Katkine kevad

Olen viimasel ajal mõelnud, mis kõik viis selleni, et mul varakevadel mõistus kuidagi kokku jooksis ja ma musta auku vajusin. Et millest see särevus alguse sai, mis iga päevaga aina kasvas ja kasvas ning paanikahoogudega lõppes. 

Esimesena meenus meie armas naabrinaine, kes siit ilmast selle aasta algul lahkus. Mäletan, et kui me viis aastat tagasi siia majja kolisime, avastasime ruttu, et meil on maailma parimad naabrid. Eriti üks vanem paarike kohe meie vastas. Sain küll kohe alguses aru, et naabrinaine põeb mingit raskemat haigust, kuigi me sel teemal kunagi ei rääkinud. Ent mida aastad edasi, seda paremini paistis tal minevat. Kui meie poeg kolm aastat tagasi sündis ja nad meile õnne soovimas käisid, ei näinud ma haigusest enam mingeid märke. Eelmise aasta suvel rääkisime õues toimetades üle tee juttu nagu alati ja ma ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Sügisel aga kuulsin siit ja sealt, et naabrinaisel on tervisega jälle häda, ehkki netis suhtles ta ikka sama positiivselt edasi. Aastavahetusel tuli naabrimees südaööl meie maja ette klaase kokku lööma (seda traditsiooni oleme elus hoidnud siia kolimisest saadik) ja ma polnud selleks üldse valmis, kui ta teatas, et neil olid ühised viimased jõulud. Et järgmine aasta naabrinaist enam ei ole. Ja mõned nädalad hiljem ei olnudki.

Ma ei tea, miks see kõik mind nii palju mõjutas. Me polnud ju lähedased sõbrad, lihtsalt naabrid, kes üksteisele head soovisid. Aga mu aju ei tahtnud sellega kuidagi leppida. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma tunnen ka tema lapsi ja tean, kui kallis ema ja vanaema ta oli. Või et kujutasin naabreid vaadates teinekord ette, kuidas me ühel päeval kah selline tore vanapaarike oleme ja koos aias tegutseme. Kindlasti mängis rolli see, et see kõik oli nii ootamatu. Aga selline jube haigus vähk lihtsalt on. Ühel hetkel istutad aias sügislilli ja teisel hetkel sind enam ei ole. 

Samal ajal sai meie tütar raske kopsupõletiku, pidime talle korra isegi kiirabi kutsuma, sest ei saanud palavikku alla. 

Ja vaid paar nädalat hiljem algas Ukraina sõda ning äkitselt rääkisime sõbrannadega oma vestluses niisama loba asemel ilma naljata sellest, kas ka meil on vaja sõjaks valmistuda või mitte.

Veetsin pikki õhtuid ekraani vahtides, sest ma ei talunud enda ümber vaikust. Kannatasin peavalude ja unetuse käes, kuid ei teinud sellest välja. Peas keerles püsivalt miljon mõtet, mida ma ei suutnud maha suruda. Minu tööalase tuleviku osas oli õhus palju küsimärke ja igast uudistekanalist vaatasid vastu sünged tulevikuennustused. 

Kõige hullem oli ilmselt see, et ma ei rääkinud minu sees toimuvast mitte kellegagi. Kindlasti andsin paar vihjet siin ja seal, aga see jäi vaid pinnavirvenduseks. 

Kuni ühel ööl kees kõik üle ja sain oma elu teise paanikahoo. See on siis selline "tore" tunne, et sa päriselt mõtled, et sured ära ja sul on ka tugevad füüsilised sümptomid. Ma pidin seinast kinni hoidma, et püsti püsida, vererõhk oli laes ja ma polnud kindel, kas tahan oksendada või minestan ära. Õnneks see polnud mu elu esimene paanikahoog, mistõttu sain aru, mis minuga toimub ja suutsin ennast ilma kiirabi kutsumata maha rahustada. Oma esimese ja üsna juhusliku paanikahoo sain aastaid tagasi meie tütart oodates, kui täitsa raseduse lõpus sain ühel ööl pähe mõtte, et midagi on valesti.

Igatahes nüüd ei jäänud see hoog ühekordseks, vaid mitu kuud läks mööda nii, et ma hommikust õhtuni tegelesin vaimselt paanikahoogude maha surumise ja ärevusega. Olin kindel, et mul on midagi tõsist viga. Sinna otsa tuli veel koroona ja mida kõike. Õnneks vereanalüüsid olid korras ja see, et käisin analüüse andmas, oligi esimene samm õiges suunas. Teine samm oli see, et ma hakkasin ausalt rääkima, mis minu sees toimub. See oli väga raske, aga vajalik. Imekombel sain sellest tundest lõpuks üle. Ent see nõudis umbes pool aastat igapäevast tööd ja võitlust iseendaga. Ütlen ausalt, et need kuud olid kõige jubedamad minu elus. 

Elu läheb edasi. Naabrimees võttis sügisel aknalt maha suure tähe, mille naabrinaine sinna eelmisel aastal riputas (nagu igal aastal). See oli viimane märk, mis teda mulle igapäevaselt meenutas.

Ja kui kõik hästi läheb, liitub meie perega märtsi lõpus veel üks väike tüdruk. Kolmas seiklus algab.

Kirjutamise ilu ja valu

Ma pole väga ammu midagi kirjutanud. Viimase paari aasta jooksul olen paberile saanud ainult mõne üksiku luuletuse. Suurema osa neist kirjutasin tänavu kevadel, mil mu elus oli tervisemurede tõttu pigem raske ja sünge etapp. Kirjutamine on mind alati rahustanud ja mõnel päeval tundus, et kui panen paberile kas või paari reaga selle, mis mu sees keeb, siis temperatuur langeb ja ma saan jälle hingata. Eks selliseid perioode tuleb ikka ette, aga õnneks nüüd on enesetunne jälle korras. 

Olen nende aastate jooksul nii mõnelgi korral siia blogisse tulnud ja mõelnud, et peaksin kirjutama. Ometigi pole blogi kirjutamine asi, mida peaks tegema vägisi või kohusetundest. See võiks tulla ikka südamest. Vähemalt vanasti oli asi nii. Mingi aeg blogimaastik natuke muutus ja moodi läksid erinevad reklaampostitused, tootearvustused jne. Mis on ju igati ok, lugemist leidub igale maitsele, aga see pole see, mida mina blogimaailmast otsisin või miks ammustel aegadel kirjutama hakkasin. Ja eks ma langesin ühel hetkel ka ise sellesse auku, kus enda mõtetest ja elust jutustamine tundus äkitselt kuidagi liigagi isikliku ja samas asjatuna. Nii keskendusin hoopis arvustustele, mida oli lihtne kirjutada iseennast eriliselt avamata ning millele leidus alati lugejaid. Aga siis tulid lapsed, aega oli muudkui vähem ja arvustuste kirjutamine ei kutsunud mind enam nii tihti blogi avama. Ühel päeval avastasin ehmatusega, et ma pole juba üle aasta oma blogi ega blogirulli isegi avanud. Olen vist ringiga tagasi algusesse jõudnud, sest nüüd tunnen, et kui kirjutada, siis pigem ikka nii, et kirjutatu eelkõige iseendale ka pikemas perspektiivis korda läheb või midagi juurde annab.

Ma tegelikult ei tea, kas oleksin enam kunagi siia kirjutama jõudnud, kui ma poleks hiljuti lugenud ühte blogi, mis mind hingepõhjani puudutas. Nii sügavalt, et ma julgen väita, et minu sees toimus lugemise käigus mingi püsiv muutus. See on üks soomekeelne leinablogi, mille autoriks on minuvanune naine ja ema, kelle eksmees lasi 2018. aasta oktoobris nende 6-aastase tütre ja seejärel ka iseenda maha. Motiiviks oli kättemaks naisele. Peremõrvad on Soomes vastikult levinud, kuid pisikese Veera lugu jäi mulle juba siis eriliselt meelde, kui sellest veel uudistes räägiti. Minul oli tollal süles 1-aastane tütar ja ma ei suutnud ette kujutada, mis pidi juhtuma, et üks isa oma lapsele nii teeks. 

Mari alustas oma leinablogi kirjutamist juba 2019. aastal, ent mina avastasin selle alles nüüd. Ja see blogi tuletas mulle meelde, miks blogimine või kirjutamine üldiselt on parimal juhul nagu teraapia, mis võib aidata nii kirjutajat kui ka lugejaid. See, millise avatuse ja aususega Mari juhtunust räägib, kui imekaunilt ta suudab kirjutada millestki nii kohutavast ja kui hingekriipivalt palju armastust on kõigi tütrest kirjutatud ridade vahel, võttis mind natuke hingetuks. Kohe päriselt. Lugesin paari õhtuga terve blogi läbi, ei jätnud ühtegi postitust vahele ja lihtsalt nutsin lahinal. Järgmisel hommikul kallistasin meie nüüd juba 5-aastast tütart ja kohe-kohe 3-aastast poega eriti pikalt. 

Eriliselt imetlen seda, et Mari on osanud ja julgenud igavesti 6-aastaseks jäänud Veera loo rääkida kõige-kõige argisemate hetkede kaudu. Need hetked on meie kõigi ümber, aga sageli jäävad need argipäevade virvarris tähelepanuta või ununevad liiga ruttu. Tõenäoliselt poleks ka Mari iial neid sel moel kirja pannud, ent kuna ta ei saanud oma lapsega päriselus hüvasti jätta, siis kujuneski tema hüvastijätuks blogi, kus Veera, kes armastas tantsida ja unistas saada kuulsaks baleriiniks, omal kombel edasi elab.

