Alles ma alustasin oma praktikat ning lund polnud maas. Hetkel aga tunnen, et olen juba kaua-kaua muuseumis asjatanud ning täna hommikul ärgates avastasime, et maa on valge.

Miks olen aastaid muuseumis töötamisest unistanud? Sest ükski päev pole samasugune. Muidugi alustasin ka tavalisest põnevamal ajal, sest novembri esimestel nädalatel oli kunstimuuseum uue näituse ettevalmistamise tõttu suletud. Tööd aga jätkus - seinte puurimisest maalide üles riputamise ja käsitsi kardinate õmblemiseni. Iga päev on pakkunud midagi uut ja olen juba selle lühikese ajaga väga palju õppinud.
Meie värske näitus sai neljapäeva õhtul ka piduliku avalöögi, kusjuures seal oli paar teost, mis mulle ikka väga sügava mulje jätsid. Kunstnikuks on Kalle Hamm ning tema loodud aiad, kus võrreldakse välismaise päritoluga taimi ning sisserändajaid, panevad ikka mõtlema küll. Eriti see, kuidas umbrohu mõjudest rääkides kasutatakse enam-vähem sama sõnavara kui immigrantidega seotud probleeme kirjeldades.

Sel ajal, kui keegi otseselt minu abi ei vaja, tegelen Mikkeli muuseume tutvustavate infolehtede eesti keelde tõlkimisega ning loodetavasti muutuvad need õige pea ka kättesaadavaks. Vähemalt sõjaajaloohuvilistel tuleks küll Mikkelis kindlasti ära käia. See on ainus linn Soomes, mis on saanud Vabadusristi ning teeninud peastaabina kõigi iseseisva Soome ajalukku kirjutatud sõdade ajal.

Aga kõige toredam uudis? Hakkan koos ühe armsa kolleegiga lähiajal mütside näitust ette valmistama ning juba järgmisel suvel peaks seda Suur-Savo muuseumis ka näha saama. Kuulsime sellest plaanist alles eilse tööpäeva lõpuminutitel, kuid tahaks neid ideid, mis meile esimesena pähe torkasid, juba teostama hakata. Loodetavasti sünnib sellest midagi ägedat, minu jaoks oleks see esimene näitus.


Viimasel ajal annab igatahes kõvasti tunda tõsiasi, et ajast jääb puudu. Tahaks nii palju rohkem ära teha.

maalimiseks aega leida
uue fotograafia väljakutsega pihta hakata
juba mõnda aega minu öökapil seisnud Soome poliitilise ajaloo viimase osa ära lõpetada
jõulukaardid ära osta
rohkem kirjutada
vähem sarju vaadata
mõnda uut retsepti proovida
kõigi nende ahvatlevate podcastidega, mille viimastel päevadel avastanud olen, lähemalt tutvuda
fotoblogisse midagi uut lisada
TED-kõnesid kuulata
oma Spotify listi uuendada
meie klassi kokkutulekule jõuda (see on aga 100% kindel, et sinna ma ei pääse)

Avastasin eile, et Mikkeli Akadeemia järgmisel üritusel osaleb ka Iivi Anna Masso. Pileti eest küsitakse 65 eurot, aga kuna Masso võtab sõna propaganda ja infosõja teemadel, siis tundub, et peaksin raha välja käima.

11. november 2014

Meenutusi Eestist

Oleme juba ammu-ammu Eestist tagasi, kuid avastasin alles nüüd, et ega ma meie seekordsest reisist midagi erilist kirja ei pannudki. See tundub aga kuidagi ebaõiglane, sest jäädvustamist oleks küllaga.

Jah, seekordne reis oli erinev, sest kõik algas matustest ning need on alati kurvad. Pärast matuseid läks aga palju kergemaks - olime kohale jõudnud, saime abikaasa vanaemale toeks olla ning vanaisaga hüvasti jätta.
Kõige armsam hetk, mida ma ilmselt kunagi ei unusta, saabus enne äraminekut. Sättisin endale parajasti mantlit selga, kui Rauno vanaema meid kallistama tuli. Kui järjekord minuni jõudis, vaatas ta mulle silma ja ütles: "Sa oled nagu liblikas." See tuli kuidagi nii südamest, et oleksin peaaegu uuesti nutma hakanud.

Ülejäänud aja veetsime suures osas Võrus, nagu olimegi plaaninud. Tahtsin, et sel korral ei jääks emm meid nutuse näoga ära saatma, pigem oleks lausa õnnelik, et meid lõpuks kaelast ära saab. Oleme iga kord Võrus vaid päeva-paar veetnud, kuid sel korral olime seal enam-vähem nädala ja see oli nii mõnus. Ei mingit ühest kohast teise kiirustamist, jõudsime isegi pildistama minna.

