Alina

Tõnu Õnnepalu "Paradiis" on üks imeline raamat, mis viib lugeja kusagile kaugele ära. Ja sealt leidsin ma ka Arvo Pärdi "Alina".
Ning keegi oli jätnud kommentaari  - A most beautiful example of how silence is a note as well. Ja see on nii õige.

"Atonement" (2007)

"Atonementi" ehk "Lepituse" peaosades on kaks väga andekat lemminäitlejat - Keira Knightley ja James McAvoy.
Kuulnud olin "Lepitusest" vaid head. Niisugune ülipositiivsus teeb mind alati närviliseks, sest see tähendab tavaliselt pettumust, aga sel korral mitte. "Lepitus" oli täpselt see, mis ta olema pidi - kurb, kuid kaunis armastuslugu, kuhu on põimitud II maailmasõja sündmused ning tõdemus, et teatud vead on jäävad.
Ja nende vigade puhul ei loe, et sa oled noor, naiivne või rumal, sest teatud asju ei saa tagasi võtta. Filmis aga suudab Briony (S. Ronan), kes 13aastasena lahutab kaks armunut - oma vanema õe Cecilia (Knightley) ja Robbie (McAvoy) - vanas eas minevikule otsa vaadata ja rahu leida. Ta ei saa küll tehtut olematuks muuta, kuid otsustab tegelikkuses kurva lõpuga loo õnnelikuks kirjutada - ning sõnadesse pandud armastus ei kao. See on lepitus Briony enda jaoks ning mina kui vaataja andsin talle samuti lõpuks andeks.
See on suurepärane film, kõrgemast klassist nii näitlejatööde kui ka kaadrite poolest.

Robbie rannal, kus ootavad päästmist sõtta eksinud mehed, taustaks räämas majad ning vaateratas, mis hoolimata kõigest pole seiskunud. Justkui sümboliseerides seda, kuidas elu läheb ikka ja alati edasi ning ka kõige raskematel aegadel on maailmas midagi ilusat.
Või see, kuidas möödudes lärmavaid ja purjus sõdureid täis baarist ilmub nähtavale tuba, kus ekraanil jookseb mustvalge armastuslugu. Selle oaasi leidmiseks on vaja baarist läbi minna, mitte sinna jääda, ning sugugi kõik pole piisavalt tugevad.

"Lepituse" lõpp üllatas. Esiteks polnud see hollywoodilikult magus ning ka asja lõpplahendus oli ootamatu. See, kuidas Briony, keda siis näeme haige ja hallipäisena, end enne surma mingis mõttes minevikust vabaks kirjutab, olles viimaks aus ning andes tagasi selle, mille ta kord röövinud oli - õnne.

"Avatar"

Kurikuulsad sinised mehikesed. Mõne meelest maagilised, teise arust koomilised.
Pean tunnistama, et kuulusin pikka aega viimaste sekka. Mäletan, et kui "Avatar" 2009. aastal tuli, siis ei olnud kohta, kus sellest räägitud poleks. Isegi Sirbis kirjutati.
Tõeline fenomen, eelkõige seetõttu, et just "Avatar" tõi 3D-kino massidesse. Kiitsid ka need, kel ei õnnestunud sinise rahva võlumaailma kolmemõõtmeliselt näha. Püüdsin siis minagi "Avatari" nautida, kahemõõtmeliselt. Ei õnnestunud, kohe üldse mitte. 20 lõputuna tundunud minuti järel vajutasin filmi kinni ja olin segaduses. Mulle tundus see paljukiidetud linateos täieliku jampsina. Sinine versioon Poccahontasest?

Nüüd näen asju teisiti, sest loosi tahtel maandus meie koju hiljuti 3D-televiisor ning saabus võimalus Avatari 3Ds vaadata. 3D prillid annavad "Avatarile" elu ning kuigi sinised mehikesed olid ja jäid minu jaoks mõnevõrra koomiliseks, harjusin lõpuks nendegagi.
Sain ühe tõeliselt võimsa filmikogemuse osaliseks, kuigi meie kodune ekraan pole hiigelsuur ning ka heli ei saa kinoga võrrelda. Kõik need vead muutuvad aga tähtsusetuks, sest visuaal on iseenesest nii suurepärane.

"Avatar" on algusest lõpuni 3D-ks loodud ning seda on näha. "Alice Imedemaal", mida samuti 3D-kinos vaatamas käisin, ei saa James Cameroni loomingule ligilähedalegi.
Sisult "Avatar" midagi uut ei paku, sest kui inimesed tõesti avastaksid mingi paradiisile sarnaneva imemaailma, mis asuks priske rahapaja otsas, laseksid nad selle pikema jututa õhku.

Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?"

NO99 kodulehelt leiab ühe intervjuukatkendi, kus Albee räägib, kuidas ta oma näidendile pealkirja leidis:
"Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"

Käisin NO99 lavastust "Kes kardab Virginia Woolfi?" tegelikult juba veebruari lõpus vaatamas, kuid otsustasin, et enne ma sellest ei kirjuta, kui ka filmi nähtud saan.
Eile lahkus meie seast legendaarne Elizabeth Taylor ja mulle tundus, et pole paremat aega tema ja Richard Burtoni (mees, kellega Dame Elizabeth lausa kahel korral abiellus) 1966. aasta linateose vaatamiseks. Lõpetasin just mõned minutid tagasi ja kuidagi rusuv tunne on sees.

Rollid olid suurepärased, nii teatris kui filmis. Lavalaudadel olid osatäitjateks Marika Vaarik (Martha) ning Hendrik Toompere (George), kõrvalosades Sergo Vares (Nick) ning Mirtel Pohla (Honey). Ekraanil kuulusid vastavad rollid Elizabeth Taylorile, Richard Burtonile, George Senegalile ja Sandy Dennisele.
Teatris olles ei suutnud ma ära imestada, kui võimsaid näitlejaid Eesti lavadel leidub. Ja need tekstimahud, mida selles loos tuleb esitada - eriti tähelepanuväärne oli Hendrik Toompere, kes NO99-sse nagu valatult sobis.

Kui teatrist tagasi jõudsin, uuriti minult kohe, kas kogu asi liiga masendav polnud. Vastasin "ei", sest esialgu sai päris palju naerda. Ja tõesti, esimesest vaatusest möödus päris suur osa nii, et publik iga natukese aja tagant kõva häälega naeris.
Ehk oli asi selles, et kuidagi pidi reageerima ja naer oli kõige lihtsam viis. Ma ei tea. Kui järele mõelda, siis polnud nende stseenide juures midagi lõbusat, pigem oli tegu traagiliste momentidega, mida esitati nii, et võis kas naerda või nutta. Ootuspäraselt valisid inimesed naeru.

Filmiga oli teistmoodi, kohe algusest peale oli see minu jaoks raske ja ängistav. Nii lõpuni välja. Ma ei leidnud enda jaoks seda hetke, mil oleksin tahtnud naerda, kas või lihtsalt nutmise asemel. Ent ka nutma ma ei puhkenud, ehkki ühel hetkel pidin tegema väikese pausi ja ennast natuke koguma. Läksin kööki ja koorisin endale kaks porgandit, sest nendest saan alati positiivset energiat. Seejärel sain ka allesjäänud tunnikese vaadatud.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" on üks paras pähkel, mis on täidetud armastuse, viha, alanduse, enesepettuse ning mängudega. Ja need mängud pole lastele.

Mis on päris ja mis illusioon? Kas tahamegi seda teada ja tunnistada?

Soovitan.

In Love with Edith Piaf

Edithi hääl oli mind juba mõnda aega kusagil mälusoppides kummitanud, aga no kuidagi ei suutnud meenutada ei nime ega lugu. Aga siis käisime Vanemuises "Puhastust" vaatamas ja laval kõlas legendaarne "Padam, Padam".
Seekord ma enam ei unustanud ning olen nüüd Piafist täiesti võlutud.
Praegu on mul tema muusikaga see mõnus liblikad-kõhus-aeg, kus iga lugu tundub veatu ja suurepärane. Kui neis olekski vigu või puudujääke, siis mina neid küll ei märkaks.
Oi, see aeg on nii ilus. Kusjuures ma ei saa prantsuse keelest tuhkagi aru, aga see ei sega mind absoluutselt.
Ehk on isegi parem, sest sõnad ei ahista, kuid tunne on sellegipoolest olemas.

Elame, jagame, kordame

Selle kortermaja ees, kus ma üles kasvasin, oli omal ajal üks suur väsinud olemisega kiviplokk. Tavatsesime selle peal üsna ohtlikku kivikuningat mängida.

Mäletan neid tagasi vaadates lõputuna paistvaid suveõhtuid, mil kivil niisama istuti (kuigi ema mulle koguaeg meenutas, et külmal kivil ei tohi istuda) ja juttu aeti. Olen seal üksigi aega parajaks teinud, kas kedagi oodates või oma koduaknaid silmitsedes. 