Meiegi kodus on mõned päevad nii kiired ja lärmakad, et mulle tundub, et ma ei mäleta neist mitte midagi, kuid pärast Mari blogi lugemist kuulen selles lärmis uutmoodi muusikat. Seda on raske seletada, ilma et see kõlaks nagu klišee. Pärast Mari valusate, kuid samas nii südamlike ja ehedate mälestuste lugemist hindan argipäevade märkamatut ilu veel kordades rohkem. Nii palju, et kui lugemise lõpetasin, tundsin, et mu süda on justkui murdunud ja samaaegselt paisunud. Et ühtäkki mahtus sinna sisse veel rohkem armastust. Ja ma pole inimene, kes üleliia lihtsalt liigutuks või igapäevaselt kuulutaks, et mingisugune tekst või film on mind inimesena kasvatanud. Ma ei mäleta, kas olen üldse kunagi seda väitnud. Igatahes loodan, et Veera lugu jõuab ühel päeval ka kõvade kaante vahele, sest see oleks seda väga väärt. 

Mari ausat ja andekalt kirjutatud blogi lugedes tuli mulle jälle meelde, miks ma omal ajal blogida armastasin. Et argihetkedest saaks mälestused, mis jäävad alles. Et argihetkedest sünnivadki need kõige paremad lood, mis meid ajas tagasi viivad. Täna on muidugi omaette nauding kirjutada eesti keeles, sest minu igapäevane keel aina rohkem on soome keel. Olen siin juba nii kaua elanud, et vahel isegi mõtlen soome keeles, aga seda päris mind ma enda soomekeelsetes tekstides ikka veel ei näe, neil on mingi kummaline võõras maik juures. 

Üle pika on minu sees kirjutamise tuhin. Samas mõtlen, kas ikka jõuan ja kas enam oskangi, aga vähemalt tahtmine on tagasi tulnud. Ja rõõm oli näha, et väga paljud minu kunagised lemmikblogijad kirjutavad ikka veel täie hooga ja pole kuhugi kadunud. Nüüd lugema. 

Nali päästab päeva: püstijalakoomikute etendusi Netflixi varamust

Väsinud lapsevanemad istuvad diivanil, akna taga möllavad tormituuled ja uudised on masendavad. Tahaks meelelahutust, aga tv-st ei tule mitte midagi ja ühtegi tõsist filmi niikuinii ei jaksaks vaadata. Tuttav tunne? Meie vajutame sellisel juhul käima Netflixi. Ühel õhtul soovitas see meile mingisugust stand-up'i etendust ja otsustasime, et see pole sugugi paha idee.

Pean tunnistama, et Netflixi esimene pakkumine oli täielik möödalask ja nii ka mitu järgmist, kuid lõpuks sattusime Dave Chappelle'i otsa. Ega ma püstijalakoomikutest eriti palju tea, aga Chappelle mõjus kohe esimeste minutitega nii veenvalt, et jäimegi vaatama. Esiteks on tema huumor päevakajaline ning ta julgeb naljatada ka nö kuumadel teemadel, teiseks oskab Chapelle väga sujuvalt enda üle naerda ja argisituatsioone naljaks keerata. Mulle on püstijalakoomikute puhul oluline, et esinejat oleks mõnus kuulata ja vaadata. Ma ei pea siin silmas välimust, vaid kehakeelt, kõnetempot ja muud sellist. Näiteks vägagi populaarne Kevin Hart ei istu mulle üldse, sest ta on laval nagu Duracelli jänes. Dave Chappelle on jällegi täpselt minu maitse.

Paari nädalavahetusega said kõik Chapelle'i etendused nähtud, ent püstijalakomöödia pisik oli meid nakatanud, seega asusime uuesti otsingutele. Võin kinnitada, et see polnud sugugi kerge ülesanne ja mäletan eredalt ühte õhtut, kui istusime rõõmsalt teleka ette ja avasime Netflixi. Mõned tunnid hiljem venisime aga suure pettumusega ära magama, sest kogu selle aja jooksul ei suutnud me ühtegi etendust üle kümne minuti jälgida. Kas viga on meis või on üldine tase madal, ma ei tea. Tol õhtul mõtlesin küll, et see oli viimane kord. Aga asi jäi ikka kipitama ja aja jooksul leidsime veel kolm etendust, mille otsast lõpuni vaatasime.

Tom Papa, kelle kõnemaneeri paari esimesel minutil võõrastasin, aga õige pea sai minust fänn. Algusest lõpuni hoogne ja me naersime kohati ikka kõva häälega. Tom Papa huumor keerleb just selliste eluliste pisiasjade ümber, mis kõigile tuttavad.

Pete Davidson, kellest meiesugused vanurid polnud midagi kuulnud, aga etenduse käigus saime teada, et tegu on Ariana Grande eksiga. Seesama etendus on naise fännide seas viha tekitanud, ehkki ma ei mõista, miks. Üks kirjutab laule, teine teeb nalja – mõlemad on purunenud suhte nö laulu sisse pannud, aga mulle küll Pete'i huumor eriliselt pahatahtlikku muljet ei jätnud. 

Ja lõpetuseks Marc Maron, kelle etenduse esimene pool meeldis mulle lõpuosast kõvasti rohkem, aga pidasime vastu. Maroni naljade puhul jäi mulle sageli tunne, et mõte oli hea, aga ta venitas jutu liiga pikaks. See etendus meeldis mulle neist kõige vähem, aga julgen seda koroonakarantiinis vaevlevatele inimhingedele ikkagi soovitada.

Kui keegi tahab mind vaevast säästa ja oskab veel mõnda Netflixist leitavat stand-upi soovitada, siis olen muidugi väga tänulik.

Maailma parimad ahjuporgandid

Minu ellu tuli hiljuti üks uus maitseaine – estragon. Kui paki esmakordselt avasin ja nuusutasin, mõtlesin küll, et oh ei, sellega ei oska ma midagi peale hakata. Estragoni lõhn meenutas mulle tugevalt lagritsat ja kuigi lagrits mulle maitseb, siis sellega kokata ma küll ei oskaks. Ent kuna ämm muudkui kiitis, et tema töö juures pakutakse maailma parimaid estragoni ja meega maitsestatud ahjuporgandeid, siis pidin ikka proovima. Porgand on ju nii kasulik, et ikka ja jälle üritan leida retsepte, mis ka mu mehele ja tütrele meeldiks.
Retsepti ämm ei teadnud, aga leidsin netist inspiratsiooni ja katsestasin. Välja kukkusid kõige maitsvamad ahjuporgandid, mida isegi minu pirtsakas pere on nõus sööma. Üldjuhul soostuvad nad porgandit tarbima ainult värskelt. Kui eile porgandid ahju lükkasin, ootas meie kaheaastane lausa pliidi kõrval, et millal need ometi valmis saavad. Tavaliselt saavad nii sooja vastuvõtu küpsised või muffinid.

Mulle meeldib kasutada erivärvilisi porgandeid ja korraga teen 1–1,5kg. Kuumutan ahju 220 kraadini. Otsin välja mõne kõrgema ahjuvormi. Koorin ja tükeldan porgandid. Lisan u 1–1,5 spl kuivatatud estragoni, u 1,5 spl õli, mõned kooritud küüslauguküüned (5-7), soola ja pipart. Segan läbi. Küpsetan u 30 min, aga põhimõtteliselt sõltub kõik ahjust ja maitseeelistustest. Mina armastan korralikult pruunistunud, aga mitte pudrupehmeid porgandeid ja otsustan üldjuhul silma järgi, millal toit valmis. Kui porgandid on küpsenud, lisan u 0,5 spl mett ning segan kõik korralikult läbi. Selleks ajaks on küüslauk hästi pehme ja segades saavad ka porgandid mõnusa küüslaugu meki juurde. Vajadusel lisan veel soola või pipart.

Estragoniporgandid sobivad hästi niisama näksimiseks või näiteks lisandina prae kõrvale.
Head isu!

#EBA2019

Panin end sel korral EBAle viimasel hetkel kirja. Olin ammu otsustanud, et ei osale, aga lugedes positiivsetest muudatustest ja sellest, kui toredaid inimesi on kaasatud, hakkasin mõtlema, et miks mitte. Kultuuriblogide kategooria jäetakse sageli ju üldse vahele ja mõnel aastal on ka osalejate nimekiri üsna lühike, seega iga kaasalööja on abiks, et kultuuriblogid pisut rohkem tähelepanu saaks. Vaatasin tänavused "konkurendid" ka üle ja igati äge, et esindatud on nii minusugused aastaid tagasi alustanud dinosaurused kui ka täitsa uued tegijad.

Pean tunnistama, et emaks saamise ja maale kolimise järgselt pole mu elu just eriti kultuurne ja ka näiteks ilukirjanduse lugemisega on lood ikka väga kehvad. Postitan harva ja see oligi peamine põhjus, miks otsustasin esialgu, et ei hakka ennast kirja panema. Ent pooleli ma blogimist ei jäta, see on osa minust ja nii ka jääb.