Jätkasime ka minu lapsepõlve- ja noorusaja radadel seiklemist – viisin Abikaasa Roosisaarele, Meenikunno rappa, Haanjasse jne. See, et tallegi Lõuna-Eesti ikka rohkem ja rohkem meeldima hakkab, teeb mulle palju rõõmu, sest üldjuhul ta minu Eesti vaimustust ei jaga.
Meenikunnosse minnes suutsime imekombel natuke ära eksida, sest kaarti meil polnud, aga lõpuks leidsime Päikeseloojangu metsamaja ikka üles. Ilm oli hirmus külm, aga päikeseline, mistõttu tuli ennast soojana hoida - suurema osa ajast liikusimegi sörkides.

Valgjärve ääres peatusime ja pidasime väikese söögipausi, kusjuures meil oli küll kaasas see ühekordne kiirgrill, aga ikka tuli aeg-ajalt autosse hüpata, et natukenegi sooja saada. Abikaasa oli vahelduse mõttes köögitoimkonnas, mina jalutasin ringi ja tegin mõned pildid.

Täiesti juhuslikult avastasime ühel hetkel, et oleme väga lähedal Treskile ning otsustasime ka sealt läbi sõita. Nii õnnestuski meil oma väikesel automatkal, mis pidi abikaasale minu kodupaika tutvustama, sujuvalt ka tema lapsepõlveradadele rännata. Nimelt veetis Rauno suure osa oma lapsepõlvest just pisikeses Treski külas. Nägin ära nii selle koha, kus elas raudne memm, kelle juures nad sageli peatusid, kui ka selle lagunenud maja, millest abikaasa väikese poisina mööda kõndida kartis.

Ühe päeva saime ka Tartus veeta, sest Rauno käis uut tatokat tegemas ja Äpu arsti juures. Mina ilmselgelt protesteerima ei hakanud ning nautisin iga hetke.

Kuna eelmistel kordadel oleme oma aja pigem Tallinnas veetnud, suundusime sel korral tagasi Põhja-Eestisse alles napilt enne ärasõitu. 
Ent ka selle väikese aja sisse mahtus üks äärmiselt tore naisteõhtu. Kõigil on nüüd ju mehed kõrval ja üldjuhul oleme ikka kogu kambaga koos, mitte eraldi. Ega me seekordki midagi sellist ei planeerinud, vaid täiesti juhuslikult otsustati minu abikaasa Valli baari viia ja Millimallikaga lähemalt tuttavaks teha. Nii jäimegi meie, naised, kolmekesi kööki istuma ja ei pannud ausalt öeldes tähelegi, et mehed viis tundi ära olid. Istusime, rääkisime, naersime ja nutsime. See oli just niisugune õhtu, milliseid meil varem, kui me üksteisest nii kaugel ei elanud, ikka üsna sageli ette tuli. 

Meie Võru juurtega seltskond ongi koos püsinud kogu selle aja, mida üldse mäletan, ning kuigi meilgi on olnud paremaid ja halvemaid aegu, meenutavad sellised õhtud, mida nii pika ajalooga sõprus tähendab. See on midagi hindamatut.

8. november 2014

10-1 confessions ehk siis selline leebe pihitool

Olen seda tagi juba päris mitmes blogis näinud ja mõtlesin, et võiksin ka ise vahelduseks midagi teistsugust postitada. Huvitavam on see ilmselt neile, kes mind päriselus nii hästi ei tunne ja pole seda blogi aegade algusest saati lugenud.

10 asja, mis mulle meeldivad (ei ole neid tähtsuse järjekorda sättinud):

- küünlavalgus (mida rohkem, seda uhkem, aga kõige rohkem armastan just JOIKi lõhnaküünlaid, need on päriselt maailma parimad)
- kirjutamine
- fotograafia
- sügis
- raamatud (kas või raamatupoes lihtsalt ringi vaatamine teeb mind veidralt õnnelikuks)
- filmiõhtud
- mälumängud
- postkaardid (minu meelest võiksid südamest tulnud õnnesoovid ja tervitused ikka posti teel saabuda)
- külmkapimagnetid (hakkasin neid juba mõni aeg tagasi koguma ning nüüd ei saa ma ühtegi põnevat paika nii külastada, et ma sealt magnetit kaasa ei ostaks)
- vein



9 asja, mis mulle vähem meeldivad:

- arsti juures käimine
- reality tv (va mõned laulusaated)
- pimedad talvehommikud
- õlu
- kloorine vesi
- valmis-/kiirtoit
- suitsuhais
- jalgrattaga sõitmine (liiga mitu traumat)
- äkilised helid (ikka veel pole ma ühtegi šampusepudelit avanud ja ilmselt jääbki see suur julgustükk tegemata)

8 asja, mida tahan tulevikus teha:

- midagi sellist kirjutada, mille üle saaksin uhke olla
- emaks saada
- päris oma kodu leida ja sisustada
- selle suitsupääsukeste tätoveeringu, millest ammu unistanud olen, lõpuks ära teha
- Eestisse tagasi kolida (kas või mingiks ajaks, nt suvine pesa kusagil Lõuna-Eestis oleks võrratu)
- fotograafiaga tõsisemalt tegeleda
- vene keele ära õppida (kuigi ilmselt läheb mul soome keelega nii kaua, et rohkem ei jõuagi)
- hundikoera võtta

7 blogi, mida ma loen:

http://inloveinljubljana.blogspot.com
http://hundiorg.wordpress.com
http://daki.tahvel.info
http://kadiajaveeb.wordpress.com
http://hundiulg.blogspot.com
http://mmurca.blogspot.com
http://lifeaccordingtob.com

6 sõna, mis mind iseloomustavad (abikaasa arvamus):

- sihikindel
- temperamentne
- tervisehull
- põikpäine
- jutukas
- äpu (õnneks talle meeldib mind aidata)

5 kohta, kus mulle olla meeldib:

- kodus
- sõpradel külas
- maal (Oksalas)
- vannis
- Tartus

4 asja, mida ma kardan:

- et mulle kallite inimestega midagi halba juhtub
- esinemist
- pimedust (üksi olles)
- seda langevarjuhüpet, millega R. meie järgmist aastapäeva tahab tähistada

3 asja, mida ma ootan:

- jõule (tule praksumine, kuuse ehtimine ja selle lõhn, piparkookidega mässamine, pidulaud, kuum glögi - mmm)
- meie järgmist reisi (ausalt, ma isegi ei tea, kuhu ja millal sõidame, aga ikkagi)
- laupäeva (täna õnneks ongi laupäev, aga juba homme hakkan järgmist ootama)

2 head filmi:

The Perks of Being a Wallflower
Begin Again

1 asi, mida inimesed minu kohta ei tea:

Üsna võimatu ülesanne, sest olen seda blogi juba terve igaviku pidanud ning enam-vähem kõigest siin rääkida jõudnud. Aga ilmselt paljud ei tea, et ma olen üks tõeline sarjafriik.
Mul on ikka väga mitu lemmiksarja ja nt "Sõprade" kõik kümme hooaega olen vähemalt kolm korda läbi vaadanud. Ja kui mulle mõni sari hullult meeldib, võin korraga terve hooaja ette võtta ja lihtsalt päev läbi ekraani vahtida. Õnneks saavad head sarjad jube ruttu otsa ja neid on raske leida, muidu poleks minust kellelegi kasu.

5. november 2014

Esimene päev

Algus ei olnud ilus. Läksin eile õigel ajal magama, sest teadsin, et pean enne seitset ärkama. Tähendab, läksin voodisse, lasin tule ära ja ootasin und. Üldjuhul on mul enne mõne uue asja alustamist alati hull ärevus sees ning kohe kuidagi ei taha uni tulla, kuid seekord läks üllatavalt hästi - umbes poole tunniga jäingi magama. Siis aga otsustas abikaasa telefon piiksuma hakata, muudkui uuesti ja uuesti, ning asi lõppes sellega, et minu kallis uni läks oma teed. Ja ei tulnudki tagasi. Ühel hetkel võtsin telefoni ja avastasin, et kell on 3:49. Ilmselt magasingi kokku umbes kaks-kolm tundi.
Imekombel suutsin silmad ikkagi õigel ajal lahti teha ning tööle mitte hilineda.

Esimesed muljed? Inimesed tunduvad väga toredad, kuid kuna kollektiiv on väike, siis oli ikkagi üsna raske uue inimesena kampa sulanduda. Eriti mul, kes ma võõraste seltskonnas kohutavalt häbelikuks muutun ning sõnagi suust ei saa. Kui sinna juurde veel ka teatav keelebarjäär lisada, siis võite juba ise ette kujutada, et ega see esimene päev just kõige kergem ei olnud. Samas ei jäänud mulle kuidagi silma, et keegi mind päritolu või keele pärast viltu oleks vaadanud, kõik olid tegelikult sõbralikud, uurisid Eesti kohta jne.