Ööpimeduses meeldis mulle otsida aknaid, mis ühes rütmis vilkusid, sest nii sain teada, kus vaadati televiisorist samu saateid. Kõik need inimesed, kelle eluteed tegelikkuses väga erinevaid radu jooksid, jagasid nii enesele teadmata üht hetke oma elust mõne teise perekonna, vana koristajatädi või üksiku naabrimehega. 

Kordumistest rääkides võiks kasutada ka üht suurepärast Mark Twaini tsitaati, mida on hiljuti seoses Liibüas toimuvaga mitmel pool kasutatud - History does not repeat itself, but it does rhyme.

                         

See sõnum on kõigile teile, kes te

leiate, et ka 21. sajandil on parim kingitus raamat
tunnete vajadust iga bussisõidu jooksul läbi kuulata viis kindlat lugu, kindlas järjekorras, sest nii teate, et ei kaota end linnade vahele ära
mõtlete tihti, et teist ei piisa, kuid rühite ikkagi edasi
armastate ajalugu, sest teie hing elab minevikus
unustate end unistama

"Kuku: mina jään ellu" (2011)

Kukumägi on üks Eesti filmi suurkujudest, täpselt nagu tema elu käsitleva dokumentaali reklaamtekstid väidavad. Ent viinakurat on seda andekat näitlejat kindlasti piiranud ja tagasi hoidnud.
Filmitööstuses on usaldus üks väga oluline asi ning alkohoolikust Kuku on selle juba ammu-ammu maha mänginud. Aga tuleb loota uutele algustele, sest kuidas muidu leiaksime jõudu edasi minna.

Andres Maimiku juhtimisel on valmis tehtud tõesti valus portreefilm, mis, nagu ma kuulnud olen, pidi algselt rääkima hoopis Kuku ratastooli aheldatud sõbrast Heinost, kes kahjuks ootamatult tulekahjus surma sai. Kahe mehe vahelised stseenid olid minu jaoks ühed liigutavamate seast.

Igatahes kujunes loo põhitegelaseks Kuku ise, kuigi tegelik kangelanna seisab mehe kõrval - see on tema elukaaslane Marit. Võimatu on ettegi kujutada, kui palju see naine on kannatanud, kuid vaatamata sellele pole ta Kukut jätnud (ehkki on püüdnud).
Marit tõdeb filmis, et armastus on nende suhtes olemas, kuid tavaliselt vaid armastusest ei piisa. Kui olla koos inimesega, kes ei hooli tsükliperioodil mitte millestki ja kellestki, tähendab see tegelikult loobumist õigest perekonnast, kus kodu on see turvaline ja õnnelik paik.
Probleeme leiab peaaegu igast perest, kuid enamasti need tulevad ja lähevad. Paandunud alkohoolik jääb aga elu lõpuni alkohoolikuks. Võib olla, et alles surma ähvardusel jäetakse pudel avamata. Kuku on tänaseks vastava ähvarduse oma arstilt saanud ning loodetavasti järgneb sellele tema taastulemine ja igas mõttes paranemine. Filmis näeme Maritit Kuku eest hoolitsemist naljatlevalt kultuurilooliseks vastutuseks nimetavat. Ja nii see tegelikult ongi.

Õõvastav on jälgida Kukut oma elu hävitamas. Ühel hetkel, pärast kahekuulist tsüklit, ei tundud ma teda esimesel pilgul enam äragi.
Kainetel päevadel on Kuku indu täis, tahab, et teda taas usaldataks, unistab suurtest rollidest (nt kuningas Learist) ning paistab, et ta kohe päris siiralt loodab oma naist õnnelikuks teha. Aga need on kained päevad. Siis see innukus jälle kaob ja asendub tahtejõuetuse ning musta auku vajumisega.

Jääb mulje, et üks oluline põhjus, miks Kuku ei suuda viinakuradile vastu astuda, peitub selles, et kuigi ta saab oma sõltuvusest aru, on see saanud liiga suureks osaks tema olemusest. Ta justkui defineerikski ennast joomise kaudu. Kukumägi, kes joob ja joob, kuid ei sure (uskumatul kombel olid filmis tema maksaanalüüside tulemused tõesti korras).
Kindlasti on oma mõju ka Kuku emotsionaalsusel, kuid eks loomeinimesed kipuvadki kraadivõrra tundlikumad olema.

Kuku film ei ole kõigile - see on 88 minutit kaasaelamist ühele tohutult andekale inimesele, kes on täiesti põhja vajunud ning teeb haiget nii iseendale kui teistele -, kuid väärib vaatamist, sest see on p ä r i s.