Minu kõige-kõigemad blogijad (näiteks Indigoaalane ja Marca) on samamoodi nn saurused ja enamik neist kahjuks blogiauhindadel ei osale. Tahan neid ikkagi kiita, sest need on blogid, mille kaudu ma omal ajal blogimise võlud avastasin ja mis on läbi aastate olnud mulle justkui ankruks, mille abil tagasi pöörduda, kui siit liiga kaua eemal olen.
Tartu aegadel olin muideks tõeline blogisõltlane. Minu hommikurutiin oli iga päev enam-vähem samasugune – ärkasin, keetsin kohvi või teed ja lugesin läbi värsked uudised pluss blogirulli. Kui oli aega, vaatasin veel õhtulgi uued postitused üle. Täna loen blogisid pigem perioodiliselt ja blogirulli täiendan harva, kuid EBA ongi selles mõttes tore ettevõtmine, et on vägagi tõenäoline kas või kogemata mõne uue ja huvitava blogi otsa sattuda.
EBAst räägitakse sageli kui blogijate ettevõtmisest, kus blogijad kiidavad blogijaid ning millest ülejäänud eriti midagi ei tea. Üksnes blogijad ise saavad seda muuta. Kõige tähtsam on muidugi see, et blogid oleksid sisukad ja kutsuksid lugema, kuid EBAst kirjutamine on suurepärane viis oma lugejatele blogimaailma tutvustada. Nii mõnigi blogija on selles osas juba tänuväärse töö teinud, aga ka mina tahan oma panuse anda.

Ja nüüd minu hääled (ma ei tea, miks, aga vägisi tuleb Eurovisiooni punktide jagamine meelde):

Aasta uustulnukas:

Minu jaoks üks kõige raskemaid kategooriaid, sest uusi blogisid avastan viimastel ajal üksnes läbi õnnelike juhuste. Ent usun, et Paksuke on võitu väärt, sest ta on lühikese aja jooksul kõvasti laineid löönud ja arutelusid tekitanud.

Arvamusblogid:

Hääled said meelelahutuslikuma stiiliga Eveliis ja tõsiste analüüside poolest tuntud Andres Laiapea. Olen mõlemal juba aastaid vahelduva eduga silma peal hoidnud.

Elulised blogid (alla 5000):

Siit kategooriast leidsin kõige rohkem ammuseid lemmikuid. Minu hääled said Ritsik ja Murca, kes on mõlemad hea sulega kirjutajad, ehkki stiililt väga erinevad. Murca blogi vajab ehk pisut rohkem sisseelamist, aga on seda väärt. See on nagu argipoeesia – kõige igapäevased teemad on nii nauditavalt kirja pandud, et neid ei väsi lugemast. Rääkimata kaunitest fotodest ja nende tabavatest pealkirjadest.

Elulised blogid (üle 5000):

Pean tunnistama, et püsivalt ei loe neist blogidest ühtegi, ent nii Mirjami kui ka Malluka tegemistega olen enam-vähem kursis ja kahtlustan, et blogimaailmas ei vaja neist kumbki pikemat tutvustamist. Tublid naised, kes on blogijatele palju uksi avanud.

Elu välismaal-reisiblogid:

Kuna elan ka ise välismaal, siis pakub see kategooria mulle alati huvi. Leidsin endale kohe mitu uut lemmikut – Hispaaniast, USAst ja Portugalist. Hetlini blogi lugesin juba varem, aga mõtlesin, et ta jättis blogimise pooleli, tegelikult kolisid nad aga perega Eestist Lissaboni ja sündis uus blogi. Minu hääled said Seiklusjutud, Imedemaa ja Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis.

Ilu-moeblogid:

Selle kategooria jätsin vahele, sest need teemad on mulle liiga kauged.

Kasulikud blogid:

Juba enne, kui osalejate nimekirjaga üldse tutvuda jõudsin, mõtlesin kohe, et Mutukamoos on selle tiitli igatahes ära teeninud. Aga hääle sai ka Manjana, kelle blogi ma ammu loen, ehkki minu silmis on tegemist eelkõige arvamusblogijaga.

Kodublogid:

Ükski osaleja ei tulnud kohe tuttav ette, aga minu hääle sai TTARU. Lugeda jõudsin esialgu vähe, aga juba blogi stiilne kujundus avaldas muljet.

Kokandus-terviseblogid:

Kokandusblogisid loen tegelikult tihti, aga pigem pisteliselt, kui olen mingit retsepti otsimas või inspiratsiooni taga ajamas. Hääle sai Retseptisahtel, mille kindlasti meelde jätan. Kokandusblogide puhul on mulle väga oluline, et lehekülg oleks mugavalt/selgelt üles ehitatud ja see blogi jäi selles osas kohe silma.

Kultuuriblogid:

Sellest kategooriast leiab ka minu blogi, aga teiste osalejatega tutvudes jäi kõige rohkem meelde Hyperebaaktiivne, kes paistab olevat igati edasijõudnud kultuuriblogija – kvaliteetsed fotod, koostööd eri kirjastustega jne. Tahaks ka nii tubli olla.

Loomeblogid:

Otseloomulikult sai minu hääle Mann ehk Tahan ise teha, kellest selle blogi pikemaajalised lugejad on varemgi kuulnud – elasime Tartus aastaid koos. Täna on see andekas naine kahe väikese poisipõnni ema, kes jaksab samal ajal kaltsukaleidudest imeilusaid asju õmmelda, blogida ja Heeglikest ülal pidada, rääkimata kõigest muust. Minu silmis täielik superwoman. Muide, kui me oma pisipreili Heeglikese tekiga esimest korda linna viisime, tulid võhivõõrad inimesed tänaval juurde, et kiita ja küsida, kust selle teki saanud oleme.

Noorteblogid:

Jällegi kõik uued blogid minu jaoks, aga hääle andsin Ingelyle, kelle blogi tundus mõnusalt positiivne ja teemade poolest mitmekülgne.

Pere-beebiblogid:

Loen püsivalt vaid üksikud pereblogisid ja minu lemmikud sel aastal kahjuks ei osale, aga hääle saab Virge, kelle blogi otsa olen samuti ikka ja jälle sattunud. Ilus inimene, kes mitmel olulisel teemal sõna võtnud, nt avameelselt viljatusravist rääkinud.

Spordi-trenniblogid:

Ka selle kategooria jätsin vahele, sest ma lihtsalt ei armasta trennijutte lugeda.

PS! Mulle on südamesse läinud, et ka minu blogi on paaril korral teiste kirjutajate poolt ära märgitud. Aitäh, et mind jätkama kannustate!

"Leaving Neverland" (2019) – mu hing on lõhki

"Leaving Neverland" on HBO värske dokumentaal, mis räägib režissöör Dan Reedi juhtimisel kahe mehe – James Safechucki ja Wade Robsoni – loo, kes süüdistavad Michael Jacksonit nende seksuaalses väärkohtlemises. Ütlen kohe ära, et olen end teismeast saati uhkusega MJ fänniks nimetanud ja varasemate kohtuprotsesside ajal ka siiralt tema süütust uskunud, aga kui "Leaving Neverland" välja tuli, tundsin, et this is it. Otsustasin, et ma ei hakka ennast piinama ja ise vaatamist ette ei võta, sest meedias ilmunud kirjeldused olid piisavalt õõvastavad ja üksikasjalikud. Läbisin leinaperioodi, mille käigus märkasin, et ma ei suuda MJ muusikast enam samamoodi rõõmu tunda.

Paar päeva tagasi avastasin, et YLE pealt algab "Docventuresi" erisaade, mille käigus näidatakse ja analüüsitakse justnimelt "Leaving Neverlandi". Teema on Soomes hetkel vägagi päevakajaline, sest hiljuti tuli ilmsiks see kohutav lugu – viis Soome meest panid 14 aasta jooksul toime räigeid pedofiilia- ja lastepornokuritegusid.

Ma pole ühtegi "Docventuresi" osa vahele jätnud, seega panin taskurätid valmis ja asusin vaatama. Kaheosaline film kestab kokku neli tundi ning lõpus olin omadega ikka üsna läbi. See, mida James Safechuck ja Wade Robson väidavad, on tõeline õuduslugu, mis ei lase öösel magada. Teatud laused sellest filmist tulevad mind siiani ikka ja jälle kummitama. Kui keegi väidab, et teda on lapsena seksuaalselt ära kasutatud, siis tuleb ohver alati ära kuulata ja tema juttu tõsiselt võtta. See on eeldus, et inimesed julgeksid oma lugusid rääkida ja abi otsida. 

Samas on olukord ebaõiglane, sest inimene, keda süüdistatakse on surnud ja ei saa ennast kaitsta, rääkimata süütuse presumptsioonist. Mõlemal mehel oli MJ elu ajal võimalus tema vastu tunnistada, kuid nad mõlemad on kinnitanud, et MJ pole neid mitte mingil moel väärkohelnud. Wade Robson lausa kahel korral – nii 1993. kui ka 2005. aasta kohtuprotsesside käigus. Kui esimesel korral oli tegu lapsega, siis teisel korral andis vande 22aastane mees. Tasub veel eraldi ära märkida, et süüdistustega kaasnes aastatepikkune ja ääretult põhjalik uurimine, milles osales ka FBI, kuid MJ mõisteti õigeks.

Michael Jackson changed the world and, more personally, my life forever. He is the reason I dance, the reason I make music, and one of the main reasons I believe in the pure goodness of humankind. He has been a close friend of mine for 20 years. His music, his movement, his personal words of inspiration and encouragement and his unconditional love will live inside of me forever. I will miss him immeasurably, but I know that he is now at peace and enchanting the heavens with a melody and a moonwalk.

27aastase Wade Robsoni sõnad aastast 2009, mil MJ suri. 