Täna veetsin enamiku ajast muuseumi tegemiste, eri majade ning ruumide rägastikuga tutvudes. Kunstimuuseum (nn Graniittitalo - pilti näed siin), kus asuvad kõik peamised tööhooned, on tõeline labürint. Edasi-tagasi, üles-alla, kõikjal on uksed lukus, võtmed on segamini jne. Sain endale ka kaks võtit, aga keegi ei osanud mulle täpselt öelda, kummaga millist ust (ja neid on palju!) avada saan, seega tuleb muudkui katsetada. Küllap lõpuks meelde jääb.

Käisin esimest korda ka Suur-Savo muuseumis, millest koheselt vaimustusse sattusin. See on selline armas kivimajake keset muruplatsi, mis paistab väljast imeväike, aga sisse minnes selgub, et sinna on mahutatud kolm korrust muuseumi, vahetuvate näituste ruum, tööruumid ja isegi üks väike köök. Hea meelega veedaksin oma aega seal, aga kahjuks on see pisike muuseum talvehooajal ainult kolmapäeviti avatud.

Praegusel hetkel olen küll väsinud, ent ootan põnevusega, mis edasi saab. 

PS. Mina sain ka lõpuks teada, kes on Minionid (parem hilja kui mitte kunagi).

Juhuks, kui keegi veel on kivi all elanud ning pole neist kollastest tegelastest varem kuulnud, panen siia 2015. a välja tuleva filmi treileri ka:

1. november 2014

30 päeva fotosid - lemmikud

Lubasin, et hiljemalt pühapäeval panen ka enda lemmikud üles, sest ikka on tore pärast ühist katsumust kedagi kiita. Lihtne see kuu tegelikult polnud, seda näitab ka osalejate arv - esimestel päevadel oli kõvasti üle saja osaleja, viimase teema albumisse on tänase seisuga pildi lisanud 71 inimest.
Tänu sellele väljakutsele sündis väga palju häid fotosid, kuid kui oleksin iga päeva kohta kolme parimat välja tuua tahtnud, polekski see eriti raske olnud. Teatud pildid lihtsalt jäid kohe silma ja ei lubanud ennast unustada. Olin aga otsustanud, et esitan iga teema kohta ainult ühe foto - see tegi asja märksa keerulisemaks. Mõne päeva esikohatöö vahetasin ikka mitu korda välja, sest no ma lihtsalt ei suutnud otsustada. Lõpuks - eile hilisöösel - õnnestus see album aga kuidagi kokku saada ning täna hommikul tundsin, et ma tõesti ei tahaks selle juures enam midagi muuta.

Tahan öelda aitäh kõigile, kes minu pilte oma lemmikute seas välja on toonud. See tähendab mulle palju ning annab edaspidiseks inspiratsiooni juurde. Neil, kel huvi minu fotodel ka tulevikus silma peal hoida, tasub vaadata siia.

Minu 30 sügisest päeva nägid läbi kaamerasilma välja nii:

Ja nüüd raskema osa juurde. Pärast pikka ning vaevalist otsustusprotsessi valisin välja järgmised 30 tööd:

1. Mustvalge autoportree
Kristiin H.
2. Küünlavalgus

Britt E.
3. Lähivõte
Katre S.
4. Pilved
Kätlin K.
5. Lemmikvärv
Paula Johanna A.
6. Kaugvõte
Agnes L.
7. Halb komme
Andra P.
8. Hommik
Triin K.
9. Raamatud
Britten S.
10. Midagi magusat
Paula Johanna A.
11. Vaba valik
Kati L.
12. Muster
Andra P.
13. Kuma
Jaanika L.
14. Madal nurk
Merilin S.
15. Linnatuled
Bruno E.
16. Silmad
Paula Johanna A.
17. Lapsepõlvemälestus
Triin K.
18. Armastus
Kristiin H.
19. Peegeldus
Kristiin H.
20. Kõrge nurk
Jaanika L.
21. Loom
Paula Johanna A.
22. Süüdlaslik nauding
Andra P.
23. Mustvalge maastik
Triin K.
24. Nii külm!
Pille V.
25. Liikumine
Kätlin T.
26. Seksikas
Kärt L.
27. Värske
Kätlin K.
28. Paber
Kati L.
29. Emotsioon
Jaanika L.
30. Vaba valik
Triin K.

Mida sellest järeldada võib? Et minu silm ikka ei suuda pildi tehnilisest poolest mööda vaadata, et ma jumaldan kasse ja vaimustun sageli piltidest, millega suudan isiklikku seose luua.

See ongi viimane postitus. Uskumatu.

Kuni järgmise korrani!