"Docventuresi" stuudios juhatati film sisse tasakaalukalt, rääkides sellest, miks teema on oluline ja kui tugevaid emotsioone "Leaving Neverland" on vaatajates tekitanud, juhtides samas tähelepanu ka faktivigadele ning põhjustele, miks YLE sai vihaseid kirju, et seda filmi ei tohiks näidata. 

Kuna "Leaving Neverland" põhineb suures osas sõna-sõna-vastu olukordadel, siis tehti minu meelest õige otsus ja jäeti saates MJ isik asjast välja. James Safechucki ja Wade Robsoni läbielamisi käsitleti ohvrite vaatanurgast. Keskenduti laste seksuaalse ärakasutamise ennetamise võimalustele, ohumärkidele ning sellele, kuidas ohvreid aidata. Muuhulgas rõhutati ka seda, et iga pedofiil ei pruugi kuriteoni jõuda ning selle nimel tuleks pidevalt tööd teha, et need inimesed abi otsiksid. Sageli on pedofiil ka ise ohver – ärakasutatust saab omakorda ärakasutaja.
"Docventuresi" saatejuhid avaldasid järgmisel päeval, et said muu tagasiside hulgas ka kirja, mille autor tänas neid, sest julges pärast vaatamist lõpuks endale tunnistada, et ka teda on lapsena ära kasutatud. Kas või seetõttu pean mina "Leaving Neverlandi" käsitlemist igal juhul õigeks otsuseks.

Aga nüüd tagasi MJ juurde, kes ei olnud mitte mingil juhul tavaline mees. Kui mõelda tema perekonnale, lapsepõlvele ning isa hirmutegudele, siis ei ole selles ka midagi imekspandavat. Jah, MJ oli muusikaline geenius, aga vaimselt polnud temaga kohe kindlasti kõik korras. Seda aktsepteerib ka suur osa tema fännidest. MJ-d on hellitavalt kutsutud igaveseks lapseks, kes justkui terve elu oma kadunud lapsepõlve taga ajas. Ka see, et talle meeldis ennast lastega ümbritseda, nendega koostööd teha ning nii mõnigi neist ka tema juures ööbis, on teada juba aastakümneid. 

Asked what he gets out of a relationship with a young boy, he explains: "I love, I feel, I think what they get from me I get from them. I've said it many times, my greatest inspiration comes from kids. Every song I write, every dance I do, all the poetry I write, is all inspired from the level of innocence."

"Whenever kids come here they never want to stay in the guest rooms. They say, "Can I stay with you tonight?", so I go, "If it's OK with your parents then yes you can."

Asked what he does with children in his bed he says: "When you say bed, you are thinking sexual, they make that sexual. It's not sexual. We're going to sleep, I tuck them in and I put a little music on and when it's story time I read a book."

Need on lõigud MJ vestlustest Martin Bashiriga dokumentaalist "Living with Michael Jackson", mis tuli välja aastal 2003. 

Seda, et MJ oma lastearmastusest ja kummalistest kommetest nii avalikult ja häbitundeta rääkis, on peetud (eeldusel, et MJ ei olnud tegelikult pedofiil) tema elu/karjääri üheks suurimaks veaks. Kui ta tõesti ei kasutanud lapsi ära, siis enda süüdistamise tegi ta igatahes väga lihtsaks.

 "Leaving Neverlandis" tõdeb Wade Robsoni ema Joy, et iga teise inimese puhul olnuks võõraste lastega voodi jagamine mõeldamatu, aga MJ taust (kurb lapsepõlv ja lapsemeelsus) oli ju kõigile teada. Ta paistis igati turvaline. Mina ei suuda seda ema ikkagi mõista ja mind ei aitaks ära rääkida ka autod, uhked reisid või luksuslikud hotellitoad, aga ma saan aru, mida ta silmas peab. 

Mõlema ohvri emade raha- ja auahnus on valusalt silmapaistev. Nad imesid suhtest MJga välja maksimumi, ehkki väidavad, et neil polnud aimugi, et nende lapsi seejuures väärkoheldi. See on igatahes kindel – need emad kasutasid oma lapsi ära. Mitte seksuaalselt, aga muus mõttes küll.

MJ & James Safechuck / MJ, Wade Robson ja poisi ema Joy

Üks asi, mis mind "Leaving Neverlandi" puhul häirib, on vormiline täiuslikkus. Iga detail on viimseni lihvitud. See, millise üksikasjalikkusega on ohvrite lood esitatud, kuidas lugu just sobivas tempos kasvab, kuidas kaamera filmib õigetel hetkedel alt või ülevalt, lähedalt või kaugelt. Kaalutletud mõttepausid ja perfektne rütm. Hoolikalt valitud dokumentaalkaadrid, mida saadab nendega ideaalilähedaselt kooskõlastatud tekst. Isegi filmi ajastus just nüüd, #MeToo liikumise tuules, ei võiks olla rohkem paigas (ehkki Robson ja Safechucki tegid oma lood avalikuks juba vastavalt 2013. ja 2014. aastal).
"Leaving Neverland" on film, millele see lihvitus teeb karuteene. Autorid nimetavad seda dokumentaaliks, kuid kui tegu oleks dokumentaaliga, tahaks kuulda ka teist poolt. Jah, MJ pole enam elavate kirjas, kuid kindlasti leidunuks neid, kes tema nimel sõna oleks võtnud. Arvestades filmi pikkust, ei saa ajapuudust selles valikus süüdistada. Reedi kommentaar, et teist poolt ei kaasatud, kuna film ei räägi MJst, vaid tema ohvritest, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav.
Lisaks on MJ fännide armee eelkõige Robsoni loo nii auklikuks tulistanud, et tekib paratamatult küsimus, miks pühendati nii palju aega vormile, mitte sisule. Kui teha film, kus esitatakse põrmustavaid väiteid ülemaailmselt armastatud muusiku kohta, siis faktikontroll peaks olema number üks. Sest iga auk, olgu see siis väike või suur, tahtlik või tahtmatu, õõnestab ohvrite tõsiseltvõetavust. Mis võiks olla traagilisem, kui see, et sa paljastad enda kõige hirmsamad kogemused terve maailma ees, kuid sind ei usuta. Ja mida tunnevad sel juhul kõik need ohvrid, kes alles koguvad julgust, et häält teha. Filmiga seotud probleemidest on kirjutanud näiteks Slate.

Kui ma filmi juba ära vaatasin, siis muidugi viisin ennast kurssi ka teise poolega ehk nende arvamusega, kes James Safechucki ja Wade Robsoni ei usu. Surfasin mitu tundi internetiavarustes ja muudkui lugesin ja lugesin. Seda kõike on nii palju, et mul hakkas lõpuks pea ringi käima. Lugematu arv väiteid, nii poolt kui ka vastu. MJ-l on tulihingelisi fänne, kes on läbi töötanud tohutu hulga infot ja avaldanud arvukalt materjali (näiteks siin, siin ja siin), et oma iidolit kaitsta. Kriitiliselt on asja on käsitlenud ka näiteks Forbes.
Paljude meelest keerleb kogu lugu ka seekord raha ümber. Ohvrid on rõhutanud, et nad ei saa HBO dokumentaalis osalemise eest mingit majanduslikku tulu, kuid samas esitas Robson koos Safechuckiga Jacksoni pärandit haldava Jackson Estate'i vastu aastal 2013 lausa 1,5 miljardi suuruse hagi, mis aga tagasi lükati. Mehed on otsuse apelleerinud. Teisi häirib faktide valikuline esitamine – miks varjab Robson, et oli väärkohtlemise ajal suhtes MJ vennatütrega, kes täna väidab, et mehe jutt on täielik väljamõeldis (suhe kestis üle seitsme aasta ning noored viis kokku justnimelt MJ) või et veel 2011. aastal tahtis Robson lavastada Michael Jackson/Cirque du Soleil "ONE" etenduse, ent otsus langetati kellegi teise kasuks ning juba 2012 tahtis ta müüa ideed MJd süüdistavast raamatust, kuid ei leidnud sellele ostjat. Rääkimata lekkinud kirjavahetustest, mis ei näita Robsonit just kõige paremas valguses. Kolmandate silma kriibivad konkreetsed faktivead, näiteks see, et Neverlandi rongijaama, kus üks filmis kirjeldatud kuritegudest aset leidis, polnud tollal veel ehitatudki.

Mina ei ole kohtumõistja. MJ elu, eriti katkise lapsepõlve ja vägivaldse isa taak on kahtlemata ohumärk ning see, et ta vaevles sisemiste deemonite küüsis, on ammu teada. Usun, et MJ pärand on "Leaving Neverlandi" tõttu igaveseks rikutud, sest ei mulle ega ka suurele osale maailmast ei mahu pähe, et kaks täiskasvanud meest, kel lapsed ja karjäär, raha nimel midagi nii jõledat välja võiks mõelda. Saadab ju neidki elu lõpuni selle filmi vari. Samas ei saa seda võimalust sajaprotsendiliselt välistada. Kuna MJ on lahkunud, ei selgu lõplik tõde ilmselt mitte kunagi, aga mu hing on lõhki.


PS. Hiljuti ilmus Youtube'i ka Jackson Estate'i vastus "Leaving Neverlandile" – "Neverland Firsthand".

"Tom of Finland" (2017)

Minu jaoks on väga sümpaatne, et Soome suurel juubeliaastal välja antud filmide reas seisid kõrvuti "Tundmatu sõdur" ja "Tom of Finland". Esimene on soome klassika – ajalooline ja vägagi mehine sõjadraama, millest valmis 2017. aastal juba kolmas versioon. Teine aga homoerootiliste joonistustega rahvusvahelise edu saavutanud kunstnik Touko Laaksoneni (1920–1991) ehk Tom of Finlandi elulugu.

Kindlasti leidub ka täna inimesi, kelle meelest oli ja on Tom of Finland üks hirmus häbiplekk, kes tuleks maha vaikida, aga õnneks ikka vähem ja vähem. Kuidas muidu võinuks režissöör Dome Karukoski "Tom of Finlandist" kujuneda üks Soome filmiajaloo kõige suurema eelarvega filme – üle viie miljoni euro.

"Tom of Finland" on ilus, kuid vormiliselt liiga turvaline film. Kahtlustan, et kuna teema ise tekitab veel tänaselgi päeval vastakaid emotsioone (näiteks brittide juures sai film teenimatult K-18 vanusepiirangu), siis vähemalt ülesehituselt otsustati järgida tuttavat rada. Lugu areneb just nii, nagu ühelt tüüpiliselt draamalfilmilt oodata võib – ei ühtegi üllatust. Näiteks "A Single Man", mille kurblikku võlu "Tom of Finland" mulle kohati meenutas, on palju huvitavamalt üles ehitatud. Mees, kes inspireeris teiste seas ka Freddy Mercuryt, väärinuks mõne riski võtmist.

Tom of Finland. Pilt: Wikipedia

"Tom of Finlandi" Soome mõistes hiiglaslik eelarve annab heas mõttes tunda. Üksikasjade kallal on vaeva nähtud – rõivastest muusikani. Näitlejatööd on igati korralikud, eriti meeldis mulle peaosaline Pekka Strang, kes sobis Touko Laaksoneni rolli nagu valatult, aga silma jäi ka tema õe rolli täitev Jessica Grabowski. Lisaks Soome (ja ka Eesti) filmidele alati iseloomulikule melanhoolsusele pakutakse nii kauneid loodusvõtteid, tulevärgiga täidetud sõjastseene kui ka ameerikalikku sädelust.

USAs. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

California, kus seksuaalvähemused said ennast juba tollal oluliselt vabamalt tunda, esindabki filmi helgemalt poolt. Seal saavutas Tom of Finland edu ajal, mil kodumaal võinuks mees oma loomingu eest veel vangi minna. Soomet, kus samasooliste suhteid kriminaliseeriv säte eemaldati seadusest alles 1971. aastal (ehkki homoseksuaalsust peeti jätkuvalt haiguseks, mille propageerimine oli keelatud aastani 1999), oli väga raske ära tunda ja tänasega võrrelda. Areng on olnud tohutu ja samasooliste abielusid on siin sõlmitud juba aastaid.

Ja kuigi filmi alatoon on minu meelest algusest lõpuni nukker, päädib see justkui positiivsel noodil, andes vaatajale petliku kergendustunde, et lõpp hea, kõik hea. Kui aga järele mõelda, mis on "Tom of Finlandi" tegelik sõnum, on rõõmustamiseks vähe põhjust. Pimedas pargis läheduse otsimine, pealtnäha lõbusad peod alati suletud kardinate taga, oma ande varjamine, kaksikelu elamine jne. Kõik see sära ja kuulsus, millele filmis viidatakse, on ju näiline, kui sa ei saa seda oma perekonnaga jagada ega kodumaal enda saavutuste üle uhkust tunda.

Pekka Strang / Touko Laaksonen. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

Kui Tom of Finland oleks seksikaid nahkriietes mootorrattureid 21. sajandil joonistanud, siis võiks ehk tõesti ilusast lõpust rääkida, aga ta suri 1991. aastal ehk siis hoopis teistsuguses maailmas. Touko Laaksonen oli oma kaaslase Veli «Nipa» Mäkisega koos 28 aastat, kuni surm neid lahutas – kõlab nagu õnnelik armastuslugu. Ent oma perekonnale ei rääkinud ta temast mitte kunagi, sest oma seksuaalse identiteedi avaldas kunstik vaid õele. Ka sellest, et Touko Laaksonen oli Tom of Finland, kuulsid lähedased alles pärast mehe surma.

Touko õde Kaijaga. Pilt: Helsinki-Filmi / Josef Persson

Mul on südamest kahju, et Touko Laaksonen ei näinud päeva, mil Soomes anti välja tema joonistustest inspireeritud postmargid, kusjuures need kujunesid koheselt Soome Posti läbi aegade edukaimaks. Rääkimata sellest filmist ja eri tunnustustest, mille osaliseks ta on oma kodumaal (pika hilinemisega) saanud.

Touko Laaksonen aastal 1959. Pilt: Wikipedia

"True Detective" / "Tõeline detektiiv" (2014–)

Olin kindel, et kirjutasin aastaid tagasi "True Detective'i" esimese hooaja kohta ja pidin lausa mitu korda googeldama, et veenduda, et seda postitust päriselt ei eksisteeri. TD'i esimene hooaeg kuulub kahtlemata minu lemmiksarjade riiulisse ja ma ei kujuta ettegi, miks see vaimustus siia blogisse ei jõudnud. Parandan oma vea, sest lõpetasin just TD'i kolmanda hooaja vaatamise.

Sissejuhatuseks nii palju, et TD'i kutsutakse küll sarjaks ja kõigil hooaegadel on sama autor (Nic Pizzolato), ent põhimõtteliselt on iga hooaeg iseseisev lugu, mida esitavad eri näitlejad jne. TD'i esimene hooaeg tuli välja 2014. aastal, millele järgnes juba 2015. aastal ka teine. Kolmandat hooaega tuli kauem oodata ja see jõudis ekraanile alles 2019. aastal. Etteruttavalt mainin ära, et pikem paus mõjus sarjale hästi.

Esimene hooaeg on sünge ja samas ääretult kaasatõmbav lugu sellest, kuidas politseinikud Rust Cohle (Matthew McConaughey) ja Marty Hart (Woody Harrelson) Louisiana soodes sarimõrvarit jahivad ning see sai koheselt klassikaks. TD'i esimest hooaega on võrreldud mõne suurepärase bändi esimese albumiga, mida on kirjutatud terve elu. Kuhu on pandud kõik, mis muusikutel anda. Nic Pizzolato andis esimesele hooajale oma hinge ja see annab tunda.

Pilt: Geek Insider

Pilt: Den of Geek

Ja ma tean, et see kõlab nagu vastik klišee, kui öeldakse, et näitleja on teatud rolli jaoks loodud, aga Matthew McConaughey puhul väidan seda igasuguse häbitundeta. Tema Rust on võrratu (loe: ärritav, sügav ja andekas).

TD'i teist hooaega ei oska ma hästi arvustada, sest jätsin selle pärast kolmandat osa pooleli. Pettumus oli tohutu, kuigi kahtlustan, et ühe krimisarjana paljude seas oleks see täiesti Harju keskmine. Aga esimese ja teise hooaja vahel on väga raske mingisugust kvaliteetset ühisosa leida. Ka teises hooajas võib näha tuntud nägusid – teiste seas Colin Farrell, Rachel McAdams ja Vince Vaughn –, aga staatilist ja segast lugu nad ei päästa.

Pilt: Rolling Stone

Kolmas hooaeg on hea. Mitte nii hea, nagu esimene, aga siiski üle keskmise. Tasuks teine hooaeg üldse ära unustada ja kolmandat esimese järjena võtta. Eri lugu, kuid tuttav pildikeel ja atmosfäär, mõlemas hooajas hargneb tegevus kolmes ajaliinis, kuritööd on seotud lastega jne. Sarnasusi on tõesti palju, kuid mind see ei häirinud.
Kolmandale hooajale puhub elu sisse eelkõige Mahershala Ali, kelle mängitud detektiiv Wayne Hayes on igas vanuses köitev. Selle suurimaks nõrkuseks on aga Wayne'i paarimees Roland West, keda esitab Stephen Dorff. Esiteks oli mul puhtesteetiliselt väga raske vana Rolandit tõsiselt võtta ja teiseks jääb Wayne'i ja Rolandi vastastikmõju kesiseks.

Pilt: Den of Geek

Pilt: Bustle

Nii esimeses kui ka kolmandas hooajas on paarimehed väga erineva iseloomuga, aga kui Rusti ja Marty puhul see kontrast toimib, siis Roland on nagu igav tapeet, mille taustal Wayne'i keeruline karakter paremini silma paistab. Wayne'i ja tema abikaasa Amelia (Carmen Ejogo) vaheline keemia on märksa tugevam.

Pilt: Polygon

Lõpp jäi minu meelest pisut lahjaks, kuigi on hästi läbi mõeldud ja jätab oskuslikult mõned küsimused lahtiseks. Aga ma ei taha siin spoilereid jagada, sest "True Detective'i" võlu peitub teadmatuses.

10 aastat tagasi

Tahtsin minagi vooluga kaasa minna ja siia ühe kümme aastat tagasi kirjutatud teksti lisada, aga kui arhiivist 2009. aasta jaanuari üles otsisin, tuli vastu vaid üks postitus. Huvitaval kombel avaldasin selle just 22. jaanuaril ehk siis t ä p s e l t kümme aastat tagasi. Ent see postitus polnudki minu kirjutatud tekst, vaid hoopis pilt, mis on ka täna igati päevakajaline.

Kurikuulus "Bird Box" (2018) – vaid pinnavirvendus

Pole vist inimest, kes "Bird Boxist" mitte midagi kuulnud poleks. Režissöör Susanne Bieri postapokalüptiline linateos on saanud ekraani ette isegi need, kes sellest žanrist muidu laia kaarega mööda lähevad. "Bird Boxi" vaadatakse kas või sel põhjusel, et näha, mis film ajas noored nii hulluks, et nad üritavad muuhulgas pimesi autot juhtida (#BirdBoxChallenge). Igatahes tegin minagi eile (jälle) Netflixi konto, sest kaua me ikka nii elame, et "Bird Box" nägemata.

Paljulubava algusega "Bird Box" on igati kaasahaarav, kuid rõhusetus on minu meelest vales kohas ja film proportsioonist väljas. Esimesed päevad/nädalad ja mitmed igavad ning minu silmis ebaolulised tegelased, kelle surm on põhimõtteliselt ette teada, saavad teenimatult palju tähelepanu. Just selle arusaamatu lahenduse tõttu mõjub suure potentsiaaliga "Bird Box" nagu pinnavirvendus, mis tuleb ja läheb.

Kui taheti tuua sisse mehe ja naise vaheline armastuslugu, mitte keskenduda vaid emaarmastusele, siis võinuks sellesse ka panustada. Hetkel jääb Malorie (Sandra Bullock) ja Tomi (Trevante Rhodes) vaheline suhe minu silmis pinnapealseks ja on lootusetult ettearvatav. Oluliselt parema filmi saanuks, kui loo keskmes olnuks üksnes emaarmastus. See teekond, kuidas naisest, kes kaalus oma tulevase beebi ära andmist, sai hoopis emakarulikult tugev vanem lausa kahele lapsele (pluss kollid muidugi, sest nendega olin kordki rahul). 

Lapsed paistavad "Bird Boxis" nagu rekvisiidid, kelle kasvule ja hingemaailmale mingit tähelepanu ei pöörata. Nende töö on olla muinasjutuliselt armsa välimusega abivahendiks, et pugeda südamesse neile, kel endalgi pere. Ja see võte toimib tegelikult päris hästi, sellega ma ei vaidle.

Mulle meeldis, et kollide olemus jääb saladuseks ja et nende rünnakuks on sõnulseletamatu kurbus/hirm, mis meenutas mulle kui HP fännile "Harry Potteri" raamatutest tuttavaid dementoreid. Ka see, et kollide nägemisele järgneb kohene ja vältimatu enesetapp, mõjus värskelt,

Viimaks õudukas/thriller, mille lõpus mõtlesin, et oleks tahtnud rohkem, mitte vähem teada. Mitu küsimust jäeti õhku, seega üldse ei imestaks, kui "Bird Box" järje saaks. Ent Netflixi toodangult ootasin rohkemat.

"The Big Short" / "Suur vale" (2015)

Pingeline lugu briljantselt nutikate peategelastega avab ahnete ja vastutustundetute finantsmogulite räpased telgitagused tavakodanikule arusaadavas ja üllatavalt humoorikas võtmes. Neli tippu pürgivat outsaiderit näevad ette USA kinnisvaraturu mulli lõhkemise 2000ndate aastate keskpaigas ning otsustavad tõmmata suurpangad liistule rünnates neid nende oma mängus nende endi relvadega. Film jutustab reaalsetest sündmustest, mis vallandasid viimase ülemaailmse majanduskriisi. – Forum Cinemas

Ikka ja jälle juhtub nii, et filmiriiulis tuhnides tuleb ahastus peale, sest ükski film otseselt ei tõmba vaatama, aga ometi on abikaasaga filmiõhtu kokku lepitud. Sageli osutub valituks mingisugune enam-vähem vastuvõetava hindega film ja ees ootab keskpärane filmielamus, ent seekord läks teisiti. Sisututvustuse põhjal kartsin, et me, kaks viimasel nädalal väga vähe magada saanud lapsevanemat, ei jõua 130 minutit pikka "The Big Shorti" lõppu ära oodata, aga aeg möödus lennates. 

Mõnusalt tempokas "The Big Short" sobib eriti hästi kõigile, kes armastavad sisukaid filme, et samas on liiga väsinud, et midagi väga tõsist ette võtta. See on draama, mis ajama naerma ning mida on kerge vaadata, ehkki teema on raske. Aga õnneks hoiab Adam McKay ennast tagasi ja see viha ning masendus, mis režissööri on motiveerinud, hakkab vaatajat kummitama alles lõputiitrite ajal.

Filmis kasutatakse k e e r u l i s t sõnavara, sest ka Euroopat tugevalt raputanud kriisi telgitaguste paljastamiseks tuleb kaevuda finantsterminoloogia sügavikesse. Autorid on mõistnud, et teatud asjad tasuks nö rahva keeli üle rääkida ja teevad seda läbi huumoriprisma. Abikäe ulatavad näiteks suvel lahkunud Anthony Bourdain, Margot Robbie ja Selena Gomez. Väga ootamatu, kuid minu meelest õnnestunud lahendus.

Kiitust võin jagada ka näitlejatöödele, eriti suure üllatuse valmistas Steve Carell (Mark Baum), kellest ma eelnevalt näitlejana eriti lugu ei pidanud. Nüüd näen teda uues valguses. Teine paeluv tegelane oli minu jaoks Michael Burry, keda mängib Christian Bale. "The Big Short" on just selline film, mille lõppu peab minusugune veel vähemalt 30 minutit juurde arvestama, et jõuaks kõik põnevad elulood üle googeldada. 

Kui millegi üle viriseda, siis minu meelest oli ebavajalik, et Ryan Gosling (Jared Vennet) korduvalt neljanda seina murrab ja otse kaamerasse räägib. See muutis niigi värvika üldpildi natuke liiga kirjuks. Sama käib erinevate ajastut iseloomustavate vaheklippide kohta, mis olid iseenesest toredad, aga pigem viisid tähelepanu tahtmatult filmi põhisisust eemale. 

7,5/10

"Hereditary" / "Pärilik" (2018)

Peale Annie Grahami ema surma hakkavad naise vaikses kodumajas toimuma üleloomulikud asjad, mis seavad ohtu ta lähedased. Iga päevaga tulevad ilmsiks aina uued kõhedusttekitavad peresaladused. Annie mõistab, et sünge vari saadab nende suguvõsa juba ammustest aegadest. Naine püüab teha kõik, et murda needus ja päästa oma pere. – Forum Cinemas

Eelmise postituse juures sain tagasisidet selle kohta, et "The Haunting of Hill House" polnud ju
üldse õudne ja et inimeste ootused olid palju kõrgemad. Mina polnud "THoHH"-st enne vaatamist mitte midagi kuulnud, seega mulle pakkus sari positiivse üllatuse. "Hereditary" osas olid aga minu enda ootused paari arvustuse tõttu laes ning pean tunnistama, et lõpus valmistas see kriitikutelt kõvasti tunnustust kogunud film mulle pettumuse.
Ma ei taha siin filmi sisust eriti rääkida, sest nagu mitmes arvustuses kirjutatud, moodustab teadmatus suure osa "Hereditary" mõjust. Mõned märkmed panen siiski kirja.
"Hereditary", mis lahkab Grahamite perekonna deemoneid, on üks teistmoodi õudukas, millles pole just palju harjumuspärast. Filmis kasutatakse küll ohtralt klassikalisi õudukaelemente, kuid tavalisest erineva rõhuasetusega. Tuttavad ja seega mõnes mõttes ka turvaliseks muutunud viisid vaatajat endast välja viia on kõrvale heidetud, selle asemel loob režissöör-stsenarist Ari Aster sellise püsiva ahastuse ja pinge, mis mõjutas mind pärast filmi lõppu isegi rohkem kui filmi ajal. Kahtlustan, et eriti tugevalt puudutab "Hereditary" neid, kel lapsed.
"Hereditary" poleks aga pooltki nii meeldejääv ilma viimseni viimistletud soundtracki ja kahe suurepärase näitlejatööta  – silma paistavad Toni Collette, kes mängib peaosa, ning Milly Shapiro, kes on tema tütre rollis. Esimene käib usutavalt läbi peadpööritavalt laia emotsioonide skaala, teine imeb oma kõheda olemusega vaataja kohe alguses sügavale loo sisse.

Toni Collette / Annie Graham

Milly Shapiro / Charlie Graham

Aga see lõpp. Kui Ari Aster oleks lõpuni välja hoidnud peent joont, kuuluks "Hereditary" kahtlemata minu lemmikõudukate riiulisse, ent kahjuks ei saa sellest üle ega ümber. Lõpp võttis mind sõnatuks ja sugugi mitte heas mõttes.
Õudukasõpradele soovitan, teistele ehk pisut liiga sünge ja aeglase tempoga vaatamine.


PS! Üks väga põhjalik ja huvitav arvustus Joonaselt.

The Haunting of Hill House (2018) – midagi õudukasõpradele

Leidsin kogemata uue sarja, mis pani mu südame kiiremini lööma. Tegu on õudukaga, seega nõrganärvilistel tasub Netflixi "The Haunting of Hill House" ilmselt vahele jätta. Ent kõigil, kel kummitused ööund ei röövi, soovitan kohemaid Netflixi avada, sest nii kaasahaaravat õudukat pole ma ammu näinud. Neelasime abikaasaga kõik kümme osa esimesel võimalusel alla.

Mike Flanagani loodud sarja vundamendiks on Shirley Jacksoni 1959. aasta romaan ning seegi linateos tõestab, et raamatute põhjal tehtud ekraniseeringud lihtsalt on alati reeglina natuke paremad.
Lugesin ühte arvustust, kus "The Haunting of Hill House'i" võrreldi "This is Us'iga" (+kummitused) ja ma täitsa mõistan, miks. Asi pole ainult ajas edasi-tagasi hüppamises, vaid Crainide perekonna loo järkjärgulises avamises.
Õudukate põhiline nõrkus on see, et kogu energia läheb "kollidele" ja muu jääb väga pinnapealseks. "The Haunting of Hill House" sama viga ei tee, vaid juba peaaegu 30 aastat ühe (või tegelikult kahe) õnnetu perekonna kaela ümbritsenud "sõlm" harutatakse lahti võrratu üksikasjalikkusega.

Abikaasad Olivia (Carla Gugino) ja Hugh Crain (Henry Thomas/Timothy Hutton) ja nende viis last –Nell (Violet McGraw/Victoria Pedretti), Shirley (Lulu Wilson/Elizabeth Reaser), Luke (Julian Hilliard/Oliver Jackson-Cohen), Theo (Mckenna Grace/Kate Siegel) ja Steven (Paxton Singleton/Michiel Huisman) – veedavad ühe saatusliku suve igivanas mõisas, mis kuulus pikalt Hillide suguvõsale ning kuhu ümberkaudsed elanikud pärast pimedat minna ei taha. Plaan on maja ära remontida ja kasumiga edasi müüa.

Aeg Hillide mõisas muudab aga Crainide elu ning iga osaga kaevab vaataja ennast lähemale teadmisele, mis tollal tegelikult juhtus. Esimesed viis osa keskenduvad lastele ning kuidas selles majas läbielatu igaüht neist ka täiskasvanuna ühel või teisel moel jälitab. Nende elud peegeldavad rõhutatult leina eri astmeid - eitus, viha, kurbus jne.

Ma pole kindel, kas see oli viienda või kuuenda osa ajal, aga mäletan, kuidas teatasin abikaasale pidulikult, et see on üks parimaid õudukaid, mida olen näinud. Pean ennast üle keskmise kogenud ja külma närviga õudukasõbraks. Klassikaliste õudukatega on minu suhe küll üsna olematu (ehkki "Linnud" jättis mu hinge nooruspõlves nii sügava jälje, et kord Võrus Roosisaare sillal seistes ja linnuparve märgates mõtlesin täiesti paaniliselt, et kuhu ma nüüd jooksen ja mida teen), aga oskasin juba varateismelisena "Alieni" nautida ja võisin nt "Elm Streeti luupainaja" ma-ei-tea-mitmenda osa ajal rahuliku südamega magusasse unne vajuda.

One, two, Freddy's coming for you
Three, four, better lock your door
Five, six, grab your crucifix
Seven, eight, gonna stay up late
Nine, ten, never sleep again

Kas olen ainus, kellel hakkavad Freddy Kruegerit meenutades automaatselt need read kõrvus kõlama?

Verised õudukad (à la "Saag") mulle ei istu, sest need pole minu jaoks pingelised, vaid lihtsalt rõvedad. Samuti ei valiks ma ise vaatamiseks zombi- või vampiirifilmi, sest need teemad jätavad mind külmaks. 2000. aastate õudukatest, mis mulle meeldinud, tulevad pähe "The Exorcism of Emily Rose",  "Sinister", "The Conjuring",  "Oculus", "[Rec]", "The Ring", "The Cabin in the Woods" , "Orphan" ja "Insidious", aga mul on filmide peale üsna kehv mälu.

"The Haunting of Hill House'i" tugevuseks pole ainult huvitavad tegevusliinid, andekad näitlejad (nii lapsed kui ka täiskasvanud), õudselt! ilus visuaal, vaid ka mingisugune raskesti seletatav värskus. Üldjuhul lahterdan õudukad samasse kasti ning unustan kähku, kuid "The Haunting of Hill House" jääb meelde, erineb. Ja kui üldjuhul ei viitsi ma õudukaid teist korda vaadata, sest loo võlu peitub teadmatuses, selles saladuselooris, mida ei tohi liiga vara kergitada, siis selle sarja võtaksin hea meelega uuesti ette. Kas või selleks, et taustale peidetud kollid (neid on p a l j u) üles leida.

Korralik kiidulaul, ent meepotist leiab ka ühe tõrvatilga– lõpp valmistas pettumuse. Juba eelviimase osa ajal tajusin, et asi hakkab allamäge libisema ja viimane osa oli minu silmis lati alt läbi jooksmine. Õudukate kategoorias oli "The Haunting of Hill House" muidugi lõpuni välja tasemel, kuid sari ise tõstis ootused nii kõrgele, et lootsin veelgi rabavamat finaali. Abigaili liin üllatas ja punase toa müsteeriumi lahendus avaldas muljet, aga potentsiaali oli veelgi enamaks.

Ärritun, kui loo lõpp liiga lahtiseks jääb, kuid "The Haunting of Hill House'i" tundsin, et kõik sai justkui liiga selgeks. Lisanuksin muidu väga õnnestunud retseptile grammikese rohkem salapära.

I thought for so long that time was like a line, that our moments were laid out like dominoes and that they fell one into another. 
But I was wrong. It's not like that at all. Our moments fall around us like rain or snow or confetti. 
– Nell

9/10

A Star is Born / Täht on sündinud (2018)

Nägin "Täht on sündinud" kohta Facebookis nii palju positiivset tagasisidet, et kui saime ootamatult kingiks kohe-kohe aeguvad kinopiletid andis, oli valik lihtne.

See on selline film, mis tekitas vähemalt minus mingi meeletu isu kõvasti (head) muusikat kuulata. Soundtrack on tõesti mõnus ja ka andekalt ekraanile toodud. Mul polnud näiteks õrna aimugi, et Bradley Cooper, kelle jaoks on see ka lavastajadebüüt, oskab laulda.

Olin esialgu natuke segaduses, sest arvasin, et film räägib Lady Gaga elust. Kinos sain muidugi üsna ruttu aru, et olen millestki väga valesti aru saanud. "Täht on sündinud" on hoopis muusikaga läbi põimitud armastuslugu, tänapäevane versioon juba 1937. aastal ilmavalgust näinud linateosest. Õnneks või kahjuks on selles esitatud teemad (sõltuvusega võitlemine, meelelahutustööstuse pahupooled ja iseendaks jäämine) aegumatud ja kõnetavad tõenäoliselt ka järgmise 80 aasta pärast. Originaalfilm rääkis näitlejatest, 2018. aastal näeme sama lugu muusika kaudu, kusjuures Bradley Cooperi ja Lady Gaga vaheline keemia on käega katsuda.

Lady Gaga on küll öelnud, et tal on oma tegelaskuju Allyga vähe ühist, ent kui peaosas olnuks keegi teine, nt Beyoncé (nagu esialgu plaanitud), siis olnuks ka film kindlasti erinev. Gaga isiksus, välimus ja hääl – ekraanile jõudnud lugu on talle tehtud ning mul oli raske näha ekraanil Allyt, mitte Gagat. Ent see pole kriitika, pigem sulandus Gaga oma tegelaskujuga hämmastavalt sujuvalt üheks, andes filmile seeläbi juurde nö päriselu tunde.

Mulle väga meeldis, et Lady Gaga oli suure osa ajast rõhutatult loomuliku välimusega.

“I exposed myself in ways I had never done before. I completely let go, and it was the scariest thing I have ever done,” said Gaga at the premiere. “I brought everything I had in my body and my soul into this role. I went back and thought about my fears, my insecurities when I was younger and in high school. I was vulnerable. I wore no makeup and dyed my hair back to my natural color. There was no hiding, mentally and physically.” (Vanity Fair 09/2018)

See naine oskab ja julgeb laulda kogu südamest ning film tõi esile tema tugevused ning näitas edukalt, kuidas võimas lava-show ja uhked kostüümid ei anna muusikasse peidetud sõnumile sageli midagi juurde, pigem vastupidi.

Sageli olen kinos ennast tagasi hoidnud, sest kuidagi imelik on üksi nutta, aga nüüd nohistasid paljud ammu enne mind nina. Jõudsin juba mõelda, et olen seekord erand, aga viimane lugu keeras ka minu pisarakraanid lahti.

Film, mille muusika poeb naha alla. 8/10

BlacKkKlansman / Must mees klannis (2018) – sõnum president Trumpile

Vaatasime hiljuti kinos Spike Lee uusimat ja vägagi sotsiaalkriitilist filmi, mis on Soomes kõvasti tähelepanu saanud. Kui soomlasele antakse Hollywoodi filmis märgiline roll, on see muidugi suur uudis. "BlacKkKlansman" räägib Ron Stallworthist (John David Washington), kes tegi 1972. aastal ajalugu, olles esimene mustanahaline politseinik, kes sai tööd Colorado Springsi politseijaoskonnas. Kümnendi lõpul võttis ta sihikule Ku Klux Klani.

Kodumaal kõrgelt hinnatud näitleja Jasper Pääkkönen mängib "BlacKkKlansmanis" Felix Kendricksoni, kes on selgelt filmi kõige negatiivsem tegelane – mees, kes vihkab kõiki vähemusi ja kes on isegi oma sõprade silmis ettearvamatu.

Jasper Pääkkönen

"BlacKkKlansman" kestab üle kahe tunni ja ma veel mõtlesin, kas me ikka jaksame nii pikka filmi kinos vaadata, aga tempo oli hea ja kandis lõpuni välja. Tõsielulistel sündmustel põhinev lugu käsitleb raskeid küsimusi läbi pehmendava huumoriprisma, mis tõenäoliselt meelitab kinno ka neid, kes üldjuhul seda filmi ei valiks. Komöödia Ku Klux Klanist kõlab ju nii provokatiivselt, et lausa kutsub vaatama. 

Ent komöödiast on asi tegelikult kaugel. Jah, naerda saab, aga see pole filmi eesmärk.

„Onu Spike ei tee komöödiaid, jätke see endale meelde,“ tõdes režissöör ka ise.

"BlacKkKlansman" on otsene sõnum president Trumpile ja Spike Lee isegi ei püüa seda varjata. Kohati on tema tagamõte lausa häirivalt esil, ent õnneks on plusse rohkem kui miinuseid – suurepärased näitlejatööd, mõnus retromuusika ning ajastutruud üksikasjad, näiteks mulle jäid pidevalt silma ägedad aksessuaarid.

Häirisid mõned üksikud detailid, nt koridoris põleva risti suunas liuglemine jms, ent üldiselt pean "BlacKkKlansmani" nii nauditavaks kui ka vajalikuks linateoseks.

Kõige rohkem meeldis mulle see, et Spike Lee ei too välja ühte "paha", vaid kritiseerib äärmuslikku grupimentaliteeti üldiselt, rõhutades muuhulgas teatavaid sarnasusi Ku Klux Klani ja Mustade Pantrite käitumismustrites. 

"BlacKkKlansman" oleks aga teistsugune film, kui sel poleks põrutavat lõppu, mis toob needki vaatajad, kes ehk seni veel tõsiselt kaasa ei mõelnud, tagasi tänapäeva. Tagasi Trumpi juhitud USAsse. Tagasi maailma, kus vihakõne on muutunud kurvastavalt igapäevaseks nähtuseks.

Tanel Saimre "Minu Norra" – mõnus kuuma ilma lugemine

Kesk-Soome saadeti tänaseks tõenäoliselt viimane südasuviselt kuum päev, seega on paras hetk meenutada raamatut, mida lugesin neil nädalail, kui õues püsivalt 30 soojakraadi vastu vaatas.

"Minu Norra" on üks j a h e (sõna, mida autor armastab) raamat, sest seal räägitakse palju ilmast. Muuhulgas ka sellest, kuidas Bergenis iga päev muudkui sajab ja kõik on hall. Või kui Tromsøs päike pikka aega üldse ei tõusegi. Siis ei aita ka see, et ümber on kaunis loodus ja Norra heaoluühiskond.

Kaamosest lugemine aitas kuumalaine kohe kordades talutavamaks muuta, sest siin kandis on suvi mitu aastat järjest suures osas vahele jäänud. Kui mul väikest last poleks, oleksin päikest täiel rinnal nautinud, ent nüüd tuli leppida sellega, et saan preili lõunaunede ajal terrassil pikutada ja lugeda.

Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel. (lk 36)

Kui mäed nutavad. Norra 2016.

Jajaa, Eestis sajab ju ka palju vihma, arvavad nad naiivselt. Ei, mu sõbrad. Ei saja. Bergenis sajab aastas taevast alla keskmiselt 2250 millimeetrit vett, samas kui näiteks Tallinnas on see näitaja 565 millimeetrit. Eesti kliima muutub Bergenis elades ilusaks mälestuseks. (lk 120)

Peegel

"Minu Norra" pakkus mulle kõigist siiani loetud "Minu"-sarja raamatutest enim äratundmishetki. Soome ja Norra ühiskonnakorralduses on palju sarnast ning näiteks bürokraatlikud vingerpurssid, mis raamatus omajagu tähelepanu saavad, on mullegi v ä g a tuttavad.
Tanel Saimrele on ette heidetud, et lugu keskendub liigselt autorile, tema isiklikule loole, mitte Norrale, kuid mulle see meeldis. Kellegi ehedad läbielamised ongi parim viis üht riiki tundma õppida. Ei mingeid poolvägisi sissepoogitud üldistusi ja faktiteadmisi.

See on teine asi, millega ma Norras veel ja veel kokku puutun: kui inimene on puhkusel, siis temaga seotud tööasjad lihtsalt seisavadki. Mis teha, kui on puhkus, siis on puhkus. Töö- ja puhkeaeg on norrakale püha ja neid omavahel segi ajada ei tohi. (lk 44)

Kirik

Saimre on kirja pannud ühe ausa, ent samas ka humoorika võõra (heaolu)riigiga kohanemise loo. Tegin ikka ja jälle märkmeid, et just nii ongi. Selles loos oli mulle lihtsalt nii palju tuttavaid momente, isegi nostalgiat.
Muuhulgas õpingud rahvusvaheliselt kirevas seltskonnas, teatav unelmate/optimismi purunemine, enese taasleidmine (või leiutamine) uuel kodumaal, erisuguste kultuuriliste barjääride ületamine või nigela, kuid kalli toiduga harjumine.

Bergeni igikestev vihm teeb sellele optimismile muidugi kiire lõpu. Noor teotahteline visuaalantropoloog Tanel ei leia kuskilt tööd. Tema omandatud haridus on mõttetu. Muuseumid ja vabaühendused, kes antropoloogi palgata võiks, on ülemehitatud ja alarahastatud. Akadeemiline maailm vaevleb samuti rahapuuduse käes: humanitaariat on tabanud ülemaailmne kriis, eelarvekärped ja kokkuhoiupoliitika. Postmodernism on läbi. (lk 122)

"See on ju see teine Norra, mis on esimese all," ütleb ta. "Keegi peab ju toidukauba poodi tooma, ehitusmeestele ehitusmaterjali kätte andma ja saiad algavaks päevaks valmis küpsetama."
Ka minust on saanud nüüd osa sellest rahvast. Ma olen ka kollases vestis lihttööjõud Ida-Euroopast. Tervist, seltsimehed töölisklassi liikmed! (lk 150)

Või see imeline tunne, kui esimest korda Soomest Eestisse külla sõitsin – kõik oli nii tuttav ja armas ja kodune. Mitte kunagi varem polnud ma Eestit sellise pilguga näinud.

Ja siis tulebki see tunne peale. Peas vasardab fraas "armas Eestimaa" nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgneb Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku on lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi. (lk 63)

Norra maastik

Tudeng Tanel, kes on ühtlasi tulevane naftaplatvormide tööline, jõuab Tromsøsse aastal 2010, ent lugedes tundus, et see kõik võinuks toimuda ka eile. Heaoluühiskonnad muutuvad a e g l a s e l t.

Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu. (lk 25)

Mina külastasin Tromsøt põgusalt 2016. aasta sügisel, kui sõpradega üle 3000 km maha sõitsime ja Lofoote külastasime. Linnake jättis mulle hea mulje, ehkki meile oli see tookord üks ööbimispunkt paljude seas. Hea meelega läheksin sinna tagasi.

Tromsø 2016

Saimre armastab keerulisi sõnamänge ja ei karda lugejat proovile panna. Võtsin seda kui komplimenti ning vaatasin mõne üksiku sõna rõõmuga sõnaraamatust järele. Tema värvikas väljendusviis pakkus mulle, kes ma viimasel ajal nii harva eestikeelseid raamatuid loen, tõelist naudingut. Ja seda raamatut sain ma lausa päriselt käes hoida. Milline luksus!

Lõputa tee

Ma tunnen niisiis ühest küljest kõikehõlmavat transtsendentset ühendust terve inimkonnaga, teisest küljest aga tohutut peataolekut. Nagu võib tunda surmamõistetud vang, kelle kongi uks avatakse ja kellel valvurid käsivad endaga kaasa tulla. Segatuna sellega, mida tunneb lotopiletit kontrolliv inimene, kes näeb, kuidas number numbri järel täppi läheb. Segatuna sellega, mida tunneb fentanüüli süstiv Kopli narkomaan. Segatuna sellega, mida tundis Kolumbus, kui ta pärast nädalatepikkust avamerel seilamist läänekaares silmapiiril maad nägi. Segatuna sellega, mida tunneb avakosmoses hõljuv astronaut, kes on manustanud LSDd. Ehk siis, ei, ma tegelikult ei tea, millega seda tunnet võrrelda. (lk 125)

Tromsøs on terve kunstimuuseum, kus mitte keegi ei käi. Ja siis on siin üks masin, mille eesmärk on merepõhja auke puurida, aga mis saab peale selle ka eeskujulikult hakkama kunstiliste elamuste pakkumisega. See koht on maailmamajanduse mootoriruum, siit tuleb nafta ja kogu see energia, mida me inimkonnana tarbime, need hüved ja rikkused, mis katavad meie elu põhivajadused, nii et jääb veel ülegi, nii et me saame ülal pidada ka kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke. Ja lisaks sellele on see koht ise ka veel kunstiteos. Roostes terasest vana ja väsinud naftaplatvorm, täis sädemeid, atsetüleenleegi pahinat, ventilatsiooni undamist, ketaslõikurite sädamete oranži ja elektrikeevituse sinist. Siin on valgust, skulptuuri ja helikunsti. Kui Tromsø kesklinnas oleks kunstimuuseumi asemel selline asi, käiks seal palju rohkem rahvast. (lk 153)

Viimast lehekülge pöörates tundsin, et tahaksin teada, mis edasi sai. Igatahes on mul südamest hea meel, et just Saimre Norrast kirjutas. Õnnestunud valik.

Sild

PS. Postitust kaunistavad mõned minu enda fotod Norra reisidelt.